Värviline september

 Mis siin ikka jutustada...

Oktoobrikuu värvid

 Sügav sügis on käes, suurem aedlemine on juba ammu lõpetatud, sest nädala sees enam aeda ei jõuagi. Hommikuse väljasõidu ajaks ei ole veel valgeks läinud ja tavaliselt on töölt jõudes soov pisut istuda ning lõõgastuda, sest tööpäev kulgeb püstijalu tegutsedes ning eks vanus ei ole ka enam 20. Siis tahaks veel süüa, kuid iseenesest ju toit ei valmi, seega on kell pärast neid toimetusi nii kaugel, et väljas juba pime.

Olen püüdnud vähemalt ühel päeval nädalas ka aias toimetada, umbrohule olen juba käega löönud, kuid püüdnud koha leida ja maha istutada nii mõnegi taime, millest mõned juba paar aastat kannatlikult potis oodanud. Ja ka mõningaid ümberkujundusi, pügamisi jms.

Sügisene aeg aias on mulle isegi meeldima hakanud, ei hooligi sellest, et õitsvaid taimi vähevõitu, kuid see eest on nii paljud põõsad-puud kui ka püsikud pidevas muutumises oma värvidega. Paraku ei saa kõike nii hästi pildile kui silmaga nautides.

Okaspuualas tegin ühes nurgas põhjaliku ümberkujunduse, välja sai roogitud võsatäis krantsiks läinud põõsasroose ja asemele pisikesed okkalised - valge soomusmänd Malenkii ja Kanada tsuuga Jedeloh olid juba 2 aastat kannatlikult oodanud oma aega, sest olid just siia planeeritud, kuid kuidagi ei suutnud varem teostada. Kääbus mägimänd tuli Ahtilt sel aastal, seega ei pidanud kaua ootama, küll ootab potis veel teine samasugune.

Seeni tunnen halvasti, vast vaid mõnda üksikut, kuid sügiseti kasvab meil siin nii õuel, peenras ja igalpool igatsorti eksemplare, millele ei oska nime anda. Arvan, et enamus ei ole ka söödavad, kuid valik on kirju. Üks põnev eksemplar jäi ka pildile.

Kõrrelised on sel aastal palju niruma kasvuga kui tavaliselt, tundub, et suvine põud ja kuumus ajas asjad sassi. Sellegipoolest on siidpöörised ikka võimsad küll.

Hortensiad, hübriidülane, männaskanepid...

Roosid õitsevad, lehed juba enamus varisenud.

2 aastat tagasi istutatud jaapani lehis kosub pidevalt ja on nii nunnu.

Neiusilm teisel õitsemise ringil.

Lookleva forsüütia sügisvärvid on imelised...

Avastasin aiast purpurpunase sügisvärviga pihlakalehise puukese, aga pole halli aimugi, kes too võiks olla tegelikult.

Tammelehisel hortensial ei ole ka õisi märganud, kuid tema on juba niisamagi dekoratiivne oma lehtede tõttu. Siin pildil ei paista välja tema tõeline värvipidu sügisel.

Parukapuud peaks tuleval aastal korralikult pügama, kuidagi rootsik kohati, kuid värv on super.

Astrad alles alustavad.

Lemmikfloks "Blind Lion" on üks hilisemaid ja õitseb kõige kaunimalt siis, kui teised floksid ammu lõpetanud.

Hubei ülane tahab ka juba kantseldamist, paar viimast aastat on hakanud paljunema, peaks teda mujale ka kaunistuseks istutama. Ka selline hiline õitseja.

Hortensia Early Sensation õitseb juba mitu kuud, algul siis valgena ja läheb aina roosamaks. Ka üks lemmikutest, olen ta kujundanud tüvevormi ning saan imetleda iga kord, kui  tagauksest välja astun.

Veigelad on ka suured lemmikud, siin üks ka õitsemise teisel ringil.

Ja, noh, äädikapuu - paras umbrohi, kuid põnev oma värvides.

Aias oleks teha küll ja küll, kuid võtan asja rahulikult ning teen vaid siis, kui õige tunne on - ei taha, et oleks nagu kohustus. Õnneks mulle üsna meeldib rohimine, kuid kogu aeg sellega ka tegeleda ei tahaks ja paraku on aed niivõrd suur, et sellist aega ei saa ilmselt olema, et kõik kohad kenasti klanitud. Pigem olen võtnud nüüd ka suuna, et istutusalasid koomale tõmmata, sest lihtsalt aeg ja jaks ei käi üle. Ja ei püüagi kogu aeda korras hoida, vaid võtan ette nüüd alade kaupa või kuidas ideid tuleb 😉.

Pikad pausid blogimaailmas...

 ...hakkavad pigem reegliks kui erandiks kujunema, kuid ega ma nii väga usin kirjutaja ei olegi kunagi olnud. Mis teha, kui tegutsemine on meelepärasem, kui kajastamine 😉.

Kevad aias edeneb omasoodu, sel aastal võiks seda selliseks klassikaliseks liigitada, ikka tasa ja targu, ilma suuremate ootamatute ilmanähtusteta. Võrreldes viimaste aastate kevadise ajaga on tänavu kõik kuidagi hilisem, sest oli ju nii talvekest kui ka pikalt jahedat aega. Kuidagi on nii jälle huvitavam, sest ikka ja jälle avastan aiast uusi taimi, mis varasemalt kas märkamata jäänud või on just selline kulg mõnele  just sobilik enda eksponeerimiseks.

Eelmisel aastal sai aiatöödest villand juba augusti lõpul, kui vihmaperiood algas. Ja ei tulnudki isu tagasi hoolimata, et teha oleks olnud küll ja küll. Isegi pilte ei tahtnud teha.  Ja initsiatiivi tapab ka arusaamine, et hoolimata sinu tööst ja vaevast ja põhjalikkusest peenarde rohimisel ning omaarust vabanemisest invasiivsetest tegelastest ning juurumbrohust, näeb sinu kätetöö vili järgmine aasta veel hullem välja kui enne oligi, sest sinna on ilmunud veel lisaks igasugu mittevajalikku kraami või irvitavad peitu pugenud invasiivikute järglased 😡.

Üle-eelmise aasta sügisel tegin nn Tootsi peenras puhastust - omaarust kaevasin välja kõik laiali valgunud varemerohu juurikad (Suveaeg), eelmine suvi lõin lihtsalt käega ja nüüd avastasin, et seal tervitab mind vähemalt 30 varemerohu võsukest... No ole siis optimist, et aia korda saad...

Õnneks on kevadeks "kopp ees aiatöödest" siiski kevadeks kadunud ehkki nüüd pisut teised takistused ehk siis ajalimiit, nüüd ju vaid nädalavahetused ning puhkuse ajad. Võimalik, et ka mõnel ilusal ja soojal õhtul saab pisut tehtud kuni valge aeg kestab. 

Ka sel aastal on pildistamisega kehvad lood, mis sa ikka neist samadest asjadest iga aasta pildistad pigem siis, kui märkad midagi erakordset või emotsioone tekitavat. Mai kuus on pildistamist väärinud 

tee remont-rohimisprojekt

Kolmiklilled

Malati portree

täidisõielised varsakabjad müügiplatsil, mida keegi ei osta - tuleb koht mõelda, kuhu nad maha istutada

õiemeres jaapani kirss Accolade

ploomipuu plahvatus

nunnud aubrieetad

metsaservalt leitud eksinud priimula, mis plaanis aeda tagasi kolida

nurmenukuväli

Kamtšatka kevadvõhk

tiibpojeng

(no ei tule nimi meelde...)

miski priimula

umbrohuvaibast välja upitavad hüatsindid, roosa selline kirjumirju tegelikult

peenras kasvav nurmenuku sarnane, kuid lopsakuse ja suuremate õite tõttu arvan, et ka siiski priimula

Aalu portreepilt  (PS. Aalu on jäädavalt Aaduks ristitud...). Siiberdas jalus ja müksis kätt, kui üritasin taimi pildistada 😊.

Eile (esmaspäeval, 17.05.21) oli meite kandis mõnusalt soe ja pilvealune ilm. Esimesel ametlikul puhkusepäeval sai pärast majapidamistööde tegemist alustatud või siis pigem jätkatud oma firma vabatahtlik tööga ehk siis müügitaimede puhastuse ja rohimisega. Nohistasin platsil üsnagi mõnuga, kuni kaasa peale kella nelja töölt saabus ja tõi kaasa vihmapilved ning temperatuuri alanemise. Hea oli, et otsustasin lõpetada ning asjad varju alla panna, sest mõne aja pärast oli kohal ka paras padukas.

Täna eriti enam õue ei tõmmanud, kõik oli piisavalt läbi vettinud ning kraadiklaas suurt üle 10 kraadi ei tõusnud, vahepeal oli isegi 8 kraadi vaid. Pilk jäi pidama tubasel poolikul projektil, st teisele korrusele viiva trepi uuendamisel. Projekti algusaeg jääb aastasse 2019, kui selle aasta suvel sai muretsetud peamine materjal. 2019 novembris sai esimesed liigutused ka ning trepp nägi välja siis selline (vanaisa ehitatud trepp, sellisena vast üle 50ne aasta vastu pidanud?)

Viimase aasta jooksul nägi välja siis selline ehk siis viimased alumised astmed endiselt tegemata kuna mõistus, julgus ja head mõtted olid nende käänukohtade pärast vahepeal otsa saanud.

Tänane seis enne finaali

Ja lõplik tulemus paari tunni pärast 😍.

Ei olnudki nii hull rauasaega sakikesi sisse rihveldada ja kena tulemus saavutada. Üks liist (esimene) läks pisut aia taha, järgmisega tuli juba idee, kuidas parimat tulemust saavutada. Ja üks liist tuli jätkata, kuna matemaatika ostmisel ei olnud piisav. Kui rikkaks saan, ostan veel ühe liistu ja vahetan praagi kvaliteedi vastu 😋.