Muinasjutt kestab...

Vägevad jääpurikad, mis katuseräästa küljes ripuvad, on tänaseks veel suuremaks kasvanud, eriti see kõige suurem,mis on kasvanud ligi meetri võtta ja ulatub esimese korruse poolde aknasse.
Kolli naudib endiselt talveilma, lumesügavusest annab aimu kaevandatud teerada, mille küljed kutsust lausa kõrgemad on. Ega meie kolli nüüd väga väike ka ei ole :)
Eile mõtlesin ma juba päris tõsiselt, et kui siiamaani oli igapäevane lumepuhastus nagu rohkem mõnusa trenni eest värskes õhus, siis nüüd on meie muinasjutumetsa jõudnud kuri võõrasema, kes sadistlikult öö jooksul nii umbes 20 cm lund maha raputas. See hakkab juba vaikselt kontidele, ilus on küll, aga hakkab ära väsitama. Kui olin kolme tunniga suutnud enamusest lumeuputusest jagu saada, siis mõtlesin, et peaks see salapärane traktor ikka välja ilmuma, sest suure maanteeni on veel 300 m ja seda ma küll ei jaksa käsisahaga lükata, aga esmaspäeval on vaja nagu tööle minna. Kahtlustan, et minu väikeauto ei pruugi sellest läbi sumada.
Pildil on Thela eksi romula, mis nüüd kenasti lumevalli taha peitu jääb. Pildi tegin tegelikult sellepärast, et oleks ettekujutus jälle lumekogusest. Igatahes on lumevalli kõrguski juba "piruka" kasti ääreni. Ja veel saab aimu, milline kogus lund 24 tunni jooksul maha sadas.
Täna lükkasin siiski veel kord kogu pinna üle, et homme hommikul suuri üllatusi poleks. Väga hull ei olnud, seekord paar-kolm cm juurde tulnud.
Järgnev pilt on ka tegelikult eile tehtud. Meie õuevalgustid on peaaegu täiega ära uppunud, paistavad nagu kraatri põhjast. Pilt peaaegu nagu ulmefilmist. Olen püüdnud lampe lumehangest välja puhastada, et nad päris kaduma ei läheks, aga valgustada nad enam väga ei saa, kuna on umbes meetri sügavusel lume sees.
Nii et muinasjutt küll kestab, sest hingematvalt ilus on ikkagi, aga siin muinasjutus on ka reaalsed tegelased. Praegu on mu soov küll, et lund võib ju sadada, aga kuni 5 cm ja soovitavalt nädalavahetusel :)