Kuidas saada pisut puhkust igapäeva töömelust firmas, kus kõige suuremate ülemuste mõistusesse ei mahu, et võiksid töölt üldse puududa? Nimelt ilma nende loata sa puhkust ei saa, otsese ülemuse loast ei piisa. Ilmselt ei huvita see ka neid, et meie vabariigi seadusega on igati ettenähtud õigus oma väljateenitud puhkust kasutada.
Ega ma tegelikult ei kurda, sest olen oma puhkused siiski
enamuses kätte saanud, ripakil varasemast veel paar nädalat kasutamata osa. Aga
sellegipoolest tunneb ju nii mõnigi, ka mina, et vahel oleks lisaks vaja pisut
aeg maha võtta ja eemal olla mõni aeg. Eks pikapeale hakkab väsitama 11 aastat
järjest tööl käia, eriti kui tööpäeva pikkus enamasti ei mahu ettenähtud
kaheksasse tundi ja kui haiguslehed on peaaegu täiesti tundmatu teema.
Haiguslehel olen olnud praeguse tööandja juures ühel korral, natuke üle 2 aasta
tagasi, kui mul mandlid ära lõigati. Enne seda oli mul haigusleht ilmselt 1991,
kui sündis poeg. :)
Ja kuidas siis on võimalik teha endale seaduslikku vaba aega?
Tuleb ära kasutada olukord, kui see end kätte mängib. Kõik algas sellest, et
eelmise aasta kevad/suvel tekkis vasakul labajalal selle nn nuki kõrvale mingi
muhk. Suvel läks see pisut suuremaks ja ka segas aegaajalt. Samal jalal oli ka
see nukk pisut suurenenud ja välja ulatuv, aga see oli juba vana probleem,
aastaid olnud ja mitte häiriv. Murelikuks tegi mind see padjake seal nuki
juures. Septembris käisin ortopeedi juures ja sain teada, et see padjake on
gangliom, ei midagi ohtlikku, aga kui see mind segab ja ma soovin, saab selle
eemaldada (kirurgiliselt muidugi). Võimaliku opi aja saamiseks arvati minevat
umbes 4 kuud. Kohe küpses mu peas riukalikult geniaalne plaan ühendada „meeldiv
kasulikuga“. Kumbki sõna pole otseselt võttes õige, kui lahti seletatuna on „meeldiv“
võrdne haiguslehel istumisega ja
„kasulik“ võrdub võimalusega end lasta katki lõigata. :) Aga mulle endale tundus see
täpselt just nii. Kuna mul oli võimalik ise otsustada, millal umbes opile
minna, siis planeerisin selle algselt jaanuari lõpupäevadele, et pääseda
töökohustustest ehk komandeeringust veebruari alguses. Ehkki vahepeal pakuti
mulle vabanenud aega ka detsembrisse, ei kasutanud ma seda võimalust, sest mu
kohusetundlik südametunnistus ei lubanud mul jätta eelarve koostamist ja aastaaruande
tegemist lihtsalt kolleegide kraesse, kes nende asjadega polegi varem
tegelenud. Aga ettevalmistatud aruande ettekandmine pole ju nii suur probleem. :)
Võib olla mõnele inimesele oleks just vahelduseks nö
välisriigis komandeeringus käia, minus ei äratanud see kord vähemalt mingit
tahtmist, pigem vastupidi. Esiteks oli tegemist sõiduga Leetu, kus olen käinud
juba lugematuid kordi ja kokkusaamise koht asub kusagil pärapõrgus, eemal
igasugusest asustusest. Teiseks ei ole üleüldse põnev sõita kohale, istuda
päevad läbi nii, et taguots kange ja siis tuima näoga lugeda ette oma aruanne,
mille vastu tunnevad huvi ja kuulavad vaid need isikud, kes tegelikult on eelnevalt
saadetud kirjaliku aruande juba läbi lugenud ja nämmutanud. Minu mõistes
täiesti mõttetult veedetud aeg, ei saa
tegeleda ka oma igapäeva tööga, sest pead kuulama nagu kukununnu ja mitte
arvutiga tegelema, aga pärast tuleb ju tegemata jäänud asjad ikka ära teha. Ega
seal kohtumistel midagi muud uut ja huvitavat ei toimugi, kui mitte arvata
huvitava hulka seda, et valitakse keegi välja ja siis tiritakse tema „must
pesu“ avalikkuse ette ja demonstreeritakse kõigile. Mulle millegipärast ei
tundu, et need kohtumised oleksid oma olemuselt kuidagi arendavad või
motiveerivad, eriti kui just sina võid osutuda „väljavalituks“. Ainuke
positiivne pool neil kohtumistel on see, et kohtad oma toredaid kolleege
teistest riikidest, kellega muidu igapäevaselt ju ei suhtle.
Neil kokkusaamistel osaleb tavaliselt 50 inimese ringis
vähemalt 8st riigist, aga millegipärast ma ei usu, et enamus neist arvaks, et
need kokkusaamised „arendavad“ on, vähemalt tööalaselt. Seda arvab vist ainult
suur „boss“ üksi. Ehkki on võimalik, et mina olen lihtsalt juba nüristunud,
sest 11 aasta jooksul 4-5 korda aastas osalemine võib oma töö teha.
Eelmine aasta kevadel juhtusin nägema EBS poolt
pakutavat koolitust „Tulemusüksuse juhi arenguprogramm“ ja
tundsin, et oleks vaja end harida, et saaks mingeid teadmisi, kuidas oma tööd
veel paremini teha. Koolitus oli kokku 6 päeva ja maksis ka kena raha. Kui
rääkisin oma otsesele ülemusele, oli tema kahe käega poolt ja oleks olnud nõus
ka, et firma kompenseerib koolituse kulud. Paraku aga sellised summad tuleb meil kooskõlastada
suure „bossiga“... Hoolimata sellest, et
suur „boss“ sai infot sellest, mis koolitus see on ja mida sealt võiks õppida,
nõudis ta, et koolituse kompenseerimise võimalikkuse jaoks ma peaksin koostama
põhjaliku seletuse, miks mul on vaja seda koolitust, mida ma loodan sealt
õppida. Et, kas ikka on nii väga vaja, kallis ka, ja meie oma „meetingud“ on ju
piisavalt harivad. Ausalt jäin suisa sõnatuks, et miks inimene peab üldse
põhjendama hariduse või harituse vajalikkust, pealegi ei oska ju keegi täpselt
ette öelda, mida ta õppetundidest õppida saab – kui lõpptulemus juba teada
oleks, siis poleks ju kooli vaja. :)
Selle kohta, et õppida pole ju vaja, sest
meie „meetingud“ on piisavalt arendavad, ütles meie parajalt lõuapoolikust infojuht, et „taandareng on ka areng“. Igal
juhul sai koolitus on läbitud, investeerisin oma haridusse ise, sest pidasin
seda oluliseks. Suure „bossi“ ees lömitama ei hakanud ja inimese harimise
vajalikkusest artiklit ei hakanud koostama.
Kuid nüüd tagasi tänasesse päeva. (Eelnev
jutt kirja pandud 12. Märtsil) Ja nii ta
pooleli jäi...
Tööle läksin uuesti 16. Märtsil, kui töö
kodukontoris hakkas kiire info vahetuse puudumisel pisut segama. Pealegi on mu
töö meiliaadress mingi klikiaegne, mille kasutamiseks (kirjade välja
saatmiseks) on vajalik ühendus serveriga, ehkki hädapärast saab küll kasutada
ka webmeili, aga see on vägagi tülikaks, sest puudub ajalugu ja kontaktid ja
suuruseks vaid 50Mb.
Oleksin võinud vabalt veel kodus istuda,
sest ametlikult oleksin võinud venitada oma „liikumispuude“ vähemalt 8 nädalani
või siis rohkemgi. Aga ei, lonkasin tööle juba 5 ja pool nädalat peale oppi – vahet ju pole, kus tooli peal arvuti
taga istuda. Autoga sõitmisega õnneks probleeme ei esinenud, ehkki vasak jalg
ja manuaalkäigukastiga auto.
Lõppkokkuvõttes tundsin, et olin ikkagi ka
puhkust saanud, sest ikka üle kuu aja eemal olnud igapäeva virrvarrist ja
tööaja vabalt valimine, seejuures võimalus hommikuti magada ja tõusta
vabatahtlikult, mitte kella peale. Samuti võimalus, et hommikuti umbes kell 9
ärgates oled juba 5 minuti pärast kontoris koos kohvitassiga. :)