Esmaspäev, 31. juuli 2017

Puhkusemeenutus

Kolm nädalat puhkust on selleks korraks jälle läbi saanud. Nagu alati tundub, et ikka väheks jääb, hea meelega ei käiks suvekuudel üldse tööl, olgu see ilm milline tahes.
Aga ega väga kurta ka ei saa ega ole mõtetki. Möödunud kolme nädala sisse mahtus ühtekomateist.
Enne puhkust oli vaja nii palju ära teha, et kõike ei jõudnudki, nii et olin peaaegu ühe päeva sunnitud töö ahnete lõugade vahele jätma. Nimelt oli tööinspektsiooni tungival nõudmisel tähtajaks valmis saada ühe vana pakipressi kasutus ja ohutusjuhend, milleta siiamaani juba 16 aastat olime edukalt ja probleemideta hakkama saanud. Praegusel ajal võiks mõnel ju tõesti küsimus tekkida, et kuidas me üldse sellist juhendita masinat kasutasime, aga tol ajal ca 16 aastat tagasi, kui see masin soetati kasutatud olekus Rootsist, ei tulnud kellelgi ilmselt pähe seda koos dokumentidega nõuda ja kes teab, kas need eelmisel omanikulgi alles olid, tööohutus ei olnud sel ajal veel eriti populaarne. Mitte, et sellele ei oleks vaja olnud tähelepanu pöörata, kuid paberimajandus ei olnud nii aktuaalne. Aga ma sain hakkama, kombineerides hoopis teistsuguse pressi juhendiga, siis veel sarnase pressi inglise keelse manuaaliga (paberil, mitte failina :(  ) ja lisaks oma konspekt, kribitud asjaliku töömehe selgituste järgi. Igal juhul nüüd lõpuks olemas :)
Puhkuseeelset nädalavahetust ei raatsinud kuidagi tööga raisata, nii sai puhkepäevad ikka Thela juures veedetud. Esmaspäevaks pidin linna tulema, sest olin lubanud emale poeretke, tal nimelt käimisega ikka tõsised probleemid ja nii me tuuritame kord/kaks nädalas poes ja/või raamatukogus.
Teisipäeva kulutasin siis töötegemisele ja kolmapäeva õhtupoole läksime jälle Thela juurde, R-l ka nimelt puhkus. Siis jäigi vaid olla kaks päeva, ainuke suurem tegevus, mida mäletan, oli poe/muuseumi maja remont, nimelt alustasin lae värvimisest. See oli päris ränk, sest nõiamaja oli jälle osa asju ära peitnud ja mulle ta värvirulli ja kaussi kätte ei andnud, seega pidin pintsliga toimetama. Aga ma olen ikka jonnakas ka ja nii mäkerdasingi pintsliga, õnneks pole lagi seal väga kõrgel, isegi minu kasvu juures piisas vabalt väikesest pingist. Laega jõudsin valmis, aga seinteni ei jõudnud.
Reede õhtul sõitsime jälle linna, et laupäeva jooksul teha emaga järjekordne poe-ja raamatukogutiir ning välja otsida ja kokku koguda igaaastase automatka varustus pühapäeva hommikuseks stardiks. Reisimuljed juba jagasin eelmises postituses, nii ei hakka sellest pikemalt enam kirjutama.
Neljapäeva õhtupoolel tagasi jõudes oli pisut ikka reisiväsimus pikast autosõidust ja oli ka vaja pisut pesu pesta. Reede hommikupoole järjekordne poering emaga ning siis jälle Thela manu, et Avatud Talude päevaks viimaseid ettevalmistusi teha.
Sedakorda varustasin end ettenägelikult lausa mitme värvirulliga ja laupäev kujunes mul seinavärvimise maratoniks, esimene tiir oli vaevaline, sest sein oli eelnevalt tumedam ja kohati päris laiguline, õnneks oli kasutatav värv kiirelt kuivav, nii et kui olin ringi lõpetanud, sain juba teisele ringile minna pärast pisikest söögipausi. Teine ring oli märksa lõbusam, st. kiirem, sain mingi pooleteist tunniga hakkama. Pühapäeva hommikul oli käsi puhta valus selle värvirulli hoidmisest, kuid see ei seganud kuidagi Talude päeva nautimist.
Selle aasta Avatud Talude päev oli siis kolmas selles sarjas, eelnevalt olime teinud umbes samal ajal omaenda Aiapäeva, kogemusi on juba ikka päris piisavalt.
Päevaüritus oli tore, kuidagi hästi sujuv ja meeldiv just selles mõttes, et seekord sai ka ennast tunda peaaegu külalisena ja päeva nautida, kõik asjad ja tegevused loksusid sujuvalt paika nagu iseenesest ja kõik toimis suurepäraselt. Thelagi oli väga rahul ja just sellise mõnusa õhkkonna tõttu. Ja nagu ta tabavalt mainis, et võrreldes eelmise aastaga oli rahvast vähem, aga inimesi rohkem :) Hoolimata sellest, et päeva jooksul nagu ei teinudki eriti midagi muud, kui omade, tuttavate ja teiste külalistega lobisemine ja mõnele talu või aia ajaloo tutvustmine, olid õhtuks jalad ikkagi väsinud ja pea pisut uimane sellest melust. Kui kõik külalised olid lahkunud ja aed omandanud oma tavalise väljanägemise, st. kõik kodinad oma kohale tagasi pandud jne., lahkusime  ka meie, sest R. puhkus sai selle päevaga otsa ja esmaspäeva hommik tervitas teda tööle minekuga.
Algselt mõtlesin, et teen kodus kähku ära kõik tegemata tegemised, üksi olles on hea möllata nt koristada vms ja maale tagasi, et ilusat ilma ja vaba aega ära kasutada. Paraku ei lähe alati nii nagu plaanid ja lõpuks ei jõudnudki maale sel nädalal, vaid aeg kulus kuidagi kõik ära nii koristamisele, pesupesemisele, emaga jälle poes ja turul käimisele, siiski jõudsin ka mõned vajalikud õmblustööd teha, mis juba ammu järge ootasid ja endale ka ühe kotikese õmmelda, millest Talupäeval puudust tundsin, ehkki selleks päevaks sain vajaliku aksessuaari õelt laenutada.


Koti pilti otsides tuli meelde, et millalgi vahepeal Thela juures olles nikerdasin ta soovil valmis nurgariiuli, mis sobitus siis kenasti talle ettenähtud kohta :)


FBs küll juba kekkasin nende asjadega, aga siia jäävad need pildid lausa enda jaoks paremini kättesaadavaks. Mul nimelt aegajalt meeldib omaenda blogipostitusi lugeda, eriti vanemaid. Vahel on tunne, et nagu tuttav kõik ja samas nagu polekski enda oma :) Veider värk...
Puhkuse viimane ots kulmineerus siis Aalujate kokkutulekuga. Sellega oli ka vahepeal, eriti just pärast Talupäeva, tunne, et vist ei jaksa niipalju ringi uhada. Ja kui Thela ka teatas, et see  aasta tervis ei luba nii pikalt reisida, siis korraks oli ka mõte, et jääb vist ära, üksi ka mulle ei meeldi nii pikka maad sõita. Aga siis selgus, et Lepatriinu Isand on täitsa käpp kaasa tulemaks ja rooli keeramaks, siis oli otsus Aalumiseks tehtud :). Tagantjärgi on hoopis kahju sellest, et oleks võinud ka planeerida hoopis pikema nädalavahetuse immigreerumisega näiteks telgiga Aidi/Oti tagahoovi vähemalt üheks ööks, siis oleks veel pikemalt saanud Aalujate imelist olemist nautida. Eks järgmine kord tuleb paremad plaanid teha, kui Lõunamaad külastame :)
Ja mul on väga hea meel, et otsus oli vähemalt selline, sest muidu oleks ju puhta ilma jäänud selle aasta positiivsuse laksust. See on nii lahe, et hoolimata sellest, et Aalujate hulgas tegelikult nii erinevaid inimesi, see kamp kuidagi sobitub suurepäraselt kokku ja nii nagu peakski olema. Vahel tulevad hiljemgi meelde kellegi naljad või mõtteterad, siis saab mõnuga veelgi meenutada.
Laupäeva õhtuks laekusime üllatuskülalistena jälle Thela juurde, aga terve pühapäev ma suuremat peale uimerdamise ja aias tuierdamise küll ei teinud. Aga vähemalt hoidis mõtted eemal, et puhkus saab kohe otsa ja tööorjus hakkab jälle pihta.
Selline see puhkuse aeg siis oli, alati võiks ju rohkem, kuid seekord ei tulnud sellist masendust peale, et kohe üldse ei tahaks tööle minna, ju siis oli piisavalt kõike. Pealegi on järgmisel nädalal veel üks seiklus plaanis...
Täna tööl küll väga kiire ja tegus polnud, osa inimesi ka alles puhkab ja kuidagi suviselt vaikne, püüdsin kohaneda, "tutvusin " töökaaslastega ja failidega. Mingil põhjusel ei saanud öösel korralikult magada, selline pideva poolune tunne oli hommikuks paraja "pohmelli" tekitanud, eks nüüd tulebki otsad kokku tõmmata ja hakata magama sättima, loodetavasti tuleb täna parem uni.

Reede, 21. juuli 2017

Ürgorud

Käisime Eestimaa suveilma trotsides siiski oma igaaastaseks kombeks saanud automatkal avastamaks  ja külastamaks nii uusi kui ka juba tuttavaid paiku Lõuna Eestis.
Kui eelmise aasta tripi üldnimetuseks võinuks olla Eestimaa piirialad, siis seekordset reisi võiks nimetada Ürgorud.
Kuna oleme üsnagi individualistid ja kambaelu väga peale ei lähe, siis oleme oma reisi sättinud viimasel ajal nii, et alustame pühapäeval ja reisime nädala sees, et majutuskohtades ülerahvastatust poleks. Ega seda aega väga valida ju pole võimalik, kui tahad mitu päeva ringi hulkuda, nii sobiski vaid just praegune aeg, kui mõlemal hetkel puhkus ja muid üritusi ei olnud parasjagu plaanis.
Tegelikult ei olnudki algul väga täpset reisikava, kanti sai valitud pigem ilmateate järgi, et vähemalt ei sajaks pidevalt, aga ega seegi variant nii väga ei õnnestunud, sest käesolev ilm ei järginud just eriti palju ilmaprognoose :)
Esimese päeva õhtuks oli eesmärk jõuda Rõugesse, Ööbikuorgu, kus aastaid tagasi oleme ka olnud.
Pikk sõit ja keskpäevane start ei jätnud sel päeval jalgsi kolamiseks, kuid pisut sai autoga seigeldud. Läksime Viljandi kaudu ja Võrtsjärve alumisest otsast liikusime asja huvitamaks tegemiseks mööda väiksemaid teid, mitte otse Rõuge peale,  korraks jõudsime isegi  Antslasse.
Ilm oli küll sel päeval ilus ja piisavalt soe, aga telk oli meil kaasas küll seekord vaid igaks juhuks, panustasime põhiliselt kämpingumajade peale, sest eelmise aasta vettinud telgi kogemus on veel meeles. Esimese hooga ei leidnud õiget teeotsa üles, kuid mõningase orienteerumise järel jõudsime ikka sihtkohta. Rahvast kämpingumajades ei olnud, nii oli meil võimalik valida. Seadsime end sisse, siis ikka väike grill ja chill ka :)


Hommikul tuli idee, et jääks sinnasamasse teiseks ööks ka. Andsime perenaisele teada ja ise läksime seiklema. Reisiks ettevalmistusi tehes oli mulle silma jäänud Piusa ürgorus olev looduslik vaatamisväärsus ehk Härma müür - see on siis Eesti kõige kõrgem liivakivipaljand. Loomulikult sõitsime autoga ikka nii kaugele kui vähegi võimalik, autoga läbitav tee läks küll veelgi edasi, aga meie linnaauto jaoks oli teed ületav oja või allikas liiga suure ja sügava veetakistuse loonud. Seega jätkasime jalgsi. Leidsime müüri kenasti üles, päris hästi välja tulnud panoraamfoto annab muidugi edasi vaid osalise mulje.




Märgates, et üle jõe läheb sillake ja sealt edasi rada, mis viib üles paljandile, otse loomulikult tekkis siis hasart sealt ka vaadet uurida. Tõus oli vaevaline ja järsk, paras kitserada, võttis lodevaks jäänud jalalihased pingule ja kere võhmale, aga üles me saime :) Ja eks ikka põhjusega -  R tegi täna pisut tagantjärgi uurimistööd, tuleb välja, et Härma müüri paljand on Eestis kõrgeim omataoline ja see nö katus, kuhu ronisime, on veepiirilt 47 meetrit kõrge.




Ülevalt vaade oli muljetavaldav, pildilt jällegi ei paista väga välja, lisaks ei julge mina selliste servade peale kõõluma minna. Alla laskumine nii piinarikas ei olnud, seejärel jalutasime ürgmetsas jälle auto poole tagasi. Sealsamas oli ka veel teine paljand, mis küll oma kõrgusega nii väga ei uhkusta, see eest on jälle paljandil näha erinevad kihid, mis teevad vaatepildi hoopis kirjumaks kui lihtsalt tavaline liivakivi.



Seejärel suundusime tagasi Ööbikuoru poole, aga ikka põhimõttel, et miks otse minna kui ringi saab :). R sai autoroolis kätt harjutada Lõuna Eesti kruusastel ülesallasinkavonka teedel, kus tõesti tee oli ette nähtal sadakond meetrit, 300 m nähtavust oli juba haruldane. Aga see just ongi põnev, lisaks maaliline loodus, kohati tundus küll, et eestimaal eriti inimesi polegi, vaid ainult mets.
Tagasi Rõuges, lõõtsutasime pisut ja siis tegime ka Ööbikuorule tiiru peale, käisime ära ka Pesapuu juures ja vaatasime vesioinaste põksimist.



Kuna majutuskoht pakkus ka paadiga või vesijalgrattaga sõitu, siis arvasime, et prooviks. Olime just minemas, kui tuli paras padukas ja meie idee ära rikkus. Lõpuks sellest mõttest loobusime, jalutasime ümbruskonnas veel niisama pisut ringi ja sättisime siis end jälle grillima-chillima.
Järgmine hommik oli pisut nutune, siis ikka tuli ka päikest vahepeal. Aga ega siin valida ju polnud miskit, pakkisime oma asjad kokku ja see päev seadsime autonina Taevaskoja poole. Vahepeal saime vihma ka, Taevaskotta jõudes oli parajasti jälle päike. Järgmine ahvatlus tekkis, kui aeg just parajasti nii kaugel oli, et oli võimalik väike pea tunnine laevasõit Ahja jõele tekitatud paisjärvel. Paraku keerati just laevasõidu ajal taevakraanid jälle lahti, õnneks oli katus pea kohal. Pisut jahe küll oli, kuid jällegi vaated vägevad.




Kohati tundus, et mets kasvab otse jõest välja. Ja tegelikult see peaaegu nii ongi, kaldaääred pidid üliohtlikud olema seal vee all varitsevate puude ja kändude tõttu - jäänukid endise oru metsastest nõlvadest, mis nüüd paisutatud vee alla jäänud.
Laevasõidu lõppedes oli päike juba jällegi välja tulnud, mõned piisad veel sadasid, aga ajastus oli hea. Seega suundusime Suure Taevaskoja poole, et uuesti üle vaadata tuntud ja tuttavad kohad.


Neitsikoopast kostis kummalisi hääli, üks oli küll tuttav kangastelgede lõksumine (allikavulin), aga teine hääl oli tõega kummaline, nagu oigamine vms. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks sellist häält kuulnud. Muidugi on võimalik, et see tegelikult sealt ei tulnud, mulle meenutas see hääl nagu mingi looma häälitsusi. Igatahes jäigi see saladuslikuks.
Emalätte leidsime ka üles, viimati saigi Taevaskojas käidud just üks päev enne seda, kui see kokku varises. Tänaseks on allikas jällegi endale väljapääsu uuristanud, vett isegi rohkem kui varasemast meenub.
Taevaskojale tuur peale tehtud, hakkasime kõveraid teid valides Piusa ürgoru poole jälle liikuma, vahepeal sinkasonka ka Võhandu jõe ürgorust läbi. Seekordseks ööbimiseks oli plaanis Piusa Ürgoru puhkekeskus. See meile juba tuttav koht, eelmine aasta jäime väga rahule seal, tingimused head ja hinnad mõistlikud. Kuna ka seal kämpingukülastajaid ei olnud, olime uhkes üksinduses ja saime valida sama maja, mis eelmisel aastal. Ilmaga oli üldiselt siiski vedanud, isegi kui päeval olime vihma saanud, olid õhtud ja hommikud vihmata. Piusa metsaonnis oli ekstraluks, seal on ka radiaator, niiet täitsa soe ja mõnus ka, igaõhtune grill ja chill loomulikult ka.


Pärast kahte päeva turnimist oli kere üsna kangeks jäänud, pisut väsimus kontides, aga kojumineku plaani veel ei olnud. Algne idee oli jõuda Võrtsjärve kanti Pikasillale, kolada ringi väga ei viitsinud, kui välja arvata ikka liiklemist põhimõttel, et väiksemad maanteed on põnevamad.
Pikasillal selgus, et need paar kämpinguonni on broneeritud ja telki meil ei olnud tahtmist püsti ajada, jäi mõningase kaalumise järgi sihtkohaks Udumäe Puhketalu Helme kandis.
Siingi tundus algul, et oleme ainukesed, päraspoole küll selgus, et tegelikult oli meie majake ainukesena vaba, teistes ööbisid kaks seltskonda. Perenaiselt saadud info kohaselt oli üks seltskond Helme graanulitehase remondibrigaad ja teine Treffi teetöölised, kes Helme ja Karksi Nuia vahel asfalteerimistöid tegid. Hoolimata vägagi maskuliinsest seltskonnast oli õhtuseltskond suhteliselt rahulik, töölt tulnud inimesed kaua ei hänginud, vaid kadusid suht varakult magama. Kui mina hommikul ärkasin, oli plats juba puhas, kõik jälle tööle läinud ja meid jällegi kahekesi jätnud.


 Meie selle reisi viimane "pioneerlaager"


Hommikul jällegi väga ei kiirustanud ja siis seadsimegi end juba koduteele.