reede, 22. mai 2015

"Puhkus" Türgis. Neljas päev


Peaaegu plaani järgi. Äratus kell 7, hommikusöögiga venitasin üle 8 pisut, sest võtsin kohe arvuti ja muud asjad kaasa, et mitte tuppa tagasi tulla. Tööpäeva algus, nagu ikka kombeks nendel kokkusaamistel, kell 9. Tänane päev oli ekspordi teema, aruanded ja plaanid. Kohvipaus. Teema jätkub. Ja põhimõtteliselt oligi lõunaks läbi. Peale lõunat plaanide tegemine ja värskendamine ühe kliendiga, kes ka just siia kohale oli tulnud. Ja siis nagu hajus kõik laiali, ei osanudki miskit teha. Viisin arvuti tuppa, panin päevitusriided selga. Paraku oli päikesel ka tänaseks tööpäev läbi saanud ja pilved olid kohustused üle võtnud. Aga see ei seganud basseinis paar tiiru tegemast, mõnus värskendus. Ega pikalt enam saanudki basseini juures olla, näha oli, et tulemas jälle pidu. Ehkki kell oli alles pool 4, vahtisid mingid ülemuse moodi tegelinskid närvilise näoga ringi, saabusid mingid tüübid suurte mustade kohvritega (pillimehed?). Otsustasime siis lahkuda, päikest ka ju enam polnud pruunistamiseks,  ja lasta neil tegutseda, praktiliselt kohe joosti lamamistoole kokku korjama.

Esialgne plaan oli peale õhtusööki minna ühte suuremasse ostukeskusesse pisut shoppama, kuid siis mõtlesime ringi, sest kella 7ni jäi piisavalt aega, et seal enne ära käia. Algselt mõtlesime minna bussiga, st. ühistranspordiga, aga küsisin retseptuurist, kui palju maksab takso. Keskus ei ole tegelikult väga kaugel, nii 3-3,5 km, ja takso sinna pidavat maksma 15 liiri ( ca 5 eur). Kuna olime neljakesi, siis tellisimegi hoopis hotelli takso, viidi naksti kohale ja lisaks anti kaart, et kui tagasi tahame, helistage.

Kohapeal jõime lähkritäie korralikku kohvi „Starbucks“is, G. nautis vist esimest korda elus ehtsat Türgi kohvi. Siis hargnesime iga üks oma huvide kohaselt. Mingi noosi sai igaüks, ise ostsin kolm kleiti ühest samast poest, peale mitmete proovimist juba higine. Jalanõude poes läks lihtsamalt, seda, mis mulle meeldis, minu suurust ei olnud ja raha jäi alles. Kogunesime kokkulepitud ajal nagu korralikud eestlased ikka ja kutsusime hotelli takso endale järele, et ikka õigeks ajaks õhtusöögile jõuda.

Basseini äärne peoplats oli juba valmis sätitud, satside, lehvide jms, järgi otsustades oli tegemist pulmadega. Ja mitte sugugi väikese peoga – huvi pärast lugesin ühes basseini otsas olevad lauad, 20, lisaks veel basseini külg ja teine ots, kokku vähemalt 50 laua ringis, igas lauas 10 kohta. No mis kostad, kokku pidu umbes  500 inimesele. Passisin seal jupp aega, aga ei viitsinud lõpuks ära oodata, millal pruutpaar saabub, aga põnev oleks olnud näha, millised näevad välja pulmad Türgis. Ringi sagis mitukümmend kelnerit, kohal oli fotograaf ja minu meelest ka kas televisioon või siis vähemalt kaameramehed – tundus vinge pidu tulevat. Vahepeal katkestasingi kirjutamise, sest akna taga tehti ilutulestikku, tore ju vaadata ka muul ajal, kui uusaastaööl.

Kell praegu 10 õhtul, pulmapidu käib täie hooga muusika järgi otsustades. Täna õhtul on siin jälle vägagi soe, hetkel peaks väljas olema 26   ͦ. Peaks ise hakkama vaikselt põhku pugema, kohver juba pakitud, homne äratus kell 5 hommikul, väljasõit kell 6. Tallinnasse peaks maanduma plaanikohaselt pool 3 homme päeval.

neljapäev, 21. mai 2015

"Puhkus" Türgis. Kolmas päev


Tänane päev möödus seekordse reisi ajal ebatavaliselt rutiinselt. Kell 7 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 9 tööpäeva ehk koosoleku algus. Minu aruanne oli järjekorras teine, vahepeal katkestas selle kella 10ne kohvipaus ja siis praktiliselt lõunani välja. Pole ka ime, sest isegi ühe perioodi raporti väljatrükk on mahus 17 lehekülge A4… Kommenteerima tööasju ei hakka, võib siiski öelda, et täna möödus kõik suht rahulikus ja viisakas õhkkonnas. Jätkasime tööga, st, teiste riikide raportidega, vahepeal siis lõunapaus, pärast lõunat siis veel ühe kohvipausiga kella 6ni välja. Oli tavapärane päev…

Aga eks ikka on ju hea tunne, kui oled nö oma asjaga maha saanud, pärast õhtusööki olid kõigil juba rõõmsad näod peas, eks pisut vabanemise tunne kõigil. Olen tänulik  oma kollegidele, meil on tõsiselt hea tiim, kes teab, mida on vaja teha, samal ajal ka üksteist toetades ja sama eesmärgi nimel ühiselt pingutatdes. Vahel mulle tundub endale, et olen vast liiga kaua juba seda tööd teinud ja aegajalt nagu „käin maha“, aga siis ongi tore, kui nö värskemad (vähem aega selles firmas) kollegid on endiselt entusiastlikud ja suudavad mindki nagu uuesti käivitada, sest kui „kõik ausalt üles tunnistada“, siis tegelikult ju mulle meeldib mu töö, aga eks vahel ikka tundub, et olukord on lootusetu ja hoolimata kõigist pingutustest, jookseks nagu peaga vastu seina. Eriti siis, kui oled nagu oma arust teinud kõik, mida oskad ja saad teha, meeleheitlikult otsinud lahendusi, aga tulemus ei vasta ootustele ja sulle öeldakse, et „You do not work enough“, siis ikka ajab vahel katla keema.  Tegelikult suutsin tänagi selle asja kõva häälega välja öelda( siis kui meie mitte perfektseid tulemusi rõhutati, mis siis et teiste omad old analoogilised), selle peale kõige suurem ülemus ehmatas peaaegu ära, et tema pole ju seda ütelnud, et tegelikult ma teen ju „good work“ ja kõik on hästi. Pärast õhtusööki käis veelkord meie laua juures kontrollimas, kas kõik ikka on hästi :) Rahustasin ta maha, nii saab ta „happy“ edasi olla.

Ja eks kui kaks jalga tugevalt maha panna ja pisut mõelda – eks ikka ju tundub nii, et miks just minuga ja miks just meil on probleemid – siis loogiline järeldus on ikka see, et vaevalt igal pool mujal on vaid „pudrumäed ja piimajõed“, eks igal pool on omad probleemid lahendada ja ideaalset olukorda polegi olemas.

Pärast õhtusööki läksid teised kollegid kes jalutama, kes kiirkõndi tegema, täna pole ka enam nii hullult palav, aga siiski endiselt vägaväga soe, accuweatheri andmetel  24  ͦ(kell 10 õhtul ???). Mina jäin paika hotellituppa, sest paraku see kuumus ei mõju mu 3,5 kuud tagasi opereeritud jalale just positiivselt (kipub paiste), samuti ei ole hea mõjuga pikemad jalutuskäigud.

Homne päev peaks ka tulema töine, eks on arutelust siis kasu ka :)

"Puhkus" Türgis. Teine päev


Teine päev algas traditsiooniliselt nagu ikka komandeeringu töine päev. Et ööseks olin konditsioneeri 19 kraadi peale pannud, siis öö möödus magusalt magades ja hommikul ei olnudki vaja esimese asjana kohe dushi alla tormata, nagu eelmine hommik, pealegi oli ka uneaega seekord piisavalt – eelmise päeva „zombi“ olek oli peaaegu kadunud. Äratuse sai siiski nihutada pool tundi hilisemaks, sest väljasõit oli planeeritud 9.30, aga enne tuleb ju läbida hommikused protseduurid ja hommikusöök. Naljakas on see, et kui ma tavapäraselt hommikuti joon vaid kohvi ja söök mingi nipiga sisse ei lähe, siis komandeeringutes on mingid teised refleksid – ilmselt põhjus selles, et ise ei pea tegema midagi, lihtsalt lähed ja võtad, nii suudan lähetustes hommikuti täiesti korraliku hommikusöögi nahka panna. Ja mitte ainult – organism lausa nõuab seda (Pavlovi refleks).

Lahkusime siis hotellist „tööle“ pisut küll hiljem planeeritust, sõit ei võtnud palju aega, nii 15-20 minutit, sest seekord on meie elamine siin hetkel päris lähedal Mersini sadamale. Sorteerimiskeskus asub Mersinis nn vabatsoonis, kus sisuliselt ei ole nagu päris Türgi riik, vaid kehtivad pisut teised seadused seoses tollimise jne. Põhjus, miks just seal on second-hand riiete sorteerimiskeskus, on üsna proosaline – nimelt ei ole seadusega lubatud Türki sisse tuua second-hand rõivaid ( oma tekstiilituru kaitse), aga väljaspool ametlikku piiri võib selliste asjadega tegeleda. Eksurseerisime siis veidi,  vaatasime kohaliku toodangu kvaliteeti ja sellega praktiliselt meie ülitähtis töö oligi tehtud. Kollegidel oli pisut huvitavam, sest nemad viibisid seal esmakordselt, mul mitte nii väga, sest konkreetselt samas kohas olen käinud juba enne 2-3 korda (täpselt ei mäleta). Lõuna ajaks, kell 1 päeval, olime juba tagasi hotellis.

Kõht täis, suundus igaüks omi asju asjatama. Mina jahtusin tunnikest pool või veidi rohkem toas, siis bikiinid selga ja päikesevanni võtma basseini äärde. Saime ikka kätte oma pool päeva puhkust :) Hoolimata sellest, et kui liiga palav hakkas päikese käes, sai järjekordne tiir basseinis tehtud, oli enne ühiseks pidulikuks õhtusöögiks valmistumist vaja ikka dushi all käia, sest higi jooksis igast poorist ja kere kleepus/nätsus igatmoodi.

Õhtusöögi restoran ei asunud ka kuigi kaugel, paarkümmend minutit rahulikku jalutuskäiku, mere ääres värskes õhus. Toit, nagu alati siinkandis, super maitsev, värske ja igati nauditav. Kui kodus sellist pakutaks, veereks nagu kera vist juba :) Lobisesime kollegidega, nii omadega  kui ka teistest riikidest. Naljakas oli natuke see, et kuna ju koht asus päris hotelli lähedal ja kui põhimõtteliselt oli kõik söömine ja joomine nagu lõppenud, otsustasime omadega, et hakkaks vaikselt hotelli poole tagasi liikuma, ehkki nagu ametlik lõpp polnud veel kätte jõudnud, aga kui me kui üks mees püsti tõusime ja liigutama hakkasime, siis hakkas kuidagi kõigil vajadus lahkuda. Ei tea, kas mainitakse ära, et oleksime nagu midagi ära rikkunud… et liiga vara vms…

Mere äärest lahkudes, kus puhus niisugune mõnus briis, vaevalt 50 m eemal tänaval jälle palav ja kuidagi umbevõitu, hotelli saabudes jälle üleni higine ja kleepuv. Ega muud kui jälle dushi alla :) – nii võib ju ära kuluda… või vaevaga saavutatud kiirpäevituse suisa maha pesta…

Tahaks nüüd magama minna, aga pole kindel kui hästi see õnnestub, sest hotelli hoovi peal on pidu. Siinkandis on kombeks just hotellide territooriumitel pidada erinevaid pidusid, eriti pulmi jms. Eile oli minu rõdult nähtavas kohas mingi laste pidu, kus tüdrukud nägid välja nagu väikesed printsessid, kaharad kleidid ja seelikud, soengud ja make-up, täna tundub olevat mingi koolilõpupidu, enne noored pidulikult talaarides ja ürpides, nüüd käib vägev tantsulka türgi muusika saatel.

Aga peab üritama… kasvõi pea padja alla… homme algab tõsisem töö, 9st 6ni koosolekut, kus tuleb ka oma raport esitada ja ilmselgelt saab mingi „peapesu“ – kuigi ei oska arvata, mille eest, aga küll leitakse põhjus.

Seni, kui siin internet loivab, sai ka pidu läbi. Intenetiga on jah siin probleeme, ei ava ühtegi akent, isegi skype ei toimi, pilte ei ole mingit võimalust üles laadida, aga pole hullu, aegajalt miski ju toimib.

Eile õhtul ei õnnetunudki postitada, sest internet oli juba magama läinud vist…

teisipäev, 19. mai 2015

"Puhkus" Türgis


Järjekordne tööreis Türki, ausalt juba ei mäleta mitmes – 11 aasta jooksul ikka korduvalt, 2013 aastal välja antud passis on templeid 2013 aasta kohta kaks korda, mais ja novembris, 2014 üks kord mais, enne 2013 mäletan, et peamiselt kord aastas mais.

Esimene päev läbi saanud. Jõudsime sihtkohta ehk hotelli Mersinis kella kahe paiku öösel.  Ehkki oleks nagu pidanud olema nö vaba päev, kamandati juba pärastlõunal koosolekule ja nii ei jõudnudki korralikult nautida siinset suvist kuumust, päevitada jne. Tegelikult pisut ka jõudis -  väike jalutuskäik kõrvetavas päikesekuumuses sai ikka tehtud, enne õhtusööki korraks basseini sulpsatatud ja pisut päikesepaistel peesitatud. Sellist kuumust varasematest kordadest ei mäleta et oleks olnud, praegu peale kella 10t õhtul on väljas temperatuur ikka veel  ligi 30 kraadi sooja. Hetkel konditsioneeriga toast rõdule minnes on selline tunne, nagu läheks hommikusele saunalavale (st. kui saun pole veel päris maha jahtunud).

Sel korral on meil uus asukoht, keset Mersini linna, hotellil pole viga. Mingil põhjusel on mulle sattunud suht VIP tuba, kus on lisaks veel veekeetja ja kohvi või tee tegemise võimalus (teistel pole…). Siin; Türgis, on miskil põhjusel saadaval vaid lahustav kohvi, aga olen sellega juba harjunud. Ja ikka tavapärane, kui oled hästi varustatud, st. veekeetja endal kaasas, siis pole seda vaja.

Aga täna, tõepoolest, sain toast välja alles pisut enne lõunat, mingil põhjusel oli see eilne päev ja reisimine ikka üsnagi väsitav, küll seekord vaid kaks lendu tavapärase kolme asemel, Tallinn – Istanbul, Istanbul – Adana. Siis tegimegi kollegiga väikese jalutuskäigu ja oligi käes lõuna aeg.

Siis koosolek, kus taheti meil pisut „tutistada“, aga lahenes probleemideta. Kuna koosolek lõppes arvatust pisut varem, jäi veel enne õhtusööki aega end pisut basseinis lobistada ja päikesevanni võtta. Pärast õhtusööki kõndisime lähedal asuva kaubanduskeskusesse ja pistsime nina paari poodi, varustasime end vee ja muu eluks vajalikuga, lobisesime rannapromenaadil istudes ja nii saigi see päev õhtusse.

Ehkki homne päev on enamusele nii öelda „day off“, sest aruandlusega jõuti täna ennetähtaegselt ühele poole, siis mina ja mu kaks kollegi kupatatakse homme sorteerimiskeskusesse, näis, mis teeme seal ja kui pikalt seda vaja on.