laupäev, 29. veebruar 2020

Must-valge Aaviku

Täna on igati haruldane päev. Esiteks on sellise kuupäevaga päev kalendris haruldane, vaid iga nelja aasta järel. Teiseks on selle talve jaoks erakordne ilm ja olud, lõpuks on tõeline talveilm siis saabunud, ehkki ilmselt kauaks ei jää, sest isegi hoolimata öisele -11 kraadisele temperatuurile on nüüdseks kraadipügal nullist kõrgemal ning ka homseks lubab plusse.
Ehkki ise ma sellest lumest nüüd väga vaimustatud ei olegi, õue lumehange ei kipu ning meelsamini näeks rohelist muru, siis ikkagi ma pildimasinaga pisut ringi sumpasin ja ajaloo huvides mõned meenutused salvestasin.
Must-valge retrohõnguline Aaviku:

















PS. Pildid pole mitte mustvalged, vaid tänasel päeval taustavärvidega kehvad lood, mõnel pildil ikka pisut värvi ka võimalik leida  👀.

pühapäev, 23. veebruar 2020

Karvikute eri

Tuli tahtmine teha kohe ekstra jutuke oma karvastest sõpradest. Kes nad siis on? Saage tuttavaks: kass nimega Aalu (ehk kohandunud Aaduks), tiibeti mastif Malati, kelle nimi tõlkes tähendab Jasmiiniõis ehkki hüüdnimedeks veel Muti, Koerilla jne. ja tema poeg Mihkel ehk Miku, kes siia ilma tuli aiast pääsenud naabrikoera tormilise õhtupooliku tulemusena - nimelt oli Malatil ametlikult (arvatavalt) jooksuaeg lõppenud, kuid teatavasti on tiibetlastel omad nõksud. Naabrite koer pääses kuidagi aiast välja, kõigepealt pani pintslisse teiste naabrite sünnipäeva tordi, mis õue jahedasse oli pandud (novembri lõpp) ja siis lõbutsesid Malatiga.
Aga tegelikult - kes on majas peremees? Ilmselgelt on see Aalu... Öeldakse ju, et inimesed ainult arvavad, et nemad on peremehed, kuid tegelikkuses on see kass. Aalu puhul peab see ju pisut paikkagi, sest kui teoreetiliselt võtta, siis kolisime meie tema juurde, mitte tema meie juurde...
Hoolimata oma nõudlikkusest, kui temal on KOHE vaja süüa, õue, tuppa, sülle vms ja ei mingit kompromissi, on ta tegelikult nunnu ja võiks öelda, et hea kass, kes pahandust ei tee ja üleliia tüütu ka ei ole. Hommikuti on nõudlus sülle, kui arvuti käima panen ja end sisse sean, natuke aega tuleb siis nurrmootorit nunnutada ja sügada, aga ega ta väga kaua ka sind ei tüüta, tüdineb ära ja läheb omaette.
Üks lemmik magamispaik on teise korruse nö elutoas, kus isegi enamus aja veedame. See koht just kamina ees. Neid mõnusaid magamisasendeid võib lõpmatuseni vaadata...






Ja kui diivanil pikutades kamina ees liiga palavaks läheb, võib ju laua alla põrandale ka visata end...


Teine koht mõnusaks äraolemiseks on teisel korrusel nn külaliste tuba. Suvel kasutatav, talvel seal ruumis kütet küll pole, aga tuba läbiv korstnajalg annab ka mingil moel sooja ja sel erakordselt soojal talvel alla 14 kraadi pole seal märganud. Kasutan ise ka seda tuba riiete lõppkuivatamiseks ja vajadusel triikimiseks. 
Kuna Aalul seal meeldib vahel põõnutada, sai tema jaoks voodi peale pandud memme (ema) poolt tehtud pesa. Vahel küll tundub, et Aalu sinna kuidagi ei mahu...


Päevavari voodil... Leidsin sahtlist kena päevavarju, millel avastasin koltumuse jäljed. Mõtlesin, et teen lahti ja panen valgust püüdma, ehk ühtlustuvad varjundid.
Tundub, et Aalu avastas enda jaoks uue põneva tukkumiskoha, päevavarju all peesitada ja padi ka reast pikali tõmmatud külge toetama. Ja see ei loe, et toas vahel 14-15 kraadi, teinekord lausa nõuab, et tee uks lahti, ma tahan oma tuppa pikutama minna 😂


 Üks teinekord läksin vaatama, mis teeb seal toas...Oli teine just jälle päevavarju alla end sättimas, kui ma vist teda segasin.




 Hea küll, vaatame kas pesas on mõnusam...



 Veidi pesemist enne uinakut...



 Hea küll, kaua sa mind siin pildistad, mul tudu tuleb...


Nüüd on Aalu piisavalt tähelepanu saanud, seega  räägiks pisut ka teistest, palju suurematest, karvastest neljajalgsetest.
Malatist on vähe pilte, sest teda on ikka väga raske ka pildistada. Esiteks ei meeldi talle eriti poseerida, teiseks pildid ei tule eriti atraktiivsed, sest pea üleni musta värvi koer pildil on suhteliselt 'tume kuju'.

Malati on enda jaoks viimasel ajal avastanud suure kivi, kus otsas mõnus lesida ja naabrite tegemistel silma peal hoida. Seal hea haukuda ka...


Täna võtsime ette koeratuulutus-jalutuskäigu. 


Üllatuseks oli merevee kõrge tase. Oli idee, et koertega jalutamas lähme meie ranna trepist alla, mööda randa Kloogaranna poole ja siis Toomarannast üles. Tutkit...ei mingit mereäärt pole hetkel olemas, trepp viis otse vette... Tuli mööda maantee äärt kõmpida. Pole kunagi sellist vett siinkandis näinud.



 Siin pildil ka näha, et mere tase on kõrgel, jalgupidi vees puud, mis muidu mitu meetrit ikka merest eemal.


 Vastaskaldal liivariba täitsa nähtav - huvitav, kas seal peaks olema muidu rohkem või kuidagi tuulega meie poole kaldu see meri...


Jalutuskäigu pilte veel. Mihklit ehk Mikut, kes kodustes tingimustes ei ole nõus isegi märja rohu peale pissile minema, ahvatlevad rõõmsalt vulisevad kraaviveed, siin pole mingit probleemi kõhuni vees sulistada.





 Kokkuvõtteks võiks öelda, et kass saab teenimatult palju tähelepanu ja kutsad võiks saada ka rohkem, kuid mis teed, kui kass nö oskab end paremini presenteerida 😊


neljapäev, 20. veebruar 2020

Veprill

Tuttavate aiapidajate vahel oli arutelu, et mis aastaaeg ja kuu siis ikka nüüd loodusemärkide järgi olla võiks. Ühed pakutud nimed olid Määbruar ja Veprill. Täna õues askeldades jõudsin mina järeldusele, et meie aias on pigem Veprill, sest kuigi kalender näitab veebruari, kuid aias õitseb-tärkab aprilli alguse või isegi keskpaiga kohaselt. Ehkki peab ütlema, et hoolimata päikesest ja lõunapoolse kraadiklaasi +8 kraadisest näidust, hakkasid sõrmed peenrast taimejäänuseid koukides külmetama. Ja ühest varjus olevast kohast leidsin tuulepoiste poolt pihta pandud koerakarva tuti, mis eelnevalt märjana oli praegu suisa jäätunud, seega varjus maapinnal isegi pigem pisike miinus.
Seda ollust, mida lumeks nimetatakse, pole meite kandis sel talvel praktiliselt nähtud. Paar korda on küll maha sadanud õhuke kiht valget asja, aga üldiselt üle poole päeva pole see vastu pidanud. Lumelükkamise-kühveldamise riistadel on sel aastal puhkus, umbes kahel korral on olnud vaid vajadus terass kuivemaks harjata. See eest on sadanud palju vett ja maa kohati ikka väga märg ning vesine, seda pole ka juba aastaid näinud isegi suurema lume minekul.
Tänasega sarnane seis aias oli ka juba kuu aega tagasi. Täna tegin vaid mõned pildid, sest mis sa ikka ühesuguseid pilte igakord teed.
Esimesed 7 pilti ongi klõpsitud täpselt kuu aega tagasi jaanuaris. Sellise talvega on lisandunud igihaljaste nimekirja hulk taimi lisaks. Kolhise luuderohi tunneb end ülihästi ja on talve jooksulgi jõudsalt kasvanud. Ka tavaline luuderohi teises kohas peab end hästi üleval ja samuti kosunud.


Igihaljaste hulka on liitunud helmikpöörised, neitsikummel ja kirju nõges, mis isegi õitses jaanuaris. Mahoonial on õiepungad pilukil.




Lumeroosi õied jaanuaris, täna teda ei märganud, vist juba ära õitsenud selleks korraks.


Selle lehekese leidsin esmakordselt juba eelmisel aastal, kuid kuna ta kasvab otsapidi metsa all, siis 'kaotasin' ta eelmine kord ära ja õnnestus koos umbrohuga maha niita. Sel aastal märgistasin varakult toikaga, et sama ei juhtuks.


Viietine akeebia peaks olema ju üsna külmaõrn, aga sellisel talvel on temagi pigem igihaljas, mullused lehed alles kenasti rohelised. Suvisel ajal on lehestik lihtsalt tunduvalt tihedam.


 Veebruari esimestel päevadel olid lumikellukesed juba lubavad, kuid õied ikka päris lahti veel polnud.


 Isegi iiristel tiigi ääres ninad juba väljas.


Tiik on triiki vett täis, madalalt pildistatuna tundub lausa hiigelsuur. Vett on ka tiigi taga, maa seal peaaegu soine. Ei ole uurimisretke veel kaugemale teinud, ilmselt metsaservas olev lodukoht ka tublilt vesine.


 Tiigi ääres ka igihaljad kasvamas, pole need tuustid ka suurt välimust muutnud eelmisest kevadest saadik.


Päris paljudel rohtsetel pojengidel ninad väljas. Puispojengidel ka suured pungad, aga pilt jäi udune, seega ei ole näitamiskõlbulik.


 Maranatel väiksed uued lehed juba pakatavad.


Epimeediumist ei saa ka suurt aru, kas veel vanad suvine või uus kevadine.


Igihaljaks on osutunud ka mõned kukeharjad.


 Ja lõokannused ning kanarbikud näevad välja üsna samad, kui septembris istutatuna.



Ma ei tea, mis taimeke see on, tundub pigem selline madal (alla 10 cm) pinnakatja. Tore on tema juures see, et sellise talvega aastal tundub lausa aastaringne õitseja. Vahepeal küll puhkab pisut ja siis jälle.


 Igihaljas kevadik õigustab oma nime täiega.


Bergeenia õitseb veebruaris...


Karvaste lehtedega moon on lehepuntra juba päris suureks kasvatanud, tema küll puhkas kusagil detsembris.



Kohati on aiavaated veebruari algul pigem sügisesed, kuid nüüdseks on vihmad ja tormipoisid oma tööd hoolega teinud ning lehti eriti enam niimoodi näha ei ole, vähemalt lagedal.


10. veebruaril avastasin, et jaapani kirsipuul on puhkenud õied 👀,


roosid kasvatavad juba lehti


ja põõsastel on ka juba värsked lehed.


Täna peenras roomates sattus sõna otseses mõttes nina alla sammaldanud kivi. Aga samblik kivil oli nii lahe ja tundus tavapärasest erinev, et vaja jäädvustada. Nagu pisike kuusemets... 



Roniv hortensia pungitab ka hoolega.


Valge õiega (ja kollaste marjadega) näsiniinel olid esimesed õied lahti juba kuu aega tagasi, nüüdseks õitseb üsna ohtralt juba.


 Hostadel ka ninad paistavad.


 Sinililled metsa all õitsevad ja mitte ainult mõni üksik, vaid ikka siin ja seal.


 Lumikellukesed on ka nüüdseks esindusliku välimuse omandanud. Need ilusad pundid on tegelikkuses hoopis metsa all, kuhu kunagi harvendamise käigus sai sibulikke visatud, aga nemad otsustasid ellu jääda ja kasvavad ja laienevad seal juba pikki aastaid. Võiks öelda, et peenardes on ka siin ja seal, aga need 'metsikud' on kõige uhkemad.


 Mõni lehtib juba täitsa kevadiselt. Peaks olema mingi ronitaim, praegu on auk mälus, kes too on.


Hallpead austa, kulupead kummarda... Siidpöörised näevad välja kulupäiste vanakestena, aga  samas endiselt dekoratiivsed, kuidagi ei raatsi neid veel maha tõmmata.


 Ja peenardes tärkab ja õitseb igasugu sibulikke juba. Krookused,


lumekupud.


Sügislille arvates on ka parim aeg õitsema hakkamiseks.



 Võrkiiriseid on üksikud vapraid.



 Nõiapuu, mis ka tavaliselt on pigem aprillis õitsenud, avab kohe-kohe õied.


Ehkki ilm ja olus tunduvad vägagi kevadised, ei ole veel seda õiget aedlemise tunnet. Väga mõnus on küll, et saab värskes õhus end pisut liigutada, selle paari kuuga ongi juba võhm kadunud ning vormist väljas, kuid rohimised ja mullas sonkimine võib siiski pisut oodata. Praegu on paras aeg (sobiva ilma puhul) tegeleda igasugu koristustöödega õues või siis mõned muudki ideed, mis pole taimedega seotud, vajaksid elluviimist.
Tänasel päeval tundus mulle, et mu karvastel neljajalgsetel tärkas  ka kevad südames - Aalu kablutas hommikupoolikul toas ringi nagu oleks palderjani kallal käinud, Malati pani kuurist pihta ühe lillepoti ja arvas, et võiks selle ära süüa. See tal siiski ei õnnestunud, konfiskeerisin. Leidsin talle mänguasjaks lendava taldriku, sai koos ka pisut müratud. Mihkel ajab tortidena karva... Kindlad kevade märgid 😆