Reede, 24. detsember 2010

Jõuluaeg


Kauneid jõule kõigile...
Soojust ja armastust peredesse, sära silmadesse...
Ilusaid pühi...

Esmaspäev, 22. november 2010

Uued seadused ajaarvamises

Kuna ehitus alles täie hooga käib ja mõningad tööd ei mahu tööaja sisse, tuleb vahel kauem tööl viibida. No näiteks ei saa elektrikatkestust (pikaajalist) ju planeerida keset tööpäeva, sest oma firma tegevust ei tohi ju seisma panna.
Nii sai elektrikutega kokku lepitud, et reede õhtul peale meie tööpäeva lõppu teeme selle elektrikatkestuse siis ära, et ei peaks laupäevast päeva lörtsima tööasjadeks.
Jätsin siis veel rahulikult töiseid tegemisi ripakile, sest algne lubadus oli, et kontoriblokis läheb asi ruttu - nii 10 minutit. Tulid siis elektrimehed kohale... ei, ei - 10 minutiga ikka ei saa, nii pool tundi vähemalt läheb. OK, elan üle...
Sättisin end mugavalt kontoris diivanile (kahju, et tekki ei võtnud)...
Ei hakka rohkem sellest pikalt kirjutama, igaüks võib ise ette kujutada...
Igatahes sain teada uue elutõe... et pool tundi ja üks tund on ühepikkused ja mõlemad kestavad 2,5 tundi... :DD
No igal juhul töö sai lõpuks tehtud nii mul kui elektrikutel...

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Käib töö ja vile koos...

Ma arvan, et olen vist ikka tõsise kiiksuga või oleksin ikkagi pidanud poisina sündima... No mis teha, kui meestetööd mulle hirmsasti meeldivad, või siis vähemalt on lahe vaadata, kuidas mehed tööd teevad.
Täna kohe pidin jäädvustama, kuidas on võimalik töötada, pealegi on mul vist nõrkus igasuguste masinate (rohkem küll nendega sõitmise) vastu. Lisaks kõigele toimus põhitegevus ilma valgustuseta laoruumis - põnev nagu action-filmis.

http://www.youtube.com/watch?v=Bvk_Q4F1YuQ

Kes kannatas lõpuni vaadata? Küsimus: mitu erinevat tõstukit oli klipis? (Mina tean...) Ja mitu korda nad jõudsid selle lühikese ajaga edasi-tagasi sõita? (Mina ka ei tea...)
Ja kas panite tähele, kuidas tööohutust jälgitakse (signaalitamisega)?

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Kassid omavahel

Sai pisut mööblit liigutatud ja kohe oli ka kaisukaaslase valik tehtud. Nagu näha, ei loe suurus ka - uhked kiisud mõlemad :)

Reede, 24. september 2010

Humana Päev 2010

Eile, 23. septembril toimus esmakordselt rahvusvaheline Humana Päev. Sel aastal oli Humana Päeva teemaks "Haridus kõigile" ehk peamiselt tutvustati päeva jooksul ( ja tegelikult kogu septembrikuu vältel) Humana Föderatsiooni tegevusi hariduse valdkonnas.
Eilse päeva jooksul toimus siis mitmeid üritusi nii Humana kauplustes - alates õiglase kaubanduse hommikukohvi pakkumisega klientidele ja lõpetades moedemonstratsiooniga Mustamäe kaupluses, lisaks kolmes kaupluses toimunud öömüügiga, jagati Humana Päeva logoga õhupalle - kui ka sorteerimiskeskuses, kus toimusid ekskursioonid kõigile soovijatele ja tänuüritus sorteerimiskeskuse ja Humana tegevuste tutvustamiseks koostööpartneritele, avaliku sektori esindajatele, toetajatele, ajakirjandusele. Külas käis ka TV3, filmitud materjali saab näha siit:
TV3: Humana edu majandustingimustest ei sõltu - Majandus
Tundub, et kõik huvilised ja kliendid jäid rahule. Ka Humana poolest saab päeva kordaläinuks lugeda - esimene kord ja ikka pisut raske :)
Aga järgmine Humana Päev toimub siis juba aasta pärast, samuti 23. septembril, kes sel aastal ei jõudnud, saab järgmisel aastal ikka osa võtta.

Pühapäev, 5. september 2010

Töökas kolli

Hoolimata oma suhteliselt kõrgest east (oktoobris 12 aastat) on meie armas pereliige kolli väga töökas ja usin. Peaaegu alati on ta kohal, kui kuskil midagi toimetatakse, seejuures viisakalt aupaklikus kauguses (üldjuhul :D), et mitte väga segada. Aga üks tegevus on selline, millest kolli raskes sõltuvuses on - nimelt aiatraktor, eriti veel siis, kui sellel käru taga on.
Kui noores eas oli kolli pallisõltlane, mis tähendas siis, et ta võis väsimatult päev läbi sulle palli tassida, et saaks sellele jälle järgi joosta, kui keegi vähegi viitsis palli kaugele lüüa...Nüüdseks on kollist saanud käruhoolik :D Palli järele ta enam eriti joosta ei taha, seda vaimustust enam eriti märgata pole. Aga kui traka koos käruga välja ajada, siis on kilkamist kui palju.
Sel nädalavahetusel oli tal kohe eriti palju tegemist, sest sai päris palju trakat kasutatud ja killustikku laiali veetud - küll peenrakatteks, küll tee lappimiseks. Ja kolli kogu aeg kõrval jooksmas, kui koorem peal ja muidugi kärus sõitmas, kui koorem maas.Pilt on tehtud küll juba mõned aastad tagasi, sest tuli välja, et nii harjumuseks saanud meelelahutusest värskemat pilti polegi tehtud, aga midagi pole ka eriti muutunud koera käitumises.
Nii kui trakatsile hääled sisse pannakse, on koer kohe kohal haukumas, kas siis kärusse end nõudmas või siis nördinult, kui käru küljes pole.
Siinkohal võiksin esitada ka sellise küsimuse, et miks võiks käruga aiatraktori juhtimisel vaja minna kõrvaklappe??? Vastus, sest kolli kärus haugub vahetpidamata kõva ja suht kileda häälega sulle peaaegu kõrva :DDD

Kolmapäev, 1. september 2010

Tänasida toimetusi ära viska homse varna

Kaks päeva on õnneks suht talutav ilm olnud, ehkki üsna jahe - vähemalt esmapilgul. Ja ka töölt õigel ajal tulema saadud, et jäi aega ka õues toimetada.
Sel ajal kui Thela labidaga mulda sonkis, tegelesin mina muruniiduki kaasabil aeroobse treeninguga.
Kuna ähvardatakse ilmajaama poolt vihmase, tuulise ja külma ilmaga, ei saanud jääda ootama, vaid tuli kuiv aeg ära kasutada. Aga sellegipoolest - no peaaegu võimatu niita. Rohi on selline pehme ja vesine ikkagi, mätsis muruniiduki pidevalt alt täis, iga paari meetri tagant tuli teist raputada, et ta rohu välja sülitaks. Tundub küll, et ega suurt niita enam ei saa, kui siis trimmeriga äkki?
Jah, ja pealegi hakkab juba varakult hämarduma. Täna läks õues pisut kauem, jonni jatkus, et jõuaks rohkem ära teha, aga lõpuks tegutsesin rohkem tunde järgi. Tuleb vist murukale laternad külge monteerida :D
Ning ilm, mis enne nagu jahedavõitu tundus, oli pärast pooleteist tunnist mööda õue veeremist tunduvalt soojemaks läinud - vähemalt minul oli lausa palav ja pluus märg seljas :DD

Kõigile kooliminejatele head kooliaasta algust, et jaksu jätkuks järgmise suveni...

Parim nali eelmisest nädalast...
Sain meili järgmise sisuga:
Alates 1.septembrist on Päevahoiu rühmas kõik kohad igapäevaselt täidetud .Seoses sellega palume KINDLASTI läbirääkida rühma õpetajatega kui soovite päevi järgi teha!Kuid me ei saa alati garanteerida seda,et Teie soovitud päeval on vabu kohti.
Palume tuua ka lapsed veidi varem -enne hommikusööki(um.8.45)siis jõuame kõik lapsed personaalselt vast võtta ja seejärel koos sööma minna!

Mõistvale suhtumisele lootma jäädes!
Päevahoiu rühma õpetajad.

Olin just pojaga arutanud pühapäevast Tartusse sõitu, et vastne ülikoolitudeng saaks oma elu seal sisse seada ja esmaspäevast (30.aug.) juba oma tudengipõlve alustada :D

Reede, 27. august 2010

Uhkus...

...ajab upakile. Aga kuidas saab mitte uhke olla oma ainsa lapse üle, kes on selliseid tulemusi saavutanud.
Tegelikult algas kõik juba umbes kolm aastat tagasi, kui poiss esimest korda osa võttis vabariigi tasemel informaatika olümpiaadist, sel korral siis algajate tasemel ja kohe ka esikohale jõudis.
Viimase kahe aasta jooksul on ta nii mõningatelgi olümpiaadidel osalenud, mitte ainult IT, vaid ka matemaatika ja füüsika. Sel aastal jõudis ta siis nii kaugele, et ta oli kutsutud osalema IT rahvusvahelisele olümpiaadile, millest esimene toimus küll Tartus (vist aprillis, enam ei mäleta), aga osavõtjaid oli paljudest Euroopa riikidest. Tulemuseks - pronksi tase, millega siis kaasnes võimalus osa võtta veidi juba kõrgematasemelisest rahvusvahelisest informaatika olümpiaadist Kanadas, Ontario osariigi väikeses Waterloo linnas, mis asub Suure Järvistu piirkonnas umbes 100 km kaugusel Torontost ( Waterloo, ON ).
Ja nii, augusti kuu 14ndal päeval lendas äsja gümnaasiumi lõpetanud Lepatriinu-pojuke kaugele Ameerikamaale omasuguste tarkpeadega jõudu katsuma. Ega ma palju infot pole saanud, millega nad seal veel tegelesid peale võistlemise, aga seda sain siiski teada, et ka Ühendriigid on ära nähtud (mitte külastatud), sest neid viidi seal ekskursioonile Niagara kose juurde, mis teatavasti asub Kanada ja USA piiril. Olevat isegi paadiga kose all sõita saanud ja USA riigile kuuluvale jõekaldal päris lähedal viibinud. Veel olevat käidud lõbustuspargis :D. Ja üleüldse olevat lahe olnud...
Olümpiaadil osales üle 300 õpilase rohkem kui 80st riigist. Ja ka nüüd suutis pojake endale hankida pronksmedali (ise ütles, et suht hõbeda piiri peal).
Juba peale esimest rahvusvahelist olümpiaadi, mida enne mainisin, sain maikuus Tallinna Haridusametilt kutse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenud Tallinna koolide õpilaste pidulikule vastuvõtule Tallinna Raekojas, mis toimus siis eile, 26.augustil.
Loomulikult läksin - ei saanud ju nägemata jääda, kuidas su ainukest last tunnustatakse Tallinna Linna poolt. Ka oli põnev sattuda Tallinna Raekotta, kus ma varem käinud ei ole. Ja loomulikult kohtuda Tallinna Linna tähtsate tegelastega - Edgar Savisaare, Yana Toomi, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi ja Andres Pajulaga. ( http://www.tallinn.ee/est/Tallinn-tanas-rahvusvahelistel-olumpiaadidel-edukalt-osalenud-opilasi?filter_otsing_uudis_rubriik_id=35 )
Selleks ajaks kui tunnustamise järg Lepatriinu-poju kätte jõudis, olid Edgar Savisaar ja Yana Toom vahetunud Toomas Vitsuti ja Mailis Repsi vastu, nii et linnapea kätt suruda ei õnnestunud, küll siis Tallinna Linnavolikogu esimehel. Ikka väike närv oli ka sees, sest üritusele minnes ei tulnud ma selle pealegi, et tunnustust jagatakse ka vanematele - see oli ootamatu üllatus. Pojale anti siis Tallinna Linna poolt raamitud tänukiri ja veidi nänni kaubamaja kinkekaardi näol ja ilus roosiõis, mullegi oli tänukiri ja väike kingitus Tallinna vaatega käsitööna valminud keraamilise vaasi näol ja muidugi ka roosiõis...
Pärast pidulikku osa pakuti suupisteid ja kooke ja jooke. Rahvas suhtles omavahel, noored ja vanemad kõik segamini. Osutusin isegi Tallinna Reaalkooli direktori märkamisse, kes pojal, kui kooli vastsel vilistlasel, ja siis ka minul tunnustavalt kätt surus.
Ahjaa, uudiseks teatati veel sellist asja, et alates sellest aastast hakatakse välja andma aastaraamatut, kuhu siis kõik tublid tulemused ja tegijad sisse pannakse. Jään huviga ootama, kas siis meile ka üks raamatuke eraldatakse :D
Aga lahe on ju mõelda, et lisaks sellele, et poja nimi on jäädvustatud Tallinna Reaalkooli seinale ( 2 korda), saab ta nimi olema ka Tallinna ajaloos.
Aga ikkagi - on ju põhjust uhkust tunda... :DDD

Neljapäev, 5. august 2010

Peale puhkust

Täna on siis puhkusejärgse töönädala neljas päev. Tunne aga peaaegu samasugune nagu enne puhkust. Kui esimesel kahel tööpäeval oli hommikune varajane ärkamine nagu enam-vähem, siis juba eile hommikul oli raske. No mis ma küll sinna teha saan, et mulle hommikuti kaua magada meeldib...
Täna juba mõtlesin hommikul, et ei saagi silmi lahti - Une-Mati surus jõuga silmad kinni ja tiris teki lõuani tagasi. Õnneks oli siiski ärkvel juba ka kohusetundlik Südametunnistus, kes siis meelde tuletas, et peaks nagu ikka üles tõusma.
Igatahes madistasid Une-Mati ja Südametunnistus tubli pool tundi omavahel. Une-Matil hommikulgi jaksu alles kuipalju, aga lõplikult võitis siiski Südametunnistus, kellel ka äratuskell tehniliselt abiks oli :D

Järgmise ametliku puhkusejupini on peaaegu viis kuud aega ja kahjuks see pole ju suvel :(

Sellega seoses tuleb mul alati meelde film "Crease", kus kooliaasta esimese päeva hommikul kohtuvad kaks õpetajat ja üks küsib kohe teiselt, et millal küll koolivaheaeg algab...


Teisipäev, 20. juuli 2010

Tööjärelvalve

Aiapaviljon on testitud ja üle inspekteeritud...Tähtis inspektor kontrollis üle sarikad, katusematerjali tugevuse ja kinnitused postidel...konstruktsioonide tugevuse...
Hea küll, käib kah... kui teile lõbu pakub selline majake...

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Pühapäev

Uus komme vist - kirjutada öösiti :) Aga see kah üks puhkuse võludest - ei sõltu ajast, et peaks magama minema, sest hommikul vaja vara tõusta, lased lihtsalt kulgeda...
Ega midagi erilist pole ka öelda, pühapäev - puhkepäev. Ei teinudki midagi olulist: esikumööbli panin tagasi oma kohale, kuu aja jooksul kogunenud triikimata pesu sai ära triigitud ja kappi pandud, enamus majast tolmuimeja ja märja lapiga üle käidud, nii tsipake saigi vaid toimetatud.
Sini-punane varvas hakkab ka maha rahunema ja esialgset värvust taastama, õnneks tuli meelde, kuidas tohterdasin talvel jääpurikaga saadud sinikat. Soovitan soojalt - Olfen plaastrid... kerisin ribakese ümber varba, sain öösel rahulikult magada ja paistetus ka alaneb, täna sain peaaegu normaalselt juba käia. Tõsiselt, see aitab...

Pühapäev, 18. juuli 2010

"Poltergeist"

Eilne päev kadus kuidagi ruttu käest - peamiseks põhjuseks muidugi linnasõit, kus vaja vähe asjatada ja mööda minnes ka poes käia ja toiduvarusid täiendada. Ja kui siis kella kuue paiku õhtul tagasi jõudsin, peatas tee peal naabrimees, et öelda, et kell kaheksa siis kohtume indiaanisaunas. Ei jäänud enam kuigipalju aega, et midagi tarka veel ette võtta, natuke kehakinnitust ja oligi aeg randa minna, kuhu meie küla telksaun rajatud on. Ei hakka sellest siin pikalt lobisema, kes soovib, võib lähemalt lugeda thela: Indiaanisaun .
Aga täna siis otsustasin, et kaua see esik niimoodi ikka poolik on, tuleb need seinaliistud kuidagi seina meelitada.
Kuuri ust avades - oh sa poiss...meil on siin vist poltergeist möllanud:
Niimoodi see küll välja nägema ei peaks... Algul ei saanud tõega aru, mis toimunud on, aga siis hakkas see "poltergeist" laetalade peal kräunuma... Meie küla hulkurkass oli kuidagi kuuri kinni ööseks jäänud ja otsustas seal vist vähe asju ringi paigutada - riiul põrandal, asjad ja tööriistad pilla-palla laiali - nagu tõeline poltergeist :)
Ja ise käib ja kräunub...Mõtlesin, et äkki ei saa enam talade pealt alla. Süda läks haledaks, tassisin õuest ühe 6 meetrise laua, et kiisukesele kaldteed teha. Aga kus sa sellega, kappas tükk aega mööda talasid veel ringi ja siis tuli ikka mööda allesjäänud riiuleid pidi alla... ja kus siis lidus metsa poole. Ehk on nüüd targem, et võõrastes kuuris pole hea ringi nuusida, võid hoopis vangi jääda.
Ohkasin siis ja võtsin laua, et see välja tagasi viia - see oli nimelt üks matsutavate kooreüraskite söögilaud... Panin samasse kohta - ja laud, igavane tõbras, tuli mulle kallale - virutas otsaga väikse varba pihta sihukese paugu, et pole siiamaani kindel, kas luu on ikka terve. Igatahes on terve varvas potisinine-lilla-punane ( ja valutab kaa... ai...). Ja kõiges selles on süüdi kass ja hale süda... :(
Siiski ma alla ei andnud. Kõigepealt koristasin "poltergeisti" tegevusvälja ära, sest tegelikult peaks pilt nägema välja selline:Ja siis luukasin terve ülejäänud päeva liiste meisterdades edasi-tagasi. Koerad vaatasid ka juba, et tola kõnnib siin, kogu aeg mingid puutükid käes, võiks siis midagi mõistlikku teha. Aga valmis sain!!! Niivõrd-kuivõrd see kvaliteet muidugi, mitte ei saa neid nurki kõiki korralikult, aga saan vähemalt maja süüdistada, et sel normaalseid nurki polegi - ega siis viga ometi minus pole :)
Näis, mis öösel saab. Kas ma oma ilusa siiruviirulise varbaga ka sõba silmale saan...






Neljapäev, 15. juuli 2010

Ometi on puhkus...

Postitustes jälle suur auk... Tüüpiline Lepatriinu... Nagu mulle ikka iseloomulik on, et kas pole nagu millestki huvitavast kirjutada või siis tegutsed nii, et kukud lapiti voodisse arvuti poole vaatamata. No, ja üleüldse on suvisel ajal selle arvuti juurde jõudmisega kehvad lood - on ju valgetel õhtutel märksa huvitavamaid tegevusi, kui toas arvuti taga konutamine. Ehkki, kui päris aus olla, ega ma hetkel toas polegi, hoopis õueterassil, mõnulen peale igapäevast duši all käimist ja naudin meie haruldast suvesoojust.
Aga siiski see puhkusevärk... Sel aastal õnnestus siis see kauaoodatud puhkus ikka välja võidelda :). Ja kuigi ametlikult nagu oleks pidanud esmaspäeval hakkama, ei saanud ju niimoodi ometi mõelda - juba reede õhtul tekkis selline mõnus relax, et vahet pole, millal magama lähed või millal üles tõused ja kas nädalavahetusel ka puhata ja välja magada ennast jõuad. Teatavasti soodustab praegune ilm just nimelt PUHKAMIST, sest sellise palavuse ja lõõskava päikesega mingeid töid-toimetusi on päris keeruline ette võtta, kui ei ole sooviks just kuumarabanduse saamine...
Niisiis:
Puhkuse esimene päev - laupäev. Kõige raskemateks töödeks osutusid pesu masinasse toppimine ja pärast nöörile riputamine (mis polnud põletava päikese käes sugugi lihtne ülesanne :)) ja saunapuude riidast kohale vinnamine - mis laupäev see ilma saunata on. Muu aeg kulus põhiliselt lebotamisele (varjus muidugi). Pärast siis saunatamine pereringis koos basseini kargamisega - õnneks sai eelmine nädalavahetus bassein puhtaks pestud ja värske vesi sisse.
Pühapäevahommikul aeti mind maru vara üles - juba veidi enne kümmet. Aga kuna oli plaanis ööpäevane retk Naissaarele, oli see andeks antav... Nii siis pakkisime ööbimiseks vajalikud asjad, tee peal varustasime ka söögi ja joogipoolisega ning siis üle mere saarele... Kuna meil oli hea võimalus jeepi kasutada, sai pealelõuna ja õhtuga juba põhiliste saare vaatamisväärsustega tutvutud, metsmaasikaid söödud ja kohalikke verejanulisi sääski söödetud. Õhtul sai veel randa jalutatud ja uskumatu - Lepatriinu(d) sai(d) isegi meres ära käidud. Aga väga mõnus oli...
Järgmine hommik jälle vara üles - juba pool üheksa (appi! pole üldse minu moodi!), aga ega midagi tarka selles palavuses ka ei teinud - väike grill ja niisama lebotamine, minul õnnestus veel kord end vette kasta. Sellest mittemidagi tegemisest rikastastasime eesti keelt - mina leiutasin sõna "ristselitused" (tõlkes siis umbes sama, mis lamatised) ja Thela poolt tuli tuli väljend, et "kõhul on igav" (mõte on selles, et vist on igav ja võibolla sööks midagi).
Ja selleks korraks oligi läbi saarereis, kodinad kokku ja kodu poole. Seekord otsustasime Thelaga, et oleks kaatril ikka väljas, mitte kajutis - vot see oli alles elamus, kui tuul vihiseb kõrvus ja kõrvad laperdavad, võtsin kohe prillid eest - kartsin, et tuul viib minema :). Tunne oli nagu Ameerika filmis, LAHE... Muidugi oli ka kaatrijuhil vaja veidi ulakust teha ja merel täiskiirusel kurve võtta ja lõpuks sadamasse täisnurga all sisse pöörata... Aga unistagu edasi - kiljuma ei hakanud keegi...
Ülejäänud päeva lebotasime järjekordselt edukalt lõpuni - mis selle palavaga ikka tarka teha...
Ja sama ka teisipäev - ei midagi mõistlikku, ainult päikese eest varjul olesklemine.
No nii ja kaua võib...
Kolmapäeva hommikul ( nii umbes 11 - NORMAALNE) ärgates tundsin, et enam ei suuda niisama olla. Lõputust tegemata tööde loetelust tundus kõige ahvatlevam esiku põranda remont, kuna põrand nägi välja nii:Pilt on küll tehtud juba peale esikumööbli eemaldamist ja hetkel, kui penid oma kerega kangelaslikult kaitsevad armsaks saanud ja sobivalt kraabitud vana põrandakatet...
Igatahes sai siis nii kahe-kolme paiku alustatud - laminaat ja muud tarvilikud vahendid olid tegelikult juba eelmisel aastal valmis ostetud, ka uus saag juba lahti pakitud, aga lõplikult kokku panemata, aga see ei võtnud palju aega. Ja läks lahti... Kõige hullem meie majas on ju see, et terves majas pole vist ainustki täisnurka, kõik seinad ja laed ja põrandad on kasvavate-kahanevate mõõtudega, nii et iga tükki pead eraldi mõõtma ja sättima. Põhimõtteliselt oli umbes kella kümneks põhitöö tehtud.Thela oli vahepeal naabrite manu kadunud, mina jonnisin, sest tahtsin selle viimase jupikese ära lõpetada - nõme kui pooleli jääb - sest, kes teab, kuidas järgmisel päeval loomingulisusega lood on... Käisin veel ka duši all. Läksin oma tuppa ja kuulen, et naabrite juurest ikka kostab rõõmsaid naerurõkatusi - no on neil ikka lõbus... Siis mõtlesingi, et "ah,mis-puhkus ju, mis sest, et kell pool 12 öösel", riided jälle selga ja padavai mäest alla naabritele külla. Pläkutasime seal siis pisut ja jällegi sai üks suvepäev siis otsa.
Tänagi eriti midagi tarka ei teinud. Hommikupoole praadisin 2 tundi pannkooke - tore ainult, et tegin seda õues elektripliidil (jälle üks naabrite idee), samal ajal ajaviiteks raamatut lugedes. Siis sai esiku tarbeks jälle end vähe liigutatud, mõned liistud valmis vaadatud. Tükk aega juurdlesin, et kas kasutada vanu liiste, et neid puhtaks nühkida ja lakkida või osta päris uued ja siis neid nurgakesi meisterdada. Liisk langes siiski uute kasuks, sõitsin veel Keilasse ostma. Seegi oli päris lõbus - jäin korraliku äikesevihma kätte. Mina veel liikusin - nii 60km tunnis, aga mõnedki seisid maantee ääres, sest vihm oli ikka selline, et nähtavust praktiliselt polnud. Pärast ei saanud ka ehitusmarketist välja vihma pärast, jupp aega ootasin, aga märjaks sain ikka, sest kannatus sai otsa, aga vihm mitte :). Nojah, pärast lakkisin liistud ära ja eks siis peabki homseni ootama...
Ahjaa, Thelaga panime veel aiapaviljoni uuesti kokku. See läks esimene kord vähe nihu - ainuke liist, mis õigetpidi oli, sai ringi tõstetud ja siis selgus, et kõik on valepidi :(. Aga sai nüüd õieti ja uuesti tehtud ja nüüd seisab ikka päris ise püsti :)

Esmaspäev, 14. juuni 2010

Sündmusterohke laupäev

Ehkki enamus minu blogi lugejatest on juba Thela kaudu kursis meie kandis toimunud laupäevasest sündmusest, mõtlesin ikkagi asjast ka oma vaatevinklist valgustada. Pealegi salgas Thela maha päris põnevaid pilte.
Igatahes siis toimetasin laupäeva keskpäeval midagi köögis, kui kostis hirmus ragin ja mürtsatus. Esimene mõte oli, et mis küll nüüd maja küljest ära kukkus (kevadel oli selleks varikatus). Aknast nägin küll, et mingeid lehti ja prahti lendas. Tormasin õue, maja ette, aga sealpoolt saanud midagi aru. Siis maja taha ja vot, kus pauk käis...

Meie majakese katus oli kasega ehitud... Kohe jälle mõtted peas, millised kahjud on? Antenn? Appi, seal on ju korsten ka... Esialgsel vaatlemisel oli kõik nagu korras, aknad ka terved, ainult vihmaveerenn pisut kõver. Nii - mis siis nüüd teha. Eks vist tuleb katusele ronida ja üritada see ront tükkhaaval alla saada. Mõeldu-tehtud, kuurist elektrisaag ja pikendusjuhe kaasa ja katusele. Krt küll, varem olid mingid redelid katustel, nüüd enam mitte ainsatki...sulasid vist kevadel koos lumega...ausõna ei tea...
Kuidas siis küll saaks sinna? Eks tuleb lapsepõlve meelde tuletada, et rõdult kergelt katusele saab...Ainult siis ma koos mootorsaega seal küll ei käinud...
Maja vanema osa peal turnimine ei olnudki nii hirmus, seal ju varemgi käidud, aga seal, kuhu vaja oli minna, pole olnud enne vajadust ronida, pealegi see maja kõige kõrgem osa - katusehari on vist kuskil 9 m maapinnast.Kõigepealt tuligi hulk oksi lihtsalt ära murda, et katusele üldse ligi saaks. Antenn oli ka endiselt püsti, siiski pihta saanud ja osa jublakaid seal küljes kõverad ja murdunud. See siiski pisiasi. Lõpuks sain end ka katusele vinnatud - ossa püha püss, enne ei saanud arugi, kui tugev tuul on - ma esiti mõtlesin, et puhub mu minema sealt...
Alguses roomasin, siis juba istusin ja kui sõber sae ka kätte toimetas, suutsin juba püsti tõusta.
Ja ega siis midagi - hakkame küttepuid tegema :)
Ahjaa, korstna kontrollisin üle - täiesti terve. Uhh, nüüd ikka sauna saab :))
Murdunud kaselatv oli kenasti kaheharuline ja kallistas korstnat, vähemalt polnud ohtu, et kohe plehku paneb.
Kinnitasin ennast siis köiega korstna külge, et julgem oleks ja tuul minema ei puhuks, moraalne tugi ka korstnajala taga mind toetamas nõu ja jõuga ning "sabast" kinni hoidmas ja saagima...
Ega see nii hull lõppude-lõpuks polnudki, vahepeal all puhkamas käies jalad ja käed küll tudisesid pisut, aga polnud viga...
Lõpuks sai enamus oksi küljest. Õnneks saabus siis veel appi Thela eks, kes eelnevalt oma romulat otsast parseldas. Aga kuidagi väga õigeaegselt, selleks hetkeks just hakkaski power maha käima ja kõige raskem tüveosa alles katusel.

Ja siis ühisel nõul ja jõul sai viimane osa murdunud kasest üle serva upitatud ja oligi katus lage. Aega läks kokku umbes kolm tundi...
Selleks ajaks olin ma võimeline juba katusel ringi jalutama, esiteks polnus tuul enam nii tugev (vist) ja köis ka endiselt küljes :)
Lõpp hea, kõik hea. Õnneks oli Thela eksil adrenaliini ja tahtmist ka ülejäänud puu maha saagida. Ja lisaks teine kasekaksikutest ka, et teist korda sama jama ei juhtuks... Siis ei pruugiks ju kõik nii õnnelikult minna...
Pärast saunas sai konte soojendatud, aga ikkagi kippus krooniline kangekaelsus kallale :)
Pühapäeval olid kõikvõimalikud kohad kehal kanged, nagu oleks ise selle kase alla jäänud :(
Aga sundisin end ikka liigutama, easy-easy, et veri käima läheks ja see laga tuli ju ka maapinnalt ära koristada. Ka see sai tehtud...
Täna hommikulgi oli kere veel kange, aga hiljem hakkas nagu ära klaarima. Õhtupoolikul tegin kuuris poomiharjutusi, nimelt juba reedel avastasin, et kuuris käib mingi hirmus matsutamine...
Olime paar aastat tagasi lae alla lükanud servamata laudu (uusi), aga nüüd äkki olid need kooreüraskitele meeldima hakanud ja selline pidu käis... Jube kahju oli küll 6meetriseid laudu välja visata, aga see pidu seal ei meeldinud kohe mitte - ebaviisakad ka, oleks siis vaikselt järanud, poleks vast tähelegi pannud, aga nihuke matsutamine... Niisiis turnisin talade peal ja loopisin laudu alla. Pärast pühkisin kokku ja lömastasin rasvaläinud üraskeid (kui mõni kalamees sellist raiskamist teaks...).
See tegevus oli tegelikult planeeritud just nädalavahetusele, aga kõrgemad jõud otsustasid teadaolevalt teisiti...
Ja poole lehekülje pikkusest tööde nimekirjast, mille olin ka endale valmistanud, suutsin täita pühapäeval veel ainult ühe punkti - vähemalt toa koristasin ära, kusjuures tolmu oli rohkem kui tavaliselt, õigemini puru, ilmselt kaseront suutis tervet maja väristada...

Neljapäev, 3. juuni 2010

Kõigile reisihuvilistele - GoNice...


Mai viimasel nädalavahetusel toimus Pärnus reisifirma Scanworld TravelPartner AB turu avamine Eesti klientide jaoks. Nüüd on kõik reisihuvilised oodatud osa saama uuest veebisaidist ja kaubamärgist GoNice.com .

TravelPartner on rahuldanud enam kui 2miljoni kliendi reisivajadusi aastast 1998. Praeguseks võimsuseks on juba 5 hiigellennukitäit reisijaid päevas.

GoNice.com on TravelPartnerile kuuluv veebisait ja tegemist on Põhjamaade ühe juhtiva võrgupõhise reisibürooga (online reisibüroo). Rohkem infot TavelPartneri kohta võib saada lingilt http://www.i2enetwork.org/Lepatriinu .
Kel huvi reisimise vastu, soovitan kasutada võimalust uurida GoNice pakkumisi. Kui online teenuseid kasutades peaks hätta jääma, on võimalus kasutada ka offline-reisibürood, kes siis aitab leida parima variandi kliendi vajaduste ja soovide rahuldamiseks. Nii veebisaidid kui ka klienditugi on saadaval eesti või siis ka inglise keeles. Reisilehele pääseb siit http://www.gonice.com/Lepatriinu.
Lühidalt ka sellest, mida GoNice siis pakub:
*üle 600 lennuliini, sh odavlennuliinid (kasutades 3 suurt otsingumootorit Amadeus, Sabre, Worldspan);
*üle 100 000 hotelli üle maailma;
*üle 20 000 sihtkoha;
*kõik suuremad autorendi ettevõtted.
Lisaks on võimalus hakata VIP kliendiks, kellele siis lisandub extra soodustusi, bonuseid ja eripakkumisi.
Nii et, kellel huvi või tekkis küsimusi või soov saada tasuta VIP staatust, võtke minuga ühendust. Kontaktandmed saate samalt reisilehelt http://www.gonice.com/Lepatriinu.
Head reisimist - GoNice !

Esmaspäev, 24. mai 2010

Lihtne kunst

Laupäeval äkki avastasin, et olen ikka lõpmatult andekas.
Õhtul duši alla reisiväsimust maha küürima minnes viskasin riided suht lohakalt resti peale. Peale pesemist, kui olin end vannimantlisse mähkinud ja diivanile lõõtsutama ja tahenema seadsin, sattus pilk äkitselt riidekuhilale. Ja ennäe pilti - lõdva käeliigutusega olin loonud kunstiteose!Vahel küll mõtled, et kuidas selline asi üldse võimalik on. Aga ausõna, see oli täiesti juhuslik ja midagi lisaks ka ei sättinud (mul on ka tunnistaja olemas :))
Paluks siis hinnata kunstiteose väärtust...

Pühapäev, 23. mai 2010

Kui midagi peab untsu minema...

...siis ta ka läheb. Õnneks lõppude lõpuks mitte totaalselt.
Lugu eelmisest esmaspäevast...
Päev algas siis äratusega kell 5 hommikul, jõudmaks õigeaegselt lennujaama, et alustada tööreisiga Türgimaale. Kõik tundus normaalne olevat, peale selle loomulikult, et nii varajasel kellaajal oli silmade lahtihoidmisega pisut raskusi. Aga peale kaht pirakat tassi kohvi ja hommikust värskendamist tuli eluvaim sisse ja võis alustada... Õigeaegselt sai siis ka kaasavõetavad kodinad autosse transporditud, kassitoidu purk kuuri alla viidud, kust lahke naabrinaine saaks meie kiisule nosimist nädala jooksul anda (seekord otsustasime kassi õue jätta, praegu pole probleemi, ta niigi enamuse ajast viibib väljaspool maja), siis suuremad karvased kah rihmatatud ja autosse topitud. Nii - läksime siis... Umbes veerand tunni pärast koerahotelli juurde jõudes ootas meid aga üllatus - kutsudele majutust pakkuv hotelliomanik oli seekord miskit sassi ajanud ja ei olnud päris valmis meid vastu võtma. Ehkki see ei osutunud küll suureks probleemiks, aga aega kulus arvestatust rohkem. Aga ok... Kutsud õnnelikult siiski "sviiti" majutatud, kimasime edasi, et tee peal veel üks kolleeg kaasa haarata. See läks õnneks libedalt. Ja siis ringteed mööda lennujaama poole. Olime jõudmas just ringtee ja Tartu maantee ristumiskohale, kui mul äkki plahvatas - aga kass??? Lõplikus reisituhinas ununes meie kiisu hoopis tuppa, kus ta meist kenasti punasele padjale tudima jäi pärast väsivat öist jahiretke. Appi, mida nüüd teha? Kass majas, söök õues ja mida ta veel seal korraldada võiks... Kõigele lisaks maja valve all ja kellelgi pole võtit ka, et kassi välja päästa saaks, aega ka pole, et tagasi sõita.
Õnneks oli autos varuvõti ja Thelale kargas pähe hea idee, et lennujaamast saadame võtme postiga Lepatriinupojukesele, õige tal asi kohale sõita ja kassipäästeaktsioon ette võtta. Õnneks on ju tänapäeva postiteenus suht kiire, et hiljemalt järgmine hommik post kätte saada.
Mõeldud-tehtud. Postkontor lennujaamas polnud küll veel avatud, aga õnneks müüdi ümbrikke ja marke ka R-kioskis. Nii et võti posti ja pöidlad pihku.
Kogu selle saaga peale oli muidugi aeg suht otsa saanud, et praktiliselt kohe ronisime ka lennukisse, et kõigepealt Riiga lennata. Teatavasti pole Riia väga kaugel, 50 minutit lennuaega ja olimegi kohal. Ja siis järgmine üllatus - piloot teatab, et Riias on väga halb ilm ja lennujaam maanduda ei luba. Nii siis lendasime ringiratast linna kohal, altpoolt paistmas ainult paks valge vaip. Siis teatati, et lendame ja ootame veel veidi, ehk olud paranevad ja kui mitte, siis suunatakse kuhugi teise lennujaama, nt Kaunasesse. Sinne me siiski õnneks ei lennanud, varsti teatati, et pöördume Tallinnasse tagasi. Ok, vähemalt kodupinnale. Aga nüüd tekkis küsimus, et kuidas me siiski oma sihtkohta saaksime jõuda, Adanasse Türgimaal, meil ju veel kaks lennureisi samasse päeva planeeritud. Aga igatahes olime siis 11 paiku tagasi kodukandis. Õnneks oli Air-Baltic seekord tasemel ja suutis meile leida piletid Istanbulini, seekord üle Helsingi. Probleemiks jäi veel Istanbul-Adana ots, mis oli broneeritud Türgi reisifirma kaudu ja millele me muidugi lootusetult hiljaks olime juba jäänud. Tubli ja nutikas Thela kaevas oma läptopi kotist välja ja lennujaama kohvikus einestamise ajal suutis ta meile välja võluda uued piletid hilisemale reisile.
Edasi läks kõik siiski õnnelikult, Helsingisse jõudsime õigel ajal ja ka Istanbuli poole minekuks polnud probleeme. Parim kommentaar oli muidugi, et peale 9 tunnist reisimist lennukitega, olime Tallinnast endiselt alles 100 km kaugusel :) ...
Viimane lennuk Adana poole väljus 22.30 ja kohale jõudsime pisut pärast südaööd. Siis veel poolteist tundi väikebussiga Mersini ja kohal me olimegi. Ära tegime... Ja kell oli umbes 2 öösel. Oli vääga pikk päev... Aga kõik on ju hea, mis hästi lõpeb :)

PS. Teisipäeva keskpäeva paiku tuli telefonile sõnum: Kass päästetud...

Reede, 14. mai 2010

Suvetunne

Lõpuks ometi on soe ka Eestimaa põhjarannikule jõudnud. Vaikselt andis märku juba kolmapäeval, kui Tallinna läänepiiril oli päeval 18 kraadi sooja, aga koju jõudes Pakri poolsaare kandis ainult napp 9 kraadi. See eest eile tuli juba tõeline suvetunne peale, päeval Tallinna piiril 24 kraadi ja õhtul peale ägedat äikest ja vihma koju jõudes ka veel 17 kraadi. Selline ilm on ju meie täitsa tavalise suve moodi :)
Ja hetkel, kell 2 päeval, näitab akna taga termomeeter 27 soojakraadi (Tallinna piiril siis).
Kui siin jahedate (et mitte öelda külmade) ilmadega sai tugevat tuult kirutud, et see olemise veel hullemaks tegi, siis täna on tuul täiesti omal kohal ja lausa vajalik, mõnus...
Aga alati teeb mulle nalja inimeste suhtumine - kunagi ei olda rahul...
Alles see oli - oi, kui külm ja paha, läheks ometi soojaks... Nüüd - appi, nii palav on...
Töötajad ka leidsid, et tööajal võiks olla jahedam, et saaks rahulikult tööd teha, sellised suvised ilmad võiksid olla nädalavahetustel :) Paraku ju ei saa ilma tellida, eks endalgi oleks nii mugavam.
Aga sellegi poolest naudin suvist soojust, sest palju meile seda ikka jagatakse, tuleb hetkest kõik võtta. Loodetavasti on siiski nädalavahetus samasugune, siis jõuan tuppa küll ainult sauna ja magama, rohkem seal viibida plaanis pole, talvel sai piisavalt toas kopitatud ( ja arvan, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb :)))

Kolmapäev, 12. mai 2010

Ei kommenteeri...

Leidsin pisut aega blogisid lugeda ja ups, ei saa kommenteerida. Bianka blogist sain teada, et polegi siiski ainuke. See ilmselt pole küll näitaja, aga viimastel 4-5 tunni vanustel blogidel pole ka ühtki kommentaari. Huvitav, mis jama see on ja kuidas sellest jagu saada?

Neljapäev, 6. mai 2010

Päikeseloojang

Eile oli tihe päev, tegevust ja kohtumisi täis. Sai kohe pikalt linnas oldud, pole tükk aega nii hilja kodu poole sõitma hakanud, kell oli juba pisut kümme läbi. Aga mis nüüd viga - isegi pime polnud veel, alles hämardus. Mulle väga meeldib see päikeseloojangu aeg, need taevavärvid. Kindlasti meeldib ka koiduaeg, aga selle nägemisega on pisut probleeme (sel ajal tavaliselt lihtsalt on silmad kinni :))
Ja seepärast pidingi ikka ka ühe klõpsu fotokaga tegema, just vahetult maanteelt ära pööramisel. Uskumatud värvid võivad ikka looduses olla, ilus sinine taevas, punane päikeseloojang mere kohal, siis ribake hallikassinist merd ja kaldapuud, mis veel küll raagus. Ilus...

Emotsionaalne vanus...

Mis on sinu emotsionaalne vanus?
Result: Täiskasvanu
Oled äärmiselt enesekindel isiksus - tead väga hästi, mida elult tahad ja ootad ning kuidas seda saavutada. Proovid alati tasakaalukalt käituda ning impulsiivseid otsuseid vältida. Naudid ametialast eneseteostust ning oled hea kaasa ning ema. Oled enda ning teiste va...stu äärmiselt aus ja õiglane. - Oled ehk liiga tõsimeelne ja ratsionaalne, teed liiga palju tööd, võtad endale liigselt kohustusi kanda ning unustad pahatihti ära enda vajadused, mille tõttu võid kibestuda. Õpi end lõdvaks laskma ja lõõgastuma. Peaksid elu pisut kergemalt võtma - tundma rõõmu kinoskäimisest, ajaveetmisest sõprade seltsis ja seksimisest -, kuid sina muretsed liialt kukilolevate kohustuste pärast ja unustad hetke nautimise tihti täiesti.
http://apps.facebook.com/mis-on-sinu-e-bffahj/?st=1272644283&o=1&source=1

Teisipäev, 27. aprill 2010

Orhideed

Üks kord siin suure suuga lubasin, et näitan ja kirjutan oma orhideedest. Sel ajal oli mul neid ainult kolm (kõik phalaneopsis´ised ehk kuu- kingad). Nüüdseks on pere täienenud veel kahe võrra, mis ma endale sünnipäevaks välja pressisin :).
Varasemad kuukingad on juba üle viie aasta vanad, kah kõik kingituseks saadud. Tol ajal elasin veel linnakorteris ja mitte ei tahtnud nad mul õitseda, ainult üks valgete õitega suvatses ühel korral mind oma iluga rõõmustada. Kaks talve tagasi, kui ma maakodus ennast juba korralikult sisse olin seadnud, sõidutasin oma orhideed ka uude elupaika. Ja näe imet - juba siinsel esimesel kevadel, just märtsikuus, nagu sünnipäevakingiks, hakkasid kõik korraga õitsema!
See siin minu esiklaps, perfektsete valgete õitega...
Pilt pärit küll eelmisest aastast, aga ka sel aastal rõõmustas ta mind esimesena, avades oma ilusad õied täpselt sünnipäevaks...









See helelilla kuuking on valge sõbranna, koos nad minu juurde jõudsid. Foto pärit selle aasta aprilli algusest, aga õitseb veel täies hoos.
Tegelikult juhtus sel aastal vist väike äpardus, need kaks sõbrannat üritasid juba jaanuari alguses pungi kasvatada, aga vahepeal oli mul toas väga külm, ükskord isegi ainult 11 kraadi ja pungad kukkusid avanemata ära :(
Aga võibolla ei olnud lihtsalt õige aeg - neil oli mu sünnipäev lihtsalt meelest läinud, sest ikkagi kasvatasid uued pungad ja rõõmustasid mind just õigel ajal.

See, ka valgeõieline orhidee, näeb küll pisut äbarik välja.
Temaga juhtus eelmisel suvel midagi, kas sai liialt päikest vms. Igatahes läksid lehed selliseks imelikuks pehmeks ja kollakaks. Õitsenud ei olnud ta mul kordagi peale esmaesitlust. Ei jäänudki muud üle, retsisin ta täiesti ära, ainult juurikas jäi alles - proovida ju ikka võib :)
Ja vaata siis - suure pingutusega suutis ta mind isegi ühe õiekesega üllatada, täitsa elus... Nüüd kasvatab ka tublisti lehekesi juurde ja kosub hoolega edasi...




Tema on selle aasta uustulnuk. Tegelikult selliste bordoopunaste õitega, pilt pole kõige paremini välja tulnud.

Ja siis teine uustulnuk, kes on eriline oma täpikeste pärast, sest teised orhideed on mul kõik ühevärviliste kroonlehtedega.

















Orhideed on minu hinge igatahes vallutanud. Ma ei väsi imetlemast nende taimede perfektsust ja kuninglikkust. Muretseksin neid kindlasti palju rohkem, kui oleks kuhugi panna, sest nad on tõesti võrratud...

Pühapäev, 11. aprill 2010

Kolm on kohtu seadus...

ehk kuidas ma Muhedikule meili saatsin :)
Oleks siis veel ühe, aga seitse...
Nimelt ütles Thela mulle, et Muhedik olevat huvitatud fotodest, mis ma seal Treppojal ja Keila-Joal tegin. Ütles mulle meiliaadressi ka. Võtsin täna siis ette, et saadan need mõned pildid, kokku 15 fotot. Jagasin need kahekaupa meili, sest suured pildid võivad probleeme tekitada. Saatsin siis kõik 7 meili ära, tulid kolinal tagasi - olin aadressi ühe üleliigse tähe pannud. Ok, teine katse. Koristasin üleliigse tähe ära, saatsin jälle 7 tükki - jälle tulid tagasi, seekord jäi aadressist veel midagi välja.
Oeh... Veelkord... Kolmas katse. Siiamaani pole tagasi midagi tulnud, ehk läks seekord õnneks.
Öeldakse ju, et kolm on kohtu seadus...

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Suurvee aegu...

Et nagu oma õuel vett vähe oleks, tuli idee minna vaatama, kuidas näevad praegu välja Treppoja ja Keila-Joa. Truu Lumehelbeke, kes meid kenasti tööle ja tagasi toimetas, oli täiesti nõus meiega veel seiklema, kohalik jõeke hoovi peal ei teinud tal isegi astmelaudu märjaks :)
Esimene peatus - Treppoja. Vett kui palju ja kohin-mühin vägev. Kahjuks ei õnnestunud video üles laadimine, koos häälega oleks uhkem olnud.
Parim oli veel see, et me olime seal vaatlemas küll esimesed, aga pärast oli juba päris mitu autotäit rahvast veel uudistamas. Igatahes oli, mida vaadata ja kuulata. Sellist veekeeriste möllu pole ma Treppojal varem näinud, aga pole ka varem sellisel aastaajal sinna juhtunud.

Järgmine peatus oli siis Keila-Joal. Sai mõned pildid tehtud ja nüüd õnnestus ka üks video üles uppida. Rahvast ja autosid oli kohe rohkesti ja hea mõte oli ka kummikud eelnevalt jalga panna.
Aga ikka päris võimas selline looduse nägu, tekitas kohe sellise võimsa tunde.
Vesi möllas sellise jõuga, et jõe pind oli lausa künklik ja joa all piiskade pilv. Vägev vaatepilt.


Väga palju seal ka ringi ei kolanud, kell oli juba seitse läbi ja valgus hakkas vaikselt tuhmuma.
Aga kuidagi väga hea enesetunne oli kodu poole sõites, selline rahulolu, et sai end kokku võetud ja arvuti taga istumise asemel veidi värskes õhus viibitud.

Laupäev, 3. aprill 2010

APPI, upume...



Nii, nüüd on see siis käes... Läksin prügikotti konteinerisse viskama ja see pilt, mis mul künka alt avanes - oh õudust, jälle tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud, tee kõik vett täis. Panin igaks juhuks pika säärega kummikud jalga (no ei saa inimene ka täiskasvanuks, kohe ON vaja minna porilombi sügavust kontrollima).

Võin oma kogemustest nüüd kinnitada, et kohati on äsja tekkinud järvekese sügavus umbes 40 cm, mida juuresolevalt pildilt ka aimata võib. Igaks juhuks tegi Thela minu fotokaga ka asitõendi. Pärast mõningat diskussiooni, et milline auto siit siiski läbi läheb, otsustas Thela ikkagi Honda kasuks. Mul endal on küll selline tunne, et minu pisike saab mõningase garaažipuhkuse, sest oma auto uksetihendite kindluses ma väga veendunud ei ole ja fakt on see, et vesi on pisut sügavam, kui ukse alumine serv. Nii et nüüd vist küll muud üle ei jää, kui "Lumehelbekesele" ikka hääled sisse panna või siis Thelalt taksoteenust paluda.
Igatahes Hondaga on võimalik siiski läbi sõita, isegi naabrite külaliste Mersu purjetas uljalt sealt läbi.









Mõtlesin, et lähen uurin siis ka ülejäänud tee olukorda, aga edasi kuni maanteeni oli kõik OK, veidi märg ja paar lompi, täiesti sõidetav. Huvitav, miks just meie hoovi peal selline järv tekkis, sest selles kohas pole iial vett olnud. Ja muudkui ka sajab juurde ning künka poolt aitab kaasa ka sulalumi. Loodan siiski, et mingil hetkel maa tõmbab selle vee sisse, sest selles kohas peaks liivane pinnas olema.
Nojah, ja kui ma siis juba nii kaugel olin, otsustasin korra ka mere äärde vaadata, et mis uudist sealkandis on. Vihma küll tibutas ja paras udune ja hall, õhuniiskus umbes 110%, kuid siiski kuidagi kevadine ja värske õhk ning väike jalutuskäik ei tee kunagi halba :)
Meri tundus kuidagi lõpmatu, lahtist vett ei näinud kusagil ja Laulasmaa ning Kloogarand olid udu poolt ära varastatud. Kalda all on lund veel küll, aga jää peale siiski ei riskinud enam minna, kalda ääres põrutasin jalaga ja sulpsti läks jalg läbi jää, rohkem ei proovinud...

Kõigele lisaks avastasin, et parema jala kummik, mis siis, et praktiliselt uus, ei ole päris veekindel, igatahes sokk lirtsus rõõmsalt.
Tagasi tulles vältisin vett ja sumpasin metsa all lume sees, igatahes veidi tahedam.


Thela jõudis ka just tagasi ja kommenteeris, et kui nüüd vihma veel palju sajab, siis ei lähe Honda ka enam veest läbi, juba praegu olevat raskusi olnud. Ühesõnaga, tuleb vist nuputama hakata, kuidas saaks vett sealt välja pumbata, Hilist matkides, või peaks oma suurele ülemusele teatama, et oleme muust maailmast ära lõigatud ja mitte mingisuguse nipiga kodust välja ei pääse (tema ju ei tea, et meil Lumehelbeke on :))))

Reede, 19. märts 2010

Vahepala

Mõni muigab, mõni ei arva midagi, aga minu meelest on mõni tõetera ka ikka sees...

Mulle igatahes meeldib :)

Pühapäev, 14. märts 2010

Tulin õuest, lumesadu, kevadet ei kusagil...

ehkki päris nii see ka ei olnud.
Lund tõesti pisut sadas ja päikest ka ei olnud, aga valgus on siiski piisavalt ere, nii et võttis lausa silmi kissitama ja pärast tuppa tulles oli esikus ka tulevalgel nagu kottpime.
Ja kuskilt kostis rõõmsat säutsumist, mis on ka ilmselge kevade märk.
Ja ka õhk on ikkagi kuidagi teistsugune, selline värske ja kevadehõnguline.
Pisut lumekoristust ukse alt. Mujalt ei ole nagu väga mõtet, eile sai kõikjalt, kust vaja, koristatud ja nii palju seda WFS polnud ka juurde sadanud.
EHK rohkem ei saja, ÄKKI sulab ise varsti ära...
Nädala pärast samal ajal on kalendri järgi juba kevad :)
Ehkki õues pole selleks ajaks pilt eriti vist muutunud, on hea tunne ikka!

Laupäev, 6. märts 2010

Talvised ja suvised õuetööd



... pigem tahtsin tööriistade üle arutleda.
Selliseid tööriistu, mida ainult talvel õues vaja läheb, on meil päris vähe. Tegelikult saaks nimetatada ainult lumesahka, sest seda riistapuud ei ole ma tõepoolest muul aastaajal kasutanud. Lumelabidas siia enam ei kuulu, sest oli üks parimaid vahendeid sügisel õunte koristamiseks. Nimelt oli meil varem (nüüdseks on juba maha võetud kõik) otse õue peal kõige käidavamal kohal paar ürgvana hooldamata õunapuud, mille madalamad oksad kuskil kolme meetri kõrgusel. Aga järjekindlalt üle aasta kandsid nad ohtrasti saaki, mida ühes tükis kuidagi kätte ei saanud, sest propelleriga püksid on endiselt kadunud :). Ja see tähendas, et mahapudenenud ussitanud ja muidu plekilised õunad tuli lihtsalt ära koristada (ausalt öeldes pole meie peres ka õunasööjaid). Ja selleks tööks olid parimad vahendid reha ja lumelabidas. Ja ka käru muidugi.
Nii et talviseid töövahendeid olen ka sügisel kasutanud.
Aga aiatöödeks mõeldud töövahendid on tunduvalt universaalsemad. Parim leid oli mul rohimiseks mõeldud pehmed põlvekaitsed, mis ma Thelalt ärandasin - nimelt sahaga lund lükates aitan tavaliselt põlvega kaasa, et lund hange otsa visata. Kuna meil on seda pinnakest üksjagu, siis nende põlvekaitsetega säästsin tunduvalt oma põlvi sinikate ja valu eest.
Ja loomulikult on ka igasugused erinevad kaevamiseks või kühveldamiseks mõeldud labidad juba rakendust leidnud. Isegi rehaga saab lund kraapida või jääpurikatele säru teha.
Et meil päris jääkirkat (ühesõnaga sellist riistapuud, millega jääkonarusi lõhkuda) ei ole, siis läks loosi pakukirves - parajalt raske ja samas lapiku terava otsaga. See ei ole tegelikult nagu päris traditsiooniline kirves, vaid selline umbes meetripikkune sirge pulk, alumine ots lapik ja terav, ülemine osa liigub üles-alla (toetad paku peale ja rammid selle ülemise osaga). Paraku kiilus see ülemine osa kinni, nii et puid sellega enam lõhkuda ei saa. Aga ta sai uue võimaluse jääpurustajana :)
Võib olla on veel ühtteist kasutuskõlblikku, aga praegu ei tule meelde või ei ole veel vaja läinud.

Laupäev, 27. veebruar 2010

Ennast ei saa usaldada...

Täna hommikulgi veel lubasin endale, et ei vaata lumelabida poolegi, niigi krigisen ja vaevu liigun.
Noh, aga eks ole endale antud lubadusi veel kõige lihtsam murda. Teistele antud lubadusi olen alati pidanud, v.a. mõni forse major, aga ju siis enda "petmist" on kõige lihtsam teostada.
Aga ma ei saanud lihsalt pealtvaatajaks jääda, kui Thela, kõikvõimalike tööriistadega varustatuna - alates lume- ja metalllabidast ja lõpetades reha ning võsavikatiga ( ? )- trepist üles marssis, koerad juhmi näoga järele vaatamas, teatades, et üritab terrassi katuselt ikka lume maha lükata.
Ei midagi, tõmbasin dressipluusi luku kinni ja toppisin saapad jalga, kobistasin ka trepist üles Thela tuppa ja ronisin terassi katusele. Algul vaadates ei tundunudki seda lund nii palju olevat. Katus ka kandis, ehkki on suht õhuke plekk, aga meie tubli meistrimees oli oma töö korralikult teinud, allpool on korralikud talad ja põiklatid. Ainuke probleem - veidi kaldus plekkkatus sulava lumega on superlibe. Ja siis ma sudisin seda lund üle serva alla, sest ega ma visata enam eriti ei jaksanud, lumi ka päris vett ja jäätükke täis. Aga seda lund ikka oli, nii oma 40-50 cm kohati.
Ei, ma ei ole seal käpuli, seisan täitsa püsti.

Siiski päris puhtaks sai, tuli välja, et on endiselt punane katus, mitte valge. Jah, ja siis sai teiselpool maja ukse kohal olev varikatus puhtaks nügitud, see õnneks pisike ja mitte ka hullult lumine, aga sealt lihtsalt tilgub servast kenasti krae vahele. Ja loomulikult tuli ka katustelt mahaaetud lumi pärast ära koristada...
Igatahes on nüüd ristluud päris valusad, loodan ainult, et ehk tänaõhtune saun seda veidi leevendab.
Minu lubadus lumelabidat mitte puutuda oligi murtud. Sellise lubaduse andsin aga põhjusel, et pärast viimast lumesadu teisipäeval ja ka kolmapäeval, üritasin traktori puudumisel käsitsi maanteeni välja kaevata, sest ei riskinud oma pisiautoga sinna tee peale liugu laskma minna. Maanteeni on 300 m. Varustatuna lumelabida ja pealambiga, suundusin otsustavalt neljapäeva õhtul kuue paiku teed puhastama. Esimene sada meetrit polnud väga vigagi, sest üsna varsti peale alustamist tuli ka naabrinaine appi ja kahepeale jõudsime päris kenasti oma territooriumi sõidetavaks muuta. Siis läks naaber ära, aga mina otsustasin ikka veel veidi edasi rühkida. Kogu aeg oli küll väike lootus, et ehk just nüüd otsustab traktor vastu tulla, aga ei...
Nii ma siis muudkui kühveldasin ja kühveldasin ja kühveldasin ja kühveldasin jakühveldasin... kuni jõudsin järgmise naabri väravani. Siis oli küll power täitsa otsas, ise läbimärg ja sada meetrit ummistunud teed veel silme ees. Aga ma siiski loobusin, vedasin kondid koju ja ronisin duši alla. Pärast ei jaksanud muud, kui raamatuga voodisse kobida.
Reedel kasutasin ikkagi "taksoteenust" Thela autos, sest hoolimata mõttest, et prooviks ikka läbi sõita, jõudsin järeldusele, et kõik on küll tore, aga kui siiski juhtun kinni jääma, siis enam kühveldada ma küll ei jaksa - istuks kenasti keset teed, nagu pudelikork ja ka ükski naaber enam koju või sealt välja ei saaks.
Tööl oli terve päev selline enesetunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kere väga ei valutanudki, aga selline kurnatud tunne oli. Thela soovitas ka vahetevahel passi vaadata, hea mõte, peaks vist esikusse seina peale naelutama, et kogu aeg nähtaval oleks, sest millegipärast kipub meelest ära minema, et päris 20 enam ei ole... Et ei tasu enam proovida üle oma varju hüpata.
Igatahes, kogu loo järeldus, et endale antud lubadus kas ei maksa midagi või olen lihtsalt kergesti mõjutatav.

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Lumeallergia

Ma ei tea küll, kas lumest on võimalik allergiat saada, aga halvasti tervisele mõjub see üüratu lumemass küll. Vähemalt närvikava on täitsa paigast ära, tekkinud uued foobiad, nagu:
...aknast välja vaadata enam julge, äkki sajab jälle lund,
...käed-jalad muutuvad jõuetuks lumelabida läheduses,
...sõna, milles sisaldub "lumi,lume" võib äkilise raevuhoo tekitada jne.
Hommikul, kui Thelaga ühes autos tööle sõitsime ja seda "ilusat" ilma "nautisime" ja libedat teed kirusime, arvas Thela, et noh, homne vaba päev ongi jälle sisustatud. Ma pidin ta autost välja peaaegu viskama, niigi närvid pingul.
Aga huvitav, kuidas nad Vabaduse platsi homseks puhtaks teevad, eile õhtul oli seal päris korralikult lund. Või vaataks hoopis homme telekast, kuidas Kaitsejõudude paraad kogu täiega hange kinni jääb - vot siis oleks alles "paraad".
Aga see lumi-lumeks, seda kuidagi on ikka võimalik kuhugi paigutada. Tõepoolest, mis saab siis, kui see hoogsalt sulama peaks hakkama - 50 cm lund, ok, aga 50 cm vett? Siis küll vist enam majast välja ei pääse, kui ümbrus järveks muutub. "Lumehelbeke" on ka tõbine, ehkki see oleks ainuke auto, mis siit maanteele pääseks. Minu enda pisikesel Peugeotil käiksid vist lained üle pea. Aga ok, eks sellele mõtleb siis, kui see aeg päriselt kätte jõuab.
Igatahes, kui traktor homme ei peaks tulema, siis mina enne tööle ei saa, kui ta siiski ilmub. Kojugi jõudsin täna nibin-nabin, korra isegi jäin naabriväravas kinni, aga pisike rahmeldas end ikka välja. Terve metsatee lükkasin küll kõvasti madalamaks, sest tundub, et osa teest sõitsin pisikese kõhu peal. Kinni jäin ilmselt kohas, kus rattad maha ei ulatanud :))
Meelekindlust siiski kõigile, et võitluses lumega ikka alla ei annaks!

Laupäev, 30. jaanuar 2010

Must huumor lennukireisijatele

Leidsin internetis ringi kolades sellise nalja. Minu meelest päris hea, võib täitsa ette kujutada nõrganärviliste kaasreisijate reageeringut.


1. Võta lennukis välja oma sülearvuti.

2. Ava see aeglaselt

3. Lülita sisse.

4. Tee kindlaks, et kõrvalistuja vaatab.

5. Ava Interneribrauser.

6. Sule oma silmad hetkeks, ava need ja vaata üles (nagu taevasse vms).

7. Hinga sügavalt ja ava see leht

http://www.myit-media.de/the_end.html

8. Vaata kõrvalistuja nägu.

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Talvine meri ja kaldaäär

Hetkel istun küll hoopis tööl arvuti taga, seni kuni remondimehed 12m kõrgusel lae all kõõluvad ja üritavad praktiliselt tutikale gaasi-soojapuhurile hinge sisse ajada. Ausalt öeldes maeisaaaru, mida uuem tehnika, seda kiiremini vist rikki läheb, sest see on juba teine kord 4-5 kuu jooksul, kui üks puhuritest keeldub töötamast. Aga ilma selleta on kole külm meil tootmisruumis, täna hommikul oli 12,5 kraadi, inimesed siiski vapralt töötasid ja ei virisenud.
Aga ajatäiteks ma siis kribin veidi ja jagan oma pilte.
Otsustasin eile tõesti mere ääres käia, sest talvine jäätunud meri ja jääpurikad pankrannikul on omaette vaatepilt. Eriti lahedad on jääst moodustised kividel ja madalikel. Siin lausa kübaramooride armee. Kummaline on aga see, et kive seal küll niipalju ei ole, aga kübaraid oli väga palju, huvitav, kuidas nad veel tekivad.

Kui kalda ääres oli jää üsna sile, et oleks võinud isegi uisutada, siis paarkümmend meetrit eemal oli rohkem selline krobeline rüsijää.
Paekivi kaldast oli saanud jääkindlus paljude sammastega.


Lapsena oli hirmus põnev selles sammastikus mängida, nüüd eriti ei kippunud päris sisse ronima.
Naabrite koer tahtis ka sotsialiseeruda, ta on nii naljakas, kuidas ta end läbi võrkaia aukude välja pressib. Aga ta on tore kutsu, kõrva tagant saab ka nii sügada...

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Laupäev saunaga

Lugesin täna, pühapäeval, ajaviiteks blogisid. Eriti jäi silma Trummi riietumisõpetus külma ilma puhul. Kõigepealt ütleksin, et mul endal küll nii palju kihte pole vaja läinud, aga tõepoolest on oluline, et rõivad hingaksid, sest tööd tehes ja higistama hakates on see väga oluline.
Aga praegu kirjutan sellest, et eile, meie iganädalases laupäevaõhtuses saunas olles tuli idee paljajalu õue minna. Õigemini tuli mõte sel hetkel, kui meie kaukatibi õue tahtis minna ja ma teda keti otsa kinnitasin. Võtsingi siis sussid jalast ja silkasin nii umbes pool minutit maja ees platsil.
Igatahes oli idee nakkav, nii et ka Thela otsustas selle ära proovida. Ja ma ise käisin veel kord peale järgmist lavalkäiku. Tõestuseks tegime ka pilte, muidu võibolla ei usuta. Aga tegelikult oli tunne täiesti vahva, külm ka selle lühikese ajaga ei hakanud.
Võibolla ühel päeval otsustame ka päris hange karata, kui lumi vahepeal muidugi ära ei sula enne otsusele jõudmist...
Nii et riietumisstiile küla ilmaga on erinevaid :) . Eile õhtul oli meil umbes -10 kraadi.
Valik on sinu...

Pühapäev, 3. jaanuar 2010

Muinasjutt kestab...


Vägevad jääpurikad, mis katuseräästa küljes ripuvad, on tänaseks veel suuremaks kasvanud, eriti see kõige suurem,mis on kasvanud ligi meetri võtta ja ulatub esimese korruse poolde aknasse.
Kolli naudib endiselt talveilma, lumesügavusest annab aimu kaevandatud teerada, mille küljed kutsust lausa kõrgemad on. Ega meie kolli nüüd väga väike ka ei ole :)
Eile mõtlesin ma juba päris tõsiselt, et kui siiamaani oli igapäevane lumepuhastus nagu rohkem mõnusa trenni eest värskes õhus, siis nüüd on meie muinasjutumetsa jõudnud kuri võõrasema, kes sadistlikult öö jooksul nii umbes 20 cm lund maha raputas. See hakkab juba vaikselt kontidele, ilus on küll, aga hakkab ära väsitama. Kui olin kolme tunniga suutnud enamusest lumeuputusest jagu saada, siis mõtlesin, et peaks see salapärane traktor ikka välja ilmuma, sest suure maanteeni on veel 300 m ja seda ma küll ei jaksa käsisahaga lükata, aga esmaspäeval on vaja nagu tööle minna. Kahtlustan, et minu väikeauto ei pruugi sellest läbi sumada.
Pildil on Thela eksi romula, mis nüüd kenasti lumevalli taha peitu jääb. Pildi tegin tegelikult sellepärast, et oleks ettekujutus jälle lumekogusest. Igatahes on lumevalli kõrguski juba "piruka" kasti ääreni. Ja veel saab aimu, milline kogus lund 24 tunni jooksul maha sadas.
Täna lükkasin siiski veel kord kogu pinna üle, et homme hommikul suuri üllatusi poleks. Väga hull ei olnud, seekord paar-kolm cm juurde tulnud.
Järgnev pilt on ka tegelikult eile tehtud. Meie õuevalgustid on peaaegu täiega ära uppunud, paistavad nagu kraatri põhjast. Pilt peaaegu nagu ulmefilmist. Olen püüdnud lampe lumehangest välja puhastada, et nad päris kaduma ei läheks, aga valgustada nad enam väga ei saa, kuna on umbes meetri sügavusel lume sees.
Nii et muinasjutt küll kestab, sest hingematvalt ilus on ikkagi, aga siin muinasjutus on ka reaalsed tegelased. Praegu on mu soov küll, et lund võib ju sadada, aga kuni 5 cm ja soovitavalt nädalavahetusel :)