Esmaspäev, 27. aprill 2015

Puhkuse hind


Kuidas saada pisut puhkust igapäeva töömelust firmas, kus kõige suuremate ülemuste mõistusesse ei mahu, et võiksid töölt üldse puududa? Nimelt ilma nende loata sa puhkust ei saa, otsese ülemuse loast ei piisa. Ilmselt ei huvita see ka neid, et meie vabariigi seadusega on igati ettenähtud õigus oma väljateenitud puhkust kasutada. 
Ega ma tegelikult ei kurda, sest olen oma puhkused siiski enamuses kätte saanud, ripakil varasemast veel paar nädalat kasutamata osa. Aga sellegipoolest tunneb ju nii mõnigi, ka mina, et vahel oleks lisaks vaja pisut aeg maha võtta ja eemal olla mõni aeg. Eks pikapeale hakkab väsitama 11 aastat järjest tööl käia, eriti kui tööpäeva pikkus enamasti ei mahu ettenähtud kaheksasse tundi ja kui haiguslehed on peaaegu täiesti tundmatu teema. Haiguslehel olen olnud praeguse tööandja juures ühel korral, natuke üle 2 aasta tagasi, kui mul mandlid ära lõigati. Enne seda oli mul haigusleht ilmselt 1991, kui sündis poeg. :)
Ja kuidas siis on võimalik teha endale seaduslikku vaba aega? Tuleb ära kasutada olukord, kui see end kätte mängib. Kõik algas sellest, et eelmise aasta kevad/suvel tekkis vasakul labajalal selle nn nuki kõrvale mingi muhk. Suvel läks see pisut suuremaks ja ka segas aegaajalt. Samal jalal oli ka see nukk pisut suurenenud ja välja ulatuv, aga see oli juba vana probleem, aastaid olnud ja mitte häiriv. Murelikuks tegi mind see padjake seal nuki juures. Septembris käisin ortopeedi juures ja sain teada, et see padjake on gangliom, ei midagi ohtlikku, aga kui see mind segab ja ma soovin, saab selle eemaldada (kirurgiliselt muidugi). Võimaliku opi aja saamiseks arvati minevat umbes 4 kuud. Kohe küpses mu peas riukalikult geniaalne plaan ühendada „meeldiv kasulikuga“. Kumbki sõna pole otseselt võttes õige, kui lahti seletatuna on „meeldiv“ võrdne haiguslehel  istumisega ja „kasulik“ võrdub võimalusega end lasta katki lõigata. :)  Aga mulle endale tundus see täpselt just nii. Kuna mul oli võimalik ise otsustada, millal umbes opile minna, siis planeerisin selle algselt jaanuari lõpupäevadele, et pääseda töökohustustest ehk komandeeringust veebruari alguses. Ehkki vahepeal pakuti mulle vabanenud aega ka detsembrisse, ei kasutanud ma seda võimalust, sest mu kohusetundlik südametunnistus ei lubanud mul jätta eelarve koostamist ja aastaaruande tegemist lihtsalt kolleegide kraesse, kes nende asjadega polegi varem tegelenud. Aga ettevalmistatud aruande ettekandmine pole ju nii suur probleem. :)
Võib olla mõnele inimesele oleks just vahelduseks nö välisriigis komandeeringus käia, minus ei äratanud see kord vähemalt mingit tahtmist, pigem vastupidi. Esiteks oli tegemist sõiduga Leetu, kus olen käinud juba lugematuid kordi ja kokkusaamise koht asub kusagil pärapõrgus, eemal igasugusest asustusest. Teiseks ei ole üleüldse põnev sõita kohale, istuda päevad läbi nii, et taguots kange ja siis tuima näoga lugeda ette oma aruanne, mille vastu tunnevad huvi ja kuulavad vaid need isikud, kes tegelikult on eelnevalt saadetud kirjaliku aruande juba läbi lugenud ja nämmutanud. Minu mõistes täiesti mõttetult veedetud aeg,  ei saa tegeleda ka oma igapäeva tööga, sest pead kuulama nagu kukununnu ja mitte arvutiga tegelema, aga pärast tuleb ju tegemata jäänud asjad ikka ära teha. Ega seal kohtumistel midagi muud uut ja huvitavat ei toimugi, kui mitte arvata huvitava hulka seda, et valitakse keegi välja ja siis tiritakse tema „must pesu“ avalikkuse ette ja demonstreeritakse kõigile. Mulle millegipärast ei tundu, et need kohtumised oleksid oma olemuselt kuidagi arendavad või motiveerivad, eriti kui just sina võid osutuda „väljavalituks“. Ainuke positiivne pool neil kohtumistel on see, et kohtad oma toredaid kolleege teistest riikidest, kellega muidu igapäevaselt ju ei suhtle.
Neil kokkusaamistel osaleb tavaliselt 50 inimese ringis vähemalt 8st riigist, aga millegipärast ma ei usu, et enamus neist arvaks, et need kokkusaamised „arendavad“ on, vähemalt tööalaselt. Seda arvab vist ainult suur „boss“ üksi. Ehkki on võimalik, et mina olen lihtsalt juba nüristunud, sest  11 aasta jooksul  4-5 korda aastas osalemine võib oma töö teha.
Eelmine aasta kevadel juhtusin nägema EBS poolt pakutavat koolitust „Tulemusüksuse juhi arenguprogramm“ ja tundsin, et oleks vaja end harida, et saaks mingeid teadmisi, kuidas oma tööd veel paremini teha. Koolitus oli kokku 6 päeva ja maksis ka kena raha. Kui rääkisin oma otsesele ülemusele, oli tema kahe käega poolt ja oleks olnud nõus ka, et firma kompenseerib koolituse kulud. Paraku  aga sellised summad tuleb meil kooskõlastada suure „bossiga“...  Hoolimata sellest, et suur „boss“ sai infot sellest, mis koolitus see on ja mida sealt võiks õppida, nõudis ta, et koolituse kompenseerimise võimalikkuse jaoks ma peaksin koostama põhjaliku seletuse, miks mul on vaja seda koolitust, mida ma loodan sealt õppida. Et, kas ikka on nii väga vaja, kallis ka, ja meie oma „meetingud“ on ju piisavalt harivad. Ausalt jäin suisa sõnatuks, et miks inimene peab üldse põhjendama hariduse või harituse vajalikkust, pealegi ei oska ju keegi täpselt ette öelda, mida ta õppetundidest õppida saab – kui lõpptulemus juba teada oleks, siis poleks ju kooli vaja. :)
Selle kohta, et õppida pole ju vaja, sest meie „meetingud“ on piisavalt arendavad, ütles meie parajalt lõuapoolikust  infojuht, et „taandareng on ka areng“. Igal juhul sai koolitus on läbitud, investeerisin oma haridusse ise, sest pidasin seda oluliseks. Suure „bossi“ ees lömitama ei hakanud ja inimese harimise vajalikkusest artiklit ei hakanud koostama.
Kuid nüüd tagasi tänasesse päeva. (Eelnev jutt kirja pandud 12. Märtsil)  Ja nii ta pooleli jäi...

Tööle läksin uuesti 16. Märtsil, kui töö kodukontoris hakkas kiire info vahetuse puudumisel pisut segama. Pealegi on mu töö meiliaadress mingi klikiaegne, mille kasutamiseks (kirjade välja saatmiseks) on vajalik ühendus serveriga, ehkki hädapärast saab küll kasutada ka webmeili, aga see on vägagi tülikaks, sest puudub ajalugu ja kontaktid ja suuruseks vaid 50Mb.
Oleksin võinud vabalt veel kodus istuda, sest ametlikult oleksin võinud venitada oma „liikumispuude“ vähemalt 8 nädalani või siis rohkemgi. Aga ei, lonkasin tööle juba 5 ja pool nädalat peale  oppi – vahet ju pole, kus tooli peal arvuti taga istuda. Autoga sõitmisega õnneks probleeme ei esinenud, ehkki vasak jalg ja manuaalkäigukastiga auto.
Lõppkokkuvõttes tundsin, et olin ikkagi ka puhkust saanud, sest ikka üle kuu aja eemal olnud igapäeva virrvarrist ja tööaja vabalt valimine, seejuures võimalus hommikuti magada ja tõusta vabatahtlikult, mitte kella peale. Samuti võimalus, et hommikuti umbes kell 9 ärgates oled juba 5 minuti pärast kontoris koos kohvitassiga. :)