Laupäev, 27. veebruar 2010

Ennast ei saa usaldada...

Täna hommikulgi veel lubasin endale, et ei vaata lumelabida poolegi, niigi krigisen ja vaevu liigun.
Noh, aga eks ole endale antud lubadusi veel kõige lihtsam murda. Teistele antud lubadusi olen alati pidanud, v.a. mõni forse major, aga ju siis enda "petmist" on kõige lihtsam teostada.
Aga ma ei saanud lihsalt pealtvaatajaks jääda, kui Thela, kõikvõimalike tööriistadega varustatuna - alates lume- ja metalllabidast ja lõpetades reha ning võsavikatiga ( ? )- trepist üles marssis, koerad juhmi näoga järele vaatamas, teatades, et üritab terrassi katuselt ikka lume maha lükata.
Ei midagi, tõmbasin dressipluusi luku kinni ja toppisin saapad jalga, kobistasin ka trepist üles Thela tuppa ja ronisin terassi katusele. Algul vaadates ei tundunudki seda lund nii palju olevat. Katus ka kandis, ehkki on suht õhuke plekk, aga meie tubli meistrimees oli oma töö korralikult teinud, allpool on korralikud talad ja põiklatid. Ainuke probleem - veidi kaldus plekkkatus sulava lumega on superlibe. Ja siis ma sudisin seda lund üle serva alla, sest ega ma visata enam eriti ei jaksanud, lumi ka päris vett ja jäätükke täis. Aga seda lund ikka oli, nii oma 40-50 cm kohati.
Ei, ma ei ole seal käpuli, seisan täitsa püsti.

Siiski päris puhtaks sai, tuli välja, et on endiselt punane katus, mitte valge. Jah, ja siis sai teiselpool maja ukse kohal olev varikatus puhtaks nügitud, see õnneks pisike ja mitte ka hullult lumine, aga sealt lihtsalt tilgub servast kenasti krae vahele. Ja loomulikult tuli ka katustelt mahaaetud lumi pärast ära koristada...
Igatahes on nüüd ristluud päris valusad, loodan ainult, et ehk tänaõhtune saun seda veidi leevendab.
Minu lubadus lumelabidat mitte puutuda oligi murtud. Sellise lubaduse andsin aga põhjusel, et pärast viimast lumesadu teisipäeval ja ka kolmapäeval, üritasin traktori puudumisel käsitsi maanteeni välja kaevata, sest ei riskinud oma pisiautoga sinna tee peale liugu laskma minna. Maanteeni on 300 m. Varustatuna lumelabida ja pealambiga, suundusin otsustavalt neljapäeva õhtul kuue paiku teed puhastama. Esimene sada meetrit polnud väga vigagi, sest üsna varsti peale alustamist tuli ka naabrinaine appi ja kahepeale jõudsime päris kenasti oma territooriumi sõidetavaks muuta. Siis läks naaber ära, aga mina otsustasin ikka veel veidi edasi rühkida. Kogu aeg oli küll väike lootus, et ehk just nüüd otsustab traktor vastu tulla, aga ei...
Nii ma siis muudkui kühveldasin ja kühveldasin ja kühveldasin ja kühveldasin jakühveldasin... kuni jõudsin järgmise naabri väravani. Siis oli küll power täitsa otsas, ise läbimärg ja sada meetrit ummistunud teed veel silme ees. Aga ma siiski loobusin, vedasin kondid koju ja ronisin duši alla. Pärast ei jaksanud muud, kui raamatuga voodisse kobida.
Reedel kasutasin ikkagi "taksoteenust" Thela autos, sest hoolimata mõttest, et prooviks ikka läbi sõita, jõudsin järeldusele, et kõik on küll tore, aga kui siiski juhtun kinni jääma, siis enam kühveldada ma küll ei jaksa - istuks kenasti keset teed, nagu pudelikork ja ka ükski naaber enam koju või sealt välja ei saaks.
Tööl oli terve päev selline enesetunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kere väga ei valutanudki, aga selline kurnatud tunne oli. Thela soovitas ka vahetevahel passi vaadata, hea mõte, peaks vist esikusse seina peale naelutama, et kogu aeg nähtaval oleks, sest millegipärast kipub meelest ära minema, et päris 20 enam ei ole... Et ei tasu enam proovida üle oma varju hüpata.
Igatahes, kogu loo järeldus, et endale antud lubadus kas ei maksa midagi või olen lihtsalt kergesti mõjutatav.

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Lumeallergia

Ma ei tea küll, kas lumest on võimalik allergiat saada, aga halvasti tervisele mõjub see üüratu lumemass küll. Vähemalt närvikava on täitsa paigast ära, tekkinud uued foobiad, nagu:
...aknast välja vaadata enam julge, äkki sajab jälle lund,
...käed-jalad muutuvad jõuetuks lumelabida läheduses,
...sõna, milles sisaldub "lumi,lume" võib äkilise raevuhoo tekitada jne.
Hommikul, kui Thelaga ühes autos tööle sõitsime ja seda "ilusat" ilma "nautisime" ja libedat teed kirusime, arvas Thela, et noh, homne vaba päev ongi jälle sisustatud. Ma pidin ta autost välja peaaegu viskama, niigi närvid pingul.
Aga huvitav, kuidas nad Vabaduse platsi homseks puhtaks teevad, eile õhtul oli seal päris korralikult lund. Või vaataks hoopis homme telekast, kuidas Kaitsejõudude paraad kogu täiega hange kinni jääb - vot siis oleks alles "paraad".
Aga see lumi-lumeks, seda kuidagi on ikka võimalik kuhugi paigutada. Tõepoolest, mis saab siis, kui see hoogsalt sulama peaks hakkama - 50 cm lund, ok, aga 50 cm vett? Siis küll vist enam majast välja ei pääse, kui ümbrus järveks muutub. "Lumehelbeke" on ka tõbine, ehkki see oleks ainuke auto, mis siit maanteele pääseks. Minu enda pisikesel Peugeotil käiksid vist lained üle pea. Aga ok, eks sellele mõtleb siis, kui see aeg päriselt kätte jõuab.
Igatahes, kui traktor homme ei peaks tulema, siis mina enne tööle ei saa, kui ta siiski ilmub. Kojugi jõudsin täna nibin-nabin, korra isegi jäin naabriväravas kinni, aga pisike rahmeldas end ikka välja. Terve metsatee lükkasin küll kõvasti madalamaks, sest tundub, et osa teest sõitsin pisikese kõhu peal. Kinni jäin ilmselt kohas, kus rattad maha ei ulatanud :))
Meelekindlust siiski kõigile, et võitluses lumega ikka alla ei annaks!