Esmaspäev, 18. veebruar 2019

Kevade märgid ja koduteater

Laupäevane soe ilm ja meeldivalt madalamaks vajunud lumi meelitas kevadisi märke otsima ja pildistama. Kasvuhoone juures piilusid lume alt kastist täiesti tarvitamiskõlbulikud petersellid ja kasti tagant ajas oma kombitsaid välja igihali. Ka võõrasemad on sellist nägu, et palju õitsemisestki puudu pole, toppisin sügisel neid igalt poolt kokku korjatuid sinna ühte potti, et las olla pigem seal, kui kõikvõimalikes muudes kohtades.






Mitte ainult sirelil, vaid ka teistel taimedel on nii mõnelgi täitsa kobedad pungad nagu ei olekski kuu keskpaik veebruaris , vaid pigem märtsis.

Ja inimene on ikka veider küll 😃. On ju looduse ringkäik enam-vähem sama igal aastal, aga ikka oodatakse suve-sügist-talve-kevadet, et siis samade asjade üle jätkuvalt vaimustatult õhata. Samas on ju see tore, et on asju, millest iialgi ära ei tüdine ja alati on nagu uus ja huvitav.








Näsiniinel ka suured pungad, ehkki põõsaalused alles paksu lund täis

Metsaveerel suurte puude all rohetavad sinililled, õienuppe küll ei märganud.

Tiigid on ääretasa täis, aga jää tegelikult enam ei kanna - proovitud, õnneks madalamas tiigis 😂


Hiina siidpöörist ei raatsi ma iialgi sügisel maha lõigata, sest ka talvel ja kevadelgi veel on kuivanud olekust hoolimata niivõrd dekoratiivne.


Aga muidu laiutab enamus alal endiselt lumi. Tahaks juba kääridega mõnele põõsale läheneda, mida teoreetiliselt saaks siiski teha, probleemiks osutuks nö prahi kokku korjamine ja lõkkeasemele vedamine, sest kärutamise jaoks on paarikümne sentimeetrine lumevaip veel pisut segav 😉



Suured pungad on ka sõstrapõõsastel


 ja murelil


Luuderohi ei näe ka selle järgi välja, et vahepeal ka rohkem lund ja külma oleks olnud. Ta ju alles uustulnuk, aga tundub, et praegu on ta juba kohanenud.


 Ja seda ei võta vist ükski ussi ega püssirohi, talvest rääkimata...


 Ilusa ilma tõttu otsustasime R-ga koertega jalutuskäiguga ka mere äärde põigata. Matkamine ise oli paras katsumus, sest talutee oli kiilasjääs, seega sain Miku rihma otsas pikalt liugu lasta ja osa teest oli selline, kus talvel ei käida, seega pea kilomeetrijagu lumes sumpamist. Koertel muidugi lõbu laialt, vahepeal oli vaja käia ka kraavis vulisevas vees solberdamas 😃 Meil (st. inimestel) aga oli võhm väljas peale selle teelõigu läbimist, nahk märg, nagu oleks korralikult trenni teinud...
Kuna nüüd talve jooksul polnudki mere ääres käinud, sest meil ju kõrge rannik ja sinna saamine niigi paras mägironimine, siis nüüd oli üllatus suur, et merel pole jääkübetki, ka mitte kalda ääres. Kalda lähedusel purjetasid paarikaupa majesteetlikud luiged.



 Kaldariba peal polnud ka jääd, vaid ainult mahasadanud lumi. Loomulikult olid ka kaldaserva all uhked purikad ja jääkoopad, aga ei saanud pildistada, kui parasjagu tegemist lumes sumpamise ja rihma sikutava koeraga. Eks neid pilte ole ka juba küll, hiljem on hoopis huvitavam pildistada, kui lumi kõik on juba ära sulanud, aga kalda all endiselt jää.


 Laua peale koguneb igasugu aia-alast kirjandust, mõned olen juba läbi lehitsenud, teised ootavad järjekorda 😃

Miku loeb küll vahel raamatuid 'ära', kui kätte saab, aga tarku aiaraamatuid pole tema hammaste ulatuses olnud. Ilmselt seetõttu ta ei teagi, et roose ei pügata nii: esiteks talvel ja teiseks roniroose ei lõigata (närita) nii madalaks. Selle talvega on 3 meetrine Flammentanz põhjalikult ära pügatud, kui kunagi veel õisi tahan näha, pean vist proovima, kas on võimalik kuhugi hammaste ulatusest kaugemale istutada.


Miku ise arvab, et nii sobib küll...

 

Täna leidsin aiast veel igihaljaid taimi. Üks vahva tegelane on iileks, näeb suurepärane välja oma läikivas rohelises rüüs.


 Ja bergeeniad tunduvad ka igihaljad...


 Kella ühe ajal saabus meie õuele 'teater'.
Nagu juba enne mainitud, talutee on mõnusalt kõva kiilasjää, seega tekkis prügiauto juhil ümberkeeramisega (ehkki ruumi on) raskusi ja otsustas naabrite prügikasti poole tagurpidi liikuda. Viga tekkis hetkel, kui auto jäi seisma, et prügikast autosse tühjendada, sel ajaga jõudis raske auto pisut kaldu teeserva pealt tagumise nurgaga tee pealt alla vajuda. Ja ikka nii raske auto ja kiilasjää, oma jõuga ta sealt enam välja ei tulnud.
Etenduses oli vahepeal paaritunnine paus, siis saabus esimene traktorike, John Deere. Sellest mingit abi välja sikutamises ei olnud, nagu juht ise kommenteeris, et masside vahe nagu kärbes (traktor) ja hobune (auto). No nii palju oli sest trakatsist kasu, et ülejäänud tee rihveldas oma sakilise servaga sahaga pisut krobelisemaks.


  Tuli uued jõud tellida autojuhil. Need saabusid siis puksiirauto näol alles kella 6 paiku, kui väljas juba peaaegu pime. Meie R-ga kappasime (sumpasime-uisutasime) kohale, et esireas etendust jälgida - ega igapäev siis etendust koju kätte tooda 😄. Käigus oli igasugu abivahendeid, trossid ja vintsid, sest ka puksiir vajus pisut tee pealt ära ja oli tegemist tagasi saamisega, tross ümber puu ja vintsi abil sai teele. Ja siis sikutas ka hädalise vintsiga vedades august välja. Etendus sai läbi peaaegu pool 7, seega oli prügiauto veetnud meie õuel 5 ja pool tundi 😖


Reede, 15. veebruar 2019

Pisut ümberehitust ja meisterdamist

Jaanuari keskel oli korteriühistul (mu linnakorter) plaanis vahetada vanad veemõõtjad uute ja kaasaegsete kaugloetavate vastu. Ehkki ma ju seal korteris ei ela, jõudis tööde teostamise aja info siiski õigeaegselt minuni. Seega olin siis õigel päeval platsis, kohvitermos ja raamat kaasas - korter ju puhta tühi, pole millegagi aega täita selle mitmetunnise ajavahemiku ( 9-12) jooksul, mis selleks päevaks mitmele korterile mõõtjate vahetuseks planeeritud oli. Paraku jõudsin umbes 5 minutit peale 9t, santehnik oli ilmselt õigel ajal või isegi varajasem, sest kui ta kusagil 11ne paiku uksele koputas, siis mainis, et oli just minu korterist alustanud, aga kedagi polnud 😒. Aga mis siin ikka kahetseda...
Korteris on tegelikult veemõõtjad lausa kahes kohas - köögis ja vannitoas. Köögi omad vahetati ära niks-naks, nii ca 15 minutit. Siis suundusime vannituppa ja selgus minu jaoks ebameeldiv üllatus - see luugike/avake, mida avades sai veemõõtjate näite küll vaadata, osutus liiga väikeseks selleks, et oleks võimalik mõõtjaid torude küljest kätte saada ja vahetada.


Pilti vaadates peaks vist tõesti igaüks aru saama, et kuidagi ei pääse ligi mutritele... Musta markeriga märgid on santehniku tehtud, et umbes märgistada, kui suur ava peaks olema. Ja alumise parema nurga jõudsin juba lahti pisut kangutada...
Nojah... Ega otsustamiseks ja tegutsemiseks palju aega polnud, sest tehnik ütles, et on sel objektil veel kolm päeva. Seega suundusin otse K-Rautasse, mis oli hetkel lähim koht (pidin nagunii Mustamäele minema). Kondasin pool poodi läbi, no ei leia neid uksi. Olin peaaegu juba loobumas, kui põrkasin kokku oma esimese peikaga (süütu noorus...ja huvitav, et oleme viimasel ajal mitmeid kordi kokku põrganud kauplustes) ja muidugi kurtsin oma muret kohe. Ja näe, tema just oli neid asjandusi märganud, juhatas mind õigesse vahesse, kust leidsin ka sobiva suurusega ukse. Lisaks tuli välja, et sõber on tegelenud varasemalt ka ehitamisega, seega sain lisaks veel nõuandeid plaadi ja avause suuremaks lõikamise jaoks. Ja igaks juhuks sai ka telefoni numbreid vahetatud, kui ma ise hakkama ei saa, siis lubati jõudumööda aidata :)
Järgmisel päeval varustasin end juba ka vajalike tööriistadega ning läksin vannitoa seinaga jõudu katsuma 😎. Uus uks oli õnneks parasjagu nii suur, et oli võimalik plaatide vahekohti ära kasutada ja nii avaus suuremaks teha. Ainuke probleem oli allpool, kus oleks tulnud eemaldada vaid pool plaati, mis oli kinnitatud mingi küproki peale... Plaadi saagimine kohapeal ei olnud võimalik jõhviga, sest ruumi ei olnud saele, seega kangutasin plaadi ettevaatlikult alumise plaadi küljest lahti ja saagisin hiljem eraldi, küproki lõikasin multi-tööriistaga ja pärast liimisin keraamilise plaadi spetsliimiga tagasi 😌. Nüüd nägi ava välja siis selline... (pilt tegelikult juba peale mõõtjate vahetust)


Kui olin augu suuremaks teinud, kiirustasin kohe trepist alla, vaatasin teadaande pealt santehniku numbri ja helistasin kohe. Lubas läbi tulla, kui aega saab. Mingi hetk siis jõudis ja suunasin ta kohe vannituppa, et kas selline ava kõlbab. Vaatas ava, ütles, et sobib. Siis vaatas ringi ja märkas põrandal vedelemas roosat tööriistakohvrit... Silmad läksid suureks ja küsis, et kas ISE TEGITE? Ma siis tagasihoidlikult, et JAH... 😎.  Ei tea, mis teda siis veel erutas, aga muutus vägagi jutukaks 😂...
Parim, mis ta rääkis, oli nagu anekdoot, et ühes korteris olevat veemõõtjad paigaldatud kuhugi vanni taha, üks veel kuidagi nähtav, teisel olevat peremees näite võtnud mobiiliga pildistades, muidu ei olnud võimalik... Oh neid inimesi küll, tihti ju ehitatakse nii, et oleks ilus ja igasugu jama poleks nähtaval, aga keegi ei mõtle, et kui peaks olema vajadus selliseid asju remontida või vahetada, kas see on siis üldse võimalik.
Nüüd, kui mõõtjad õnnelikult vahetatud, oli aega küll, et viimistlusega tegeleda. Kõigepealt sai siis uks sobitatud avasse ja hiljem ka vuugivahed uuesti täidetud sobivat värvi täitega. 
Selle vuugitäitega sai ka nalja tegelikult. Ostsin poest suure purgitäie vuugitäidet ja kogemuste puudusel mõtlesin, et see on nagu mingi pasta. Tegelikkuses osutus see muidugi pulbriks, mida veega segada. Ok, tervet purki ju vaja polnud... Ja kus teha segu, kui korteris asju pole? Õnneks paar suuremat kohvitassi ikka leidus 😊, seega pulber sisse ja vett peale. Timmisin omaarust parajaks pastaks (pahtlilabidaga segades ka). Vuugi riistapuud olin soetanud, nendega oli lausa lust vuuke täita.


Ja lõpp-kokkuvõtteks arvan, et esimese korra kohta ei kukkunud just mitte halvasti välja 😎...

Teine meisterdamine on nüüd kahe viimase päeva tulemus. Juba ammu oli mõte, et vajan ikka ühte spets-kappi, siiani seisavad kangajupid ja materjalid kastides, aga neid suht ebamugav tõsta ja liigutada, lisaks piiravad kastid ruumi pisut. Seega - mõõtsin ja mõtlesin, joonistasin kava paberile...
Eile saagisin vajalikud jupid valmis, osa uuest materjalist, osa nö taaskasutus - peaasi, et tulemus eesmärke teenib...


Korvriiul on juba kohalik, seega uus kapp on selline L-kujuline ja üks pool toetub korvi resti peale.
(PS. Paremal teise kapi peal tahvel tegemist vajavate töödega...).
Muidugi, nii kui kapike paika sai, kolisid vanad olijad kohe sisse, sest hetkel riiulite jaoks materjali veel vajaka. Üksteise otsa enam karbid ei mahu, seega osa resideerub põrandal ja osa külili riiulis.


Aga ise jälle täitsa "happy", sest järjekordne idee sai teostuse 😇
Mingil hetkel tahaks uksed ka ette saada, korv-riiuli ette mõtlesin kardina panna (et asjad väga tolmu ei koguks).