Talvine meri ja kaldaäär

Hetkel istun küll hoopis tööl arvuti taga, seni kuni remondimehed 12m kõrgusel lae all kõõluvad ja üritavad praktiliselt tutikale gaasi-soojapuhurile hinge sisse ajada. Ausalt öeldes maeisaaaru, mida uuem tehnika, seda kiiremini vist rikki läheb, sest see on juba teine kord 4-5 kuu jooksul, kui üks puhuritest keeldub töötamast. Aga ilma selleta on kole külm meil tootmisruumis, täna hommikul oli 12,5 kraadi, inimesed siiski vapralt töötasid ja ei virisenud.
Aga ajatäiteks ma siis kribin veidi ja jagan oma pilte.
Otsustasin eile tõesti mere ääres käia, sest talvine jäätunud meri ja jääpurikad pankrannikul on omaette vaatepilt. Eriti lahedad on jääst moodustised kividel ja madalikel. Siin lausa kübaramooride armee. Kummaline on aga see, et kive seal küll niipalju ei ole, aga kübaraid oli väga palju, huvitav, kuidas nad veel tekivad.

Kui kalda ääres oli jää üsna sile, et oleks võinud isegi uisutada, siis paarkümmend meetrit eemal oli rohkem selline krobeline rüsijää.

Paekivi kaldast oli saanud jääkindlus paljude sammastega.

Lapsena oli hirmus põnev selles sammastikus mängida, nüüd eriti ei kippunud päris sisse ronima.
Naabrite koer tahtis ka sotsialiseeruda, ta on nii naljakas, kuidas ta end läbi võrkaia aukude välja pressib. Aga ta on tore kutsu, kõrva tagant saab ka nii sügada...