Pühapäev, 6. mai 2018

Tegus nädalavahetus

Kui juba varemgi on olnud kevadeti tunne, et suvel võiks puhkust vähemalt kolm kuud olla, siis nüüd on see tunne veelgi suurem, aga juba kolmest kuust jääks väheks, tundub, et umbes 5 kuud oleks just paras :). Ja asi pole väsimuses või et töö iseenesest ei meeldiks, vaid lihtsalt pole aega tööl käia - kodus nüüd oi-kui-palju tegemist.
Eelmine nädalavahetus kujunes pikaks, sest tegime tööl 30.aprilli kollektiivseks puhkuseks ja nii tuli järjest neli päeva. Kaks nädalat tagasi sain kätte suurte laste lego ehk ametlikult küll garaazhi, aga meil on sellest plaan teha puukuur, sest olemasolevad varjualused kukuvad kohekohe ümber. Eelmine nädalavahetus siis saigi ka ehituspoes shoppamas käidud, et mõningaid lisandeid juurde osta. Ja sai ka alustatud kuuri kokkupanekuga ehk algselt siis postialuste tegemise ja valamisega. Kuna minul on igal pool mujal tegemist, nii aias kui ka toas, siis kuuri ehitamine on rohkem R. lõbu.
Eelmine nädalavahetus sain minagi ikka päris palju tehtud, umbes pool taga-aeda talveprahist puhastatud, alustatud müügiplatsi korrastamisega ja kõigega, mis parajasti jalgu jäi. Praeguseks enam ei mäletagi, mida kõik neli päeva tegin.
Avastasin, et toalilled on vahepeal iseseisvat elu elanud: ratsuritäht õitseb ja jõulukaktus on ka lolliks läinud ehk siis ka õitseb :)


Õnneks oli töönädal siis imelühike, vaid 3 päeva, aga see-eest nii intensiivne, et juba neljapäeva hommikul tundsin end täieliku zombina, hommikul oli raske tõusta ja silmad ei tahtnud lahti püsida. Juba ammu pole sellist tunnet olnud... Istusin korra diivanile ja kass ronis sülle, vaatasin allapoole ja silitasin teda, peaaegu oleks endal silm uuesti kinni läinud - pane või tikud vahele :) Ja see tunne jätkus terve päev, tohutu roidumus. Reedel oli õnneks pisut parem, aga mitte väga hea.
Seetõttu magasin laupäeval poole kümneni, mis viimasel ajal on ikka väga kaua. Varem olin selline kuldmagaja, ikka poole päevani, nüüd mitte ei raatsi enam. Ka seekord oli pisut kahju mahamagatud ajast, aga ilmselt oli seda siiski vaja.
Lõpuks ometi said valmis viimased jupikesed köögimööblist, st. töötasapinnad, mille mõõdud andsin poolteist nädalat tagasi ja kui pole ise nö jalaga tagumikku tagunud, kes teab, millal nad neid tegema oleks hakanud. Õnneks ikka tehti peale viimast "virutamist" sisuliselt kohe ära, nii et käisime laupäeval neil Keilas järgi. Nüüd on lootust, et saab ehk homme vee ka kööki tagasi ja ei pea nõudepesemiseks üles teisele korrusele jooksma.
Eile oli suhteliselt jahe, aga võtsin ette ja alustasin müügiplatsi korrastamist. Paraku on seal ikka palju teha ja asi liigub üsna aeglaselt. Pealegi ei talu mu selg eriti kükitamist ega sellist koogutamist. Aga ikka vapralt tegutsesin kuni enam ei jaksanud lihtsalt ja saunaaeg tuli ka kätte. Kuumas saunas sulasid valused lihased pisut üles ja täna hommikul polnud väga vigagi. Aga peas hakkas keerlema mõte, et kuna mööda maad roomamine ja kükitamine/kummardamine on probleem ja oma aias saab seda küll ja küll kogeda, siis tuleks endale mobiilne laud teha, kus saaks potte rohida ja korrastada, et pisutki oma elu lihtsamaks teha. Aga esiteks rookisin auto matid talveporist puhtaks ja kirusin veel, et ehkki oli esiklaasi vahetus tänu saadud kivile, ei läinud läbi mõte, et ei hakka klaasi seest puhastama, paneme uue - paraku oli uus selline lapiga pühitud, nii et tuli ikka puhastada, muidu päikesepaistes oli vähe udune nähtavus.
Rääkisin oma mobiilse laua mõttest R-le ja sealt edasi arenes kohe projekt ehitada laud meie iseliikuva käru peale - selline teisaldatav, et ikka käru saaks käruna edasi kasutada. Igal juhul sai sekond-hand matejalidest lauake kokku "keevitatud" ja proovisin ikka ära ka - täitsa töötab, auk keskel, et saaks prahi kohe kärusse kukutada  ja saab samal ajal ise püsti olla ega pea kummargil koogutama. See samm sinna-tänna ja potte tõsta ja panna ei ole probleem, kogu aeg ei saa lihtsalt küürus olla. Ja siin siis uus aretis:




Vahepeal arenes R-l usinasti ka kuuri projekt, hommikul oli alles umbes 5 lauda kõrgust, tegin nalja veel mingi hetk, et kui sarikad peale saab, tuleb pärg panna. Siis mingi hetk tuligi R ja ütles, et nüüd võib. Ei midagi, võtsin kuurist küll niiöelda jõulukaunistuse, aga pärg on pärg:


Aed on ees seepärast, et Malati sinna "ehitusobjektile" tuuseldama ei pääseks...
Tuppa tulime alles kaheksa või isegi hiljem, mina jõudsin köögis veel viimased liistud ja muud nipet-näpet teha, et ehk homme õnnestub ühendada valamu asjandused ja siis kapid lõplikult seina külge kinnitada.
Ohh, miks peab see algav töönädal jälle viis päeva kestma, ainuke lootus on, et nüüd õhtuti ikka kaua valge ja saab pead õues tuulutada ja ehk midagi kasulikku korda saata...