Neljapäev, 24. november 2011

Mõtteid ajast....

Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tundus mulle veel, et vaba aega on kuidagi väga vähe ja tööpäeviti peale tööd ei jõua üldse midagi teha - seda normaalse tööpäeva puhul, st. kella 5, poole 6ni. Kuidagi ei osanud aega jaotada trennis käimise ja muude isiklike toimetustega, kasvõi kodus arvuti kasutamise vms.
Eile juhtus aga imelik asi... Töölt lahkusin veidi enne 6t, kõigepealt sõitsin ema juurde, kellega siis koos raamatukogu külastasime. Mõnele tundub see vast luksusena sõidutada autoga kedagi ainult naaberkvartalisse, aga arvestades seda, et tuntud "raamatuneelaja"ema ei rahuldu kunagi vähema kui umbes 5-6 kilose raamatupakiga :-). Siis toimetasin raamatud ja ema koju ning kuna polnud emaga täpselt kuu aega kohtunud, siis oli vaja loomulikult ka pikalt juttu puhuda. Väga pikalt ka ei saanud, sest mul oli vaja veel sealsest postkontorist läbi hüpata, et ära tuua ajakirja tellimisega kaasa sokutatud kokanuga (kes teab, millal jälle sinna kanti satun). Koduteel sai lisaks veel ka toidupoes mõningane shoping tehtud ja siis koju. Omaarust sai hirmus palju asju tehtud. Ja kõige kummalisem oli minu jaoks siis see, et kodus telekat sisse lülitades kellale pilku heites näitas see alles 20.34 ... Mismõttes??? Viimased neli nädalat polnud ma selleks ajaks tööltki koju jõudnud....
Ja tänagi on kuidagi kummaline tunne, sest jõudsin üle pika aja trennis käia, mõnuleda kaua duśi all ja teha nipet-näpet koduseid toimetusi ja ikkagi oli kell napilt 10.
Ühesõnaga, jõudsin järeldusele - kui kuu aega järjest lõpetada tööpäevad peale 10t õhtul, siis tavalisel ajal töölt lahkudes on aega oi-oi kui palju :-))

Pähe tükib vägisi seos ühe vana anektoodiga:
"Juut läheb rabi juurde ja kurdab, et väga kitsas on elada ühes toas naise, seitsme lapsega ja ämmaga ja kuidas küll elamistingimusi parandada. Rabi soovitab talle, et võtku kits. Juut mõtleb, et veidi imelik küll, aga toimib soovituse järgi. Umbes kuu aja pärast läheb jälle rabi juurde. Rabi küsib, et kuidas on. Juut vastab, et ikka väga kitsas on naise, seitsme lapse, ämma ja kitsega. Rabi soovitab nüüd, et müü kits maha. Juut müübki kitse maha. Läheb jälle mõni aeg, kohtub jälle rabiga. Rabi küsib jälle, et kuidas elamistingimused nüüd on. Juut kiidab, et "oh, nüüd on suurepärane, ruumi kui palju ja kõik on õnnelikud" :-)))"

Üldine järeldus oleks siis, et kui ruumi vähe või aega vähe, proovi "hullemat" varianti mõni aeg, pärast tavapärase juurde tagasi jõudes on kõik hästi...

Esmaspäev, 21. november 2011

Annan teada...

....et olen täiesti elus ja olemas :-))
Täna sai täpselt kuu aega, kui minu töö ja isiklik elu puhta sassi läks. Tegelt rohkem tähendab see seda, et kodus sai ainult magamas käidud...
Kolme nädala jooksul olen vist süüagi kodus teinud umbes kolmel korral, pühapäeviti. Laupäevad olen sisuliselt maha maganud peale 70 tunniseid töönädalaid. Pole aega või siis powerit ei blogisid lugeda või näoraamatut vaadata, hea kui oma meilid jõudis üle lugeda. Eks sest arvutist piisavalt ka kopp ees, ja mida ma tast ikka õhtul kell 11 enam kisun, vaatan, kuidas voodini jõuan.
Õnneks on olnud siiski nii tublisid ja hakkajaid abilisi, sest ega üksi päris poleks korraga kolme inimese tööd jõudnud ära teha ka selle megatööajaga, eriti kui veel ühest neist töölõikudest suuremat aimu polnud, kuidas kõike teha tuleb.
Aga nüüd ikka vaikselt loodan, et ehk hakkab pisut laabuma, järgmise aasta eelarve tegemine ka suuremalt jaolt kaelast ära (mitte, et see valmis oleks :-(...) ja osa ülesandeid saab juba uutele töötajatele sokutada. Ise siiski kasutan pisut leebemat varianti, st, rohkem lusikahaaval kogemuste ja õpetuste jagamist, aga mitte nii, et terve ämbritäis kummuli ja vaata siis ise...
Praegugi ei jaksa pikalt toksida, peab teki alla pugema, äratus juba 6 tunni pärast...

Laupäev, 17. september 2011

Kurgisõltuvus...

Omaette elamine on elutempo kuidagi hoopis kiiremaks muutnud. Siiamaani ei saa aru, miks ma ma mõtlesin, et mul üksi võiks igav hakata või et ma ei oska oma vaba ajaga midagi ette võtta. Nüüdseks olen aru saanud, et vaba aega kipub nagu pisut puudugi jääma ja igav pole ka kordagi hakanud selle ligi 10 kuu jooksul. Tänagi jäi aega lausa väheks ja osa tänaseks planeeritud toimetusi tuleb homme kiirendatud korras ära teha.
Ahjaa, ei pidanud üldse sellest kirjutama, vaid oma "suhetest" kurkidega...
Lugu ise algas kõik sellest, et augusti keskel oli ühel töökaaslasel sünnipäev ja nagu kombeks saanud selle puhul väike istumine ja lauake lõuna ajal. Töökaaslane pakkus muuhulgas kurke, mida ma algselt pidasin värskelt hapendatuteks (või soolatuteks). Igatahes olid need tohutult maitsvad. Küsisin temalt päev-paar hiljem, et kuidas ta neid teeb, sest mu enda mälu roostes igasuguste sissetegemiste jms. suhtes - et kui palju ta nt. liitri vee peale paneb sedateistjakolmandat... Vastus üllatas mind täiega, sest tegelikult on selliste kiirkurkide tegemine veelgi lihtsam... Ja mina olen nüüd neist täiesti sõltuvuses.
Jagan meelsasti ka teadmisi, sest pakkudes enda tehtud kurke maitsta, olen suutnud juba "kurgipisikut" levitada nii Eesti Piirivalvesse ja teistele töökaaslastele, lisaks rändas "pisik" meil külas olnud Leedu kollegiga ka ilmselt üle riigipiiri (vähemalt ta väitis, et proovib kodus kohe järgi...:D).
Retsept ise järgmine:
1 kilo kurki;
1 teelusikatäis soola;
2-3 küüslauguküünt;
tilli;
ja ongi kõik...
Mulle antud õpetus oli, et kurgid lõigata väiksemaks, siis kõik see kurk ja muu kilekotti, raputada korralikult ja külmkappi. Õhtul tehes on järgmise päeva lõuna ajal täiesti söödavad :D
Oma kogemustest lähtudest annaks siiski veel paar nippi: kuna esimesel korral kilekotti kasutades kippus see lekkima, tegin järgmisel korral portsu otse sobiva suurusega säilituskarpi - ei mingit leket enam... Kogused panen nüüd tunde järgi, vaatan ainult, et pisut ruumi jääks karpi, et seda raputada saaks. Ja jutt jumala õige, et parem on kasutada jämesoola, kui peensoola, miskipärast on maitsvam... Kurgid võib lõigata pikuti pooleks, veel kord pooleks, viiludeks - kuidas keegi soovib... Põhimõtteliselt võib seda retsepti ise edasi aretada - kes paneb nt. veel sinepiseemneid või mustsõstralehti või isegi äädikat pisut või suhkrut või pipart jne., kes paneb rohkem/vähem soola või küüslauku...
Ja veel... ise mõtet edasi arendades proovisin sama stiili ka tomatite peal... Retsept tunde järgi, lisasin ka veidi purustatud musta pipart - tulemus... SUPER....
Mõeldes ette talvele, kui eriti tomatid meenutavad oma maitselt pigem plastmassi, on selline pisut maitsestatud kraam ehk suupärasem. Ja esimese katsetuse tegin juba ka lavakurgiga, kuna mul ei õnnestunud osta lühikest kurki - tulemus oli täitsa hea, nii et talvel saab sama meetodit kasutada...
Suureks plussiks on ju, et vitamiinid säilivad, sest tegelikult ju ei kuumuta ega keeda miskit, vaid karpi jääb kõik alles:DD ja kuni 4-5 päeva säilib suurepäraselt.
Ja nüüd on mul järgmine projekt - teha ise letšot. Sest poes müüdavad (eriti "Salvest" letšo) on väga head, aga minu jaoks liiga suures purgis. Viimasel ajal olen sunnitud enamuse minema viskama, sest jõuab enne järgmist tarbimist hallitama minna :(. Järelikult peab ise tegema ja väiksemates kogustes...
Leidsin internetist selle retsepti, mida homme kavatsen proovida http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=746. Leidsin ka teisi, mis läbi keedetakse jne., aga see just pakkus huvi proovimiseks.
Täna sai turul käidud ja paprika valmis varutud, võtsin kollast ja punast (Moldova), eks näis, mis välja tuleb. Kurki, tomatit ja tilli sai ka varutud, uus kurgilaar on juba külmkapis homset degusteerimist ootamas...:DD

Teisipäev, 26. juuli 2011

Vikerkaar ja pääsukesed

Vahel on vaja ka puhkuse ajal tööasjadega tegeleda. Aga alati saab välja mõelda, kuidas kohustused saaks siduda meelelahutusega. Nimelt oli vaja viia firma kaubik kõpitsemiseks Tänassilmast Mustamäe teele. Peamine probleem on sellisel juhul ju, et kuidas peale auto toimetamist sihtpunkti sealt minema saab, sest töökoht on elukohale ligidal, aga remondikohani on päris tükk maad. Aga välja nuputasin, et kui teiseks transpordiks võtta jalgratas, mis lohvkalt mahub ju kaubikusse... Pealegi meeldib mulle väga rattaga sõita, sel kevad-suvel olen tänase seisuga läbi suutnud sõita ca 320 km, võimalik, et mõni paarikümnekilomeetrine ots on ka arvestusest välja jäänud.
Aga kõige raskem oligi just eilne sõit, eriti Mustamäe veerust ülestulek. Olin endast juba nii heal arvamusel, et uskusin jõudu jätkuvat nii 50 m 45kraadise tõusuga liivane rada läbida. :DDD Tutkit... Poolel teel ronisin ikka maha, aga süda põrutas vist edasi, hüples metsikult ammu enne mind seal veere peal :DDD
Täna hästi küll ei viitsinud peale eilset pingutust uuesti sama teed läbida, aga ega palju variante (häid) polnud kah. Lohutasin end sellega, et seekord läheb tee enamuses allamäge, ja ega siis ei pea ju alati kihutama ( nagu mul kombeks on).
Õnneks suutsin end taltsutada ja kaubikuga tagasi tulla oli väga mõnus. Teekonna lõpul kippus taevast küll pisut pritsima, aga seda oli niivõrd vähe, et rattaga seda viimast 2 km koduni tulles ei pannud neid üksikuid piisku isegi tähele.
Täna siis siinkandis eriti ei sadanud, ehkki taevas küll lubas. Sellegipoolest aeti Laagri kooli juurde püsti vikerkaarepost, eks kusagil pidi ikka veidi vihma olema, millega päike siis mängis.Ahjaa, ja pääsukesed...
Nimelt elavad meie maja räästas võikusiganes pääsukesed. Palju, palju pääsukesi... Ausalt pole nii palju neid linnukesi korraga näinudki. Vahel on neid nii huvitav jälgida... Kord lendavad nad vaikselt ja toimekalt, ilmselt toidavad poegi, vahel aga tundub mulle, et teevad lausa lõbusõitu -
sest kuidas küll selgitada nähtust, et paarkümmend lindu on koos parves, mis siis kiirel tempol ja väljul sädinal kihutab lihtsalt ringiratast kümneid kordi. Olen neid korduvalt üritanud pildistada, aga mitte ei taha see õnnestuda - esiteks ei meeldi neile sugugi vist poseerida, sest tihti lõpetavad oma ralli just siis kui fotokaga lagedale ilmun, teiseks on nad fotole jäädvustamiseks ilmselgelt liiga väledad, sest korduvalt on juhtunud, et omaarust lindudega pildilt paistab ainult taevas :D, heal juhul on seal olnud ühe-kahe pääsu sabasuled...Täna tundub foto enamvähem õnnestunud, ehkki ei õnnestunud seda päris "rallit" tabada.

Esmaspäev, 25. juuli 2011

Minu aed...

Jajah... on minulgi väike aed... rõdul nimelt :DD
Just täpselt paras minusuguse jaoks, kellele lilled ja ka igasugu muud taimed hirmsasti meeldivad, aga nendega tegelemiseks palju aega ega tahtmist ei ole. Pisut silmarõõmu peab aga siiski olema...
Millegipärast on aiandus-kauplustes tihti taimede nimed salastatud, ilmselt ei peeta vajalikuks klienti informatsiooniga tülitada. Nii siis ongi minu "aias" rõdukastis kasvamas "suvelillede mix", amplites "suvelilled amplis" ja ka üks potiroos :DD. Pildile pole jäänud teine ampel, mis on teisel pool ja sisaldab ka "suvelille" ehk fuksiat, näha pole ka seinale kinnitatud kastis kasvavaid lillherneid, mis veel ei õitse nagunii. Lillherned on ainukesed, mis on õige nimega, sest nii oli seemnepaki peal kirjas....
Potiroosi kinkis mulle Thela märtsis sünnipäevaks, nüüdseks on ta kasvanud pea kolm korda suuremaks ja ajab ohtralt õienuppe. Mis sort see küll olla võiks, ei oska ma küll aimata, aga ilus on :D


Ausalt öeldes on see mul elus esimene kord sellise rõduaiandusega tegeleda, nii et olin lausa hädas, kui läksin aiapoodi mulda ostma, kuhu sisse siis need taimekesed torgata. Valik oli nii suur, et lõpuks otsustasin lihtsalt midagi ära osta. Kirjad paki peal lubasid, et sobib rõdu ja terassitaimedele, lisaks sisaldab geeli, mis ei lase mullal nii ruttu ära kuivada. See on rõdul kasutamiseks tõesti hea lahendus, sest kujutan ette, et sellise kuumuse, päikese ja tuulega oleks vist muidu vajalik iga paari tunni järel uuesti taimi kasta, sest väike kogus mulda kuivab ju tohutu kiirusega...
Ja nagu juba öeldud - minu aiapidamise vajaduse rahuldavad need paar taimekest küll ja küll, lisaks on mul ju veel toataimed. Ning kui puudu peaks jääma, siis tuttavaid ju on, kelle aeda külla minna :DDD
Natuke nalja ka - ostsin taimede jaoks pisut väetist. Algul ei pannud tähelegi täpset juhendit, sest vaatasin lihtsalt koguste suurust. Pistan selle pildi juhendist siia üles - minul oleks täiesti võimalik õpetuse järgi teha, aga kuidas saaksid hakkama rohkete taimede omanikud???

Teisipäev, 12. juuli 2011

Edusammud...

Täna suutsin lõpuks hulga blogisid läbi lugeda...:D, ehk mingi päev jõuab ka kirjutamiseni.
Õnneks algas puhkus, nii et lootust on. Homme hakkan paremaks :D
Siiani pole isegi kahe nädala vanuseid pilte suutnud fotokast arvutisse laadida, mis siis veel kirjutamisest rääkida. Tegutsemist on palju olnud, mõni asigi juba uudsuse ammu kaotanud, peaks vähemalt enda jaoks kirja panema. Vahel on ju omaenda kirjutisi kah vahva lugeda, see ju kui elektrooniline päevik...
Lähen kontrollin, kas tõesti hakkas sadama... Kõmin ja välgutamine algas juba umbes pool tundi tagasi...
Ja sajabki nüüd...koos taeva valgustuse ja korralike tuuleiilidega... Magamistoas tuli pärani olnud aken kinni panna, juba oligi jõudnud põranda ja aknalaua ära niisutada :D
Kauaks seda muidugist jätkub, aga hetkel korralik äikesevihm...

Teisipäev, 31. mai 2011

Einoh, on meil siin ikka kummaline kliima... :D. Hommikul 6.20 näitas kraadiklaas varjus akna taga 10 kraadi sooja. Päikesepoolsel rõdul oli küll juba siis normaalne olla öösärgi ja õhukese hommikumantliga. Töölemineku ajaks (8 paiku) oli temperatuur tõusnud juba ligi 15 kraadini, nii et jakki ma enam selga ei pannud, see 5 minutit ja autoga :D.
Hetkel siis, kell 17.00 Tallinna, Saku ja Saue valla ühinemiskohas, on akna taga varjus 28,1 kraadi sooja, hoolimata tugevast tuulest. Võimalik, et millalgi viimaste tundide jooksul oli isegi paar pügalat rohkem, aga siis polnud mahti vaadata. Aga sellegipoolest on see ju hämmastav - vähem kui 12 tunni jooksul tõuseb õhutemperatuur pea 20 kraadi...
Siiski oli juba eile õhtul tunda, et hakkab vist suve moodi looma... Tuli mõte, et oleks vaja end veidi värskes õhus liigutada peale eelmist 6päevast töönädalat, kui tekkis juba tunne, et kontoris istumisest hakkab nurk sisse tulema ja taguots juba valutama, ning ainukese vaba päeva veetmist põhiliselt horisontaalis ja/või magades. Ju siis sai ikkagi piisavalt puhata, et tekkis tahtmine ja ka jaks end liigutada, eriti jaks, sest tahtmist on ennegi ette tulnud, aga tihti kere pole nõus...
Nii siis ajasin jalgratta keldrist välja ja suundusin tutvuma oma uue kodurajooniga. Ja tõesti mõnus - metsa vahel oli tunda küll toomingate, küll sirelite, küll veel igasugu muude õitsvate taimede imelist lõhna ja ka lihtsalt värskete noorte lehtedega puude, eriti kaskede lõhna. Sõitsin ja vaatasin ringi, leidsin omanikuta sireleid ja õunapuid õitsemas (ilmselt mõni vana taluase), avastasin koha, kus kohe-kohe piibelehed õitsema puhkemas. Ühel kõrvalisel metsarajal tervitasime rebasega, igaks juhuks eemalt, teineteist palju häirimata :D. Avastasin, et Laagri ja Saue vahelisel raudteelõigul on koguni kaks uut nn. teivasjaama, üks, mida ma juba teadsin, siis Maksimarketi taga - Urda nimeline ja veel üks selle ja Saue vahel - Padula nimeline.
Tutvusin lähemalt Vääna jõega, nimelt õnnestus mul oma väiksel ringsõidul 3 korda teda ületada. Tegelt küll neli, sest üks oli jalakäijate sild, kust ma igaks juhuks tagasi pöördusin, sest mulle tundus, et jõuan sealt otse kellegi hoovi.
Laagris asuvad vanad kasvuhooned tunduvad olevat jälle kasutuses, igatahes on seal kohe vastas firma "Lahe Roos" kontor ja selline tunne, et "Sagro" majandab seal ka kusagil. Lisaks on seal ka üks pagaritööstus, mille asukoha ma põhiliselt tuvastasin suu vett jooksma paneva lõhna tõttu.
Ja samas polegi selle kandi vahemaad kuigi pikad, selle tunni ja pisut peale aja jooksul jõudsin ära käia peaaegu Sauel, peaaegu Hüürus ja tagasi ka, kokku tuli ainult 15-16 kilomeetrit. Koju jõudsin alles poole 11ne ajal, koid kenasti kasukast välja tuulutatud ja mõnusalt pisut väsinud, et oli paras aeg duši alt käia ja end siis magama sättida.
Täna õhtuks on planeeritud veidi teistsugune sportlik tegevus ("Zumba" spordiklubis), eks näis, kas varsti enam kannatab siseruume välja. Laagri spordiklubi on küll väike ja armas ja asub minu jaoks 100m kaugusel otse üle jalgpallistaadioni, aga ventilatsiooniga on seal pisut kehvasti, eriti kui soojemaks väljas läheb.

Laupäev, 21. mai 2011

Merepatrull

Täna sai vahelduseks esimest korda sel aastal kaatriga merel tuuritatud, seekord Tallinna lahel.
Lahked piirivalvurid pakkusid võimalust merepatrullist osa võtta :D Ega see vaade merelt väga palju siiski ka muutunud ei ole, ehkki lisandunud elemente ikka on.
Ilm oli ilus, paras tuuleke ka, lainetus kusagil poole meetri kanti kohati. Temperatuur merel tänu tuulele ja jahedale veele polnud just päris suvine, õnneks ei olnud kaater lahtine. Ujuma ka just ei kippunud, termomeeter näitas vee soojuseks 2,9-4,4 kraadi, prrrrr....
Pisut sai uudistatud allveelaeva Lembitu veest välja tirimist, pilt ei tulnud küll kõige etem, sest päikesevalguses ei saa ma üldse aru, mida ma parajasti pildistan...
Veidi kiibakas foto, nii võib merevesi ära valguda kuhugi....
Muidu tundus lahel toimuvat tavapärane tegevus - kiirlaevad liikusid edasi-tagasi, jahte ja kaatreid liikus ringi, Pirita rannas tegeleti lohesurfiga.





Ega seal merel väga kaua ei olnudki, nii tunnikese jagu vast. Aga igaljuhul leidsin, et mehed on mehed... Vaja ikka pisut poosetada :D, isegi minuvanuse naissoost isendi ees, mis sest, et kaatrijuht minust tunduvalt noorem oli... Aga ikkagi oli vaja teha järske pöördeid ja pidurdamisi, mis tehniliselt küll vajalikud ei olnud... Muidugi tõstis see mu enesetunnet, et just minule püüti muljet avaldada... Kahjuks ei saavutanud kaatrijuht soovitud efekti, sest ilmselt puudus tal info, et olen need trikid juba ammu läbi teinud ja erilist üllatusmomenti nendes minu jaoks enam pole :D. Kõigele lisaks sai eelmise aasta suvel ise korra kaatri roolis istutud ja samad trikid isiklikult läbi proovitud :DDD
Aga sellegipoolest oli vahva jälle merel loksuda ja ilma nautida, mis sest, et pisut jahe hakkas...

Kuidagi keeruline on kõiki asju teostada, mida oled ühele päevale kokku planeerinud, eriti kui seda unekest ka ikka jätkub :D... Tänaseks oli plaanis külastada Laagri taluturgu, mis hakkab olema kord kuus, millalgi koristada oma elamist ja veel sõita Piritale, et teha tiir kaatriga merel.
Aga üldiselt sai planeeritud punktid täidetud, ainult turul jäi ajapuudusel käimata. Võibolla ongi hea...vähemalt rahakotile ;-)

Laupäev, 30. aprill 2011

Ei ole üldse tore laupäevahommikul vara ärgata mõttega, et tuleb tööle minna... Eriti veel, kui eelmine tööpäev venis poole üheksani õhtul. Muidugi on see oma probleem, kui tööga selleks ettenähtud ajal hakkama ei saa ...
Õnneks oli võimalik ülemuse eelistusi kasutades hommik pisut pikemaks venitada ja tunnike tavapärasest hiljem laekuda.
Ärgata polnud sellegipoolest eriti tore, sest mitte üldse ei meeldi mulle sompus ilm. Mõistan, et hetkel on hädasti vaja pisut vihma, et janunevat maapinda kasta ja tolmu veidikenegi kinni lüüa, aga ega seepärast see mulle rohkem meeldima ei hakka küll... Vägagi ebameeldiv on väljuda mõnusast kodust mõttega tööle (eriti laupäeval), õues napilt 5-6 kraadi sooja ja kõigele lisaks saada kapatäis külma vett krae vahele... Prrrrrr.....
Aga pole viga, on hullematki üle elatud, saab ka tänane päev õhtusse millalgi... Loodetavasti on homme parem :D

Teisipäev, 19. aprill 2011

Sisukas nädalavahetus

Vähese hilinemisega ülestähendatud, aga varem polnud lihtsalt mahti.
Laupäeva hommik algas põhjaliku väljamagamisega umbes poole 12ni. Siis polnud enam pikalt mahti mökutada, sest enne värsketele sugulastele küllaminekut oli plaanis korter kähku tolmuvabamaks muuta ja veel nipet-näpet toimetada. Jõudsin õnneks kõik tehtud, mis plaanis oli ja siis panin autole hääled sisse. Ilm oli küll vähe sombune, aga ega see suur takistus polnud, hea, et lausa ei sadanud.
Kõigepealt siis tallidesse lähemalt hobustega tutvuma. Minu kokkupuuted hobustega on siiamaani üsnagi põgusad, ainult kahel korral olen proovinud pisut ratsutada, kaamelil sõit Tuneesias ei sobi siia kategooriasse eriti :D. Hobused aga on mulle kogu aeg meeldinud (eks ise ka ju hobuse aastal sündinud, äkki sellepärast), aga nad on minus ka suurt aupaklikust äratanud - ikkagi nii suured, võimsad ja targad loomad. Ju ka pisut kartust, just selle suuruse pärast, ja ka muidugi seepärast, et pole kogemusi nendega suhtlemiseks. Aga ehk nüüd on võimalik ka see vajakajäämine kõrvaldada :D.
Ja nii saigi päris hea mitu tundi hobustega tutvutud, hulk porgandeid neile jagatud. Ja mulje polnudki selline, nagu kartnud olin - ei mingit hirmu, vaid hoopis tore kogemus, kui pehmed mokad su käest porgandit napsavad, või kui soe ja pehme on hobuse kael, kui seda silitada...
Pisut sai ka sakslasega (koer nimelt) vägikaigast veetud nii et pilpad lendasid, kasse silitatud ja niisama ringi vahitud. Ratsutamiseni seekord ei jõudnud, eks tulevikuks peab ka midagi jääma.
Pärast sai veel pererahvaga koos istutud, maast ja ilmast jutustatud, head sööki ja seltskonda nauditud. Koju jõudsin alles pimedas, vist oli kusagil 11ne paiku.
Pühapäeva hommik algas suht varakult, juba enne 9t oli uni läinud. Ilm oli fantastiline ja meeled sügelesid midagi ette võtmast - ega siis sellist kaunist päeva ei saa ometi nelja seina vahel veeta.
Autole jälle hääled sisse ja kevadet avastama...
Kõigepealt viis tee Keila-Joale.
Nii uhket vetemöllu, nagu eelmisel aastal küll ei näinud, aga seekord jäi külastust vist pisut hilisemale ajale, tundub, et suurveed hakkavad juba pisut alanema. Siiski sai pikk tiir tehtud, alustades vasakult kaldalt, siis üle rippsildade mõisa poolele, sealt edasi allavoolu kuni kaarsillani ja sealt siis tagasi. Inimesi ja autosid oli väga palju sellise ilusa ilmaga loodusesse toodud, lausa raske oli parkimiskohtagi leida.
Edasi läks teekond Treppojale, mis on kevadeti ka alati vahva koht. Ka seal sai tiir tehtud ühte kallast pidi üles, üle silla ja teist kallast pidi jälle alla. Ma polnud nii kaugele mööda ojakallast varem läinudki, nii oli sillake üle oja mulle täielik uudis. Ikka ja jälle saad midagi uut teada... Treppoja nimi õigustab end igati, nagu juuresolevalt pildiltki näha võib. Ja vesi oli ka nii selge ja läbipaistev hoolimata kiirest voolust, iga kivikegi oli näha.
Järgmiseks viis tee Pakri poolsaare tippu, kust vaade tundub, et näed lõpmatusse.
Oleks seal kauemgi vaadet nautinud, aga tuulepealsel lagedal olid tuulepoisid päris vallatud ja kippusid vägisi hõlma alla pugema. Siiani soojana tundunud ilmolud ei tundunud enam nii mõnusad, eks polnud ka vastavat riidevarustust pikemaks tuulutamiseks :D.

Järgmiseks sai veel kõrvalepõige tehtud Muula mägedesse (Muula Hills), mis nüüd juba vahetult Paldiski sadama kõrval (sadam on nii palju laienenud). Koht ise on päris vahva, näeb välja nagu kohalik kanjon. Leidsin sealt ka kena kevadekuulutaja, sellise armsa ja rõõmsa kollase paiselehe.
Veel ringirändamisest isu täis polnud...
Nüüd sai autonina Padise poole pööratud. Tee peal ainult üks väike peatus Vasalemma jõe sillal, ülejäänud vaatamisväärsused läbi autoakna imetletud, nagu Madise vana surnuaed ja Harju-Madise kirik.
Polnud nii ammu Padisel käinud, et esimese hooga hakkasime linnuse poole minema, ehkki tahtsime kloostrivaremeid uudistada. Eksitusest aru saanud leidsime tee ka kloostri poole. Turnisime enamus kohti läbi ja lõpetuseks sai ka tornis ära käidud ja laia ilma vaadatud. Pilti sealt ei teinud, algselt kahtlesin isegi selles, et torni platvormile suudan ronida, aga sain endast võitu ja käisin seal ikkagi ära.
Nüüd lõpuks sai vist rännukihk rahuldust ja kõht hakkas ka pisut tühjaks minema. Nii sai lõpetuseks veel Hüüru Veskis õhtusöögiks forelli-peekonivardaid maitstud ja siis koju.
Kuus tundi ja 120 km, see teeb keskmiseks kiiruseks 20km/tunnis :D.
Igatahes oli tore päev...

Reede, 15. aprill 2011

Tihe nädal

Ei tea, kuskohast olin pähe võtnud mõtte, et mul võiks linnakorteris elades igav hakata :D. Praegu on pigem vastupidine tunne, et aega on kuidagi hoopis vähemaks jäänud, igatahes igavuse peletuseks ostetud pusled on ikka pakendis, nii ka DVD-d, telekas mängib haruharva ja arvuti ei toimeta ka mitte iga päev...
Tööpäevad on ka vägagi toimetusterikkad, siis pole aega oma asjadele isegi mõelda.
Esmaspäeval tööpäeva lõpul tekkis äkkidee kiirkohtumiseks oma äsjaleitud poolvennaga. Mõeldud-tehtud...minek. Lubatud 10 minutisest kohtumiseks sai loomulikult umbes poolteist tundi, ehkki juttu oleks jätkunud kauemakski. Koju kusagil 8 paiku, veidi toimetamist, pilk arvutisse ja oligi tuduaeg käes.
Teisipäeval oli kindel plaan peale tööd tantsutrenni minna, aga koju jõudes olin nii väsinud ja jalad lausa valutasid peale mitut tundi tootmises tagajalgadel viibimist (kontoriroti värk :D, pole harjunud), et peale pisukest einet sai hetkeks pikali visatud.... Ärkasin pool 12 öösel selleks, et ase ka ära teha ja edasi magada... Oleks siis hommikul vähemalt kergem tõusta olnud, aga kus sa sellega...
Kolmapäev.... Dziisus, ei mäletagi õieti... Ahjaa... pärast toimekat tööpäeva, mis venis muidugi jälle üle õige aja, oli vaja koduseid varusid täiendada. Sai siis paaris poes käidud ja õhtule jällegi kusagil 8 paiku. Mida hiljem tegin, ei mäleta :( Vist surfasin pisut netis??? Ja läksin suht varakult põhku.
Neljapäev oli küll sada peal ja kurvid sirged... Võtsin tootmises endale ühe töö ette, mille tingimata ka lõpetada tahtsin. Teatavasti olen ka võimatult põikpäine, et pean saama, mida tahan :D. Kuna Murphi seaduse järgi võtab iga asi rohkem aega, kui planeeritud, siis nüüd kehtis see 100%. Kuna oli plaan siiski üks kord nädalas siiski trenni jõuda, võisin töötada max kella 6ni soovitavalt...või siis poole 7ni... või siis... Ühesõnaga lõpetasin 18,45... Maja valvesse paneku üritamisel selgus muidugi, et kuskil mitmesaja meetri kaugusel on mingi takistus... rhhhhhhhh... ( igasugu tapamõtteid liikus juba peas....). Päästavad vaid väledad jalad :D
Aga, et miks nii kiire? No kella 7ks oli juba vaja trenni jõuda :D. Etteruttavalt - jõudsin ka, ehkki 5 minutilise hilinemisega.... Selle nö 20 minuti jooksul jõudsin koju sõita, naabrimehega paar sõna vahetada, trenniriided selga panna ja üle staadioni spordiklubisse jõuda :D. (Parem küll ei räägiks, et suutsin kiirustades kiledressid valepidi selga panna ja siis uuesti ikka õigetpidi...). Koju jõudsin siis jälle peale 8t, siis oli ju vaja pikalt duśi all mõnuleda. Jõudsin veel ka trenniriided ja veel ühe masinatäie pesu pesta ja ka rõdule kuivama sokutada. Samal ajal umbes 10 paiku hakkasin veel süüa vaaritama, et oleks hommikul midagi tööle kaasa võtta lõuna jaoks, lõpetasin alles kusagil peale 11t. Ja siis tuli uni hea...................
Täna, siis reedel - algselt oli plaan otse koju tulla, aga minu puhul ei tea iial, kuhu suunda tuul pöörab... Aga... helistasin emale, sest pealegi tuli mulle meelde, et pidin pildialbumid Mustakalt ära tooma. Ema muidugi seal pisut hädaldas, et teda nagu päris unustatud, aga mis hing teed, kui mõned asjad ju alles siis meelde tulevad, kui korralikud inimesed juba puhkavad... Küsisin, kas ta poest miskit tahab? Ei osanud ta eriti mulle küll vastata, aga andis mõista, et ei oska endale miskit süüa välja mõelda... Kihutasin siis kodust läbi, haarasin kaasa pisut pikkapoissi, mida eelmine õhtu vaaritasin ( nagunii oli endale pisut palju), veidi sinki, mis Laagri lihapoest ostetud (nämma...) ja kütsin lapsepõlvekoju... Emale söögipoolist, paar ostetud raamatut, milleni ma ise kuidagi ei jõua, internetist meelelahutuseks üks mäng alla laetud...puhhh.... eks jälle pisut head ehk tehtud. Koju jõudsin jälle alles 9 paiku, siis sorteerisin pisut vanu fotosid, mugisin pisut, suhtlesin õega ja siis siin ma olen hetkel veel...
Homme on siis plaanis pikem külastus venna juurde, alustades Kohila tallist ja hobustega suhtlemisest - igal juhul ostsin varuks kilo porgandeid :D. Eks näis...

Laupäev, 9. aprill 2011

Kõik aiaomanikud muudkui kirjutavad ja jutustavad, kes istikute ostmisest, kes külvamisest, kes veel mõnest muust aiaga seotud toimetusest. Tegelikult pole mulle see mullas sonkimine sügavalt külge hakanud, mulle isiklikult on aiatööd pigem vaheldus kui hobi või "vajadus". Aga päris ilma, tuleb välja, ikka ei saa... Eks toataimed on alati olemas olnud, siiski pigem sellised, mis ei õitse või siis õige pisut, nagu nõelköis ja tups-rohtliilia. Kunagi üritasin linnakorteris ka sõnajalga kasvatada, aga sellest küll miskit ei tulnud, ilmselt oli liiga soe ja kuiv tema jaoks.
Aga praegu, jällegi korterielanikuna, ei saa kuidagi ilma taimedeta. Kolimisel tulid muidugi kaasa mu viis orhideed (kuukinga), kes õnnelikult siiski detsembris reisimisele vastu pidasid ja nüüd jällegi õisi ajavad. Huvitav on hoopis see, et tegelikult on kõige vanemad orhideed mul juba 5 aastat vanad ja Mustamäe korteris nad kuidagi õitseda ei tahtnud. Ellu ärkasid nad alles maakodus, nagu ka tõlvlehik, kes kordagi ei ajanud tõlvikuid linnakorteris.
Tundub, et praegune elamine on mu vanadele sõpradele siiski meelepärane, nagu juba kirja panin, et orhideed ajavad jälle õienuppe ja tõlvlehik on juba kaks tõlvikut selle 4 kuu jooksul tekitanud. Ja veel üks taim tuli kaasa, suhteline uustulnuk, nimelt jõulukaktus, kes otsustas, et jõulud on jaanuari lõpul...:D
Aga kuidagi tundus nüüd toataimi ikkagi pisut vähe olevat, kuna ruumi on rohkem ja taimed annavad alati elu juurde. Ammugi olin tahtnud endale üht korralikku suurt toataime ja nii ta minu juurde siis jõudiski...
Tere tulemast draakonipuu! Ostsin ta K-Rautast reklaamiohvrina, hind metsikult soodne... Ausalt öeldes arvasin algul, et pakutakse kunstlilli ja olin valmis seda ka ostma, aga kui kohapeal selgus, et tegemist on siiski elava taimega, ei takistanud see ikkagi ostu sooritamist, lihtsalt valmismõeldud koht ei sobinud, no aga ega seegi polnud probleem...
Lisaks sai siinkandis elatud aja jooksul mitu korda lennujaama vahet sõidetud (mööda ringteed) ja loomulikult asub seal ju ka üks taimesõbra lõks - Hansaplant :D. Teatavasti ei suuda ükski taimesõber lahkuda aiakaubamajast tühjade kätega ;-) Nii elavad mul köögikapi otsas mõned luuderohud ja magamistuppa kolis tiigerlehik. Kahjuks lõpetas ta päris varsti õitsemise, aga ehk tulevikus juhtub seda jälle.
No ja loomulikult maitsetaimed... Poest saab ju osta küll, aga miks ei võiks nad aknalaual kasvada? Põhiliselt olen katsetanud edasi kasvatada potiga poest ostetud kraami, lõpuks külvasin ikka ise nii peterselli kui ka tilli ja loomulikult sibulat (tippsibulaid jagas lahkelt mulle Thela :D). Ja nii ongi nüüdseks köögis terve pisike aknalaud hõivatud, osa ostsin Hortesest ettekasvatatutena, nimelt tilli ja peterselli taimed.
Enda külvatud on alles pisikesed, aga küll nad kosuvad :D. Ja Thelal oli õigus - Tervitus Oü veebipoe kaudu ostetud lehtsalat potis kasvab kenasti, mida ei saa öelda supermarketistest ostetud potimaitsetaimede kohta. Ainuke erand on sidrunmeliss, kes on oma kuue täiesti uue vastu vahetanud ja vohab nii, et vähe pole... Üldiselt ma seda taime ei kasuta toiduna, mulle lihtsalt meeldib vahel neid lehti närida või siis niisamat sõrmede vahel hõõruda, vaimustav lõhn on sellel, ja lisaks on ta piisavalt dekoratiivne toataimena :D

Näpud sügelevad juba rõdu haljastamise järgi, sest seda pinda on mul ka umbes 6 ruutmeetrit. Pole täpselt veel küll välja mõelnud, mida ja kuidas, maitsetaimed kindlasti ja vast ka midagi lilledest, igatahes madalakasvulise lillherne ja mungalille seemned on juba salakavalalt sahtlisse tekkinud...
(Kodu)aiapoeks on saanud Hortes, sest see jääb sujuvalt tee peale. Tegelikult meeldib mulle väga Hansaplant, aga see on kole kaugel :(. Hortesest ei saa üle ega ümber, ta tuletab end ka kogu aeg meelde - nimelt paistavad selle kaupluse säravad tuled ja kirjad mulle otse koduaknasse, no kuidas sa saad siis unustada...:D

Teisipäev, 5. aprill 2011

Lühivisiit

Väga lühikeseks jäi minu "komandeering", sest juba esmaspäeva varahommikul helistas poeg ja ütles, et kauge külaline kolib välja...
No, mul ikka veab sellistega... Asi polnud tegelikult midagi isiklikku, aga majutus Laagri asulas tundus meie külalisele ilmselt pärapõrgus asuvat. Eks tahtis ringi uidata ja Tallinna ööeluga tutvuda, aga selleks oleks pidanud elama kesklinna ligidal. Lisaks tundus ta paaniliselt pelgavat ühistransporti, sest Küprosel pidavat enamus inimesi autodega sõitma ja ühistransport kui selline praktiliselt ei eksisteeri. Minul isiklikult küll ei oleks olnud võimalik talle 24H taksot mängida, teatavasti on vaja ju tööl käia ja öösiti tahaks pisut magada ka...
Igal juhul pakkis hommikul asjad kokku ja niipalju, kui mina tean, kolis hotelli kuhugi. Raha tal siis ilmselt oli... Oli rääkinud mu poisile, et kui juhtume Küprosele, võib talle helistada, et saab majutusega aidata, sest vanematel pidavat hotell olema...
Aga see selleks... Minul isiklikult oli väga hea meel, et sain koju tagasi, sest siin tunnen end kõige paremini siiski. Ema tundus küll veidi pettunud olema, kui peale tööd sinna läksin omi asju kokku korjama, aga mis teha... Täna öösel magasin nagu karu oma koopas, hommikulgi ei tahtnud kuidagi ärgata, eelmine öö jäi ka veidi lühikeseks, sest ei suutnud uinuda nüüdseks harjumatus kohas.

Pühapäev, 3. aprill 2011

Lubadused...

Eks iseendale antud lubadusi ole ikka kõige lihtsam murda :D
Nimelt, kui umbes kaks aastat tagasi sai pakutud kodumajutust Islandi kooliõpilasele, siis peale seda tõotasin, et rohkem sellist asja ette ei võta... Poeg õppis tol hetkel üheteistkümnendas klassis ja organiseeriti ühe Reikjaviku erakooli õpilaste külastus Tallinna. Tookord oli muidugi teatud tagamõte ka asjal, sest need õpilased, kelle vanemad siis kodumajutust pakkusid, said pool aastat hiljem vastukülastuse Islandile. Aga ausalt öeldes oli see üks suur õudus, kui kari 17aastaseid ärahellitatud erakooli jõmpsikaid Tallinna peale lahti lasti - kodus ilmselt karmid kombed, aga siin nagu koplist pääsenud vasikad... Ei hakka enam vanast asjast küll pikalt pajatama, aga tookord oli tõesti otsus, et enam sellise heategevusega ei tegele.
Aga nagu öeldud... ikka teed jälle...
Järgmisel nädalal toimub Eestis (Tallinnas) üritus nimega MEP - Model European Parliament. Asja mõte on selles, et noored inimesed kogunevad ja "mängivad" siis parlamendi stiilis. Plaanis on neil täiskogu Riigikogus, debatid, üldassamlee jne. Lisaks muidugi ka üritused ja ekskursioonid, nt. Rocca al Mare muuseum ja KUMU. Üritusest osavõtjad on tegelikult päris noored, sest see ongi mõeldud 15-18 aastastele keskkoolinoortele. Mul poeg küll juba 19 ja keskkool läbi, aga ta ise võttis osa sellest üritusest eelmise aasta kevadel Istanbulis. Juba siis oli teada, et järgmine üritus toimub Eestis. Istanbulis elati ka peredes, sest sellised kogunemised toimuvad suures osas oma rahakoti peal, st. sõidupiletid ja osavõtutasu tuleb kõik ise maksta. Ja elamine ka, kui peremajutust ei pakuta. Noh-jah, ega ma väga vaimustuses just ei olnud väljavaatest vastuteenust pakkuda, aga kuidas sa siis ikka ju ära ütled.
Ja just sai ju kolitud omaette, võin ju nädalaks laenutada oma elamist, vähemalt viisakas koht ka Tallinnast mitte kaugel, linna ühistransportki käib. Eriti lahke olin lubama detsembris, kui ise veel sisse elanud polnud :D. Mida lähemale aeg jõudis, seda vastumeelsem see mõte oli, sest enam ei taha kuskil mujal olla... Aga kui sai juba lubatud, siis tuleb ära teha.
Täna siis saigi külalisdelegaat vastu võetud. Pärit on ta Küproselt, kena viisakas 18aastane noormees. Sai siis noored (poeg ka) ära majutatud, tegin neile veel süüa, mis õnneks õnnestus, vähemalt väljendati nii :D. Loodetavasti on need noored veidi asjalikumad kui kari varateismelisi islandlasi, igatahes mulje oli märksa parem.
Ise võtsin oma teki ja padja ja palusin emalt poliitilist varjupaika nädalaks. Väga ei taha küll siin olla, kuidagi imelik on. Aga pole viga - olen ju siin elanud tervelt 42 aastat, küll pean selle nädala ka vastu :D. Loodetavasti saavad noored seal omaette hakkama. Noh, ja kui peakski probleeme olema, siis olen ju suht lähedal, 10-15 minutit sõita päästeaktsioonile... Ja täpselt nädala pärast saab koju tagasi...:DDD
Üleüldse on elu kuidagi väga põnevaks läinud... Thela blogi lugejad on vast kursis meie pere seebiooperiga, nimelt poolvenna väljailmumisega. Kõik see toimus vennatütre initsiatiivil, kes kõikvõimsa interneti abiga tuvastas isale poolõdede isikud ja võttis kontakti. Küll on vahva, et nooremal generatsioonil on rohkem huvi ja vähem eelarvamusi ja julgevad suu lahti teha ja küsida. Nüüd on igatahes asi niikaugel, et planeerime siis laupäevaks reaalset kohtumist õdede-venna vahel. Tundub, et kõik osapooled on suures põnevuses ja ärevuses... Enda tundeid on ka raske kirjeldada, metsikult põnev on igaljuhul. Nooremana mõtlesin rohkem sellele, et elus tahaks oma vennaga ikka tuttavaks saada, sest teadmine temast on mul juba lapsepõlvest, aga kuna infot just palju polnud, siis hiljem nagu vaibusid need mõtted. Ja nüüd - uskumatu, aga see juhtub siiski... Igatahes ootan kannatamatusega juba laupäeva... Elu on uskumatult lahe igal juhul :D

Laupäev, 19. märts 2011

Kontserdielamus

Sai täna üle pika aja jälle kontserdil käidud. Nimelt "Gregorian"i etendusel.
Seda tüüpi muusika ja esitus mu lemmikute esitabelis, mitte just, et kogu aeg kuulata tahaks, aga hea on alati...
Kontserdile pääsu sain sünnipäevakingituseks Thelalt, suur aitäh talle veelkord imelise kingi eest. Mis võiks veel parem olla, kui pidupäeva tähistada nii suurejoonelise etendusega :D.
Ja tõesti, show oli vägev, lauljate hääled fantastilised. Ostsin kaasa ka ühe DVD ( Master Of Chant), mis praegugi mulle taustaks mängib...ju ei saanud veel muusikast isu täis...
Aga eks seda kõike on päris raske kirjeldada, see on rohkem nagu tunne ja emotsioon. Ja eks igaüks tunneb ju ka omamoodi. Ise olen ikka veel lummuses, ju vist öösel uneski kajab mul peas.
Kuulamiseks ka üks lugu siis...


Laupäev, 12. märts 2011

Midagi enesest


Sa oled enesekindel, aktiivne ja energiline. Sinus on piisavalt tahtejõudu ja võitlustahet, kui olukord seda nõuab. Sõbrad hindavad sinus selliseid iseloomujooni, nagu usaldusväärsus ja pühendumus. Sa ilmutad oma võimeid suurepäraselt meeskonnatöös. Juba kõige varajasemast lapsepõlvest peale ei jäta sa vaka alla oma juhiomadusi. Sinu elukreedo on püstitada eesmärgid ja need saavutada. Mis siis ikka, jääb veel üle ainult soovida sulle arvukalt võite!

See jutt on kusagilt mingit testi tehes laekunud... Mis siis ikka, mulle isiklikult meeldib :D. Panin paksendatud teksti selle, mida isegi arvan, sest nii paraku kipubki olema. Aga muidu tundub, et päris täpne iseloomustus... :D


Reede, 11. märts 2011

Ohh, armas aeg...

... või midagi muud sarnast... Vahel ei oskagi enam muud öelda.
Aga miks? Lugu järgmine...
Eelmine pühapäev, see oli siis 6.märts, helistati mulle turvafirmast, et töökohas läks häiresse. Nimelt oli üks aken kehvasti kinni pandud ja selle tugeva tuulega lõi irvakile ja kardinad lehvima.
Ok, läksin siis asja kontrollima... Akna panin muidugi kinni. Aga mis sisetunne mul käskis minna laopoolele nuhkima, ei oska siiamaani arvata, miks. Ja seal avastasin, et kena uputus meil laos, nimelt katuselt sadevett äraviiv toru lekkis kenasti :D. Muidugi vaja teha kiirkorras otsus, sest mõned kaubad olid otsapidi vee sees. Pilk siia-sinna, et milline tõstuk oleks kõige etem... Gaasikale hääled sisse ja kaup saigi toimetatud kuivemasse kohta. ( Siin kohal võiks just viidata blogile
Hundi ulg soorollide asjus....). Aga OK, ega palju teha ja kõike päästa polnud minu võimuses, teavitasin kohalikust jamast muidugi ka majaomanikku.
No eks siis esmaspäeval vaadati üle, alustati lisaks katuse ja sadevee äravoolu puhastamisega , teisipäeval saabus auto, millel oli kiri "Aurukoll"....ilmselt olid mingid kohad kinni külmunud torudes...
AURUKOLL möllas tükk aega aega ja sulatas torusid... Aga mis siis hoopis juhtus... Lahkuvad jääkamakad panid viimase põntsu... lõid lõhki äravoolutoru... Mis kena purskaev tootmisruumis...(lõbu laialt :(...). Minul muidugi telefon pihku ja helistama... Nojah... Kui naised seletavad, et neil toru katki ja probleem uues kohas, siis vist ei saada sellest aru? Jälle ei jäänud muud üle, kui majaomanikku teavitada.
PS. seoses majaomanikuga - talle ei ole kohe üldse mitte midagi ette heita, sest probleemide ilmnemisel ja üleüldse annaksin talle 5+ tärni 5tärni süsteemis...
Täna hommikul tuli jälle täna maja süsteemide hooldajaid utsitada, sest kestvale sajule öösel ja ka päeval, oli meil kenake lomp kogunenud tuppa. Kohal käis tegudemees isiklikult (boss) ja räägib telefoni: Ja, siin ka katki, sain alles teada...Mina vahele, kle, rääkisin sulle sellest juba teisipäeval.... Nojah, ma käisin seda teist kohta vaatamas... (Ups...)
Hetkel nii jäigi, aga siis hakkas jälle vett tulema...
Nii siis... pool 2 päeval helistan... jajaaa...kohe poole tunni jooksul tulevad mehed ja sulgevad ajutiselt lekke... ootan tunni, teise veel, siis saab uuesti helistatud, et, kus on siis?... Meil firmas ametlikult tööpäev juba läbi... OK, öeldi, tulevad poole tunni jooksul... tulid ka... mägiaivari teip peos???? Kruttisid ümber toru ja lahkusid...
Krt, oleks varem selle peale tulnud, oleks kolm päeva varem ise osanud selle teibi sinna toru ümber keerata........ rrrhhh....
Ma saan kõigest aru, et õiged paranduseks mõeldud osad saabuvad järgmine nädal....aga selline variant...no andke andeks...
Loo moraal... ega mehed ei taha naisterahvaid kuulata või ei kuula korralikult... Ja selline niru ajutine lahendus oleks olnud võimalik juba mitu päeva varem tehtud saada....

Teisipäev, 1. märts 2011

1.märts

Millegipärast seostub sõna "märts" mul vägagi kevadega. Eks ma ise ka ju märtsilaps :D ja sellega koos mälupildid nartsissidest ja päikesepaistest koos kevade hõnguga.
Pole kohe jupp aega siin blogimaailmas eriti toimetanud. Lugenud küll ja vahel ka kommenteerinud, aga ise ei ole suutnud nagu midagi kirja panna. Tegelikult on siiski peale viimast normaalsemat postitust novembri lõpul minu elus-olus olnud suuri muudatusi koos meeletu hulga tööga, nii et sada peal ja kurvid sirged, satelliitideks lisaks ports viirusi ja närvivalusi. Teatavasti pole talvine aeg ka mitte just kõige ärksam tegutsemiseks, millegipärast tundub, et talvel võtab igasuguste asjade tegemine märksa rohkem aega kui suvel. Tööelus on ka see aeg just kõige mahukam, sest kolmanda kvartali aruanded lähevad sujuvalt üle eelarve tegemiseks ja kaitsmiseks, siis juba kukil ka aasta lõpp ja aastaaruanded pluss siis uue aasta puhtalt lehelt alustamine - igatsugu uusi asju ja vorme jne.
Sel aastal lisaks veel eurole üleminek... Mitte, et ses midagi halba või rasket oleks, aga eks harjumist nõuab ikkagi. Millegipärast ei soovi minu aju kuidagi veel eurodes arvutada (va tööasju, mis olid ka ennegi), ikka kipub kuluarvestust kroonides rehkendama.
Isiklikus eraelus toimunud suurest muutusest sai siis eile juba ametlikult kolm kuud täis - nimelt korteri rendilepingust. Reaalselt alustasin "iseseisvat" elu küll nädal hiljem, sest peale lepingu sõlmimist oli vaja tööasjus välislähetusse nädalaks sõita ja loogiliselt polnud võimalik oma eluoluga tegeleda. Nüüdseks olen päris ära harjunud, elamine enamvähem sisse seatud ja kaks nädalat ka juba normaalses voodis magatud ( mööbli tellimine internetipoodidest on odavam, aga võtab kauem aega :D). Aga põrandal madratsi peal polnud ka viga, minu uni selle all küll ei kannatanud.
Ja mis kõige huvitavam - seoses vist oma suuna valimisega, on märgatavalt paranenud mu otsustusvõime ja iseseisev mõtlemine. Pole vist tõesti parim valik töötada, elada, puhata ja vaba aega veeta koos ülemusega, kes on küll su oma õde, aga lõpuks tekitab ikkagi konflikte. Vähemalt mingi osa peaks elust olema ilmselt eraldi, sest muidu tekib paratamatult olukord, kus töö ja vaba aeg lõplikult segamini lähevad ja lõpuks üle pea kasvavad. Ja lisaks veel, kui ühe pere lapsed nii totaalselt erinevad oma soovides, tahtmistes, vaadetes, võimalustes ja elukorralduses.
Aga hetkel võin küll öelda, et hea, et nii kujunes kõik, sest olen uue eluga täiesti rahul ja naudin olukorda, kus võin ise valida, millega tegelen ja millal oma vabal ajal. Võin kutsuda külla millal iganes sõpru ja tuttavaid, kes mulle meeldivad ja ei pea alandlikult selleks luba küsima. Ja ei ole vajadust leida suhtlemiseks muid võimalusi, kui mulle sobivate sõprade nägu kellelegi pole aksepteeritav.
Kuidagi on ikkagi selline tunne, et osa asju on meil elus ette määratud. Nagu ka selle korteri leidmise lugu. Legend selline: neljapäevasel õhtul tekkis vajadus midagi leida... reedel sai pisut ringi surfatud ja mõte küpses...ja laupäeval sunnitult tööl istudes leidsin...helistasin...sain kohale minna ja näha...otsus tuli kiirelt - jah, seda ma tahan...pühapäeval sai leping allkirjastatud...tehtud! Ja korter ise normaalse üüriga, täiesti korras, remonti pole vaja, tühi, kohe saadaval, linna lähedal alevis, tööle 2,5km. Ja kusjuures kujundus selline, mis mulle kohe sobis ilma muutusi vajamata :D.
Muidugi mööbliprobleem, aga see ju lihtsalt lahendatav.
Ja lõpetuseks... Ilmselt oleks pidanud juba ammu sellise sammu elus astuma, aga ilmselt pole kunagi liiga hilja. Ju siis oli varem teisiti määratud...

Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Laupäev, 1. jaanuar 2011