Sügav sügis on käes, suurem aedlemine on juba ammu lõpetatud, sest nädala sees enam aeda ei jõuagi. Hommikuse väljasõidu ajaks ei ole veel valgeks läinud ja tavaliselt on töölt jõudes soov pisut istuda ning lõõgastuda, sest tööpäev kulgeb püstijalu tegutsedes ning eks vanus ei ole ka enam 20. Siis tahaks veel süüa, kuid iseenesest ju toit ei valmi, seega on kell pärast neid toimetusi nii kaugel, et väljas juba pime.
Olen püüdnud vähemalt ühel päeval nädalas ka aias toimetada, umbrohule olen juba käega löönud, kuid püüdnud koha leida ja maha istutada nii mõnegi taime, millest mõned juba paar aastat kannatlikult potis oodanud. Ja ka mõningaid ümberkujundusi, pügamisi jms.
Sügisene aeg aias on mulle isegi meeldima hakanud, ei hooligi sellest, et õitsvaid taimi vähevõitu, kuid see eest on nii paljud põõsad-puud kui ka püsikud pidevas muutumises oma värvidega. Paraku ei saa kõike nii hästi pildile kui silmaga nautides.
Okaspuualas tegin ühes nurgas põhjaliku ümberkujunduse, välja sai roogitud võsatäis krantsiks läinud põõsasroose ja asemele pisikesed okkalised - valge soomusmänd Malenkii ja Kanada tsuuga Jedeloh olid juba 2 aastat kannatlikult oodanud oma aega, sest olid just siia planeeritud, kuid kuidagi ei suutnud varem teostada. Kääbus mägimänd tuli Ahtilt sel aastal, seega ei pidanud kaua ootama, küll ootab potis veel teine samasugune.
Seeni tunnen halvasti, vast vaid mõnda üksikut, kuid sügiseti kasvab meil siin nii õuel, peenras ja igalpool igatsorti eksemplare, millele ei oska nime anda. Arvan, et enamus ei ole ka söödavad, kuid valik on kirju. Üks põnev eksemplar jäi ka pildile.
Kõrrelised on sel aastal palju niruma kasvuga kui tavaliselt, tundub, et suvine põud ja kuumus ajas asjad sassi. Sellegipoolest on siidpöörised ikka võimsad küll.
Hortensiad, hübriidülane, männaskanepid...
Roosid õitsevad, lehed juba enamus varisenud.
2 aastat tagasi istutatud jaapani lehis kosub pidevalt ja on nii nunnu.
Neiusilm teisel õitsemise ringil.
Lookleva forsüütia sügisvärvid on imelised...
Avastasin aiast purpurpunase sügisvärviga pihlakalehise puukese, aga pole halli aimugi, kes too võiks olla tegelikult.
Tammelehisel hortensial ei ole ka õisi märganud, kuid tema on juba niisamagi dekoratiivne oma lehtede tõttu. Siin pildil ei paista välja tema tõeline värvipidu sügisel.
Parukapuud peaks tuleval aastal korralikult pügama, kuidagi rootsik kohati, kuid värv on super.
Lemmikfloks "Blind Lion" on üks hilisemaid ja õitseb kõige kaunimalt siis, kui teised floksid ammu lõpetanud.
Hubei ülane tahab ka juba kantseldamist, paar viimast aastat on hakanud paljunema, peaks teda mujale ka kaunistuseks istutama. Ka selline hiline õitseja.
Hortensia Early Sensation õitseb juba mitu kuud, algul siis valgena ja läheb aina roosamaks. Ka üks lemmikutest, olen ta kujundanud tüvevormi ning saan imetleda iga kord, kui tagauksest välja astun.
Veigelad on ka suured lemmikud, siin üks ka õitsemise teisel ringil.
Ja, noh, äädikapuu - paras umbrohi, kuid põnev oma värvides.
Aias oleks teha küll ja küll, kuid võtan asja rahulikult ning teen vaid siis, kui õige tunne on - ei taha, et oleks nagu kohustus. Õnneks mulle üsna meeldib rohimine, kuid kogu aeg sellega ka tegeleda ei tahaks ja paraku on aed niivõrd suur, et sellist aega ei saa ilmselt olema, et kõik kohad kenasti klanitud. Pigem olen võtnud nüüd ka suuna, et istutusalasid koomale tõmmata, sest lihtsalt aeg ja jaks ei käi üle. Ja ei püüagi kogu aeda korras hoida, vaid võtan ette nüüd alade kaupa või kuidas ideid tuleb 😉.
