Vahepala

Mõni muigab, mõni ei arva midagi, aga minu meelest on mõni tõetera ka ikka sees...

Mulle igatahes meeldib :)

Tulin õuest, lumesadu, kevadet ei kusagil...

ehkki päris nii see ka ei olnud.
Lund tõesti pisut sadas ja päikest ka ei olnud, aga valgus on siiski piisavalt ere, nii et võttis lausa silmi kissitama ja pärast tuppa tulles oli esikus ka tulevalgel nagu kottpime.
Ja kuskilt kostis rõõmsat säutsumist, mis on ka ilmselge kevade märk.
Ja ka õhk on ikkagi kuidagi teistsugune, selline värske ja kevadehõnguline.
Pisut lumekoristust ukse alt. Mujalt ei ole nagu väga mõtet, eile sai kõikjalt, kust vaja, koristatud ja nii palju seda WFS polnud ka juurde sadanud.
EHK rohkem ei saja, ÄKKI sulab ise varsti ära...
Nädala pärast samal ajal on kalendri järgi juba kevad :)
Ehkki õues pole selleks ajaks pilt eriti vist muutunud, on hea tunne ikka!

Talvised ja suvised õuetööd

... pigem tahtsin tööriistade üle arutleda.
Selliseid tööriistu, mida ainult talvel õues vaja läheb, on meil päris vähe. Tegelikult saaks nimetatada ainult lumesahka, sest seda riistapuud ei ole ma tõepoolest muul aastaajal kasutanud. Lumelabidas siia enam ei kuulu, sest oli üks parimaid vahendeid sügisel õunte koristamiseks. Nimelt oli meil varem (nüüdseks on juba maha võetud kõik) otse õue peal kõige käidavamal kohal paar ürgvana hooldamata õunapuud, mille madalamad oksad kuskil kolme meetri kõrgusel. Aga järjekindlalt üle aasta kandsid nad ohtrasti saaki, mida ühes tükis kuidagi kätte ei saanud, sest propelleriga püksid on endiselt kadunud :). Ja see tähendas, et mahapudenenud ussitanud ja muidu plekilised õunad tuli lihtsalt ära koristada (ausalt öeldes pole meie peres ka õunasööjaid). Ja selleks tööks olid parimad vahendid reha ja lumelabidas. Ja ka käru muidugi.
Nii et talviseid töövahendeid olen ka sügisel kasutanud.
Aga aiatöödeks mõeldud töövahendid on tunduvalt universaalsemad. Parim leid oli mul rohimiseks mõeldud pehmed põlvekaitsed, mis ma Thelalt ärandasin - nimelt sahaga lund lükates aitan tavaliselt põlvega kaasa, et lund hange otsa visata. Kuna meil on seda pinnakest üksjagu, siis nende põlvekaitsetega säästsin tunduvalt oma põlvi sinikate ja valu eest.
Ja loomulikult on ka igasugused erinevad kaevamiseks või kühveldamiseks mõeldud labidad juba rakendust leidnud. Isegi rehaga saab lund kraapida või jääpurikatele säru teha.
Et meil päris jääkirkat (ühesõnaga sellist riistapuud, millega jääkonarusi lõhkuda) ei ole, siis läks loosi pakukirves - parajalt raske ja samas lapiku terava otsaga. See ei ole tegelikult nagu päris traditsiooniline kirves, vaid selline umbes meetripikkune sirge pulk, alumine ots lapik ja terav, ülemine osa liigub üles-alla (toetad paku peale ja rammid selle ülemise osaga). Paraku kiilus see ülemine osa kinni, nii et puid sellega enam lõhkuda ei saa. Aga ta sai uue võimaluse jääpurustajana :)
Võib olla on veel ühtteist kasutuskõlblikku, aga praegu ei tule meelde või ei ole veel vaja läinud.