Mis siin ikka jutustada...
lepatriinuP
pühapäev, 25. september 2022
laupäev, 9. oktoober 2021
Oktoobrikuu värvid
Sügav sügis on käes, suurem aedlemine on juba ammu lõpetatud, sest nädala sees enam aeda ei jõuagi. Hommikuse väljasõidu ajaks ei ole veel valgeks läinud ja tavaliselt on töölt jõudes soov pisut istuda ning lõõgastuda, sest tööpäev kulgeb püstijalu tegutsedes ning eks vanus ei ole ka enam 20. Siis tahaks veel süüa, kuid iseenesest ju toit ei valmi, seega on kell pärast neid toimetusi nii kaugel, et väljas juba pime.
Olen püüdnud vähemalt ühel päeval nädalas ka aias toimetada, umbrohule olen juba käega löönud, kuid püüdnud koha leida ja maha istutada nii mõnegi taime, millest mõned juba paar aastat kannatlikult potis oodanud. Ja ka mõningaid ümberkujundusi, pügamisi jms.
Sügisene aeg aias on mulle isegi meeldima hakanud, ei hooligi sellest, et õitsvaid taimi vähevõitu, kuid see eest on nii paljud põõsad-puud kui ka püsikud pidevas muutumises oma värvidega. Paraku ei saa kõike nii hästi pildile kui silmaga nautides.
Okaspuualas tegin ühes nurgas põhjaliku ümberkujunduse, välja sai roogitud võsatäis krantsiks läinud põõsasroose ja asemele pisikesed okkalised - valge soomusmänd Malenkii ja Kanada tsuuga Jedeloh olid juba 2 aastat kannatlikult oodanud oma aega, sest olid just siia planeeritud, kuid kuidagi ei suutnud varem teostada. Kääbus mägimänd tuli Ahtilt sel aastal, seega ei pidanud kaua ootama, küll ootab potis veel teine samasugune.
Aias oleks teha küll ja küll, kuid võtan asja rahulikult ning teen vaid siis, kui õige tunne on - ei taha, et oleks nagu kohustus. Õnneks mulle üsna meeldib rohimine, kuid kogu aeg sellega ka tegeleda ei tahaks ja paraku on aed niivõrd suur, et sellist aega ei saa ilmselt olema, et kõik kohad kenasti klanitud. Pigem olen võtnud nüüd ka suuna, et istutusalasid koomale tõmmata, sest lihtsalt aeg ja jaks ei käi üle. Ja ei püüagi kogu aeda korras hoida, vaid võtan ette nüüd alade kaupa või kuidas ideid tuleb 😉.
kolmapäev, 19. mai 2021
Pikad pausid blogimaailmas...
...hakkavad pigem reegliks kui erandiks kujunema, kuid ega ma nii väga usin kirjutaja ei olegi kunagi olnud. Mis teha, kui tegutsemine on meelepärasem, kui kajastamine 😉.
Kevad aias edeneb omasoodu, sel aastal võiks seda selliseks klassikaliseks liigitada, ikka tasa ja targu, ilma suuremate ootamatute ilmanähtusteta. Võrreldes viimaste aastate kevadise ajaga on tänavu kõik kuidagi hilisem, sest oli ju nii talvekest kui ka pikalt jahedat aega. Kuidagi on nii jälle huvitavam, sest ikka ja jälle avastan aiast uusi taimi, mis varasemalt kas märkamata jäänud või on just selline kulg mõnele just sobilik enda eksponeerimiseks.
Eelmisel aastal sai aiatöödest villand juba augusti lõpul, kui vihmaperiood algas. Ja ei tulnudki isu tagasi hoolimata, et teha oleks olnud küll ja küll. Isegi pilte ei tahtnud teha. Ja initsiatiivi tapab ka arusaamine, et hoolimata sinu tööst ja vaevast ja põhjalikkusest peenarde rohimisel ning omaarust vabanemisest invasiivsetest tegelastest ning juurumbrohust, näeb sinu kätetöö vili järgmine aasta veel hullem välja kui enne oligi, sest sinna on ilmunud veel lisaks igasugu mittevajalikku kraami või irvitavad peitu pugenud invasiivikute järglased 😡.
Üle-eelmise aasta sügisel tegin nn Tootsi peenras puhastust - omaarust kaevasin välja kõik laiali valgunud varemerohu juurikad (Suveaeg), eelmine suvi lõin lihtsalt käega ja nüüd avastasin, et seal tervitab mind vähemalt 30 varemerohu võsukest... No ole siis optimist, et aia korda saad...
