laupäev, 12. oktoober 2019

Sügismõtted

Sügis ei ole mul just lemmik aastaaeg. Kui kevadel tekivad sellised alguse ja ootusärevuse emotsioonid koos tahtmisega tegutsema hakata, siis sügisel on  pidevalt selline lõpetamise või lõppemise tunne, mis tekitab ka  pisut kurvameelsust ja tahte puudust. Teha oleks ju küll ja küll, kuid siiski see sisemine mina leiab alalõpmata mingeid vabandusi ja ettekäändeid mitte tegemiseks. Ega õuetöid selline jahe, rõske ning märg keskkond ka eriti soosi. Terve see nädal on sadanud pea iga päev, kuivem oli vaid neljapäeval, kuid siis olid kokku lepitud ja planeeritud tegemised kodust eemal.
Eile tegelesin suhteliselt mõttetu tegevusega, nimelt püüdsin põranda lõhkumisega kaasnenud tolmukihti vähendada sauna eesruumis. Mõttetu tegevus seetõttu, et pisut tolmutamisetööd on veel teha, aga mulle hakkas see pardak seal ajudele käima. Nagu öeldakse, et tagantjärgi tarkus on ainuke täppisteadus, siis just tegin seda, mida oleks pidanud enne tolmutamise algust tegema, nimelt sai suure hurraaga remonttöödega alustatud ilma, et oleks asju ja rätikuid jne. saunaruumist ära korjanud. Seega oskab vast igaüks ette kujutada, millised need asjad nüüd välja näevad... Väga põhjalikku koristust veel ette siiski ei võtnud, aga lagedamaks ja puhtamaks sai küll.
Täna ikka korra panin nö õueriided selga, aga ega tegudeni ei jõudnudki, ainult pisut kooserdasin ringi ja püüdsin sügisvärve pilti, samal ajal turvafirma tehnikut seadme hoolduseks oodates. Üle õue tatsudes tundsin, kuidas maapind lausa lirtsub. Kuna õhk on nii niiske, siis need kuivemad momendid ja isegi tugev tuul ei suuda enam midagi kuivatada. Ja pärast jäingi tuppa, sest väljas hakkas järjekordselt tibutama. Nüüd õhtul on hooti väga tugev sadu olnud, seega homme ilmselt jälle lirtsub igal pool.
Sellegi poolest oli tänane ilm suhteliselt hele ja vahepeal näitas end päikegi. Mõned roosid on alles pungas või siis äsja õitsele puhkenud (jälle). Näiteks nagu see imeilus sametpunane (nime muidugi juba suutsin mälust pühkida...)


 Samas enamus hostad on juba kas kollased või siis mõned üsna lääbakil.


 Astrid ja krüsanteemid õitsevad



 See aster on arusaamatut värvi, sest õied on nii helelillad kui lausa valged samal varrel.


 Floks Blind Lion püsib juba pikemat aega muutumatuna ehk õitsvana, oma poolteist kuud juba.


Hübriidülane on värskendav oma puhta valge värviga.


 Hortensiad on küll vihmast veidi pekstud, aga õitsevad vapralt.


 Männaskanep on põhimõtteliselt ära õitsenud, kuid näeb endiselt dekoratiivne välja. Üks vähestest kõrgetest taimedest, mis meil püstiasendi säilitab 😃


 Huvitav on kämmalvahtrate värv - see siin on kollaseks värvunud,


aga see siin (tagaplaanil) on erkpunane.


Roostavad hortensiad embavad kiigeposti, lehed juba kolletuvad, aga õied püsivad.


Lumimari on nagu roosakasvalgeid suhkrukomme täis.


See kord õnnestus kollase marana õievärv peaaegu pildile saada, tegelikkus on siiki veel kriipsuke kollasem, aga kuidagi ei taha jäädvustuda.


Tulbipuu küll sel aastal õisi ei näidanud, aga praegu värvub silmailuks kollasemaks. 


Ja veel roose


Nelgiõieline roos


Püüdsin pildile värve...




Kitseenelas on edevalt roosaks muutunud 😍


Heleeniumid ka veel säravad kollaselt ja pea terve peenar on varemerohtu täis kasvanud, sest Kesse Kaevab on kogu aeg kusagil mujal.


Tammepuu alt vaadates on ka taustal erinevaid värve. See tamm sai istutatud 15 aastat tagasi pooleteistmeetrise vitsakesena ja nüüdseks sääraseks suureks ja uhkeks kasvanud.


Okaspuuala välimus on kõvasti muutunud ja ilmselt muutub veelgi, aga millal, teab vaid Kesse 😃.


Juba poolteist kuud kestnud remondi tõttu sauna pesuruumis pole sama kaua sauna teinud, kus sa seal tolmu sees ikka saunatad. Juba tekkinud harjumuse tõttu on iganädalase laupäevase saunaõhtu ärajäämine ka kuidagi häiriv, ikka päris mõnus oleks konte kuumutada. Aga küll see ükspäev jälle võimalik on.
Niisiis tulekski vist hoopis katusel trummeldava vihmamuusika saatel teki alla pugeda tänaseks 😍

pühapäev, 6. oktoober 2019

Ja kätte jõudnud oktoober...

Olen selle postituse pealkirjas juba kaks korda kuu nimetust muutnud, kuid ikka ja jälle on pooleli jäänud. Algne pealkiri oli tegelikult : Ja kätte jõudnud august... Nimelt seda jutukest alustasin 2.augustil, siis jäi hilise aja tõttu pooleli ja nii jäigi... Siis oli vahepeal kätte jõudnud september, aga ka siis ei edenenud kuidagi ja nii siiani...
Augusti algul kirjutatu...
Aeg lendab ja suve teine pool on käes. Enam ei saa õues kella 10-11ni õhtul toimetada, sest hakkab aina varakumalt pimedaks minema. Päris kole oleks, kui meil oleks õige vööndiaeg, siis peaks juba 8 paiku tuppa kobima. Ja see õhtule minek liigub niigi kogu aeg varasemale.
Viimane juuli nädal oli veidi kummaline minu jaoks. Aasta tähtsündmus - Aalujate kokkutulek - juulikuu viimasel laupäeval pani nagu mingi punkti maha, pärast seda on miskil põhjusel laiskus kallal ja rohimine ei taha hästi edeneda. Tahaks pigem juba istutada ja nautida, aga veel pole piisavalt arusaadav ja võimalik, mida kuhu.Eks üks põhjus oli ka tohutult palav nädalavahetus ja sellele järgnev jahedam ilm, mis kuidagi väsitas.
Kokkutulekust on loomulikult ainult meeldivad mälestused. Nii vahva on kokku saada inimestega, kes kõik on erinevad, aga teatud mõttes ka sarnased. Üks lahe kamp, kelle seltsis pole minutitki igav 😃. Ja loomulikult see taimede vahetamine... Sel aastal oli ka minul juba midagi pakkuda ja õhinaga olin ka endale tellinud pakutavaid, nüüd on korralik ajude ragistamine, kuhu need kokku ahnitsetud asjad ikkagi istutada 😊.
Juuli teisel poolel õnnestus mul ka ema paariks nädalaks maale suvitama tuua, vähemalt pisut rohkem värsket õhku ja võimalust igal suvalisel hetkel õues olla.
Siin jäigi pooleli. Pisut tagasivaadet augusti ja septembri kuule.


Nagu poleks kokkutuleku rohevahetusest saadud taimedest piisanud... Avastasin, et Harkus asuv Juhani puukool jääb mulle just tee peale (peaaegu 😉), no ja kas siis saab sealt tühjade kätega lahkuda. Puudu vaid kohad, osa asju siiamaani istutamata. Probleem peamiselt selles, et umbrohi jõuab kiiremini uuesti kasvada, kui mina rohida, seega enne istutamist oleks vaja jälle rohida. Õnneks võtavad eelnevalt korrastatud alad uuesti rohimisel nüüd juba vähem aega, kuid ega ainult rohimisega ka ei saa tegeleda, tarvis ju muid toimetusi ka teha.
Augusti kuus olid aias peamised pilgupüüdjad hortensiad, mis siis järkjärgult alustasid. Ka floksid, kuid need, ehkki neid just vähe pole, olid kuidagi lahjavõitu. Hortensiaid on ka üksjagu ja sel aastal esinesid ikka vägagi võimsalt. Aedhortensiatele ilmselt oli meelepärane minu tehtud lõikus ja tänati mind tohutute õiekobaratega.

Puishortensia Hayes Starbust

See on aed-hortensia, nimes pole kindel, on kas Limelight või Polar Bear.

Vasakul Vanilje Fraise

Vanilje Fraise õiekobarad... Hiljem, vihmamärjana, murdus päris mitu oksa raskuse tõttu.

Mesiohakal on asjakohane nimi, vähemalt mesilastele väga meeldib 😃

Õied avas ka roniv trompetõis Flamenco( Campsis radicans). Ja teisel olid õied, Flava nimeks. Veel kevadel arvasin, et need taimed ei ole enam 'kodus', ka eelmine aasta olid nad väga viletsad, kuid nüüd mühavad kasvada.

Mihkel ja Aalu on suured sõbrad 😍

Ja siis, augustis, suutsin ka ühe suurema muudatusprojekti teha. Nimelt häiris mind okaspuuala terav nurk, mis otse maja ja köögiakna poole sihtis. Idee oli teha nurk kumeraks ja sellega seoses ka hooldatavat ala vähendada.  NB! Minu mõistes pole hooldatav ala niidetav ala, sest selle aasta kogemuste kohaselt on niitmine kõige lihtsam ja vähim aeganõudev aiatöö üldse. Laias laastus läheb ühekordselt õueala ja peenardevahe niitmiseks üks päev, kõigi peenarde rohimisega pole ma toime tulnud isegi 5 kuu jooksul.
Aga siis pisut maastikukujundust:

enne

ja pärast


September ei olnud teatud mõttes just parim kuu. Tundub ju ikka nii, et kus juba üks probleem, sinna lisandub neid veelgi...
Kõige emotsionaalsem mure on Malati pärast. Nimelt avastasin juba kusagil kevadel, et kutsal on tagumise jala peal veider muhk, selline pehme. Paraku see kasvas suuremaks ja lõpuks sai seda ikka loomaarstile näidatud. Proov näitas pahaloomulist kasvajat ja nii saigi 2.septembril ka lõikus tehtud. Algul läks kõik hästi, haav paranes, tursed kadusid, kuid siis selgus, et nahahaav ei taha osaliselt kuidagi kinni kasvada, niidid hakkasid välja tulema ja 2 nädala pärast oli korralik auk jala peal, nii 4-5cm. Kuna loomakliinikus laiutati suhteliselt vaid käsi, leidsin teise loomatohtri, kes tuli lausa kohale ja paikas Malati kintsu jälle kokku. Aga etterutates pean mainima, et probleem jätkub, lihashaav paranes juba esimeste nädalatega, kuid nahahaav ei taha kuidagi kokku kasvada, eks ta liikuva koha peal ka küll, nüüd jälle kahe nädala möödudes niidid hakkavad lahustuma ning haav paraku jälle lahti rebenema 😢. No näis, ükskord ju peab hakkama ka paremaks minema...
Teine probleemide saaga on pigem tehnilised probleemis, nimelt leidsime, et kanalisatsioonitoru on katki ühest kohast ning paraku tuli/tuleb selleks kogu alumise pesuruumi põrand koos küttekaabliga üles võtta, laiali lammutada valatud osa jne...Õnneks on teine vannituba veel, seega rohkem lisatöö ja muidugi ka investeeringuid vajav.
Ja kolmandaks hakkasin seadustama kuuri ehitisregistris, selle tegevuse käigus selgus, et ka maja dokumendid on uuendamata, 2002 aasta juurdeehitus puudub ja oleks vaja ka korrastada andmed. Ise ju eriline joonestaja pole, ehkki jõudsin juba poolmuidu programmi tõmmata ja pisut pusida, sest küsides hinnapakkumist nende vajalike asjade kordaseadmiseks, võttis kõhedaks, sest esimene pakkumine (all include) oli 3500-4000 € + käibemaks, teine 2200+km (ilma audititeta) ja nüüd ootan veel ühte pakkumist.
Eks kõik see kokku võtab pisut realt maha küll, pea pulki täis ja asjad ei edene.
Aga aia poole peal. Septembris ruulisid roosid ja hortensiad jätkasid ka hullununa.




Malati ise(minu)õmmeldud kostüümis, aga see paraku ei õigustanud ennast

Seega koera ahistamine torbikuga, nüüdseks nii harjunud, et suudab isegi kuuti pugeda sellega.


Kanalisatsioonitööde käigus tekkinud kaevend, vihmaga vett täis, välibassein kohe käepärast...


Roniv trompetõis õitseb endiselt


Väga äge floks, Blind Lion, õitseb endiselt


Suured kõrrelised alles alustavad


Ja nüüd siis juba ongi käes oktoober. Meil siin mere ääres pole öökülma eriti täheldanud, umbrohi kasvab, lilled õitsevad, muru roheline. Aga siiski sügise märgid ikka on. Aiatöödega on nii ja naa, sest üsna kõle ja niiske on ka siis kui vihma otseselt ei saja. Olen küll pisut rohinud, et aru saada kuhu sobiks veel istutada kokku ahnitsetud taimi, mõistlik oleks need ju ikka maha istutada, kui ületalve potis hoida.
Tegin pilte, sest värve ja silmailu aias jätkub.
Hortensiad endiselt 'vahutavad'






 Ka need, mis ei õitsenud, on end värviliseks maalinud.


Kõreliiliad on tagasihoidlikud kaunid


Ja roosid... vist osa juba kolmandal ringil


Modern Art


Põõsad on märksa värvikamaks muutunud



Endiselt õitseb pärl-hõbeleht



Hiina siidpööris on uhkes rüüs, aga amuuri siidpööris vist ei tee õisi, vähemalt veel ei ole.


See vist on kollane mänd, sest need kollased okkad seal ei ole mitte kuivanud, vaid ongi lihtsalt kollaseks värvunud.


Parukapuu on uhkeks kasvanud ja annab värvikust.


Roosid ikka jätkavad...


Rhapsody in Blue on seekord kahemeetriseks kasvanud ja õitseb korduvalt.


Õue korrastades leidsin ühe aluse serva alt meie hiidnastiku hüljatud kesta, ju siis sai vahetatud moekama vastu.



Roos Tsõgane väärib endiselt oma nime


Siin peenras on toimunud muutusi lisandunud taimede näol, aga nõges õitseb endiselt (jälle).


Püüdsin sel aastal peiulilli pisut kasvatada, siis olin hädas, et kuhu nad istutan ja saigi lihtsalt ühte peenra nurka topitud. Aga kena värviline seal praegu 😍


Oeh... Postitus pikk nagu lohemadu, peaks ikka püüdma tihemini üles tähendada asju...
Tänane päev oli õnneks suhteliselt tegus, pisut aias mütatud, rohitud pisut, siis ajas vihm tuppa. Sai õmblusmasinale hääled sisse aetud ning paar ammu edasilükatud tööd ära tehtud. Ja eks see kirjutamine võtab ka oma aja 😊