Neljapäev, 26. detsember 2019

Jõulupühade aeg


Viimane kuu-poolteist on jälle justkui lennates möödunud, põhilisteks märksõnadeks remont ja korrastamine. Ja seda lausa kahes kohas.
Novembri esimeses pooles sai lõpu minu esimene kogemus korteri välja üürimises. Enne rendile andmist lõin korteri piinlikult läikima ja puhtaks. Peale üürnike lahkumist sain järjekordse kinnituse, et inimestel on ikka väga erinev arusaam koristamisest, puhtusest ja võõra vara austamisest. Vaadeldes korterit mulle antud teadmisega, et kõik on koristatud, siis ei taha ma teada, mis enne sellist ’koristamist’ seal oli. Minu mõistes olid sealt vaid isiklikud asjad ära viidud, koristamiseni küll ei jõutud… Aga õnneks siiski midagi väga drastilist ka ei olnud, teenuse tellisin vaid diivani puhastamiseks, mis oli sellises olekus, et ise sinna istuda küll ei tahtnud. Muude asjadega sain/saan oma oskuste ja jõududega hakkama. 3 päeva kulus 52m² pesemiseks ja puhastamiseks, siis veel kolm päeva esiku, elutoa ja magamistoa ’seinamaalingute’ ülevärvimistöödeks, nüüd on jäänud veel köögis uued põrandaliistud, lävepaku ehitus rõduuksele ja veel nipet-näpet.
Kodus pikka aega veninud sauna duširuumi remont sai ka viimaks valmis neljandal advendil, nüüd saab jälle mõnuga saunatada. Tagantjärgi mõtlen, et kuidas korteris elades ei tundnud puudust iganädalasest saunaõhtust ja nüüd vaid kolmekuune paus hakkas juba meeleheidet tekitama.
Koduse esimese korruse remondi lõppemisega sain lõpuks elutoast välja sinna vahepeal pesa teinud ehitusmaterjalid, tööriistad ja saunaruumi kuuluvad asjad ning toale sai elamisväärne ilme. Algselt ei olnud plaanis sel aastal kuuske tuppa tuua, no mitte ei raatsi ühtegi kuuske lihtsalt ajutiseks kasutamiseks maha võtta. Aga just siis pakkus naabrimees paraja suurusega kuuse latva. Ju see pidi siis olema ja saigi see ladvakuusk omale koju toodud. R. käis järelkäruga toomas, eelnevalt ilmselt heades tingimustes kasvanud puu ca 2meetrine osa on ränkraske. Boonuseks on sel juba ka ehted küljes ehk siis käbid. Sai juurde pandud vaid tuled ja pisut ehteid, lume puudusel rõhk valgel ja hõbedasel seekord.



Pühade askelduste käigus midagi otsides leidsin puhvetkapist jõuluvana pildiga koti, sees kommikarp tumeda šokolaadiga ja tahvel valget šokolaadi. Mõtlesin, et mis ajast see kott seal kapis seisab, ei mäleta, et oleks kingitud ja mis põhjusel sinna kappi sattunud. Igatahes tegin kommikarbi lahti, väga hüva šokolaad. Esimesel jõulupühal poisiga videokõnet tehes tahtis ta mind juhatada just selle koti manu, mille jõuluvana olevat sinna kappi käskinud panna. Ta arvas, et ma polnud seda veel üles leidnud ja tavapäraselt ilmselt ei olekski, sest seal just selline vaid pühade ajal kasutatav varandus peidus. Paraku jõudsin varakult ettevalmistusi tehes sinna pilgu heita ja pidin pojale teatama, et olen šokolaadi juba nahka pannud. Aga tegelikult oli üllatus ikkagi, läks küll pisut teisiti kui plaanitud.
Videokõne oli ka vahva mõte, nii sai nagu korraks hopsti Uus-Meremaal pojal külas käidud ja tema sai kah peaaegu osa meie jõuluolust. Eks seal kandis on seda õiget jõulumeeleolu veel vähem kui meil siin Eestis, seal ju praegu pigem suvi, hommikul vara juba 15-16 kraadi sooja. Nägin ära tema praeguse elamise ja nõudsin näha ka autot, kus rool meie mõistes valel pool on (Uus-Meremaal on teatavasti vasakpoolne liiklus).
Seekord olid just tõelised jõulud, st. rõhk oli perega kokkusaamine ja ühine aeg, sai eelnevalt kokku lepitud, et kingitusi ei tee nö kohustuslikus korras, sest tegelikult ju võib kingitusi teha igal ajal, kui õige hetk tundub. Ja kuidagi hoopis mõnusam ja vabam tunne oli.  Aga päris aus olles pean mainima, et ise päris kingita ei jäänud, üks oli ju see puhvetikapist segadust tekitanud kott ja ühe kotikese oli veel üks habemik päkapikk kuuse alla poetanud salaja. Koosistumise ja jõulusöömaaja tegime jõulu esimesel pühal.
Ilmataat pole sel aastal ka eriti jõulumeeleolus, lund pole meie kandis praktiliselt isegi mitte sadanud. Ega erilist külma ka pole olnud, nüüd detsembris ei ole alla nulli vist läinudki. See eest on vihma ikka palju olnud, seega õuetoimetustele sellise rõske ja jahedaga väga ei tõmba. Ja ega seal aias ka erilisi muutusi viimase kuu aja jooksul märgata pole. Tänu plusskraadidele üritavad mõned roosid endiselt õitseda, ehkki pole just parimas vormis. Igihaljad taimed tunnevad end suurepäraselt ja värsket peterselli toidulauale võib endiselt õuest toomas käia.



Läiklehine mahoonia üritas isegi uuesti õitsema hakata.





Näsiniinel ka suured pungad.



Peotäis lumeräitsakaid tegi luudpõõsale valged õied.


Ja ei saa väita, et detsembris aias värve poleks...



Luuderohi on mu meelest suisa kasvanud nüüd sügistalvel.


Lavendlilgi kumab rohelist.


Loodus ja ilmastik on ise suured kunstnikud, seda pakku pole inimkäsi värvinud...




Praegune aastaaeg ei ole paraku mu lemmik ja ehkki omamoodi ma lumest väga puudust ei tunne, arvan, et natuke valget maad ja mõned külmakraadid oleks siiski positiivsem. Õnneks on talvine pööripäev juba möödas, päike pesast väljas ja päevad hakkavad kukesammul pikenema. Ametlikult võiks uue aasta alanuks kuulutada ja kaugel see kevadki on.  





Pühapäev, 10. november 2019

November aias

Juba ongi novembrist  pea 1/3 viuhti mööda saanud, aed on kohati selline luitunud ja närbunud, puud-põõsad lehetud, kuid siiski leidub ikka veel ka erksamad värve. Üks, kes ei raatsi oma sügisvärvides kuuest loobuda, on tulbipuu.



Ning endiselt on väsimatu õitseja omapärane leeklill Blind Lion. Varred on küll juba pisut kaldu ja upakil, kuid õiekobarad endiselt värske välimusega 😊. Õitseb juba oma 4-5 kuud.


Ka valge õiega suurelehine hortensia on endiselt tegus. Osa lehti on värvunud sügiseselt, kuid samas lehtede vahel alles rohekasvalged äsja puhkenud õied.



Ei saa üle ega ümber roosidest... Nii mõnigi näeb välja täiesti suvine ja teeb järjest uusi õisi .





Rhapsody in Blue on hulluks läinud, vähe sellest, et õitseb endiselt, on tema õisi keeruline pildistada, sest pildil olevad õied on minule ülepea kõrgusel, kusagil 2 m kanti.


Mõni roos on küll kaotanud juba oma lehed, kuid see ei taksita õitsemist.

 
 Ka salvei on rõõmsalt värske  😊.


Viinamarjad jäidki korjamata, sest endiselt väga hapud, söögikõlbulikuks ei saanudki 😞. Võrgu võtsin ära, ehk lähevad lindudele loosi...



Järjekordsed väsimatud õitsejad. Nende nõgestega on nii ja naa mul, aegajalt luban kõik välja rohida, aga saavad järjekordselt andeks, kui muidu värvivaesemal ajal oma kirjude lehtede ja lakkamatu õitsemisega jälle pilku püüavad ja ilmet annavad.


See ka üks paras umbrohi on, aga mingil põhjusel mulle sümpaatne, üks põhjus muidugi ka korduvõitsemine.


Astrid ka endiselt kenasti värvilised


See koht vajab veel korralikku puhastamist, leidub siin veel ohtralt praeguseks küll närbunud naati, kui ka liialdama hakanud füüsalit. Algus on juba tehtud, peenrataimedele selga kasvanud sirelit sai ohjeldatud, välja ilmus sirelivõsast bergeenia, pojeng ja hosta.



Tundub, et pikk soe sügis mõjub nagu uus kevad. Mahoonia on ka otsustanud uuesti õied avada. Õiealgeid on rohkemgi ja kui nüüd lubab plusskraade jupiks ajaks, siis võib siingi korduvõitsemist näha.


Mikrobiootal samasugused pungakesed nagu kevadel.


Magesõstar on lehed juba ammu maha visanud, nüüd ajab hoolega uusi pungi, endal vettinud marjad alles põõsas.


 Ning muru endiselt roheline, hakka või niitma ja värve jagub ka taustale. Õnneks pole meid veel lume ega ka eriti külmakraadidega õnnistatud.


Viietine akeebia, mis peaks olema külmaõrn, püsib endiselt peaaegu suviselt roheline. Natuke nagu oleks lahjemaks jäänud. Tegelikult tahaksin ta kuhugi mujale istutada, sest varjab soojendavat päikest meie kaktusele.Kahtlustan, et kaktuse niru välimus ja vähene õitsemine viimastel aastatel on paljustki just valguse puudusest. Üks vohav kibuvitsaks läinud roos sai juba küll välja katkutud (oli paremal pool akeebiat), eks näis, mida kaktus tuleval suvel sellest arvab. Samas see koht tundub akeebiale sobivat, seega otsust raske teha.


Nende kahe järgmise pildiga tahaks tähelepanu juhtida hulluks läinud roosidele. Sel pildil on hoolega vaatamisel näha, et tavalised pargiroosid on kasvatanud lausa 3 meetriseid võrseid (üks pildil otsaga vasakul oleva puu võra ülemiste okste taustal).


Ja siin pildil vasakul hüpermõõtu kasvanud inglise roos Rhapsody in Blue, osa võrseid üle 2 meetri. Kirjelduste järgi peaks see põõsasroos kasvama heades tingimustes 120-150 cm kõrguseks, tuleb välja, et sel aastal olid vist ülihead tingimused 😂. Pikkuse viskamine algas peale esimest õitsemist.
Teine 'hull' on pildil pisut keskkohast paremal, tema on Alchymist. Roniroosina on selline kõrgus küll täiesti normaalne, väljaarvatud see, et pea kakskolmandikku kasvu on sel aastal. Tema taltsutamine ja toestamine on number omaette, sest pole suutnud välja mõelda õigeid tugesid. Maasse torgata tema juures midagi ei saa, sest suured kivid igal pool vastas, ainult maa peale toetamisest ei piisa, sest meie tuultega on toed kohe kusagil paigast ära teises kohas ja mitte nii kui peaks.


Majaesine okaspuuala läbis noorenduskuuri ja stiilimuutuse, ise olen juba peaaegu rahul. Okaspuuala terav nurk, mis otse aknasse sihtis, sai ümaraks vormitud. Mulda ei ole raatsinud veel peale panna sinna, kuhu hiljem muru peaks kasvama, sest see liivasegune kraam sobiks hästi näiteks kukeharjadele või teistele alpitaimedele pottidesse, plaan oleks uuendada pottides olevaid kooslusi, aga plaanist edasi pole jõudnud.


Pisike ümaravormiline kuusk (nimi ei tule praegu meelde) vasakul hakkab oma ümarat vormi jälle taastama. Eelmise aasta põud tegi talle vist liiga, oli üsna kuivanud keskelt ja nägi suhteliselt rääbakas välja. Kahetipulise Conica ja kirju kadaka vahel sai üks kirju kadakas maha võetud, oli teisel kuivanud oksi ja lisaks kasvas Conicasse sisse. Loodan, et ehk kanadalane ka taastub mingil määral, vähemalt saab jõulutulesid ilma suurema trügimiseta paigaldada 😃. Paremal olevad pargiroosid olid ka käest läinud, osa ligi 4-5 meetriste susarapusaratega, sai kõvasti lõikuspidu peetud. Mõte on sealt need üldse välja rookida ja lisada hoopis veel mõningad pehmemate okastega tegelased ehk okaspuud. Peale kadaka eemaldamist ärkas erksamale elule enne varju jäänud mikrobioota, lisandus üks roomav kadakalaps 'Blue Carpet'.


Pildid on tehtud reedel, 8.novembri ennelõunal. Pärast oli muid tarvilikke tegevusi, nagu näiteks autole talvepapude paigaldamine, seega õue rohkem ei jõudnudki, nüüd ju hakkab nii varakult hämarduma.
Laupäeval see-eest tuli tuju just õues askeldada ja üsna edukalt, päris mitu siiani tegemata asja sai nimekirjast maha tõmmata. Möllasin tiigi ääres, kus lepavõsa oli peale tungimas - sai siis üleliigsed maha saetud või kaksatud kääridega. Viskasin viimased tomatipotid kasvuhoonest välja ja tühjaks - enne oli kahju, taimed ilusad ja uuesti õitsemas, too või tuppa kasvama, aga kuna ruumi ei ole, siis ikka komposti. Korjasin tööriistu kokku ja varju alla, ilmselt suuremaid kaevamisi ja rohimisi selle aasta numbris ette ei tule 😏.
Tänane päev oli märg ja vihmane, õue ei meelitanud. Sai toimetatud tubaste asjadega. Duširuumi remont ka vaikselt edeneb, põrandaalune tegevus on nüüdseks R. poolt betooniga kinni müüritud. Nüüd peab töö asjatundjale üle andma, kes aitab põrandakütte paigaldada ja plaadid paika siluda. Siis veel dušinurk kokku monteerida ja peakski jälle saunamõnusid nautida saama.

Pühapäev, 20. oktoober 2019

Kirev oktoobrinädal

Möödunud nädal oli parasjagu kirju ja sisaldas nii planeerituid kui ka ootamatuid tegemisi.
Esmapäevane hall ja vihmane ilm õue ei kutsunud, seega võtsin vahelduseks ette koristamise majas, mis lõppematu remondi ja poriste käpa-ja jalajälgede tõttu kipub tolmuseks ja räpaseks muutuma. Ehkki koristamine oleks küll meeldivam, kui loomulikku valgust rohkem, kuid see ju praegu tähendaks ilusat ilma ja siis pigem õuetööd meeles. Aga valida polnud midagi ja päevavalgust vähevõitu vastu maad toetuvate pilvede tõttu, nii sai isegi toas tuled põlema pandud keset päist päeva.
Teisipäev tõi ootamatuid uudiseid ja väljakutseid. Esiteks sain teate et olen valitud neljapäeval toimuvale praktikajuhendajate koolitusele - valitud seepärast, et koolitus puhta tasuta pakutud 😄.
Väljakutseks sai sõbranna küsimus, et tal 10 klassi neiu on oma matemaatikaga hädas ja kas mina saaksin teda õpetada. Vastasin talle, et matemaatika koha pealt jään vastuse võlgu, 35 aastat tagasi olin kõva tegija ja hullult meeldis, aga nüüdseks olen paraku ju enamuse ära unustanud ja ei oska isegi arvata, kas suudaksin õpetada, peaks vist ise enne õppima ja meelde tuletama. Eks siis tulid mulle õhtul külla, õpik kaasas ja siis selgus, et tegemist on ruutvõrratuste lahendamisega. Mina vaatasin neid ülesandeid nagu vasikas uut aiaväravat ja olen mingil põhjusel üsna veendunud, et minu ajal kooliprogrammis selliseid asju polnudki (ruutvõrrandid küll, aga võrratused..), igal juhul midagi tuttavat küll ei meenunud. Ja pidin neiule ausalt tunnistama, et mina teda aidata ei saa, täitsa tühi koht sellel kohal. Õnneks ma ju ka ei lubanud, et aitan, seega loodan, et sel päeval väga suurt pettumust neiul polnud.
Aga endal jäi kripeldama ja kui külalised lahkunud olid, siis hakkasin interneti abil uurima, millega tegemist ja kuidas asi käib. Sain endale selgeks tehtud, mida peab arvestama ja mis on vajalik teada ülesannete lahendamiseks. Siis lahendasin poole ööni hasartselt ülesandeid 😰. Ja jätkasin hommikul... Kokku nii 15 lehekülge ja üle 40ne ülesande, siis olin alles veendunud, et oskan nüüd küll. Kolmapäeva õhtul siis kordasime kokkusaamist ja püüdsin siis neiule ka selgitada, mida ma välja olin uurinud ja mille abil ning kuidas neid ülesandeid saab lahendada. Tundus, et oli abiks küll seekord, vähemalt väitis neiu, et sai palju targemaks ja eile kuulsin, et ta oli saanud ka oma matemaatika hinde paremaks parandatud. Mul endal oli ka väga hea tunne, esiteks sain kedagi aidata ja teiseks õppisin ise uusi asju. Nii siis üks õhtu õppimiseks ja teine õpetamiseks. Igatahes oli parasjagu põnev, vähemalt minu jaoks, eks nii mõnigi vast ei saa aru, mis matemaatikas põnevat on, aga eks igaühele oma 😤.
Kui teoreetliste teadmiste jaoks olid õhtud, siis päevad olid õue jaoks. Teisipäev ja kolmapäev olid õnneks ilma vihmata, sai ette võetud ühe pargirooside pusa harutamine ja välja kaevamine. Päris ära ei raatsinud ka visata, ühe suure juurikapusa tarisin teise kohta, nö heinamaasse kivide vahele, las ta seal siis laamendab, teise juurika andsin sõbrannale, ehk on tarbeks. Seal, kus need pargikad kasvasid, on nüüd aia kõige umbrohuvabam ala, sest kaevusin üsna sügavale ja puistasin hoolega, lisaks sain kärutäie kive maa seest. Meil seda kivipuru ikka jätkub, vaid suuremad said välja korjatud, sest ega kõiki ka ei saa, maapind võib nii jupp madalamaks jääda 😌. Eile istutasin sinna kolm tumedalehelist veigelat, Nana Purpurea.
Neljapäevane päev kulus põhiliselt koolitusele, päris tore oli ajusid tuulutada, teiste inimestega suhelda ja ühtteist uut ja huvitavat kõrva taha panna. Kuna koolituse korraldaja on Räpina Aianduskool, siis kõik 'õppurid' on aednikud, kes pargis, kes aias, kes aiandis. Seega ka ühist keelt...
Teine koolituspäev on veel tulemas, novembris.
Pärast koolitust oli emaga poe ja raamatukoguring. Tavaliselt ise raamatuid eriti ei võta, koduski neod küll ja küll, aga jäi üks raamat silma ja siis tuli meelde, et tahtsin uurida ja lugeda lasteraamatuid pokudest. Eks üks peamine põhjus on, et Edgar Valter on mulle alati muljet avaldanud ja meeldinud. Ja nii siis lahkusin mina raamatukogust kahe raamatuga, Pokulood ja Pokuraamat, täitsa paras lugemine ja pildid siin metsas elades 😄.
Kuna neljapäeval jäi koolituse tõttu ehitusmaterjalide shoppamiseks liiga hiline aeg, siis parandasin selle vea reedel. FBs leiab ikka igasugu asju... Mul nimelt idee uuendada teisele korrusele viivat treppi, millel astmed praegu värvitud soome papiga kaetud. Nuputasin tükk aega, mida sellega teha ja tundus parim kate vahetada laminaatparketi vastu. Siis selgus, et mul oleks vaja tavapärasest laiemat parketti, sest keerukohal astmed pisut üle 30 cm. Teadsin, et sellist on olemas, esiku põrandki sellisega kaetud, kuid tundub, et pole vist eriti populaarne ja saadavus olematu. Lisaks tahtsin pigem heledamat, see kitsuke trepikoridor niigi pimedavõitu. Ja ootamatult leidsin siis FBs, et keegi müüb selliseid jääke ja poolmuidu. Seega reedel võtsin ette ja tõin ära, parkett on uus ja pakendis, üks pakk anti mulle suisa muidu ja lõppkokkuvõttes maksin umbes 9 m2 eest 20 €. Siis veel mõned liistud Puumarketist, kus ka parimad hinnad puitmaterjalidele ning veel nipetnäpet. Ja veel 6 kotti mulda soodushinnaga mulda varuks uuest Espakist Keilas.
Eile sai veel pisut aias toimetatud, veidi umbrohtu isegi eemaldatud ja mõned taimed istutatud. Õnneks hakkab potsikute rivi otsa saama, mõnele veel tuleb koht välja mõelda või siis ette valmistada.
Tänane päev valmistas pettumuse, sest keset päeva hakkas jälle sadama. Hommikul tegime järjekordse treti ehituspoodi. Seekord tagasisõit pisut ekstreemne, sest ostetud plaatide tõttu ei saanud tagaluuki kinni ja nii sai 15 km 'ületõstetud tagaotsaga' sõidetud. Muud polnud midagi, aga mul hakkas tagaistmel pisut jahe 😃.
Ja siis õueriided selga... Sain jälle paar potsikut tühjaks ja taimed mulda. Siis väike fototuur. Ning siis hakkas tibutama, korjasin kähku enamvähem tahenenud pesu nöörilt ja viisin tuppa. Kuigi korraks tundus, et ilm paraneb, siis viivu pärast hakkas veel rohkem sadama ja sajab siiani.
Pilte tegin põhiliselt roosidest, mis tänasel 20ndal oktoobrikuu päeval näevad välja nii õrnad ja värsked nagu oleks alles suvi.














Tiik on jälle ääreni vett täis, luik on kummuli, aga kätte teda sealt keeruline saada 😉. Tiigiümbruse korrastamiseni ehk jõuan järgmisel aastal...


Ja Aalu tunneb end mõnusalt igas asendis, eriti muidugi siis, kui kaminatuli veel soojendab 😍.


 Ja ongi käes aeg Aalust eeskuju võtta...