Tuttavate aiapidajate vahel oli arutelu, et mis aastaaeg ja kuu siis ikka nüüd loodusemärkide järgi olla võiks. Ühed pakutud nimed olid Määbruar ja Veprill. Täna õues askeldades jõudsin mina järeldusele, et meie aias on pigem Veprill, sest kuigi kalender näitab veebruari, kuid aias õitseb-tärkab aprilli alguse või isegi keskpaiga kohaselt. Ehkki peab ütlema, et hoolimata päikesest ja lõunapoolse kraadiklaasi +8 kraadisest näidust, hakkasid sõrmed peenrast taimejäänuseid koukides külmetama. Ja ühest varjus olevast kohast leidsin tuulepoiste poolt pihta pandud koerakarva tuti, mis eelnevalt märjana oli praegu suisa jäätunud, seega varjus maapinnal isegi pigem pisike miinus.
Seda ollust, mida lumeks nimetatakse, pole meite kandis sel talvel praktiliselt nähtud. Paar korda on küll maha sadanud õhuke kiht valget asja, aga üldiselt üle poole päeva pole see vastu pidanud. Lumelükkamise-kühveldamise riistadel on sel aastal puhkus, umbes kahel korral on olnud vaid vajadus terass kuivemaks harjata. See eest on sadanud palju vett ja maa kohati ikka väga märg ning vesine, seda pole ka juba aastaid näinud isegi suurema lume minekul.
Tänasega sarnane seis aias oli ka juba kuu aega tagasi. Täna tegin vaid mõned pildid, sest mis sa ikka ühesuguseid pilte igakord teed.
Esimesed 7 pilti ongi klõpsitud täpselt kuu aega tagasi jaanuaris. Sellise talvega on lisandunud igihaljaste nimekirja hulk taimi lisaks. Kolhise luuderohi tunneb end ülihästi ja on talve jooksulgi jõudsalt kasvanud. Ka tavaline luuderohi teises kohas peab end hästi üleval ja samuti kosunud.
Igihaljaste hulka on liitunud helmikpöörised, neitsikummel ja kirju nõges, mis isegi õitses jaanuaris. Mahoonial on õiepungad pilukil.
Lumeroosi õied jaanuaris, täna teda ei märganud, vist juba ära õitsenud selleks korraks.
Selle lehekese leidsin esmakordselt juba eelmisel aastal, kuid kuna ta kasvab otsapidi metsa all, siis 'kaotasin' ta eelmine kord ära ja õnnestus koos umbrohuga maha niita. Sel aastal märgistasin varakult toikaga, et sama ei juhtuks.
Viietine akeebia peaks olema ju üsna külmaõrn, aga sellisel talvel on temagi pigem igihaljas, mullused lehed alles kenasti rohelised. Suvisel ajal on lehestik lihtsalt tunduvalt tihedam.
Veebruari esimestel päevadel olid lumikellukesed juba lubavad, kuid õied ikka päris lahti veel polnud.
Isegi iiristel tiigi ääres ninad juba väljas.
Tiik on triiki vett täis, madalalt pildistatuna tundub lausa hiigelsuur. Vett on ka tiigi taga, maa seal peaaegu soine. Ei ole uurimisretke veel kaugemale teinud, ilmselt metsaservas olev lodukoht ka tublilt vesine.
Tiigi ääres ka igihaljad kasvamas, pole need tuustid ka suurt välimust muutnud eelmisest kevadest saadik.
Päris paljudel rohtsetel pojengidel ninad väljas. Puispojengidel ka suured pungad, aga pilt jäi udune, seega ei ole näitamiskõlbulik.
Maranatel väiksed uued lehed juba pakatavad.
Epimeediumist ei saa ka suurt aru, kas veel vanad suvine või uus kevadine.
Igihaljaks on osutunud ka mõned kukeharjad.
Ja lõokannused ning kanarbikud näevad välja üsna samad, kui septembris istutatuna.
Ma ei tea, mis taimeke see on, tundub pigem selline madal (alla 10 cm) pinnakatja. Tore on tema juures see, et sellise talvega aastal tundub lausa aastaringne õitseja. Vahepeal küll puhkab pisut ja siis jälle.
Igihaljas kevadik õigustab oma nime täiega.
Bergeenia õitseb veebruaris...
Karvaste lehtedega moon on lehepuntra juba päris suureks kasvatanud, tema küll puhkas kusagil detsembris.
Kohati on aiavaated veebruari algul pigem sügisesed, kuid nüüdseks on vihmad ja tormipoisid oma tööd hoolega teinud ning lehti eriti enam niimoodi näha ei ole, vähemalt lagedal.
10. veebruaril avastasin, et jaapani kirsipuul on puhkenud õied 👀,
roosid kasvatavad juba lehti
ja põõsastel on ka juba värsked lehed.
Täna peenras roomates sattus sõna otseses mõttes nina alla sammaldanud kivi. Aga samblik kivil oli nii lahe ja tundus tavapärasest erinev, et vaja jäädvustada. Nagu pisike kuusemets...
Roniv hortensia pungitab ka hoolega.
Valge õiega (ja kollaste marjadega) näsiniinel olid esimesed õied lahti juba kuu aega tagasi, nüüdseks õitseb üsna ohtralt juba.
Hostadel ka ninad paistavad.
Sinililled metsa all õitsevad ja mitte ainult mõni üksik, vaid ikka siin ja seal.
Lumikellukesed on ka nüüdseks esindusliku välimuse omandanud. Need ilusad pundid on tegelikkuses hoopis metsa all, kuhu kunagi harvendamise käigus sai sibulikke visatud, aga nemad otsustasid ellu jääda ja kasvavad ja laienevad seal juba pikki aastaid. Võiks öelda, et peenardes on ka siin ja seal, aga need 'metsikud' on kõige uhkemad.
Mõni lehtib juba täitsa kevadiselt. Peaks olema mingi ronitaim, praegu on auk mälus, kes too on.
Hallpead austa, kulupead kummarda... Siidpöörised näevad välja kulupäiste vanakestena, aga samas endiselt dekoratiivsed, kuidagi ei raatsi neid veel maha tõmmata.
Ja peenardes tärkab ja õitseb igasugu sibulikke juba. Krookused,
lumekupud.
Sügislille arvates on ka parim aeg õitsema hakkamiseks.
Võrkiiriseid on üksikud vapraid.
Nõiapuu, mis ka tavaliselt on pigem aprillis õitsenud, avab kohe-kohe õied.
Ehkki ilm ja olus tunduvad vägagi kevadised, ei ole veel seda õiget aedlemise tunnet. Väga mõnus on küll, et saab värskes õhus end pisut liigutada, selle paari kuuga ongi juba võhm kadunud ning vormist väljas, kuid rohimised ja mullas sonkimine võib siiski pisut oodata. Praegu on paras aeg (sobiva ilma puhul) tegeleda igasugu koristustöödega õues või siis mõned muudki ideed, mis pole taimedega seotud, vajaksid elluviimist.
Tänasel päeval tundus mulle, et mu karvastel neljajalgsetel tärkas ka kevad südames - Aalu kablutas hommikupoolikul toas ringi nagu oleks palderjani kallal käinud, Malati pani kuurist pihta ühe lillepoti ja arvas, et võiks selle ära süüa. See tal siiski ei õnnestunud, konfiskeerisin. Leidsin talle mänguasjaks lendava taldriku, sai koos ka pisut müratud. Mihkel ajab tortidena karva... Kindlad kevade märgid 😆
