Eile kevad, täna talv

Kui vaadata eelmist postitust, millest täpselt 3 nädalat möödas ning vahepeal ei ridagi, siis võib tänaseks jääda mulje, et selline ilm kestabki. Loomulikult teab ilmselt igaüks, vähemalt Eestimaal, et see päris nii ei ole.
Tõestuseks vahepealseid pilte aiast:
Võrkiiriseid on õitsemas mitmes kohas, mõnede puhul suudan välimuse järgi nime tuvastada, kuid osa on minu jaoks nimetud...

See peaks olema Katharine Hodgkin

Need peaks olema väga keerulise ladinakeelse nimetusega sillad (Scilla mischtschenkoana ehk Scilla tubergeniana?)

 Krookuseid õitseb igat värvi, nimeliselt nad end ei tutvusta mulle, neid leidub ka murus ja kompostiväljaku kandis.

Järgmisel pildil oleval krookusel on huvitavad triibulised lehed, ilmselt omab mingit peent nime ka

Lumekupud õitsevad jätkuvalt...

 Kusagilt on peenrasse ilmunud kanakoole, selle õie imetleme ära ja siis läheb peenrast eemaldamisele nagu umbrohi ikka.

 Õite järgi otsustades nõiapuu (jälle tuvastamata nimi) õitseb sel aastal ikka ohtralt, eelmisel aastal oli vaid mõned õied

Metsa all on tavalised metsikud sinililled juba hoos,

 isegi üks roosa õiega on sinna sattunud ja tähistatud katkise potiga...

 Malati on avastanud enda jaoks suure kivi, kus kivikuningat mängida ja naabritel hea silma peal hoida.

Need lumikellukesed kasvavad ja laienevad metsa all, niipalju kui mäletan, sai kunagi peenrast liigsed nö välja rohitud ja komposti, aga nemad ei andnud alla ja rõõmustavad nüüd seal igal kevadel.

Sai jätkatud ka aiatöödega, maja esine on põhjapoolne ning siiani väga ei kutsunud koristama, aga eile sai see töö ka lõpuks ette võetud. Pildil siis poole peal hostade ja sõnajalgade puhastamine.

Suure pärna all avastasin terve pesakonna krookuseid murus kenasti päikest võtmas.

 Läheduses peenrast avastasin veel ühe ainukese, sellise kena triibulise

Eile sai veel pikk peenar üle käidud, eemaldatud koltunud varred ja ka juba tärganud umbrohi, .kokku aias umbes 6 tundi jutti, aga väga mõnus oli.

Ja täna... Hommikul oli veel kena päikesepaisteline ilm, ehkki mõne miinuskraadiga. Juba oli mõttes aias edasi toimetada, kui kella 10ne paiku lumekraanid lahti keerati ja ca 4 tunniga kümmekond cm lund maha sadas.

Malati mängib lumehange või mullahunnikut? 

Lõpuks lõppes ka lumesadu ja päike tuli uuesti külla. Õnneks prognooside järgi lähipäevil sademeid rohkem ei luba ning vähemalt päevaseid kraade lubatakse plussi, siis tuleb vast kevadine ilm ja olud rutttu tagasi.

Tegelikult on see viimane nädal üsnagi mitmekesine olnud. Eks see koroona-paanika mõjutab nii või teisiti igatüht, ehkki siin maal elades ja juba aastajagu nö vabatahtlikus karantiinis elamisega peaks juba harjunud olema sellise olukorraga. Samas ei õnnestunud mul kuidagi veenda oma 80+ ema iganädalasest poeskäigust loobuma, kuid austan isikuvabadust ja tahtmist. Eks see viiruste värk on nagu on ja kui liigselt mõtled ning kardad, siis võib juhtuda, et hakkabki külge. Ise pole elus vist isegi grippi nakatunud (kui siis üks kord kogu perega, aga tuvastamata), miks siis vaja mingit uut viirust karta.

Siiski jätkub igasugu tegevust ka kodus olevatele inimestele. Esmaspäeval tõin ära 3 kastitäit pojengijuurikaid, mis siis sai teisipäeval ja neljapäeval potistatud - 2 kasvuhoone päeva... Kolmapäeval oli siis linnaretk, koos emaga poodlemine. Aga sai ka aias toimetatud mitmel päeval, 6 tunnine maraton oli siis eile, reedel. 

Õhtuti sai kõigele lisaks matemaatikat jälle meelde tuletatud, sõbranna tütar palus abi ülesannete lahendamisel. Ohjah... see matemaatika oli küll koolis lemmikaine ja keskkooli (nüüd nimetatakse gümnaasiumi) ajal sai õpitud lausa matemaatika eriklassis, kus tavapärase 5 tunni asemel nädalas oli 7 tundi, aga paraku on sellest  möödas üle 35 aasta ning enamus asju kas ununenud või kohati tundub mulle, et selliseid asju me isegi ei õppinud või praktiseerinud. Aga pole probleemi, pisut aega ja raudne loogika ning saab ülesannete lahenduskäigud läbi hammustatud ( tervitused Margotile :)) Vahel naeran nüüd, et kuidas keegi oma vaba aega sisustab - kes lahendab ristsõnu, kes matemaatika ülesandeid... Igaljuhul, ehkki saan lõpuks ülesannetega hakkama, tundub mulle, et riigieksamit veel ära ei teeks :)

Must-valge Aaviku

Täna on igati haruldane päev. Esiteks on sellise kuupäevaga päev kalendris haruldane, vaid iga nelja aasta järel. Teiseks on selle talve jaoks erakordne ilm ja olud, lõpuks on tõeline talveilm siis saabunud, ehkki ilmselt kauaks ei jää, sest isegi hoolimata öisele -11 kraadisele temperatuurile on nüüdseks kraadipügal nullist kõrgemal ning ka homseks lubab plusse.
Ehkki ise ma sellest lumest nüüd väga vaimustatud ei olegi, õue lumehange ei kipu ning meelsamini näeks rohelist muru, siis ikkagi ma pildimasinaga pisut ringi sumpasin ja ajaloo huvides mõned meenutused salvestasin.
Must-valge retrohõnguline Aaviku:

PS. Pildid pole mitte mustvalged, vaid tänasel päeval taustavärvidega kehvad lood, mõnel pildil ikka pisut värvi ka võimalik leida  👀.

Karvikute eri

Tuli tahtmine teha kohe ekstra jutuke oma karvastest sõpradest. Kes nad siis on? Saage tuttavaks: kass nimega Aalu (ehk kohandunud Aaduks), tiibeti mastif Malati, kelle nimi tõlkes tähendab Jasmiiniõis ehkki hüüdnimedeks veel Muti, Koerilla jne. ja tema poeg Mihkel ehk Miku, kes siia ilma tuli aiast pääsenud naabrikoera tormilise õhtupooliku tulemusena - nimelt oli Malatil ametlikult (arvatavalt) jooksuaeg lõppenud, kuid teatavasti on tiibetlastel omad nõksud. Naabrite koer pääses kuidagi aiast välja, kõigepealt pani pintslisse teiste naabrite sünnipäeva tordi, mis õue jahedasse oli pandud (novembri lõpp) ja siis lõbutsesid Malatiga.
Aga tegelikult - kes on majas peremees? Ilmselgelt on see Aalu... Öeldakse ju, et inimesed ainult arvavad, et nemad on peremehed, kuid tegelikkuses on see kass. Aalu puhul peab see ju pisut paikkagi, sest kui teoreetiliselt võtta, siis kolisime meie tema juurde, mitte tema meie juurde...
Hoolimata oma nõudlikkusest, kui temal on KOHE vaja süüa, õue, tuppa, sülle vms ja ei mingit kompromissi, on ta tegelikult nunnu ja võiks öelda, et hea kass, kes pahandust ei tee ja üleliia tüütu ka ei ole. Hommikuti on nõudlus sülle, kui arvuti käima panen ja end sisse sean, natuke aega tuleb siis nurrmootorit nunnutada ja sügada, aga ega ta väga kaua ka sind ei tüüta, tüdineb ära ja läheb omaette.
Üks lemmik magamispaik on teise korruse nö elutoas, kus isegi enamus aja veedame. See koht just kamina ees. Neid mõnusaid magamisasendeid võib lõpmatuseni vaadata...

Ja kui diivanil pikutades kamina ees liiga palavaks läheb, võib ju laua alla põrandale ka visata end...

Teine koht mõnusaks äraolemiseks on teisel korrusel nn külaliste tuba. Suvel kasutatav, talvel seal ruumis kütet küll pole, aga tuba läbiv korstnajalg annab ka mingil moel sooja ja sel erakordselt soojal talvel alla 14 kraadi pole seal märganud. Kasutan ise ka seda tuba riiete lõppkuivatamiseks ja vajadusel triikimiseks. 

Kuna Aalul seal meeldib vahel põõnutada, sai tema jaoks voodi peale pandud memme (ema) poolt tehtud pesa. Vahel küll tundub, et Aalu sinna kuidagi ei mahu...

Päevavari voodil... Leidsin sahtlist kena päevavarju, millel avastasin koltumuse jäljed. Mõtlesin, et teen lahti ja panen valgust püüdma, ehk ühtlustuvad varjundid.

Tundub, et Aalu avastas enda jaoks uue põneva tukkumiskoha, päevavarju all peesitada ja padi ka reast pikali tõmmatud külge toetama. Ja see ei loe, et toas vahel 14-15 kraadi, teinekord lausa nõuab, et tee uks lahti, ma tahan oma tuppa pikutama minna 😂

 Üks teinekord läksin vaatama, mis teeb seal toas...Oli teine just jälle päevavarju alla end sättimas, kui ma vist teda segasin.

 Hea küll, vaatame kas pesas on mõnusam...

 Veidi pesemist enne uinakut...

 Hea küll, kaua sa mind siin pildistad, mul tudu tuleb...

Nüüd on Aalu piisavalt tähelepanu saanud, seega  räägiks pisut ka teistest, palju suurematest, karvastest neljajalgsetest.

Malatist on vähe pilte, sest teda on ikka väga raske ka pildistada. Esiteks ei meeldi talle eriti poseerida, teiseks pildid ei tule eriti atraktiivsed, sest pea üleni musta värvi koer pildil on suhteliselt 'tume kuju'.

Malati on enda jaoks viimasel ajal avastanud suure kivi, kus otsas mõnus lesida ja naabrite tegemistel silma peal hoida. Seal hea haukuda ka...

Täna võtsime ette koeratuulutus-jalutuskäigu. 

Üllatuseks oli merevee kõrge tase. Oli idee, et koertega jalutamas lähme meie ranna trepist alla, mööda randa Kloogaranna poole ja siis Toomarannast üles. Tutkit...ei mingit mereäärt pole hetkel olemas, trepp viis otse vette... Tuli mööda maantee äärt kõmpida. Pole kunagi sellist vett siinkandis näinud.

 Siin pildil ka näha, et mere tase on kõrgel, jalgupidi vees puud, mis muidu mitu meetrit ikka merest eemal.

 Vastaskaldal liivariba täitsa nähtav - huvitav, kas seal peaks olema muidu rohkem või kuidagi tuulega meie poole kaldu see meri...

Jalutuskäigu pilte veel. Mihklit ehk Mikut, kes kodustes tingimustes ei ole nõus isegi märja rohu peale pissile minema, ahvatlevad rõõmsalt vulisevad kraaviveed, siin pole mingit probleemi kõhuni vees sulistada.

 Kokkuvõtteks võiks öelda, et kass saab teenimatult palju tähelepanu ja kutsad võiks saada ka rohkem, kuid mis teed, kui kass nö oskab end paremini presenteerida 😊