Laupäev, 30. jaanuar 2010

Must huumor lennukireisijatele

Leidsin internetis ringi kolades sellise nalja. Minu meelest päris hea, võib täitsa ette kujutada nõrganärviliste kaasreisijate reageeringut.


1. Võta lennukis välja oma sülearvuti.

2. Ava see aeglaselt

3. Lülita sisse.

4. Tee kindlaks, et kõrvalistuja vaatab.

5. Ava Interneribrauser.

6. Sule oma silmad hetkeks, ava need ja vaata üles (nagu taevasse vms).

7. Hinga sügavalt ja ava see leht

http://www.myit-media.de/the_end.html

8. Vaata kõrvalistuja nägu.

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Talvine meri ja kaldaäär

Hetkel istun küll hoopis tööl arvuti taga, seni kuni remondimehed 12m kõrgusel lae all kõõluvad ja üritavad praktiliselt tutikale gaasi-soojapuhurile hinge sisse ajada. Ausalt öeldes maeisaaaru, mida uuem tehnika, seda kiiremini vist rikki läheb, sest see on juba teine kord 4-5 kuu jooksul, kui üks puhuritest keeldub töötamast. Aga ilma selleta on kole külm meil tootmisruumis, täna hommikul oli 12,5 kraadi, inimesed siiski vapralt töötasid ja ei virisenud.
Aga ajatäiteks ma siis kribin veidi ja jagan oma pilte.
Otsustasin eile tõesti mere ääres käia, sest talvine jäätunud meri ja jääpurikad pankrannikul on omaette vaatepilt. Eriti lahedad on jääst moodustised kividel ja madalikel. Siin lausa kübaramooride armee. Kummaline on aga see, et kive seal küll niipalju ei ole, aga kübaraid oli väga palju, huvitav, kuidas nad veel tekivad.

Kui kalda ääres oli jää üsna sile, et oleks võinud isegi uisutada, siis paarkümmend meetrit eemal oli rohkem selline krobeline rüsijää.
Paekivi kaldast oli saanud jääkindlus paljude sammastega.


Lapsena oli hirmus põnev selles sammastikus mängida, nüüd eriti ei kippunud päris sisse ronima.
Naabrite koer tahtis ka sotsialiseeruda, ta on nii naljakas, kuidas ta end läbi võrkaia aukude välja pressib. Aga ta on tore kutsu, kõrva tagant saab ka nii sügada...

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Laupäev saunaga

Lugesin täna, pühapäeval, ajaviiteks blogisid. Eriti jäi silma Trummi riietumisõpetus külma ilma puhul. Kõigepealt ütleksin, et mul endal küll nii palju kihte pole vaja läinud, aga tõepoolest on oluline, et rõivad hingaksid, sest tööd tehes ja higistama hakates on see väga oluline.
Aga praegu kirjutan sellest, et eile, meie iganädalases laupäevaõhtuses saunas olles tuli idee paljajalu õue minna. Õigemini tuli mõte sel hetkel, kui meie kaukatibi õue tahtis minna ja ma teda keti otsa kinnitasin. Võtsingi siis sussid jalast ja silkasin nii umbes pool minutit maja ees platsil.
Igatahes oli idee nakkav, nii et ka Thela otsustas selle ära proovida. Ja ma ise käisin veel kord peale järgmist lavalkäiku. Tõestuseks tegime ka pilte, muidu võibolla ei usuta. Aga tegelikult oli tunne täiesti vahva, külm ka selle lühikese ajaga ei hakanud.
Võibolla ühel päeval otsustame ka päris hange karata, kui lumi vahepeal muidugi ära ei sula enne otsusele jõudmist...
Nii et riietumisstiile küla ilmaga on erinevaid :) . Eile õhtul oli meil umbes -10 kraadi.
Valik on sinu...

Pühapäev, 3. jaanuar 2010

Muinasjutt kestab...


Vägevad jääpurikad, mis katuseräästa küljes ripuvad, on tänaseks veel suuremaks kasvanud, eriti see kõige suurem,mis on kasvanud ligi meetri võtta ja ulatub esimese korruse poolde aknasse.
Kolli naudib endiselt talveilma, lumesügavusest annab aimu kaevandatud teerada, mille küljed kutsust lausa kõrgemad on. Ega meie kolli nüüd väga väike ka ei ole :)
Eile mõtlesin ma juba päris tõsiselt, et kui siiamaani oli igapäevane lumepuhastus nagu rohkem mõnusa trenni eest värskes õhus, siis nüüd on meie muinasjutumetsa jõudnud kuri võõrasema, kes sadistlikult öö jooksul nii umbes 20 cm lund maha raputas. See hakkab juba vaikselt kontidele, ilus on küll, aga hakkab ära väsitama. Kui olin kolme tunniga suutnud enamusest lumeuputusest jagu saada, siis mõtlesin, et peaks see salapärane traktor ikka välja ilmuma, sest suure maanteeni on veel 300 m ja seda ma küll ei jaksa käsisahaga lükata, aga esmaspäeval on vaja nagu tööle minna. Kahtlustan, et minu väikeauto ei pruugi sellest läbi sumada.
Pildil on Thela eksi romula, mis nüüd kenasti lumevalli taha peitu jääb. Pildi tegin tegelikult sellepärast, et oleks ettekujutus jälle lumekogusest. Igatahes on lumevalli kõrguski juba "piruka" kasti ääreni. Ja veel saab aimu, milline kogus lund 24 tunni jooksul maha sadas.
Täna lükkasin siiski veel kord kogu pinna üle, et homme hommikul suuri üllatusi poleks. Väga hull ei olnud, seekord paar-kolm cm juurde tulnud.
Järgnev pilt on ka tegelikult eile tehtud. Meie õuevalgustid on peaaegu täiega ära uppunud, paistavad nagu kraatri põhjast. Pilt peaaegu nagu ulmefilmist. Olen püüdnud lampe lumehangest välja puhastada, et nad päris kaduma ei läheks, aga valgustada nad enam väga ei saa, kuna on umbes meetri sügavusel lume sees.
Nii et muinasjutt küll kestab, sest hingematvalt ilus on ikkagi, aga siin muinasjutus on ka reaalsed tegelased. Praegu on mu soov küll, et lund võib ju sadada, aga kuni 5 cm ja soovitavalt nädalavahetusel :)