Tormiblogi

 Seekord ei läinudki palju aega mööda, kui tekkis teema, millest kirjutada. Või siis pigem näidata 😉.

Nädalavahetuseks lubas koledat ilma, vihma ja tormi, seega erilisi õueplaane ei teinud. Laupäeva hommik ka just õue ei meelitanud, seega jällegi sai ette võetud tubaseid tegevusi. R tegi ühes toas elektritöid, kus osa vanu aegu näinud juhtmeid vajas välja vahetamist, mina tegelesin pisut õmblustöödega. Nii see päevake kulges, tuul muutus kogu aeg tugevamaks, õnneks vähemalt ei sadanud.

"Lõbus" hakkas kell 15,45, kui lahkus elekter. Sauna tegime tule lootuses ehk elekter ikka tagasi saunatamise ajaks. See lootus küll ei täitunud, seega sauna ei saanud (vett ju pole, kui elektrit ei ole...), kuid see-eest oli maja soojem.

Järgmine etteaste tuulepoiste poolt oli poole viie paiku, kui praktiliselt maja kõrval käis korralik raksakas. Meil sealpool mõned pisut viltused puud ja suunaga maja poole ning üks saar oligi juured maast lahti tõmmanud ja kiivas, toetus hetkel veel vildakamatele pärnadele. Ehmatus oli ikka suur, süda kloppis nii, et tahtis kurgust välja tulla ja aju püüdis meeleheitlikult midagi nuputada, kuidas asja lahendada. Aga ei olnudki vaja, järgmine rajuhoog tõmbas siis kogu pundi maha. Juhuslikult nägin ise aknast, kuidas see juhtus. Ja kohe saabus nö rahu, sest puude oksad jäid majast umbes meetri kaugusele, vaid terrassi katusele ulatusid mõned peenikesed oksad. Tormasin kohe õue ja muidugi oli vaja suursüdmus jäädvustada põhjalikult. Esimene pilt ukse juurest...

Välikemps on nüüd keset lagedat õue ja jäi täiesti puutumata. Puutumata jäi ka teisel pool asuv puukuur. Kannatada sai kasvuhoone - sellest pole nüüd enam küll suuremat järgi, ja pesuplatsi postid. Aga ma ei tea, kuidas tormijütsid tõesti oskasid perfektselt need kokku 5 puud maha võtta nii, et kõik vajalik jäi terveks, ennetähtaegselt said lammutustööd alguse vaid kasvuhoonega, mis nagunii likvideerimisele kuulub. Ja veel positiivne pool - järgmise aasta küttepuud on lausa kuuri kõrval hunnikus, ainult sae ja lõhu 😃.

 

Vaade teise korruse aknast.

Eile koristustöödega ei alustanud, sest esiteks tormas endiselt korralikult ja asi vajas nüüd nö seedimist. R saagis ära vaid need mõned mõned oksad, mis terassi katusele ulatusid ja seda kriipisid. Pealegi kartsime, et puud võivad suure tuulega veel liikuda ja ka vajuda, seepärast siis mõningad ennetustööd.

Hommikul tegin suurema ringi ja avastasin, et ka vana remmelgas oli otsustanud juured maast tõmmata Kusjuures oli see ka üks kaalutletud projekt, sest remmelgas ka viltune ning sisuliselt aja küsimus ja ammu mõeldud, et kuidas seda maha võtta. Ka need maja juures olevate puudega oli samad mõtted olnud. Asi jäänud peamiselt mõtteks, sest nii suuri puid ei ole lihtne niisama maha saagida ja tõstukiga ligisaamine oleks ka omaette ooper olnud kui üldse.

Võsas veelgi mõned murdunud puud.

Pildid nüüd siis tänastest tegemistest. Enamus päev saigi õues veedetud, ega toas nagunii midagi teha poleks olnud, elektrita olime pühapäeval kella 5ni, kokku 25 tundi. Tuul oli tugev, kuid mitte nii hull kui eile õhtul ja öösel ning õnneks jällegi ilma vihmata. Võiks peaaegu öelda, et ilus ilm 😀.

Kasvuhoone esikülg näeb välja nagu mõni metsaonnike 😅.

Tagumist külge pmst enam ei ole, üks puutüvi on kasvuhoones täpselt vahekäigus. Mõtlesin, et otsiks viimased tomatid üles ja tooks tuppa, kuid täna ma kasvuhoonesse sisse veel ei pääsenud.

Huvitav on see, et nii suurtel puudel juuri praktiliselt ei ole. Selle 4- harulise pärna mätas on maksimaalselt pool meetrit paks vaid ja saarel pole mätastki õieti.

Ja nii see täna jäi, eks tasapisi tuleb edasi toimetada. Vana remmelgas võib oodata, lamab seal, kus kedagi ega midagi ei sega, võib seal kasvõi kevadeni pikutada. Eks taimed said ka pisut kannatada, õnneks neil on omadus kevadel uuesti tärgata. Rohkem aega võtab vaid valgel näsiniinel ja teisel pool sai pihta üks aed-hortensia ning veel üks põõsas. Arvan, et nemadki taastuvad, kuid see võtab pisut rohkem aega.

Tegelikult sai täna meeletu töö ära tehtud. R saagis ja saagis, mina siis vedasin oksi minema ja korjasin juba valmis küttepuid kokku, läksid riita kuivama. Loodan, et hommikul ikka voodist püsti saan, seljast käivad sähvakad läbi, nii et käiku läksid nii valuvaigistid kui ka geelid. Õnneks sai täna end ikka korralikult puhtaks pesta, mõnulesin tükk aega kuuma duši all.

Septembrist oktoobrisse

 Septembrikuu viimase päeva ehk laupäeva hommik oli üsna märg, öösel oli vihma sadanud ja seda jatkus varahommikussegi. Seega õuetööd väga ei ahvatlenud ning ette sai võetud tubaseid koristustöid ja muid tegemisi. Poolest päevast oli väljas küll juba üsna klaar, isegi pesu riputasin lageda taeva alla nöörile kuivama - saab vähemalt värske lõhna ligi 😉. Aias piirdus tegevus siiski mõningase ekskursiooni ja paari pildi tegemisega.

Maja ees on meil kaksikkoonika nägusid tegema hakanud, eriti tuulega grimassitab igatpidi ning vihmaga vajub suu ka rohkem lahti. Pilt ise küll septembri alguspäevilt, kuid nägu praegugi veel alles.

Septembri algusest veel pärit pildid trompetipuust ( Catalpa purpurensis), kellel sel aastal ühel oksal üübersuured lehed, teistel okstel siiski nö tavalised.

Igal pool kasvab igatsorti seeni, pole elus enamusi mitte kunagi näinud. Liitusin FBs isegi seenegruppidega, et oma teadmisi täiendada - põnev ju teada saada, kes või mis, mis sest, et ise seeni ei korja ega söö, nii et nende söödavus ei ole oluline. Isegi sõdur-sirmikud seisavad vapralt langemiseni 😀

Ja mingid nunnu välimusega kännuseened...

Sel aastal ruulivad kõrrelised ehk need, mis meil on - siidpöörised. Kui päris paljud taimed tänu varasuvisele põuale meie aias sel aastal oma täiskasvu ei ole saavutanud (eriti hostad ja nt vesikanepid), siis kuivalembemad ja hilissuve taimed vohavad hullult.

Sügav purpurpunane ja punaste vartega siidpööris, nime jään võlgu.

Kahju, et amuuri siidpööris meil õitsema ei jõua, oleks ikka uhke küll siis, kasvu jatkub pea kolme meetri jagu.

Hiliseid õitsejaid aias jagub. Viltusel kilpkonnalillel kõrgust ka nii meetri jagu.

Metsaservale istutatud hortensiad õitsevad ohtralt ehkki ei ole kunagi sinna jõudnud neid lõikama või mingil muul kujul hooldama, hea, kui pisut rohtu niidetud ja võsast välja eksponeeritud.

Aga ühel neist on väga põneva kujuga õis ning suurust ka üksjagu. Minu jaoks jällegi nimetu tegelane paraku...

Veel uhkeid õitsejaid, kui septemberist saab oktoober...

Hiljuti istutatud kukeharjad näitavad potist pääsemise tänutäheks õisi.

Pisut vanemad tegelased kosuvad, kasvavad ja õitsevad.

Seitsmepojapuu sai mõned aastad tagasi uude kohta, talle ilmselt sobib see hästi, sest on endale kena vormi ja kaks korda jämedama tüve juba kasvatanud ning sel aastal, ilmselt tänu pikalt soojadele ilmadele, õitseb pea üleni.

Mitmekordne õitseja sel aastal.

Hortensiate paraad

Sinine lõokannus otsustas ka teist hooaega teha.

Taustal hübriidülane mängib sel aastal hiiglast, igaljuhul mulle üle pea, samas kõrval tavaliselt 2,5 meetrised vesikanepid tänavu sellised meetrimehed vaid.

Ka igihalil jälle kevad...

Suurelehised hortensiad on võimsa lehestiku kasvatanud, kuid pildil oleval õisi ei paista. Ta küll tavaliselt ka peidab need enda sisse, kuid juba uurisin, ikkagi ei ole...

Teine kasvuga nii ei pinguta ja näitab ka mõnda õiekest, peaksid olema küll pigem sinised, tegelikkuses roosakad ja pildile jäid peaaegu valgena.

Ja kes too on, pole aimugi, ka ei ole ma aru saanud, kas ta õitseb või mitte, selliseid selgelt eristuvaid õisi ei ole kunagi märganud. Lähitulevikus peab vist juba teda piirama hakata, üsna suureks puhmaks juba kasvanud.

See vist kermesmari, igal juhul, on kes on, kuid näeb dekoratiivne välja oma viljadega.

Ka osadel hostadel jälle kevad. Imeilus valge õis sel tegelasel.

Aedhortensia Early Sensation on tänaseks siis selline mannavahuvärvi. 

Ta meeldib mulle, sest on esimene hortensia, kes õitsema hakkab juba juuli esimeses pooles ja tema õitsemist ning muutumist saab üldjuhul nautida lausa 3 kuud. See pilt 15ndast juulist.

Mõtlesin küll juba vahepeal, et aiatööd enam ei ahvatle, kuid platsitäis taimi igatseb vabadusse ja püüdsin siis pühapäeval vähemalt mingi panuse nende vabastamiseks anda. Vabadusse pääses helmikpööriseid, tiarelle, suureõielisi tellimaid, südame-emajuuri, metsülaseid Elise Feldman, veel pääses potist Thunbergi kukerpuu "Diabolicum", laiuv tuhkpuu, üks astilbe (ei teagi, mis värvi, eks hiljem paistab), üksik valge lupiin. Kohta vahetas kevadel istutatud rodo, mille esimese hooga varju peitsin, kuid selgus hiljem silti vaadates, et see on päikesearmastaja. Lisaks kasvas sellele rodole seal esialgses kohas selga veel kuningosmunda, mis rodo istutamise ajal veel kasvufaasis oli ja nii tundus rodo suht lagedal, kuid hiljem ei paistnud enam üldse välja. Olen nüüdseks aru saanud, et kevadel on keeruline istutada, sest sul pole meeles, kui suure ruumi võtavad naabertaimed, seetõttu kujunduse mõttes on sügisel parem orienteeruda.

Lõpetuseks arvan, et kui soojemat ja kuivemat nädalavahetust peaks veel juhtuma, siis jõuaks veel mõned potid tühjaks teha, aga ei juhtu ka midagi, kui järgmiseks ( või ülejärgmiseks...) aastaks jäävad.