Sündmusterohke laupäev

Ehkki enamus minu blogi lugejatest on juba Thela kaudu kursis meie kandis toimunud laupäevasest sündmusest, mõtlesin ikkagi asjast ka oma vaatevinklist valgustada. Pealegi salgas Thela maha päris põnevaid pilte.
Igatahes siis toimetasin laupäeva keskpäeval midagi köögis, kui kostis hirmus ragin ja mürtsatus. Esimene mõte oli, et mis küll nüüd maja küljest ära kukkus (kevadel oli selleks varikatus). Aknast nägin küll, et mingeid lehti ja prahti lendas. Tormasin õue, maja ette, aga sealpoolt saanud midagi aru. Siis maja taha ja vot, kus pauk käis...

Meie majakese katus oli kasega ehitud... Kohe jälle mõtted peas, millised kahjud on? Antenn? Appi, seal on ju korsten ka... Esialgsel vaatlemisel oli kõik nagu korras, aknad ka terved, ainult vihmaveerenn pisut kõver. Nii - mis siis nüüd teha. Eks vist tuleb katusele ronida ja üritada see ront tükkhaaval alla saada. Mõeldu-tehtud, kuurist elektrisaag ja pikendusjuhe kaasa ja katusele. Krt küll, varem olid mingid redelid katustel, nüüd enam mitte ainsatki...sulasid vist kevadel koos lumega...ausõna ei tea...
Kuidas siis küll saaks sinna? Eks tuleb lapsepõlve meelde tuletada, et rõdult kergelt katusele saab...Ainult siis ma koos mootorsaega seal küll ei käinud...
Maja vanema osa peal turnimine ei olnudki nii hirmus, seal ju varemgi käidud, aga seal, kuhu vaja oli minna, pole olnud enne vajadust ronida, pealegi see maja kõige kõrgem osa - katusehari on vist kuskil 9 m maapinnast.Kõigepealt tuligi hulk oksi lihtsalt ära murda, et katusele üldse ligi saaks. Antenn oli ka endiselt püsti, siiski pihta saanud ja osa jublakaid seal küljes kõverad ja murdunud. See siiski pisiasi. Lõpuks sain end ka katusele vinnatud - ossa püha püss, enne ei saanud arugi, kui tugev tuul on - ma esiti mõtlesin, et puhub mu minema sealt...
Alguses roomasin, siis juba istusin ja kui sõber sae ka kätte toimetas, suutsin juba püsti tõusta.
Ja ega siis midagi - hakkame küttepuid tegema :)
Ahjaa, korstna kontrollisin üle - täiesti terve. Uhh, nüüd ikka sauna saab :))
Murdunud kaselatv oli kenasti kaheharuline ja kallistas korstnat, vähemalt polnud ohtu, et kohe plehku paneb.
Kinnitasin ennast siis köiega korstna külge, et julgem oleks ja tuul minema ei puhuks, moraalne tugi ka korstnajala taga mind toetamas nõu ja jõuga ning "sabast" kinni hoidmas ja saagima...
Ega see nii hull lõppude-lõpuks polnudki, vahepeal all puhkamas käies jalad ja käed küll tudisesid pisut, aga polnud viga...
Lõpuks sai enamus oksi küljest. Õnneks saabus siis veel appi Thela eks, kes eelnevalt oma romulat otsast parseldas. Aga kuidagi väga õigeaegselt, selleks hetkeks just hakkaski power maha käima ja kõige raskem tüveosa alles katusel.

Ja siis ühisel nõul ja jõul sai viimane osa murdunud kasest üle serva upitatud ja oligi katus lage. Aega läks kokku umbes kolm tundi...
Selleks ajaks olin ma võimeline juba katusel ringi jalutama, esiteks polnus tuul enam nii tugev (vist) ja köis ka endiselt küljes :)
Lõpp hea, kõik hea. Õnneks oli Thela eksil adrenaliini ja tahtmist ka ülejäänud puu maha saagida. Ja lisaks teine kasekaksikutest ka, et teist korda sama jama ei juhtuks... Siis ei pruugiks ju kõik nii õnnelikult minna...
Pärast saunas sai konte soojendatud, aga ikkagi kippus krooniline kangekaelsus kallale :)
Pühapäeval olid kõikvõimalikud kohad kehal kanged, nagu oleks ise selle kase alla jäänud :(
Aga sundisin end ikka liigutama, easy-easy, et veri käima läheks ja see laga tuli ju ka maapinnalt ära koristada. Ka see sai tehtud...
Täna hommikulgi oli kere veel kange, aga hiljem hakkas nagu ära klaarima. Õhtupoolikul tegin kuuris poomiharjutusi, nimelt juba reedel avastasin, et kuuris käib mingi hirmus matsutamine...
Olime paar aastat tagasi lae alla lükanud servamata laudu (uusi), aga nüüd äkki olid need kooreüraskitele meeldima hakanud ja selline pidu käis... Jube kahju oli küll 6meetriseid laudu välja visata, aga see pidu seal ei meeldinud kohe mitte - ebaviisakad ka, oleks siis vaikselt järanud, poleks vast tähelegi pannud, aga nihuke matsutamine... Niisiis turnisin talade peal ja loopisin laudu alla. Pärast pühkisin kokku ja lömastasin rasvaläinud üraskeid (kui mõni kalamees sellist raiskamist teaks...).
See tegevus oli tegelikult planeeritud just nädalavahetusele, aga kõrgemad jõud otsustasid teadaolevalt teisiti...
Ja poole lehekülje pikkusest tööde nimekirjast, mille olin ka endale valmistanud, suutsin täita pühapäeval veel ainult ühe punkti - vähemalt toa koristasin ära, kusjuures tolmu oli rohkem kui tavaliselt, õigemini puru, ilmselt kaseront suutis tervet maja väristada...