Viimane kuu-poolteist on jälle justkui lennates möödunud,
põhilisteks märksõnadeks remont ja korrastamine. Ja seda lausa kahes kohas.
Novembri esimeses pooles sai lõpu minu esimene kogemus
korteri välja üürimises. Enne rendile andmist lõin korteri piinlikult läikima
ja puhtaks. Peale üürnike lahkumist sain järjekordse kinnituse, et inimestel on
ikka väga erinev arusaam koristamisest, puhtusest ja võõra vara austamisest.
Vaadeldes korterit mulle antud teadmisega, et kõik on koristatud, siis ei taha
ma teada, mis enne sellist ’koristamist’ seal oli. Minu mõistes olid sealt vaid
isiklikud asjad ära viidud, koristamiseni küll ei jõutud… Aga õnneks siiski
midagi väga drastilist ka ei olnud, teenuse tellisin vaid diivani
puhastamiseks, mis oli sellises olekus, et ise sinna istuda küll ei tahtnud.
Muude asjadega sain/saan oma oskuste ja jõududega hakkama. 3 päeva kulus 52m² pesemiseks ja puhastamiseks,
siis veel kolm päeva esiku, elutoa ja magamistoa ’seinamaalingute’ ülevärvimistöödeks,
nüüd on jäänud veel köögis uued põrandaliistud, lävepaku ehitus rõduuksele ja
veel nipet-näpet.
Kodus pikka aega veninud sauna duširuumi remont sai ka viimaks
valmis neljandal advendil, nüüd saab jälle mõnuga saunatada. Tagantjärgi
mõtlen, et kuidas korteris elades ei tundnud puudust iganädalasest saunaõhtust
ja nüüd vaid kolmekuune paus hakkas juba meeleheidet tekitama.
Koduse esimese korruse remondi lõppemisega sain lõpuks
elutoast välja sinna vahepeal pesa teinud ehitusmaterjalid, tööriistad ja
saunaruumi kuuluvad asjad ning toale sai elamisväärne ilme. Algselt ei olnud
plaanis sel aastal kuuske tuppa tuua, no mitte ei raatsi ühtegi kuuske lihtsalt
ajutiseks kasutamiseks maha võtta. Aga just siis pakkus naabrimees paraja
suurusega kuuse latva. Ju see pidi siis olema ja saigi see ladvakuusk omale koju
toodud. R. käis järelkäruga toomas, eelnevalt ilmselt heades tingimustes
kasvanud puu ca 2meetrine osa on ränkraske. Boonuseks on sel juba ka ehted
küljes ehk siis käbid. Sai juurde pandud vaid tuled ja pisut ehteid, lume puudusel
rõhk valgel ja hõbedasel seekord.
Pühade askelduste käigus midagi otsides leidsin puhvetkapist
jõuluvana pildiga koti, sees kommikarp tumeda šokolaadiga ja tahvel valget
šokolaadi. Mõtlesin, et mis ajast see kott seal kapis seisab, ei mäleta, et
oleks kingitud ja mis põhjusel sinna kappi sattunud. Igatahes tegin kommikarbi
lahti, väga hüva šokolaad. Esimesel jõulupühal poisiga videokõnet tehes tahtis
ta mind juhatada just selle koti manu, mille jõuluvana olevat sinna kappi
käskinud panna. Ta arvas, et ma polnud seda veel üles leidnud ja tavapäraselt
ilmselt ei olekski, sest seal just selline vaid pühade ajal kasutatav varandus
peidus. Paraku jõudsin varakult ettevalmistusi tehes sinna pilgu heita ja pidin
pojale teatama, et olen šokolaadi juba nahka pannud. Aga tegelikult oli üllatus
ikkagi, läks küll pisut teisiti kui plaanitud.
Videokõne oli ka vahva mõte, nii sai nagu korraks hopsti
Uus-Meremaal pojal külas käidud ja tema sai kah peaaegu osa meie jõuluolust.
Eks seal kandis on seda õiget jõulumeeleolu veel vähem kui meil siin Eestis,
seal ju praegu pigem suvi, hommikul vara juba 15-16 kraadi sooja. Nägin ära
tema praeguse elamise ja nõudsin näha ka autot, kus rool meie mõistes valel
pool on (Uus-Meremaal on teatavasti vasakpoolne liiklus).
Seekord olid just tõelised jõulud, st. rõhk oli perega
kokkusaamine ja ühine aeg, sai eelnevalt kokku lepitud, et kingitusi ei tee nö
kohustuslikus korras, sest tegelikult ju võib kingitusi teha igal ajal, kui
õige hetk tundub. Ja kuidagi hoopis mõnusam ja vabam tunne oli. Aga päris aus olles pean mainima, et ise
päris kingita ei jäänud, üks oli ju see puhvetikapist segadust tekitanud kott
ja ühe kotikese oli veel üks habemik päkapikk kuuse alla poetanud salaja. Koosistumise
ja jõulusöömaaja tegime jõulu esimesel pühal.
Ilmataat pole sel aastal ka eriti jõulumeeleolus, lund pole
meie kandis praktiliselt isegi mitte sadanud. Ega erilist külma ka pole olnud,
nüüd detsembris ei ole alla nulli vist läinudki. See eest on vihma ikka palju
olnud, seega õuetoimetustele sellise rõske ja jahedaga väga ei tõmba. Ja ega
seal aias ka erilisi muutusi viimase kuu aja jooksul märgata pole. Tänu
plusskraadidele üritavad mõned roosid endiselt õitseda, ehkki pole just parimas
vormis. Igihaljad taimed tunnevad end suurepäraselt ja värsket peterselli toidulauale
võib endiselt õuest toomas käia.
Läiklehine mahoonia üritas isegi uuesti õitsema hakata.
Näsiniinel ka suured pungad.
Peotäis lumeräitsakaid tegi luudpõõsale valged õied.
Ja ei saa väita, et detsembris aias värve poleks...
Luuderohi on mu meelest suisa kasvanud nüüd sügistalvel.
Lavendlilgi kumab rohelist.
Loodus ja ilmastik on ise suured kunstnikud, seda pakku pole inimkäsi värvinud...
Praegune aastaaeg ei ole paraku mu lemmik ja ehkki omamoodi
ma lumest väga puudust ei tunne, arvan, et natuke valget maad ja mõned
külmakraadid oleks siiski positiivsem. Õnneks on talvine pööripäev juba möödas,
päike pesast väljas ja päevad hakkavad kukesammul pikenema. Ametlikult võiks uue
aasta alanuks kuulutada ja kaugel see kevadki on.