Esmaspäev, 24. mai 2010

Lihtne kunst

Laupäeval äkki avastasin, et olen ikka lõpmatult andekas.
Õhtul duši alla reisiväsimust maha küürima minnes viskasin riided suht lohakalt resti peale. Peale pesemist, kui olin end vannimantlisse mähkinud ja diivanile lõõtsutama ja tahenema seadsin, sattus pilk äkitselt riidekuhilale. Ja ennäe pilti - lõdva käeliigutusega olin loonud kunstiteose!Vahel küll mõtled, et kuidas selline asi üldse võimalik on. Aga ausõna, see oli täiesti juhuslik ja midagi lisaks ka ei sättinud (mul on ka tunnistaja olemas :))
Paluks siis hinnata kunstiteose väärtust...

Pühapäev, 23. mai 2010

Kui midagi peab untsu minema...

...siis ta ka läheb. Õnneks lõppude lõpuks mitte totaalselt.
Lugu eelmisest esmaspäevast...
Päev algas siis äratusega kell 5 hommikul, jõudmaks õigeaegselt lennujaama, et alustada tööreisiga Türgimaale. Kõik tundus normaalne olevat, peale selle loomulikult, et nii varajasel kellaajal oli silmade lahtihoidmisega pisut raskusi. Aga peale kaht pirakat tassi kohvi ja hommikust värskendamist tuli eluvaim sisse ja võis alustada... Õigeaegselt sai siis ka kaasavõetavad kodinad autosse transporditud, kassitoidu purk kuuri alla viidud, kust lahke naabrinaine saaks meie kiisule nosimist nädala jooksul anda (seekord otsustasime kassi õue jätta, praegu pole probleemi, ta niigi enamuse ajast viibib väljaspool maja), siis suuremad karvased kah rihmatatud ja autosse topitud. Nii - läksime siis... Umbes veerand tunni pärast koerahotelli juurde jõudes ootas meid aga üllatus - kutsudele majutust pakkuv hotelliomanik oli seekord miskit sassi ajanud ja ei olnud päris valmis meid vastu võtma. Ehkki see ei osutunud küll suureks probleemiks, aga aega kulus arvestatust rohkem. Aga ok... Kutsud õnnelikult siiski "sviiti" majutatud, kimasime edasi, et tee peal veel üks kolleeg kaasa haarata. See läks õnneks libedalt. Ja siis ringteed mööda lennujaama poole. Olime jõudmas just ringtee ja Tartu maantee ristumiskohale, kui mul äkki plahvatas - aga kass??? Lõplikus reisituhinas ununes meie kiisu hoopis tuppa, kus ta meist kenasti punasele padjale tudima jäi pärast väsivat öist jahiretke. Appi, mida nüüd teha? Kass majas, söök õues ja mida ta veel seal korraldada võiks... Kõigele lisaks maja valve all ja kellelgi pole võtit ka, et kassi välja päästa saaks, aega ka pole, et tagasi sõita.
Õnneks oli autos varuvõti ja Thelale kargas pähe hea idee, et lennujaamast saadame võtme postiga Lepatriinupojukesele, õige tal asi kohale sõita ja kassipäästeaktsioon ette võtta. Õnneks on ju tänapäeva postiteenus suht kiire, et hiljemalt järgmine hommik post kätte saada.
Mõeldud-tehtud. Postkontor lennujaamas polnud küll veel avatud, aga õnneks müüdi ümbrikke ja marke ka R-kioskis. Nii et võti posti ja pöidlad pihku.
Kogu selle saaga peale oli muidugi aeg suht otsa saanud, et praktiliselt kohe ronisime ka lennukisse, et kõigepealt Riiga lennata. Teatavasti pole Riia väga kaugel, 50 minutit lennuaega ja olimegi kohal. Ja siis järgmine üllatus - piloot teatab, et Riias on väga halb ilm ja lennujaam maanduda ei luba. Nii siis lendasime ringiratast linna kohal, altpoolt paistmas ainult paks valge vaip. Siis teatati, et lendame ja ootame veel veidi, ehk olud paranevad ja kui mitte, siis suunatakse kuhugi teise lennujaama, nt Kaunasesse. Sinne me siiski õnneks ei lennanud, varsti teatati, et pöördume Tallinnasse tagasi. Ok, vähemalt kodupinnale. Aga nüüd tekkis küsimus, et kuidas me siiski oma sihtkohta saaksime jõuda, Adanasse Türgimaal, meil ju veel kaks lennureisi samasse päeva planeeritud. Aga igatahes olime siis 11 paiku tagasi kodukandis. Õnneks oli Air-Baltic seekord tasemel ja suutis meile leida piletid Istanbulini, seekord üle Helsingi. Probleemiks jäi veel Istanbul-Adana ots, mis oli broneeritud Türgi reisifirma kaudu ja millele me muidugi lootusetult hiljaks olime juba jäänud. Tubli ja nutikas Thela kaevas oma läptopi kotist välja ja lennujaama kohvikus einestamise ajal suutis ta meile välja võluda uued piletid hilisemale reisile.
Edasi läks kõik siiski õnnelikult, Helsingisse jõudsime õigel ajal ja ka Istanbuli poole minekuks polnud probleeme. Parim kommentaar oli muidugi, et peale 9 tunnist reisimist lennukitega, olime Tallinnast endiselt alles 100 km kaugusel :) ...
Viimane lennuk Adana poole väljus 22.30 ja kohale jõudsime pisut pärast südaööd. Siis veel poolteist tundi väikebussiga Mersini ja kohal me olimegi. Ära tegime... Ja kell oli umbes 2 öösel. Oli vääga pikk päev... Aga kõik on ju hea, mis hästi lõpeb :)

PS. Teisipäeva keskpäeva paiku tuli telefonile sõnum: Kass päästetud...

Reede, 14. mai 2010

Suvetunne

Lõpuks ometi on soe ka Eestimaa põhjarannikule jõudnud. Vaikselt andis märku juba kolmapäeval, kui Tallinna läänepiiril oli päeval 18 kraadi sooja, aga koju jõudes Pakri poolsaare kandis ainult napp 9 kraadi. See eest eile tuli juba tõeline suvetunne peale, päeval Tallinna piiril 24 kraadi ja õhtul peale ägedat äikest ja vihma koju jõudes ka veel 17 kraadi. Selline ilm on ju meie täitsa tavalise suve moodi :)
Ja hetkel, kell 2 päeval, näitab akna taga termomeeter 27 soojakraadi (Tallinna piiril siis).
Kui siin jahedate (et mitte öelda külmade) ilmadega sai tugevat tuult kirutud, et see olemise veel hullemaks tegi, siis täna on tuul täiesti omal kohal ja lausa vajalik, mõnus...
Aga alati teeb mulle nalja inimeste suhtumine - kunagi ei olda rahul...
Alles see oli - oi, kui külm ja paha, läheks ometi soojaks... Nüüd - appi, nii palav on...
Töötajad ka leidsid, et tööajal võiks olla jahedam, et saaks rahulikult tööd teha, sellised suvised ilmad võiksid olla nädalavahetustel :) Paraku ju ei saa ilma tellida, eks endalgi oleks nii mugavam.
Aga sellegi poolest naudin suvist soojust, sest palju meile seda ikka jagatakse, tuleb hetkest kõik võtta. Loodetavasti on siiski nädalavahetus samasugune, siis jõuan tuppa küll ainult sauna ja magama, rohkem seal viibida plaanis pole, talvel sai piisavalt toas kopitatud ( ja arvan, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb :)))

Kolmapäev, 12. mai 2010

Ei kommenteeri...

Leidsin pisut aega blogisid lugeda ja ups, ei saa kommenteerida. Bianka blogist sain teada, et polegi siiski ainuke. See ilmselt pole küll näitaja, aga viimastel 4-5 tunni vanustel blogidel pole ka ühtki kommentaari. Huvitav, mis jama see on ja kuidas sellest jagu saada?

Neljapäev, 6. mai 2010

Päikeseloojang

Eile oli tihe päev, tegevust ja kohtumisi täis. Sai kohe pikalt linnas oldud, pole tükk aega nii hilja kodu poole sõitma hakanud, kell oli juba pisut kümme läbi. Aga mis nüüd viga - isegi pime polnud veel, alles hämardus. Mulle väga meeldib see päikeseloojangu aeg, need taevavärvid. Kindlasti meeldib ka koiduaeg, aga selle nägemisega on pisut probleeme (sel ajal tavaliselt lihtsalt on silmad kinni :))
Ja seepärast pidingi ikka ka ühe klõpsu fotokaga tegema, just vahetult maanteelt ära pööramisel. Uskumatud värvid võivad ikka looduses olla, ilus sinine taevas, punane päikeseloojang mere kohal, siis ribake hallikassinist merd ja kaldapuud, mis veel küll raagus. Ilus...

Emotsionaalne vanus...

Mis on sinu emotsionaalne vanus?
Result: Täiskasvanu
Oled äärmiselt enesekindel isiksus - tead väga hästi, mida elult tahad ja ootad ning kuidas seda saavutada. Proovid alati tasakaalukalt käituda ning impulsiivseid otsuseid vältida. Naudid ametialast eneseteostust ning oled hea kaasa ning ema. Oled enda ning teiste va...stu äärmiselt aus ja õiglane. - Oled ehk liiga tõsimeelne ja ratsionaalne, teed liiga palju tööd, võtad endale liigselt kohustusi kanda ning unustad pahatihti ära enda vajadused, mille tõttu võid kibestuda. Õpi end lõdvaks laskma ja lõõgastuma. Peaksid elu pisut kergemalt võtma - tundma rõõmu kinoskäimisest, ajaveetmisest sõprade seltsis ja seksimisest -, kuid sina muretsed liialt kukilolevate kohustuste pärast ja unustad hetke nautimise tihti täiesti.
http://apps.facebook.com/mis-on-sinu-e-bffahj/?st=1272644283&o=1&source=1