Uhkus...

...ajab upakile. Aga kuidas saab mitte uhke olla oma ainsa lapse üle, kes on selliseid tulemusi saavutanud.
Tegelikult algas kõik juba umbes kolm aastat tagasi, kui poiss esimest korda osa võttis vabariigi tasemel informaatika olümpiaadist, sel korral siis algajate tasemel ja kohe ka esikohale jõudis.
Viimase kahe aasta jooksul on ta nii mõningatelgi olümpiaadidel osalenud, mitte ainult IT, vaid ka matemaatika ja füüsika. Sel aastal jõudis ta siis nii kaugele, et ta oli kutsutud osalema IT rahvusvahelisele olümpiaadile, millest esimene toimus küll Tartus (vist aprillis, enam ei mäleta), aga osavõtjaid oli paljudest Euroopa riikidest. Tulemuseks - pronksi tase, millega siis kaasnes võimalus osa võtta veidi juba kõrgematasemelisest rahvusvahelisest informaatika olümpiaadist Kanadas, Ontario osariigi väikeses Waterloo linnas, mis asub Suure Järvistu piirkonnas umbes 100 km kaugusel Torontost ( Waterloo, ON ).
Ja nii, augusti kuu 14ndal päeval lendas äsja gümnaasiumi lõpetanud Lepatriinu-pojuke kaugele Ameerikamaale omasuguste tarkpeadega jõudu katsuma. Ega ma palju infot pole saanud, millega nad seal veel tegelesid peale võistlemise, aga seda sain siiski teada, et ka Ühendriigid on ära nähtud (mitte külastatud), sest neid viidi seal ekskursioonile Niagara kose juurde, mis teatavasti asub Kanada ja USA piiril. Olevat isegi paadiga kose all sõita saanud ja USA riigile kuuluvale jõekaldal päris lähedal viibinud. Veel olevat käidud lõbustuspargis :D. Ja üleüldse olevat lahe olnud...
Olümpiaadil osales üle 300 õpilase rohkem kui 80st riigist. Ja ka nüüd suutis pojake endale hankida pronksmedali (ise ütles, et suht hõbeda piiri peal).
Juba peale esimest rahvusvahelist olümpiaadi, mida enne mainisin, sain maikuus Tallinna Haridusametilt kutse rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenud Tallinna koolide õpilaste pidulikule vastuvõtule Tallinna Raekojas, mis toimus siis eile, 26.augustil.
Loomulikult läksin - ei saanud ju nägemata jääda, kuidas su ainukest last tunnustatakse Tallinna Linna poolt. Ka oli põnev sattuda Tallinna Raekotta, kus ma varem käinud ei ole. Ja loomulikult kohtuda Tallinna Linna tähtsate tegelastega - Edgar Savisaare, Yana Toomi, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi ja Andres Pajulaga. ( http://www.tallinn.ee/est/Tallinn-tanas-rahvusvahelistel-olumpiaadidel-edukalt-osalenud-opilasi?filter_otsing_uudis_rubriik_id=35 )
Selleks ajaks kui tunnustamise järg Lepatriinu-poju kätte jõudis, olid Edgar Savisaar ja Yana Toom vahetunud Toomas Vitsuti ja Mailis Repsi vastu, nii et linnapea kätt suruda ei õnnestunud, küll siis Tallinna Linnavolikogu esimehel. Ikka väike närv oli ka sees, sest üritusele minnes ei tulnud ma selle pealegi, et tunnustust jagatakse ka vanematele - see oli ootamatu üllatus. Pojale anti siis Tallinna Linna poolt raamitud tänukiri ja veidi nänni kaubamaja kinkekaardi näol ja ilus roosiõis, mullegi oli tänukiri ja väike kingitus Tallinna vaatega käsitööna valminud keraamilise vaasi näol ja muidugi ka roosiõis...
Pärast pidulikku osa pakuti suupisteid ja kooke ja jooke. Rahvas suhtles omavahel, noored ja vanemad kõik segamini. Osutusin isegi Tallinna Reaalkooli direktori märkamisse, kes pojal, kui kooli vastsel vilistlasel, ja siis ka minul tunnustavalt kätt surus.
Ahjaa, uudiseks teatati veel sellist asja, et alates sellest aastast hakatakse välja andma aastaraamatut, kuhu siis kõik tublid tulemused ja tegijad sisse pannakse. Jään huviga ootama, kas siis meile ka üks raamatuke eraldatakse :D
Aga lahe on ju mõelda, et lisaks sellele, et poja nimi on jäädvustatud Tallinna Reaalkooli seinale ( 2 korda), saab ta nimi olema ka Tallinna ajaloos.
Aga ikkagi - on ju põhjust uhkust tunda... :DDD