Teisipäev, 27. aprill 2010

Orhideed

Üks kord siin suure suuga lubasin, et näitan ja kirjutan oma orhideedest. Sel ajal oli mul neid ainult kolm (kõik phalaneopsis´ised ehk kuu- kingad). Nüüdseks on pere täienenud veel kahe võrra, mis ma endale sünnipäevaks välja pressisin :).
Varasemad kuukingad on juba üle viie aasta vanad, kah kõik kingituseks saadud. Tol ajal elasin veel linnakorteris ja mitte ei tahtnud nad mul õitseda, ainult üks valgete õitega suvatses ühel korral mind oma iluga rõõmustada. Kaks talve tagasi, kui ma maakodus ennast juba korralikult sisse olin seadnud, sõidutasin oma orhideed ka uude elupaika. Ja näe imet - juba siinsel esimesel kevadel, just märtsikuus, nagu sünnipäevakingiks, hakkasid kõik korraga õitsema!
See siin minu esiklaps, perfektsete valgete õitega...
Pilt pärit küll eelmisest aastast, aga ka sel aastal rõõmustas ta mind esimesena, avades oma ilusad õied täpselt sünnipäevaks...









See helelilla kuuking on valge sõbranna, koos nad minu juurde jõudsid. Foto pärit selle aasta aprilli algusest, aga õitseb veel täies hoos.
Tegelikult juhtus sel aastal vist väike äpardus, need kaks sõbrannat üritasid juba jaanuari alguses pungi kasvatada, aga vahepeal oli mul toas väga külm, ükskord isegi ainult 11 kraadi ja pungad kukkusid avanemata ära :(
Aga võibolla ei olnud lihtsalt õige aeg - neil oli mu sünnipäev lihtsalt meelest läinud, sest ikkagi kasvatasid uued pungad ja rõõmustasid mind just õigel ajal.

See, ka valgeõieline orhidee, näeb küll pisut äbarik välja.
Temaga juhtus eelmisel suvel midagi, kas sai liialt päikest vms. Igatahes läksid lehed selliseks imelikuks pehmeks ja kollakaks. Õitsenud ei olnud ta mul kordagi peale esmaesitlust. Ei jäänudki muud üle, retsisin ta täiesti ära, ainult juurikas jäi alles - proovida ju ikka võib :)
Ja vaata siis - suure pingutusega suutis ta mind isegi ühe õiekesega üllatada, täitsa elus... Nüüd kasvatab ka tublisti lehekesi juurde ja kosub hoolega edasi...




Tema on selle aasta uustulnuk. Tegelikult selliste bordoopunaste õitega, pilt pole kõige paremini välja tulnud.

Ja siis teine uustulnuk, kes on eriline oma täpikeste pärast, sest teised orhideed on mul kõik ühevärviliste kroonlehtedega.

















Orhideed on minu hinge igatahes vallutanud. Ma ei väsi imetlemast nende taimede perfektsust ja kuninglikkust. Muretseksin neid kindlasti palju rohkem, kui oleks kuhugi panna, sest nad on tõesti võrratud...

Pühapäev, 11. aprill 2010

Kolm on kohtu seadus...

ehk kuidas ma Muhedikule meili saatsin :)
Oleks siis veel ühe, aga seitse...
Nimelt ütles Thela mulle, et Muhedik olevat huvitatud fotodest, mis ma seal Treppojal ja Keila-Joal tegin. Ütles mulle meiliaadressi ka. Võtsin täna siis ette, et saadan need mõned pildid, kokku 15 fotot. Jagasin need kahekaupa meili, sest suured pildid võivad probleeme tekitada. Saatsin siis kõik 7 meili ära, tulid kolinal tagasi - olin aadressi ühe üleliigse tähe pannud. Ok, teine katse. Koristasin üleliigse tähe ära, saatsin jälle 7 tükki - jälle tulid tagasi, seekord jäi aadressist veel midagi välja.
Oeh... Veelkord... Kolmas katse. Siiamaani pole tagasi midagi tulnud, ehk läks seekord õnneks.
Öeldakse ju, et kolm on kohtu seadus...

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Suurvee aegu...

Et nagu oma õuel vett vähe oleks, tuli idee minna vaatama, kuidas näevad praegu välja Treppoja ja Keila-Joa. Truu Lumehelbeke, kes meid kenasti tööle ja tagasi toimetas, oli täiesti nõus meiega veel seiklema, kohalik jõeke hoovi peal ei teinud tal isegi astmelaudu märjaks :)
Esimene peatus - Treppoja. Vett kui palju ja kohin-mühin vägev. Kahjuks ei õnnestunud video üles laadimine, koos häälega oleks uhkem olnud.
Parim oli veel see, et me olime seal vaatlemas küll esimesed, aga pärast oli juba päris mitu autotäit rahvast veel uudistamas. Igatahes oli, mida vaadata ja kuulata. Sellist veekeeriste möllu pole ma Treppojal varem näinud, aga pole ka varem sellisel aastaajal sinna juhtunud.

Järgmine peatus oli siis Keila-Joal. Sai mõned pildid tehtud ja nüüd õnnestus ka üks video üles uppida. Rahvast ja autosid oli kohe rohkesti ja hea mõte oli ka kummikud eelnevalt jalga panna.
Aga ikka päris võimas selline looduse nägu, tekitas kohe sellise võimsa tunde.
Vesi möllas sellise jõuga, et jõe pind oli lausa künklik ja joa all piiskade pilv. Vägev vaatepilt.


Väga palju seal ka ringi ei kolanud, kell oli juba seitse läbi ja valgus hakkas vaikselt tuhmuma.
Aga kuidagi väga hea enesetunne oli kodu poole sõites, selline rahulolu, et sai end kokku võetud ja arvuti taga istumise asemel veidi värskes õhus viibitud.

Laupäev, 3. aprill 2010

APPI, upume...



Nii, nüüd on see siis käes... Läksin prügikotti konteinerisse viskama ja see pilt, mis mul künka alt avanes - oh õudust, jälle tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud, tee kõik vett täis. Panin igaks juhuks pika säärega kummikud jalga (no ei saa inimene ka täiskasvanuks, kohe ON vaja minna porilombi sügavust kontrollima).

Võin oma kogemustest nüüd kinnitada, et kohati on äsja tekkinud järvekese sügavus umbes 40 cm, mida juuresolevalt pildilt ka aimata võib. Igaks juhuks tegi Thela minu fotokaga ka asitõendi. Pärast mõningat diskussiooni, et milline auto siit siiski läbi läheb, otsustas Thela ikkagi Honda kasuks. Mul endal on küll selline tunne, et minu pisike saab mõningase garaažipuhkuse, sest oma auto uksetihendite kindluses ma väga veendunud ei ole ja fakt on see, et vesi on pisut sügavam, kui ukse alumine serv. Nii et nüüd vist küll muud üle ei jää, kui "Lumehelbekesele" ikka hääled sisse panna või siis Thelalt taksoteenust paluda.
Igatahes Hondaga on võimalik siiski läbi sõita, isegi naabrite külaliste Mersu purjetas uljalt sealt läbi.









Mõtlesin, et lähen uurin siis ka ülejäänud tee olukorda, aga edasi kuni maanteeni oli kõik OK, veidi märg ja paar lompi, täiesti sõidetav. Huvitav, miks just meie hoovi peal selline järv tekkis, sest selles kohas pole iial vett olnud. Ja muudkui ka sajab juurde ning künka poolt aitab kaasa ka sulalumi. Loodan siiski, et mingil hetkel maa tõmbab selle vee sisse, sest selles kohas peaks liivane pinnas olema.
Nojah, ja kui ma siis juba nii kaugel olin, otsustasin korra ka mere äärde vaadata, et mis uudist sealkandis on. Vihma küll tibutas ja paras udune ja hall, õhuniiskus umbes 110%, kuid siiski kuidagi kevadine ja värske õhk ning väike jalutuskäik ei tee kunagi halba :)
Meri tundus kuidagi lõpmatu, lahtist vett ei näinud kusagil ja Laulasmaa ning Kloogarand olid udu poolt ära varastatud. Kalda all on lund veel küll, aga jää peale siiski ei riskinud enam minna, kalda ääres põrutasin jalaga ja sulpsti läks jalg läbi jää, rohkem ei proovinud...

Kõigele lisaks avastasin, et parema jala kummik, mis siis, et praktiliselt uus, ei ole päris veekindel, igatahes sokk lirtsus rõõmsalt.
Tagasi tulles vältisin vett ja sumpasin metsa all lume sees, igatahes veidi tahedam.


Thela jõudis ka just tagasi ja kommenteeris, et kui nüüd vihma veel palju sajab, siis ei lähe Honda ka enam veest läbi, juba praegu olevat raskusi olnud. Ühesõnaga, tuleb vist nuputama hakata, kuidas saaks vett sealt välja pumbata, Hilist matkides, või peaks oma suurele ülemusele teatama, et oleme muust maailmast ära lõigatud ja mitte mingisuguse nipiga kodust välja ei pääse (tema ju ei tea, et meil Lumehelbeke on :))))