Esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 aasta viimane päev

Kui nüüd aastale tagasi vaadata, siis tundub see päris pikk ja kirju olevat, ehkki samas on tunne, et just ta alles algas ja juba ongi läbi.
Mingil moel võiks seda aastat nimetada katse-aastaks, st. siis, et üle pika aja esimene talv, kevad, suvi ja sügis siin maakodus ja hoopis teisel viisil, kui kümmekond aastat tagasi. Totaalne muudatus jäi küll juba veel eelmisesse aastasse, aga see ju ei tähenda, et sa päevapealt suudaksid oma elu nii ümber korraldada ja ära harjuda, nagu peakski see nii kõik olema.
Veel kevadelgi olin suhteliselt optimistlik, et suudan kõik asjad juba sel aastal enda käe järgi toimima panna, aga tutkit... ega täiskohaga tööl käies ikka ei jõua küll neid generaalplaane teostada. Lisaks meeletult palav suvi, kui eriti kätt ega jalga ei jaksanud liigutada vahepeal. Seega aiandus jäi suhteliselt tahaplaanile, esmane mure ja panus oli aiafirmasse, st. müügitaimede tundmaõppimine, hooldus ja ka ikka müük, sellega seoses siis õppimine, kuidas pakkida taimi ja kuidas anda vajadusel soovitusi, mida isegi alles õpid.
Nii oma aed suhteliselt hooletusse seega jäigi, no ikka ei jätku sest ajast, kui need vaid nädalavahetused ja siis ju ka ei saa ainult aiaga tegeleda. Aga eks aeg annab arutust ja ükspäev ja tasapisi hakkab looma uus visioon ja arusaamine, kuidas see pusle kokku panna. Kiiret ju pole :)
Jah, võiks nimetada, et see 2018 oli igati igasuguste muutuste aasta sellegi poolest. Kirsiks tordil päädis detsembri algul  uudis, et suured ülemused väljaspool Eestit arvasid, et minu praegune töökoht/amet - see oli siis rohkem kui 100pealise tootmisüksuse üldjuht 15 aastase staažiga- ei ole enam vajalik ja tuleb ära koondada.  Aga miks nimetan seda 'kirsiks tordil'? Sest tegelikult olen juba ammu mõelnud, et peaks vist hakkama töökohta vahetama, aga eks inimene ju on teatud mõttes laisk ja oma mugavustsoonis kinni, et kui väga suurt põhjust pole, siis ju ei viitsi aktiivsust ilmutada, vaid vaagid ikka neid häid ja halbu külgi ja otsustad, mida taluda ja mida mitte.
Ametlikult on minu viimane töölepingu päev just täna, seega uus aasta algab paljutõotava vabadusega. Vähemalt mulle... Viimane päris tööpäev oli juba 21. detsember, sest aastalõpuks oli juba varakult nende üksikute tööpäevade jaoks planeeritud kollektiivpuhkus. Alles sel viimasel päeval teavitasin sellest uudisest ka siis kõiki töötajaid ( otsesed alluvad olid koheselt kursis). Miskil põhjusel olid siin Eesti poolel kõik kaastöötajad šokis, kaasaarvatud nö töölised, kellest olen alati lugupidanud ja arvanud, et nemad ju ongi firma raudvara, tänu kellele kõik üldse toimib. Seega sain ikka kinnitust, et pole ikka päris niisama figureerinud suure allüksuse eesotsas, vaid minust on ikka abi olnud juhtimisel, juhendamisel ja suunamisel, vajadusel ka aitamisel nö kännu tagant pääsemisel.
Kokkuvõtteks ütleksingi, et kahju ei ole tööst või töökoha kaotusest, vaid kahju on lahkuda nii toredast kollektiivist.
Ühesõnaga, uus aasta algab siis täiesti puhta lehena :) Esialgu ei olegi plaane, panustan mingi aeg kodule ja ilmselt enese arendamisele, sest samalaadse töö ja tegevusega polegi plaani enam jätkata.
Horoskoobid, mida ma küll nii väga ei usu, lubavad järgmiseks algavaks aastaks igati head ja suurepärast. Usu või ära usu, aga tore on ju ikka lugeda :) Ja samas võiks öelda, et kui ikka usud ja soovid, siis su soovid ka täituvad...
Head vana aasta lõppu ja suurepärast algust ja kulgu järgnevale aastale!

Pühapäev, 28. oktoober 2018

Pisut tormi ja sinna juurde kuuluvat

Kuna nädalavahetuseks lubati kehva õueilma, siis olidki plaanis pigem tubased tegevused. Laupäeval sadas vahelduva eduga, meil pigem küll vihma. Vahepeal oli  õhus ka pisut valgemaid tükke näha, aga maapinnale need sel kujul enam ei jõudnud, seega mingit lund või lörtsi ei ole meie õu veel näinud.
Tubastest tegevustest oli plaanis koht tekitada uuele tulijale, sügavkülmikule. Ainuke koht, mille suutsin välja mõelda, asub esikus - köögis ruumi enam pole ja tuppa ka nagu ei tahtnud panna. Aga selleks, et külmik ikka kenasti ära mahuks, pidi vasakul asuv kapp end pisut koomamale tõmbama. See tähendas, et kapp pidi 'kõhnenema' ca 10 cm. Lisaks avastasin, et põrand seal nurgas on kuidagi lohkus, ehkki peaks olema all valatud betoon, aga ju siis ikka päris tasane see pind ei ole. No kui aus olla, siis siin majas sisuliselt polegi vist ühtegi täiuslikku kohta, kus seinad ja põrandad oleks loodis ja pikkused ühtlased. Lohkus põranda tõttu tuli idee teha kappidele alus, mis peaks vähemalt need kapid horisontaalis hoidma. Ja sellega mööbeldamisega siis tegelesingi laupäeval enamus päevast - muudkui tükid kuuri, saagida, kruvida ja tagasi tuppa. Mõni asi ei õnnestunud ka kohe esimese matsuga, nii siis rahmeldasin sinna-tänna. Laupäeval päris lõpetada ei jõudnud, kapi jõudsin küll enamvähem kokku panna, vaid riiulid jäid panemata, sest kätte jõudis saunaaeg.


Kusagil kella 6 paiku hakkas juba väljas tuult tõstma, mis paisus päris korralikuks tormiks. Saunatamist see ei seganud, aga ise olin nii väsinud rahmeldamisest, et väga mõnu saunast ei saanud nautida, lihtsalt ei jaksanud. Nagu ikka, pärast sauna, sai sotsiaalmeediat kammitud. Imetlesin teiste lumiseid/talviseid pilte, meil lund küll mitte kübetki, nagu enne mainitud. Akna taga ulgusid tuuleiilid, ühte korralikku raksakat ja praginat kuulsin ka, aga kuna väljas kottpime, siis jäi põhjuse selgitamine pühapäevaks. Olin just kell 22.03 (suveaja järgi) Anne postitusele pannud kommentaari  Meil mõned lörtsilibled olid vihmas nähtavad, aga mitte nii palju, et maa peale mõni jõudnud oleks. Praegu tormab väljas päris korralikult, loodan, et elekter ja katus jäävad alles., kui ei läinud just palju aega (nii ca 40 minutit) kui meil kõik tuled kustu läksid ja elekter kuhugi ära kadus. Hea, et katus alles jäi 😊. Ega siis nagu enam ei osanudki midagi muud teha, kui magama minna, mis seal pimedas ikka istuda... Ette rutates saan öelda, et elektrikatkestus kestis kokku 21 tundi ja valgus tuli tagasi alles pühapäeva õhtul pool seitse (talveaja järgi).

Pühapäeval organism ei tunnistanud ametlikku kellakeeramist (eks majas näitasid kõik patareidega kellad endiselt suveaega, teised ju ei töötanud) ja nii ärkasin ma juba vööndiaja järgi kell pool kaheksa. Noh, välja juba valge ka, ja mitte ei õnnestunud rohkem tukastada... 
Kuna elektrit endiselt ei olnud, tuli kohvivett keeta gaasipliidil. Paraku ei olnud küll jahvatatud kohvi, sest kohvimasin armastab ubasid närida, aga õnneks leidus varude hulgas lahustavat kohvi. Nii et kohvi just joomata ei jäänud. Suurem probleem oli veega, sest pump ju töötab ka elektriga. Õnneks koerad olid öösel korralikud olnud, seega põrandapesu vaja polnud, hüdroforis oli mingi hulk vett alles, et sai nii kohvivett, kui ka pisut hambapesuks ja näoloputuseks.
Aga siis oli vaja ju vaatama minna, mis ja kus raksatas. Selgus, et mitte üks puu, vaid ikka päris mitu olid sügistormile alla vandunud. Eks nüüd peale maantee poolset lageraiet on ka tuult me õuel rohkem ja loodus ise hoolitseb selle eest, et küttepuud oleks olemas ja ise ei peaks ohtlikke puudelangetusi ette võtma.






 Üks kuusk oli kaldu vajunud, aga mitte päris pikali, sest teised puud ees takistamas vaba langemist.


Siin video sellest, kuidas mets oma elu elab ja kuuse juurikamätas kõigub, eks ta ühel päeval ikka järgi ka annab...



 Samas öised külmapügalad ei ole mõjutanud veel praegusi õitsejaid, hortensiad veel kenasti õites:



 Roosa lumemari on paksult mumme täis:


 Keskpäeval võtsime ette autosõidu, oli põhjust korra sõita Torisse. Kuna kodus endiselt elektrit ei olnud, võtsin kaasa autolaadija ja nii sain sõidu käigus oma tühjeneva telefoni täis laadida.
Kuni Märjamaani oli loodus pigem roheline, aga sealt alates hakkas rohkem ja rohkem lumisemaks muutuma.

 Toris oli ka lumi maas, ehkki ikka pigem lörtsisevõitu.



 Ja noh, sai ka ikka 'põrgus' ka ära käidud, kui juba sinnakanti sattusin 😉



Tagasiteel läks kere heledaks, sai vahepeal siis ka keha kinnitatud. Koju jõudes ei olnud elekter oma eksirännakutelt veel tagasi jõudnud. Lisaks oli tuppa jäetud Malati öise puhtuse korvanud ja korraliku 's..maja' toas korraldanud. Õnneks on vähemalt vihmavett õues nõudes veel, seega oli võimalik romantiliselt küünla ja taskulambi valgel põrandat pesta. Kella 6ks hakkas juba päris masendus peale tulema, et millal see elekter ikka võiks tagasi koju tulla... Lisaks mure, sest magamistuba on meil puhtalt elektrikütte peal, õnneks küll salvestav radiaator, mis veel soe oli, aga kauaks... (toas oli siis juba vaid 17 kraadi).
Ja lõpuks - VOILA - ja kell 18.33 sai valgus! Vaat, kui vähe inimesel õnneks vaja - hoia teda ööpäev elektrita ja anna siis tagasi ja ongi õnn majas 😊
Suure tuhinaga pesin siis vahepeal kogunenud nõud puhtaks, korralikku sooja vett küll ei olnud, kuna boiler ju ka puhkas vahepeal, aga sai pestud vanal kombel - kraanikausis ja lisatud teekannust kuuma vett. Lisaks nühkisin üle kapi riiulid ja panin paika ka, vähemalt sai see töö nüüd lõpetatud.

Aga samas, kui palju elektrita olekul aega üle jääb, kui sa ei saa arvutit vahtida...

Pühapäev, 21. oktoober 2018

Pealkirjata

Mis ikka oskad pealkirjaks panna, kui lihtsalt oma järjekordse nädalavahetuse tegemistest kirjutad...

Õnneks oleme teinud tööl sellise korra, et esmaspäevast neljapäevani on tööpäevad tsuti pikemad ja seega saab reedel tund aega varem lõpetatud. Seekord jõudsin ka mina oma asjadega tööpäeva lõpuks hakkama saada ja tuiskasin ka minema, ikka kodu poole. Hooga sõitsin lausa kodust mööda, Paldiskini välja - tegelikult nali, sest oli vaja minna ja üks pakk postkontorist ära tuua. Vot sellest ma aru ei saa, miks ei võiks olla võimalik valida, kuhu postkontorisse sinu pakid lähevad. Aadressi järgi lähevad minu pakid Paldiskisse, mis tähendab lisa 10+10 kilomeetrit. Võiks olla ju võimalik pakid Keila postkontorisse tellida, mis nagunii mulle peaaegu tee peale jääb. Peab vist hakkama linna aadressi pakkide jaoks kasutama, siis jõuaksid need Laagri postkontorisse, mis ka märksa soodsamas kohas ja töötab ka kauem. Paldiski postkontor nimelt töötab vaid tööpäevadel kella 6ni õhtul, sinna jõudmiseks tuleb tööpäeva lõppedes kiirustada.
Tänu varakult alustatud koduteele, olin juba enne poolt 5 kodus, ilm oli olnud ilus ja valgust veel veidi jätkus, seega ajasin väikese muruniiduki kuuri alt välja ja silusin üle majaesise platsi. Jõudsin ka pisut kaugemale, ehkki lõpuks oli valgus selline, et liikuda nägin, aga muruniitmise kvaliteedi üle otsustamine jäi järgmiseks päevaks 😃
Laupäev algas nagu ikka mõningate koristustööde ja pesupesemisega. Aalu näitas pesupuudel, kes on majas peremees ja kõige kõrgemal kohal 😉


Kuna lõpuks otsustasin ära ja tellisin endale sügavkülmiku, mis peaks nüüd paari päeva pärast kohale jõudma, siis oli vaja toas, õigemini esikus pisut mööbeldada, et uuele tulijale ruumi teha. Seega sai pisut mööblit ringi tõstetud, millega kaasnes loomulikult ka koristamine. 
Päeva teine pool kulus veel muruniitmiseks, jõudsin üle triikida kõik õuealad ja koerteplatsid.
Pildid tegin pühapäeval, eesõu nägi endiselt kena roheline, kuna seal puid läheduses ei ole,


aga maja taga oli juba värske lehevaip end maha laotanud kohati.



Niitmise lõpetasin jälle pea videviku saabudes, siis veel pisut tubaseid toimetusi ja siis sauna. Päris mõnus on ikka peale rahmeldamist saunas konte soojendada...

Pühapäeva hommikupoole panime kutsad rihma otsa ja seiklesime pisut metsas, mitte üldse kaugel, sisuliselt oma maa pealt välja ei läinud, kui siis õige pisut naabrite omale. Seal, kus hulkusime, ei ole ma pea kunagi käinud ja põhjuseks on, et tavaliselt on need kohad väga märjad, nö lodukohad. Sel aastal, ei tea, kas põua tagajärjel või on veel mingid põhjused, olid need kohad täitsa kuivad, isegi porine ei olnud. Aga metsaalune näeb välja paras nõiamets - mahakukkunud ja kõdunenuid puid, sõnajalad ja mis iganes.




 Ühest kohast, praktiliselt meie krundi piirilt, leidsin pokude suguvõsa, nii et nüüd tean, kui peaksin tahtma kuhugi pokusid endale 😊


Aiapiltide seeria: endiselt õitseb kukekannus - aina rohkem ja rohkem, ei teinud täna varahommikused miinuskraadid talle ka midagi.



Vanhouttei enelas on otsustanud ka kevadiselt õitsema hakata, vähemalt mõned õied ikka.



Viinamarjadest jäin sel aastal ilma, sest ootasin ja ootasin, mil magusamaks lähevad, aga siis oli keegi marjad ootamatult nahka pannud, ainult rootsud järgi. Siiski jäi põõsasse üks kobar, mis oli alles puhta roheline. Mõtlesin, et las ripub, vaevalt ta valmis saab. Sättisin küll rohkem päikese kätte, aga sisuliselt unustasin. Nüüd avastasin, et ennäe, ka see kobar omandab sinakat värvi, aga marjad ikka päris küpsed pole, üsna hapud...


 Ja ikka mõned roosid...


 Täna oli parem valgus ja püüdsin hiina siidpöörise õie pildile  - ikka on ilus küll 😇


 Hostade lehed on närbumas, mõnel juba maa peal ripakil, aga samas jälle mõni õitseb, mis siis, et lehed kolletuvad.


 Astrid ja Mihkel tagaplaanil


 Epimeedium on ühtlase vaiba moodustanud, ehkki näib ka sügisene välja.



 Mõned kukeharjad ka veel õitsevad, värv küll näeb juba pisut luitunum välja.


Samas kämmalvaher Trompetburg lausa leegitseb.


 Maja ees üks laanesõnajalg on ennast juba pikali visanud, teised veel hoiavad end püsti. Väikesed sõnajalad vist veel sügist ei tunnista.


 Ritausmal ka üksikud õied. Kahjuks peab temaga midagi ette võtma, sest on kasvanud tohutu suureks ja laiutab igal pool ning ajab võrseid juba meetrite kaugusele murussegi.


Avastasin täna, et ebaküdoonial on marjad, mõned isegi päris suured. Enne ei märganudki neid, aga nüüd olid lehed peaaegu kadunud ja viljad näha.


Tammel veel lehti jätkub, mida maha puistada.


Müügiplats hakkab ka pruunikat tooni võtma. Esiplaanil kena punase sügisvärvigaa on peekerlill Black Tower, suvel oli ta märksa tumedamat tooni, mustjas lausa.


 Siin uutmoodi vaade, kus veel mõni aeg tagasi oleks tagaplaanil olnud suured puud, nüüd paistab taevas (selle pildistamise koha pealt maantee õnneks ei paista).


Pärastlõunal võtsin trimmeri ja ründasin rohtukasvanud pojengiplatsi. Kraaklesin mitu tundi ja neli viieamprist akutäit enne, kui sellest tihedast, paksust ja parajalt vettinud rohust jagu sain. Aga väsitas päris ära ka.
Põhimõtteliselt olen nädalavahetusega rahul, õnneks oli ka ilm mõõdukalt ilus (vähemalt ei sadanud ja täna isegi päikest), kahju vaid, et nüüd on selline aeg, et õues toimetamiseks jäävadki vaid nädalavahetused, sest valget aega tööpäeval töölt tulles enam praktiliselt ei jätku.

Nüüd õhtul hakkas õues tuulutama, kohati on tuuleiilid ikka väga tugevad, kohin kostab ka läbi kinniste akende ja seinte. Eks sügis on käes ja need sügistormid ju nii tavapärased.

Laupäev, 20. oktoober 2018

Imeline nädalavahetus

Aastaaeg on nagu niikaugel, et nädala sees enam aias õhtuti ei toimeta, sest kui hästi läheb, jõuan enamvähem pool 6/kell 6 koju, aga juba poole seitsmest hämardub ja kell seitse juba ikka päris pime.
Päris jube, kui oleks veel see niinimetatud vööndiaeg, siis jõuaks juba praegu videvikus alles koju.
Aga see eelmine nädalavahetus oli küll täiesti imeline - soe, päikesepaisteline ja üldse mõnus. Sain tehtud tohutult palju igasuguseid planeeritud ja ka planeerimata asju.
Laupäeval algas päev põrandapesuga nagu üldse viimase nädala päevadel. Põhjuseks peamiselt koerte tegevus, kes arusaamatutel põhjustel äkki hakkasid jälle tuppa häda tegema. Võimalik, et üks põhjus on Malati algav jooksuaeg ja Mihkel lihtsalt sekundeerib tegevusi.
Paar päeva tagasi turgatas mulle pähe, et magamistoas oleks vaja kahe kõrvuti kapi asukohad vahetada, et mugavamalt kapi sisu kallale pääseda. Loomulikult juhtus nii, et kappe nihutades ilmusid välja sinna taha tekkinud tolmurullid, mis vajasid tolmuimeja abi kadumiseks. Ja lõpp-kokkuvõtteks päädis asi ka sellega, et terve ülemine korrus sai seega tolmuimejaga üle käidud, lisaks veel märja lapiga ka.
Mingil hetkel tegin vahepeal maasika-vahukoore kooki, miskil põhjusel oli just eelmine päev jube isu tekkinud ja poest sai asjad valmis soetatud. Suurt kooki ei tahtnud teha, ise küpsetada ka ei viitsinud, seega jäi koogi põhimaterjaliks poest soetatud valmis pehmed vahvlid.
Pesu sai ka pestud mitu masinatäit, sest ilus, soe ja tuuline ilm oli soodne õues kuivatamiseks. Mulle meeldib, kui pesu on ikka õues tuuldunud ja kuivanud, aga vahepealsed vihmased ja niisked nädalavahetused ei ärgitanud pesema korjunud voodipesu ja muid sellised  asju, mis pikemalt kogunevad.
Igal juhul olin laupäeval nagu paras 'figaro', ilmselgelt tegin veel ühtekomateist, isegi ei mäleta, mida. Lõpuks, enne pimeduse saabumist, jõudsin ära koristada ka pool kasvuhoonest, st. välja visata kurgitaimed, potid ja muld, revideerida pisut kasvuhoone riiuleid ja tööriistu, mis seal leidus. Alles jäid veel tomatitaimed, mis veel tomateid kannavad, eks aega on nende koristamisega. Nali veel selles, et osaliselt tomatid on veel uued õied avanud :).  Lõpuks hakkas juba hämarduma, nii et hästi enam ei näinud ja siis oli käes ka saunaaeg.
Mitte ei saa aru, kas hakkan vanaks jääma või ikka on see elu nii muutunud ja tahtmist tegutseda täis, et pühapäeval olin ikka päris varakult üleval - mina, kes poolteist aastat tagasi suutsin nädalavahetusel veel kella 11ni põõnutada. Aga nüüd lihtsalt ei raatsi ja ega vaja ka pole.
Pühapäeva hommik algas järgmise põrandapesuga paraku...
Ilm oli ilus ja soe, võtsime hommikupoole koertega üksjagu pika jalutuskäigu ette. Igal pool just pilti ei teinud ja kahjuks ei jää pildile ka päris see, mida silmaga näed.
Külavaheteel oli pilt mõnusalt sügiseselt värviline, ehkki pildilt just nii palju ei paista. Paarisrakend koeri ja inimesi jalutas aga mõnuga :)


See pilt on võetud Madise tee poolt, kust kunagi ei ole meie maja näha olnud, aga kui nüüd hästi vaadata, siis teele meie maja paistab nüüd.


Võimalik, et maja paistaks veel paremini, aga enne keerasime metsateele, mis ka mere (maantee) äärde välja viib. Mere ääres lendas üle pea tohutu pardiparv ja ka merel oli näha parte ja ka luiki (pardid - mustad täpid seal tagapool)


Pärast pooleteistunnist jalutuskäiku olid koerad päris väsinud, aga õnnelikud :)



Pühapäeval oli ilm meil ikka tõsiselt soe oktoobri keskpaiga kohta - termomeeter näitas 20 kraadi ja isegi lühikeste varrukatega särgis askeldades hakkas palav.


Kukekannus õitseb rõõmsalt:


Osa roose samuti, ilusad, perfektsed õied:







Samas on põõsastel kenad kirjud sügisvärvid



Astrid 


Hostad ja pargiroosid on endale kuldse sügisrüü selga saanud.



Osadel roosidel juba marjad valmis


See maran on ilus õrnroosa õiega, jälle ei taha nii kuidagi pildile jääda.


Roosad lumemarjad on nummid, põõsas paksult marju täis.


Mõned hortensiad alles pingutavad õitseda.



Minu aias puispojengidel on tavapärane roheline rüü, ei kavatse sügiseselt veel värvuda.


Samas vaher on end rüütanud kaunilt kuldsesse kleiti...


Koridor sügisesse...


Mulle tegelikult meeldivad need lehed maas ja ei kavatsegi neid kokku riisuda - küll kevadeks nad kõik kadunud huumuseks :)


Pühapäeval sai ka paar istutusharjutust tehtud. Seal, kus nõlv lagedaks jäi, peab ju midagi tegema. Kõigepealt läks maasse kaks kuusekest, mis ma pottides kükitamas leidsin. Nimesid juures ei olnud, nii ei  tea täpselt, kellega tegu. Pisut erinevad olid küll ja kahtlustan, et need on ka Ahtilt pärit.


Lisaks oli potis veel üks männike, samuti nimetu, mis ka endal nõlvaharjal koha leidis.


Kuna selliseid üksikuid taimi oli veel pottides, siis arvan, et istutamiseks oma aeda need ikka mõeldud olid. Nii leidis ka kahe kivi vahele endale koha veel üks kontpuu alba 'Gouchaultii', näis, mis sellest tuleb.


Võrgutasin kõik uusasukad, peamiselt selleks, et kevadel suure hurraaga neid maha ei niidaks või lõikaks.

Samas, kui seal nõlval turnisin, tekkis tunne, et omamoodi võib nüüd sel nõlvakul potensiaali olla mingiks uueks projektiks. Nõlv on kallakuga, enamvähem lõuna poole, nüüd on seal valgust ja avarust, seal on huvitavad kivid... Praegu veel täpsemaid mõtteid pole, aga äkki ühel päeval tulevad :)





 Vahetult enne videviku saabumist tassisin/kärutasin veel mõned taimepotid müügiplatsi kõrvale. Ja kaevasin mõned potid maasse, ehk siis peavad talve paremini üle. Silmanurgast nägin liikumist metsa pool... Ja muidugi, kolm 'kodumetskitse' jälle platsis. Isegi siis ei pannud plagama, kui neile lähemale läksin, et põletamiseks mingid oksad 'vulkaani' panin.


Kogu see postitus sai nüüd valmis juba järgmisel laupäeval, nüüdki juba saunas käidud ja mõnus lõõgastus naha vahel. Aga no mis teha, kui eelmisel pühapäeval ei jõudnud teksti tippida, sai vaid pildid üles laetud (see võtab päris kaua aega, maal ei ole see internet nii kiire :( ) Ja nädala sees lihtsalt ei jaksanud muude tegemiste kõrval.