Suurvee aegu...

Et nagu oma õuel vett vähe oleks, tuli idee minna vaatama, kuidas näevad praegu välja Treppoja ja Keila-Joa. Truu Lumehelbeke, kes meid kenasti tööle ja tagasi toimetas, oli täiesti nõus meiega veel seiklema, kohalik jõeke hoovi peal ei teinud tal isegi astmelaudu märjaks :)
Esimene peatus - Treppoja. Vett kui palju ja kohin-mühin vägev. Kahjuks ei õnnestunud video üles laadimine, koos häälega oleks uhkem olnud.
Parim oli veel see, et me olime seal vaatlemas küll esimesed, aga pärast oli juba päris mitu autotäit rahvast veel uudistamas. Igatahes oli, mida vaadata ja kuulata. Sellist veekeeriste möllu pole ma Treppojal varem näinud, aga pole ka varem sellisel aastaajal sinna juhtunud.

Järgmine peatus oli siis Keila-Joal. Sai mõned pildid tehtud ja nüüd õnnestus ka üks video üles uppida. Rahvast ja autosid oli kohe rohkesti ja hea mõte oli ka kummikud eelnevalt jalga panna.
Aga ikka päris võimas selline looduse nägu, tekitas kohe sellise võimsa tunde.
Vesi möllas sellise jõuga, et jõe pind oli lausa künklik ja joa all piiskade pilv. Vägev vaatepilt.


Väga palju seal ka ringi ei kolanud, kell oli juba seitse läbi ja valgus hakkas vaikselt tuhmuma.
Aga kuidagi väga hea enesetunne oli kodu poole sõites, selline rahulolu, et sai end kokku võetud ja arvuti taga istumise asemel veidi värskes õhus viibitud.