Kirjumirju. Juuli

Nagu Thela blogidest võib lugeda, et kaua me ka paigal püsida ei suutnud, ehkki mõlemail oli opijärgselt keelatud raskemad füüsilised tööd. Noh, kui päris aus olla, ega jaksu ka väga polnud, aga rohimine tundus just sobiv "millegi kergema tegemise" vorm olevat :)
Planeeritud tegevusest jäi ära või pigem siiski lükkus edasi mõnepäevane ringisõit Virumaal. Oli see plaanis teha juuli teisel nädalal, aga ei tundunud siis  hea mõte veel lõplikult kinnikasvamata haavaga kusagile metsikule (st telkimine jms) reisule minna. Aga plaan see veel ära teha on alles.

Tööle läksin uuesti 14.07. Esimene nädal oli ikka päris raske, vist oleks pidanud ikka pisut veel haiguslehel logelema, aga see selleks. Õnneks suvekuul kuidagi rahulikum, ülemused ka kuidagi leebemad või siis ka puhkusel. Pealegi oli hea teadmine, et tegelik puhkus alles ees, vaid neli nädalat tööl asjatada.  Kodukandis aga hakkasid varsti toimuma sündmused, mis peaks mu soetatud kinnisvara hinda tõstma (kui peaks vaja minema mingil põhjusel müüa). Kõigepealt kaotati maja eest korralik autosid lõhkuv kuumaastik:
Enne…

Pooleli…

Lõplikult ka asfalteeriti ja joonistati parkimiskohad.
Anti teada, et augustisse planeeritakse küttesüsteemide ja radiaatorite vahetus, fassaadi soojustus ja renoveerimine.

Sama nädala reedel hakkasin huvi tundma, kas ja millal Füüsik ehk Lepatriinu Poja ikka tuleb Rootsist koju käima nagu lubas. Kirjutasin enne lõunat tervituse skype, aga vastust kohe ei saanud. Poiss võttis ühendust kusagil kella poole viie paiku ja kui siis tuleku kohta küsimuse esitasin sain vastuseks pildi Kopenhaageni lennujaamast ??? Tuli välja, et kohekohe algab pardaleminek… Nujah, normaalne etteteatamise aeg – kõva 2 tundi enne Tallinna jõudmist…
Sel päeval olin just lubanud emale, et transpordin ta õhtupoolikul  raamatukokku uue noosi järele ja ajaliselt kuidagi lennujaama vastu poleks jõudnud. Füüsik ütles, et pole probleemi ja ta jõuab Mustamäele umbes kell 7 (lennuk pidi saabuma 17.30). Ok, pole probleemi, kummitama jäi siiski mõte, miks ta poolteist tundi tuleb, aga see sumbus muudesse tegevustesse hetkel. Sai siis emaga raamatukogus käidud, pisut ka pläkuläku tehtud nagu kombeks, hakkasin juba kiirustama, sest tahtsin veel samal õhtul maakodusse jõuda, vaja veel kodust läbi käia jne. Just siis, kui uksest väljuma hakkasin, seisiski seal Füüsik, kes just saabus jalgsimatkalt Tallinna lennujaamast… Einoh, normaalsusel ei ole ju piire… Kiiruga tehtud uued plaanid, vaevalt memme tervitanud Füüsik smugeldas end minuga kaasa, et ka maale sõita.
Nädalavahetuse veetsin loomulikult ikka Thela juures suvekodus. Laupäeval jätkus projekt „aed umbrohuvabaks“, sest tulekul ju suur üritus „Avatud Aiad“. See päev, 19.07.2015, jääb küll meelde… Eelmisel aastal oli kehv ilm ja rahvast vähevõitu, sel aastal nagu ei osanudki oodata sellist meeletut tähelepanu – autosid parkida peaaegu polnudki kuhugi, osa olevat seisnud maantee ääres nagu mõne kontserdi ajal, inimesi oli ikka oioi kui palju, keegi muidugi arvet ei pidanud, aga number jäi ca 300-400 vahele. Teise aiaekskursiooni ajal tehtud pildilt suutsin välja lugeda 54 inimest, aga see polnud kõik, kes hetkel kohal viibisid, suur osa kolas kusagil mujal ringi.

Pikemalt siiski ei kirjuta sellest, aga vägeva ja meeldejääva adrenaliinilaksu sai küll sellest päevast.
Kuna nüüd oli tekkinud võimalus ( Füüsik), et kedagi usaldusväärset koerakarja palgata, kes saab hakkama ka Bella karjatamisega, sai tehtud kiire otsus, et käime siis Soomes ka ära, külastamaks Pojengide Kodu. Plaan oli kahepäevane tripp, Thela, mina ja Lepatriinu Isand.
Sai seegi teoks siis järgmisel pühapäeval ja esmaspäeval.
Pühapäeva hommikul siis varakult teele, laev väljus 9.30, üle lahe,  pisut manööverdamist Helsingis ja juba kiirteele. Plaanis oli võimalikult kähku sihtkohta jõuda, minna ka üksjagu, kusagil 240 km. Tutvusime pojengikasvatajate pere ja elamisega, loomulikult ka lillede ja aiaga :). Külastasime ka kohalikku (ca 20 km kaugusel :)) käsitöökeskust, kus uudistasime pisut sepatööd, keraamikat ja muud nipetnäpet. Ikka ja jälle ei saa ohkimata jätta Soomes leiduva graniitvormide üle…

See Saaristo kant tahaks kunagi pikemat ja põhjalikumat uurimist… Edasi majutuskohta, sai ka pisut jalutatud, aga ilm oli tuuline ja jahe, ei kippunudki väga välja. Hommikul üsna varakult jälle start, kõigepealt pojengide juurde tagasi, sealt edasi ümber nurga ( ca 100 km...) rooside ja muude taimede kasvataja juurde. Nimi mul mitte meelde ei jää, aga mastaap oli ikka võimas. Seal olles sain järjekordselt aru, et need lillekasvatajad ikka päris normaalsed ei ole… Ise istusin põhiliselt autos, sest väljas kallas vahetpidamata paduvihma, aga Thela muudkui askeldas seal pidevas vihmasajus…
Pärast taimekasvandust seiklesime pisut ringi, külastasime üht merekindlust, mis nüüdseks on merepiirist ca 2 km kaugusel.

Õnneks läks ilm ka pisut paremaks, niiet tundus juba täitsa suve moodi. Koju jõudsime alles pärast südaööd, rampväsinuna. Olin juba enne nii väsinud, et laevas istusin kohvikusse maha ja ei tõusnud selle 2 tunni jooksul kordagi.

Teisipäeval oli küll kohutavalt raske tööle minna ja seal olla, peale lõunat oleks olnud tikke vaja, et silmad lahti püsisksid. Aga õnneks see siiski mööduv nähtus.

Kirjumirju. Juuni

Ei meenu, et oleksin kevadel esimeseks näinud kirjut liblikat, vaid minu mäletamist mööda oli see ilus kollane. Aga eks sellest moraal, et alati ikka ei saa kõike ette ennustada tavapäraste ja tuntute märkide järgi. Igal juhul on sel aastal pisut kummaline, vägagi kirev ja sündmusi - nii planeeritud kui ka planeerimata - täis suvi.
Suve algus seostub mul just suvise pööripäevaga, sel aastal siis 21.juunil. Muidugi pole nii täpselt, et just see kuupäev, aga kusagil umbes sealmaal. Juunisse korralist puhkust planeeritud ei olnud, sest jaanipäevaeelse lühikese tööpäeva ringitõstmisega laupäevale oli niigi lootust 5 päeva lebotada ja puhata.
Aga võta näpust... Puhata ja kapitaalselt välja magada sain tõepoolest, aga mitte päris nii ma ei olnud mõelnud, et seda haiglas teha. Nimelt laupäeval poolest päevast alanud kahtlase kõhuvalu põhjus eemaldati operatsiooni käigus laupäeva öösel (pimesool + ühtkomateist). Seejärel veetsin järgmised viis päeva haiglas, kaasarvatud siis ka jaanipäev. Neljapäeval haiglast välja saades olin endiselt veel üsna zombi, sest haiglasoleku ajal keeldus mu seedetrakt absaluutselt töötamast, kõik kogunes kuhugi makku või jumalteabkuhu, kõht paisus ja paisus, suur soov oli juba soetada selline vöö, mis aitab rasedal kõhtu hoida, tunne oli, et kohe varsti nahk rebeneb kusagilt (pealegi oli see metsikult valus), abi ei mingit sel teemal arstide poolt. Veel reedelgi oleksin hea meelega hoopis kodus vaikselt omaette olnud, aga lubatud ja praktiliselt vältimatu sõit Thela juurde koerakarja tuli kuidagi ikka teha. Kommentaariks võiks öelda, et see oli küll üks minu jubedamaid autosõite, enesetunne kohutav, otsaesine märg... Kohale jõudes tundsin end lausa kangelasena. Ja oli ka viimane aeg, sest sel ajal neljakuune Mihkel oli suutnud end niimoodi roosipõõsasse mähkida, et vaba ketti vaid max meetri jagu. Muidugi oli ta ka veel üliõnnelik mind nähes, paduvihmas peenras ei olnud ju tore ja nii suutis ta ka minu kenasti ära "tembeldada" suurest rõõmust.
Aga uskumatu, kuidas seekord selline sündmus suutis mulle teha niivõrd põhjaliku "shut down", et ma isegi mõelnud tööasjadele. Ja juba maakodusse jõudnuna viibisin seal siis enamiku edasisest kahest nädalast.

"Puhkus" Türgis. Neljas päev

Peaaegu plaani järgi. Äratus kell 7, hommikusöögiga venitasin üle 8 pisut, sest võtsin kohe arvuti ja muud asjad kaasa, et mitte tuppa tagasi tulla. Tööpäeva algus, nagu ikka kombeks nendel kokkusaamistel, kell 9. Tänane päev oli ekspordi teema, aruanded ja plaanid. Kohvipaus. Teema jätkub. Ja põhimõtteliselt oligi lõunaks läbi. Peale lõunat plaanide tegemine ja värskendamine ühe kliendiga, kes ka just siia kohale oli tulnud. Ja siis nagu hajus kõik laiali, ei osanudki miskit teha. Viisin arvuti tuppa, panin päevitusriided selga. Paraku oli päikesel ka tänaseks tööpäev läbi saanud ja pilved olid kohustused üle võtnud. Aga see ei seganud basseinis paar tiiru tegemast, mõnus värskendus. Ega pikalt enam saanudki basseini juures olla, näha oli, et tulemas jälle pidu. Ehkki kell oli alles pool 4, vahtisid mingid ülemuse moodi tegelinskid närvilise näoga ringi, saabusid mingid tüübid suurte mustade kohvritega (pillimehed?). Otsustasime siis lahkuda, päikest ka ju enam polnud pruunistamiseks,  ja lasta neil tegutseda, praktiliselt kohe joosti lamamistoole kokku korjama.

Esialgne plaan oli peale õhtusööki minna ühte suuremasse ostukeskusesse pisut shoppama, kuid siis mõtlesime ringi, sest kella 7ni jäi piisavalt aega, et seal enne ära käia. Algselt mõtlesime minna bussiga, st. ühistranspordiga, aga küsisin retseptuurist, kui palju maksab takso. Keskus ei ole tegelikult väga kaugel, nii 3-3,5 km, ja takso sinna pidavat maksma 15 liiri ( ca 5 eur). Kuna olime neljakesi, siis tellisimegi hoopis hotelli takso, viidi naksti kohale ja lisaks anti kaart, et kui tagasi tahame, helistage.

Kohapeal jõime lähkritäie korralikku kohvi „Starbucks“is, G. nautis vist esimest korda elus ehtsat Türgi kohvi. Siis hargnesime iga üks oma huvide kohaselt. Mingi noosi sai igaüks, ise ostsin kolm kleiti ühest samast poest, peale mitmete proovimist juba higine. Jalanõude poes läks lihtsamalt, seda, mis mulle meeldis, minu suurust ei olnud ja raha jäi alles. Kogunesime kokkulepitud ajal nagu korralikud eestlased ikka ja kutsusime hotelli takso endale järele, et ikka õigeks ajaks õhtusöögile jõuda.

Basseini äärne peoplats oli juba valmis sätitud, satside, lehvide jms, järgi otsustades oli tegemist pulmadega. Ja mitte sugugi väikese peoga – huvi pärast lugesin ühes basseini otsas olevad lauad, 20, lisaks veel basseini külg ja teine ots, kokku vähemalt 50 laua ringis, igas lauas 10 kohta. No mis kostad, kokku pidu umbes  500 inimesele. Passisin seal jupp aega, aga ei viitsinud lõpuks ära oodata, millal pruutpaar saabub, aga põnev oleks olnud näha, millised näevad välja pulmad Türgis. Ringi sagis mitukümmend kelnerit, kohal oli fotograaf ja minu meelest ka kas televisioon või siis vähemalt kaameramehed – tundus vinge pidu tulevat. Vahepeal katkestasingi kirjutamise, sest akna taga tehti ilutulestikku, tore ju vaadata ka muul ajal, kui uusaastaööl.

Kell praegu 10 õhtul, pulmapidu käib täie hooga muusika järgi otsustades. Täna õhtul on siin jälle vägagi soe, hetkel peaks väljas olema 26   ͦ. Peaks ise hakkama vaikselt põhku pugema, kohver juba pakitud, homne äratus kell 5 hommikul, väljasõit kell 6. Tallinnasse peaks maanduma plaanikohaselt pool 3 homme päeval.

"Puhkus" Türgis. Kolmas päev

Tänane päev möödus seekordse reisi ajal ebatavaliselt rutiinselt. Kell 7 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 9 tööpäeva ehk koosoleku algus. Minu aruanne oli järjekorras teine, vahepeal katkestas selle kella 10ne kohvipaus ja siis praktiliselt lõunani välja. Pole ka ime, sest isegi ühe perioodi raporti väljatrükk on mahus 17 lehekülge A4… Kommenteerima tööasju ei hakka, võib siiski öelda, et täna möödus kõik suht rahulikus ja viisakas õhkkonnas. Jätkasime tööga, st, teiste riikide raportidega, vahepeal siis lõunapaus, pärast lõunat siis veel ühe kohvipausiga kella 6ni välja. Oli tavapärane päev…

Aga eks ikka on ju hea tunne, kui oled nö oma asjaga maha saanud, pärast õhtusööki olid kõigil juba rõõmsad näod peas, eks pisut vabanemise tunne kõigil. Olen tänulik  oma kollegidele, meil on tõsiselt hea tiim, kes teab, mida on vaja teha, samal ajal ka üksteist toetades ja sama eesmärgi nimel ühiselt pingutatdes. Vahel mulle tundub endale, et olen vast liiga kaua juba seda tööd teinud ja aegajalt nagu „käin maha“, aga siis ongi tore, kui nö värskemad (vähem aega selles firmas) kollegid on endiselt entusiastlikud ja suudavad mindki nagu uuesti käivitada, sest kui „kõik ausalt üles tunnistada“, siis tegelikult ju mulle meeldib mu töö, aga eks vahel ikka tundub, et olukord on lootusetu ja hoolimata kõigist pingutustest, jookseks nagu peaga vastu seina. Eriti siis, kui oled nagu oma arust teinud kõik, mida oskad ja saad teha, meeleheitlikult otsinud lahendusi, aga tulemus ei vasta ootustele ja sulle öeldakse, et „You do not work enough“, siis ikka ajab vahel katla keema.  Tegelikult suutsin tänagi selle asja kõva häälega välja öelda( siis kui meie mitte perfektseid tulemusi rõhutati, mis siis et teiste omad old analoogilised), selle peale kõige suurem ülemus ehmatas peaaegu ära, et tema pole ju seda ütelnud, et tegelikult ma teen ju „good work“ ja kõik on hästi. Pärast õhtusööki käis veelkord meie laua juures kontrollimas, kas kõik ikka on hästi :) Rahustasin ta maha, nii saab ta „happy“ edasi olla.

Ja eks kui kaks jalga tugevalt maha panna ja pisut mõelda – eks ikka ju tundub nii, et miks just minuga ja miks just meil on probleemid – siis loogiline järeldus on ikka see, et vaevalt igal pool mujal on vaid „pudrumäed ja piimajõed“, eks igal pool on omad probleemid lahendada ja ideaalset olukorda polegi olemas.

Pärast õhtusööki läksid teised kollegid kes jalutama, kes kiirkõndi tegema, täna pole ka enam nii hullult palav, aga siiski endiselt vägaväga soe, accuweatheri andmetel  24  ͦ(kell 10 õhtul ???). Mina jäin paika hotellituppa, sest paraku see kuumus ei mõju mu 3,5 kuud tagasi opereeritud jalale just positiivselt (kipub paiste), samuti ei ole hea mõjuga pikemad jalutuskäigud.

Homne päev peaks ka tulema töine, eks on arutelust siis kasu ka :)

"Puhkus" Türgis. Teine päev

Teine päev algas traditsiooniliselt nagu ikka komandeeringu töine päev. Et ööseks olin konditsioneeri 19 kraadi peale pannud, siis öö möödus magusalt magades ja hommikul ei olnudki vaja esimese asjana kohe dushi alla tormata, nagu eelmine hommik, pealegi oli ka uneaega seekord piisavalt – eelmise päeva „zombi“ olek oli peaaegu kadunud. Äratuse sai siiski nihutada pool tundi hilisemaks, sest väljasõit oli planeeritud 9.30, aga enne tuleb ju läbida hommikused protseduurid ja hommikusöök. Naljakas on see, et kui ma tavapäraselt hommikuti joon vaid kohvi ja söök mingi nipiga sisse ei lähe, siis komandeeringutes on mingid teised refleksid – ilmselt põhjus selles, et ise ei pea tegema midagi, lihtsalt lähed ja võtad, nii suudan lähetustes hommikuti täiesti korraliku hommikusöögi nahka panna. Ja mitte ainult – organism lausa nõuab seda (Pavlovi refleks).

Lahkusime siis hotellist „tööle“ pisut küll hiljem planeeritust, sõit ei võtnud palju aega, nii 15-20 minutit, sest seekord on meie elamine siin hetkel päris lähedal Mersini sadamale. Sorteerimiskeskus asub Mersinis nn vabatsoonis, kus sisuliselt ei ole nagu päris Türgi riik, vaid kehtivad pisut teised seadused seoses tollimise jne. Põhjus, miks just seal on second-hand riiete sorteerimiskeskus, on üsna proosaline – nimelt ei ole seadusega lubatud Türki sisse tuua second-hand rõivaid ( oma tekstiilituru kaitse), aga väljaspool ametlikku piiri võib selliste asjadega tegeleda. Eksurseerisime siis veidi,  vaatasime kohaliku toodangu kvaliteeti ja sellega praktiliselt meie ülitähtis töö oligi tehtud. Kollegidel oli pisut huvitavam, sest nemad viibisid seal esmakordselt, mul mitte nii väga, sest konkreetselt samas kohas olen käinud juba enne 2-3 korda (täpselt ei mäleta). Lõuna ajaks, kell 1 päeval, olime juba tagasi hotellis.

Kõht täis, suundus igaüks omi asju asjatama. Mina jahtusin tunnikest pool või veidi rohkem toas, siis bikiinid selga ja päikesevanni võtma basseini äärde. Saime ikka kätte oma pool päeva puhkust :) Hoolimata sellest, et kui liiga palav hakkas päikese käes, sai järjekordne tiir basseinis tehtud, oli enne ühiseks pidulikuks õhtusöögiks valmistumist vaja ikka dushi all käia, sest higi jooksis igast poorist ja kere kleepus/nätsus igatmoodi.

Õhtusöögi restoran ei asunud ka kuigi kaugel, paarkümmend minutit rahulikku jalutuskäiku, mere ääres värskes õhus. Toit, nagu alati siinkandis, super maitsev, värske ja igati nauditav. Kui kodus sellist pakutaks, veereks nagu kera vist juba :) Lobisesime kollegidega, nii omadega  kui ka teistest riikidest. Naljakas oli natuke see, et kuna ju koht asus päris hotelli lähedal ja kui põhimõtteliselt oli kõik söömine ja joomine nagu lõppenud, otsustasime omadega, et hakkaks vaikselt hotelli poole tagasi liikuma, ehkki nagu ametlik lõpp polnud veel kätte jõudnud, aga kui me kui üks mees püsti tõusime ja liigutama hakkasime, siis hakkas kuidagi kõigil vajadus lahkuda. Ei tea, kas mainitakse ära, et oleksime nagu midagi ära rikkunud… et liiga vara vms…

Mere äärest lahkudes, kus puhus niisugune mõnus briis, vaevalt 50 m eemal tänaval jälle palav ja kuidagi umbevõitu, hotelli saabudes jälle üleni higine ja kleepuv. Ega muud kui jälle dushi alla :) – nii võib ju ära kuluda… või vaevaga saavutatud kiirpäevituse suisa maha pesta…

Tahaks nüüd magama minna, aga pole kindel kui hästi see õnnestub, sest hotelli hoovi peal on pidu. Siinkandis on kombeks just hotellide territooriumitel pidada erinevaid pidusid, eriti pulmi jms. Eile oli minu rõdult nähtavas kohas mingi laste pidu, kus tüdrukud nägid välja nagu väikesed printsessid, kaharad kleidid ja seelikud, soengud ja make-up, täna tundub olevat mingi koolilõpupidu, enne noored pidulikult talaarides ja ürpides, nüüd käib vägev tantsulka türgi muusika saatel.

Aga peab üritama… kasvõi pea padja alla… homme algab tõsisem töö, 9st 6ni koosolekut, kus tuleb ka oma raport esitada ja ilmselgelt saab mingi „peapesu“ – kuigi ei oska arvata, mille eest, aga küll leitakse põhjus.

Seni, kui siin internet loivab, sai ka pidu läbi. Intenetiga on jah siin probleeme, ei ava ühtegi akent, isegi skype ei toimi, pilte ei ole mingit võimalust üles laadida, aga pole hullu, aegajalt miski ju toimib.

Eile õhtul ei õnnetunudki postitada, sest internet oli juba magama läinud vist…

"Puhkus" Türgis

Järjekordne tööreis Türki, ausalt juba ei mäleta mitmes – 11 aasta jooksul ikka korduvalt, 2013 aastal välja antud passis on templeid 2013 aasta kohta kaks korda, mais ja novembris, 2014 üks kord mais, enne 2013 mäletan, et peamiselt kord aastas mais.

Esimene päev läbi saanud. Jõudsime sihtkohta ehk hotelli Mersinis kella kahe paiku öösel.  Ehkki oleks nagu pidanud olema nö vaba päev, kamandati juba pärastlõunal koosolekule ja nii ei jõudnudki korralikult nautida siinset suvist kuumust, päevitada jne. Tegelikult pisut ka jõudis -  väike jalutuskäik kõrvetavas päikesekuumuses sai ikka tehtud, enne õhtusööki korraks basseini sulpsatatud ja pisut päikesepaistel peesitatud. Sellist kuumust varasematest kordadest ei mäleta et oleks olnud, praegu peale kella 10t õhtul on väljas temperatuur ikka veel  ligi 30 kraadi sooja. Hetkel konditsioneeriga toast rõdule minnes on selline tunne, nagu läheks hommikusele saunalavale (st. kui saun pole veel päris maha jahtunud).

Sel korral on meil uus asukoht, keset Mersini linna, hotellil pole viga. Mingil põhjusel on mulle sattunud suht VIP tuba, kus on lisaks veel veekeetja ja kohvi või tee tegemise võimalus (teistel pole…). Siin; Türgis, on miskil põhjusel saadaval vaid lahustav kohvi, aga olen sellega juba harjunud. Ja ikka tavapärane, kui oled hästi varustatud, st. veekeetja endal kaasas, siis pole seda vaja.

Aga täna, tõepoolest, sain toast välja alles pisut enne lõunat, mingil põhjusel oli see eilne päev ja reisimine ikka üsnagi väsitav, küll seekord vaid kaks lendu tavapärase kolme asemel, Tallinn – Istanbul, Istanbul – Adana. Siis tegimegi kollegiga väikese jalutuskäigu ja oligi käes lõuna aeg.

Siis koosolek, kus taheti meil pisut „tutistada“, aga lahenes probleemideta. Kuna koosolek lõppes arvatust pisut varem, jäi veel enne õhtusööki aega end pisut basseinis lobistada ja päikesevanni võtta. Pärast õhtusööki kõndisime lähedal asuva kaubanduskeskusesse ja pistsime nina paari poodi, varustasime end vee ja muu eluks vajalikuga, lobisesime rannapromenaadil istudes ja nii saigi see päev õhtusse.

Ehkki homne päev on enamusele nii öelda „day off“, sest aruandlusega jõuti täna ennetähtaegselt ühele poole, siis mina ja mu kaks kollegi kupatatakse homme sorteerimiskeskusesse, näis, mis teeme seal ja kui pikalt seda vaja on.

Puhkuse hind

Kuidas saada pisut puhkust igapäeva töömelust firmas, kus kõige suuremate ülemuste mõistusesse ei mahu, et võiksid töölt üldse puududa? Nimelt ilma nende loata sa puhkust ei saa, otsese ülemuse loast ei piisa. Ilmselt ei huvita see ka neid, et meie vabariigi seadusega on igati ettenähtud õigus oma väljateenitud puhkust kasutada. 

Ega ma tegelikult ei kurda, sest olen oma puhkused siiski enamuses kätte saanud, ripakil varasemast veel paar nädalat kasutamata osa. Aga sellegipoolest tunneb ju nii mõnigi, ka mina, et vahel oleks lisaks vaja pisut aeg maha võtta ja eemal olla mõni aeg. Eks pikapeale hakkab väsitama 11 aastat järjest tööl käia, eriti kui tööpäeva pikkus enamasti ei mahu ettenähtud kaheksasse tundi ja kui haiguslehed on peaaegu täiesti tundmatu teema. Haiguslehel olen olnud praeguse tööandja juures ühel korral, natuke üle 2 aasta tagasi, kui mul mandlid ära lõigati. Enne seda oli mul haigusleht ilmselt 1991, kui sündis poeg. :)

Ja kuidas siis on võimalik teha endale seaduslikku vaba aega? Tuleb ära kasutada olukord, kui see end kätte mängib. Kõik algas sellest, et eelmise aasta kevad/suvel tekkis vasakul labajalal selle nn nuki kõrvale mingi muhk. Suvel läks see pisut suuremaks ja ka segas aegaajalt. Samal jalal oli ka see nukk pisut suurenenud ja välja ulatuv, aga see oli juba vana probleem, aastaid olnud ja mitte häiriv. Murelikuks tegi mind see padjake seal nuki juures. Septembris käisin ortopeedi juures ja sain teada, et see padjake on gangliom, ei midagi ohtlikku, aga kui see mind segab ja ma soovin, saab selle eemaldada (kirurgiliselt muidugi). Võimaliku opi aja saamiseks arvati minevat umbes 4 kuud. Kohe küpses mu peas riukalikult geniaalne plaan ühendada „meeldiv kasulikuga“. Kumbki sõna pole otseselt võttes õige, kui lahti seletatuna on „meeldiv“ võrdne haiguslehel  istumisega ja „kasulik“ võrdub võimalusega end lasta katki lõigata. :)  Aga mulle endale tundus see täpselt just nii. Kuna mul oli võimalik ise otsustada, millal umbes opile minna, siis planeerisin selle algselt jaanuari lõpupäevadele, et pääseda töökohustustest ehk komandeeringust veebruari alguses. Ehkki vahepeal pakuti mulle vabanenud aega ka detsembrisse, ei kasutanud ma seda võimalust, sest mu kohusetundlik südametunnistus ei lubanud mul jätta eelarve koostamist ja aastaaruande tegemist lihtsalt kolleegide kraesse, kes nende asjadega polegi varem tegelenud. Aga ettevalmistatud aruande ettekandmine pole ju nii suur probleem. :)

Võib olla mõnele inimesele oleks just vahelduseks nö välisriigis komandeeringus käia, minus ei äratanud see kord vähemalt mingit tahtmist, pigem vastupidi. Esiteks oli tegemist sõiduga Leetu, kus olen käinud juba lugematuid kordi ja kokkusaamise koht asub kusagil pärapõrgus, eemal igasugusest asustusest. Teiseks ei ole üleüldse põnev sõita kohale, istuda päevad läbi nii, et taguots kange ja siis tuima näoga lugeda ette oma aruanne, mille vastu tunnevad huvi ja kuulavad vaid need isikud, kes tegelikult on eelnevalt saadetud kirjaliku aruande juba läbi lugenud ja nämmutanud. Minu mõistes täiesti mõttetult veedetud aeg,  ei saa tegeleda ka oma igapäeva tööga, sest pead kuulama nagu kukununnu ja mitte arvutiga tegelema, aga pärast tuleb ju tegemata jäänud asjad ikka ära teha. Ega seal kohtumistel midagi muud uut ja huvitavat ei toimugi, kui mitte arvata huvitava hulka seda, et valitakse keegi välja ja siis tiritakse tema „must pesu“ avalikkuse ette ja demonstreeritakse kõigile. Mulle millegipärast ei tundu, et need kohtumised oleksid oma olemuselt kuidagi arendavad või motiveerivad, eriti kui just sina võid osutuda „väljavalituks“. Ainuke positiivne pool neil kohtumistel on see, et kohtad oma toredaid kolleege teistest riikidest, kellega muidu igapäevaselt ju ei suhtle.

Neil kokkusaamistel osaleb tavaliselt 50 inimese ringis vähemalt 8st riigist, aga millegipärast ma ei usu, et enamus neist arvaks, et need kokkusaamised „arendavad“ on, vähemalt tööalaselt. Seda arvab vist ainult suur „boss“ üksi. Ehkki on võimalik, et mina olen lihtsalt juba nüristunud, sest  11 aasta jooksul  4-5 korda aastas osalemine võib oma töö teha.

Eelmine aasta kevadel juhtusin nägema EBS poolt pakutavat koolitust „Tulemusüksuse juhi arenguprogramm“ ja tundsin, et oleks vaja end harida, et saaks mingeid teadmisi, kuidas oma tööd veel paremini teha. Koolitus oli kokku 6 päeva ja maksis ka kena raha. Kui rääkisin oma otsesele ülemusele, oli tema kahe käega poolt ja oleks olnud nõus ka, et firma kompenseerib koolituse kulud. Paraku  aga sellised summad tuleb meil kooskõlastada suure „bossiga“...  Hoolimata sellest, et suur „boss“ sai infot sellest, mis koolitus see on ja mida sealt võiks õppida, nõudis ta, et koolituse kompenseerimise võimalikkuse jaoks ma peaksin koostama põhjaliku seletuse, miks mul on vaja seda koolitust, mida ma loodan sealt õppida. Et, kas ikka on nii väga vaja, kallis ka, ja meie oma „meetingud“ on ju piisavalt harivad. Ausalt jäin suisa sõnatuks, et miks inimene peab üldse põhjendama hariduse või harituse vajalikkust, pealegi ei oska ju keegi täpselt ette öelda, mida ta õppetundidest õppida saab – kui lõpptulemus juba teada oleks, siis poleks ju kooli vaja. :)

Selle kohta, et õppida pole ju vaja, sest meie „meetingud“ on piisavalt arendavad, ütles meie parajalt lõuapoolikust  infojuht, et „taandareng on ka areng“. Igal juhul sai koolitus on läbitud, investeerisin oma haridusse ise, sest pidasin seda oluliseks. Suure „bossi“ ees lömitama ei hakanud ja inimese harimise vajalikkusest artiklit ei hakanud koostama.

Kuid nüüd tagasi tänasesse päeva. (Eelnev jutt kirja pandud 12. Märtsil)  Ja nii ta pooleli jäi...

Tööle läksin uuesti 16. Märtsil, kui töö kodukontoris hakkas kiire info vahetuse puudumisel pisut segama. Pealegi on mu töö meiliaadress mingi klikiaegne, mille kasutamiseks (kirjade välja saatmiseks) on vajalik ühendus serveriga, ehkki hädapärast saab küll kasutada ka webmeili, aga see on vägagi tülikaks, sest puudub ajalugu ja kontaktid ja suuruseks vaid 50Mb.

Oleksin võinud vabalt veel kodus istuda, sest ametlikult oleksin võinud venitada oma „liikumispuude“ vähemalt 8 nädalani või siis rohkemgi. Aga ei, lonkasin tööle juba 5 ja pool nädalat peale  oppi – vahet ju pole, kus tooli peal arvuti taga istuda. Autoga sõitmisega õnneks probleeme ei esinenud, ehkki vasak jalg ja manuaalkäigukastiga auto.

Lõppkokkuvõttes tundsin, et olin ikkagi ka puhkust saanud, sest ikka üle kuu aja eemal olnud igapäeva virrvarrist ja tööaja vabalt valimine, seejuures võimalus hommikuti magada ja tõusta vabatahtlikult, mitte kella peale. Samuti võimalus, et hommikuti umbes kell 9 ärgates oled juba 5 minuti pärast kontoris koos kohvitassiga. :)