lepatriinuP

kolmapäev, 24. juuli 2019

Käime katuseid mööda...

...võiks tänasel päeval laulda küll 😃 ehk siis täna teostus üks vägaväga pikalt plaanitud ja vajalik töö. Meie segasummasuvila sai korstnapühkija rõõmuks endale katusele turvaredelid ja käiguteed. Ja kuna meil on väga vahva korstnapühkija, siis tundub, et ka tema poolt soovitatud meistrimehed on sama head 😃. Redelite ja käiguteede paigaldus võttis tööna aega ca 6+ tundi praktiliselt pausi pidamata ja ega see odav lõbu muidugi ka pole, aga mis teha, kui metalltooted endiselt on hinnalised ja seda ka ei usu, et ajas need tooted ja töö odavamateks muutuks. Ja hinnaküsimise ja töö teostamise vaheline aeg oli vähem kui 1 kuu, ühesõnaga töö kiire ja korralik. Ja eriti meeldivad mulle just sellised töömehed, kes kõik prahi ja pakendid ka ära koristavad ning kaasa viivad ning oskavad hinnata pererahva tegemisi - lillepeenar maja ääres ei saanud üldse kannatada, ehkki sealt oli vaja korduvalt läbi turnida nii redelite kui tööriistadega, peale töö valmimist oli maapinnal kõik nagu enne.

Ja otse loomulikult oli vaja pärast töömehe lahkumist ikka ise ja isiklikult järgi proovida, kuidas nüüd katusel turnimine tundub. Eks seal vajadusel ikka käidud,, mäletan, kuidas paarkümmend aastat tagasi oli plaanis katuse värvimine ja mille eel sai pikalt plaani peetud, mis turvameetmeid seal töötamiseks oleks vaja. Lõpuks sai ikka lihtsalt ära harjutud ja ilma igasugu turvamiseta katus oma käega värvitud :).
Teine katuse teema oli siis, kui maja kõrval kask otsustas end katusele pooleks murda. Ja jälle sai ise ohjad haaratud teatud põhjustel ja muu abi puudumisel. Pildi nimeks olen pannud 'küttepuude tegemine 8m kõrgusel'. Aasta oli siis 2010. Õnneks jäi korsten kahe haru vahele ja terveks tookord😃.

Aga täna oli hoopis rõõmsam tegevus pildistamaks üldvaateid katuselt, ikka näeb nii kõrgelt pisut teisiti.

Ja piltidelt võib tunduda, et aed on juba vinks-vonks, aga tegelikult on see vaid pool aeda ning paraku teine pool ikka alles džungel. Viimased päevad ei ole kuidagi väga soodustanud peenras sonkimist, nädalavahetusel sai pisut ringi rallitud, laupäeval Paldiski päeval ja pühapäeval Avatud Talude programmi raames sai külas käidud kõigepealt headel tuttavatel Futul ja Vanatammi Hobitalus ning veel kiire põige Roosoja, Roogoja taludesse ja Tõnise Puukooli.

Esmaspäeval oli vihmapüha, kõigepealt tuli äikesevihmaga maha ca 27 mm vett, pärast tilkus aegaajalt veel lisaks. Teisipäev oli poepäev koos praegu maakodus suvitava emaga ja teised kodutööd, mis ka aegajalt ikka tegemist vajavad.

Täna, tänu katusetöödele, ei osanud ka midagi tarka teha, lisaks oli ikka väga palav. Aga tuli välja, et see päev oli just sobilik kodutöödele, seega korjasin kasvuhoonest mõned kurgid, mis mahtusid ära 2te 1,7liitrisesse purki ja sai üle pika aja harjutatud hoidiste tegemist. Näis, kuidas tulemus on... Lisaks sai tühjaks korjatud mustsõstra põõsas(d), marju palju ei olnud, mõni kilo vast tuli, aga see-eest prisked ja viimane aeg korjamiseks. Mulle küll marjakorjamine väga ei meeldi, aga õnneks oli ema nõus neid puhastama, seega sain kiirkorjamist teha 😃. Marjad hiljem karpi ja sügavkülma, hiljem hea koogi jaoks võtta.

Nädalad ja päevad lendavad viuh ja viuh, sel nädalavahetusel on ees ootamas tore kohtumine 'aiahoolikutega' Lõuna-Eestis.

esmaspäev, 15. juuli 2019

Need roosid...

...on ikka melised, eriti, kui aias on neid palju ja erinevaid.
On alanud rooside õitsemise aeg. Tasapisi aias edasi rühkides umbrohuga võitluse tandril avastan ikka veel uusi ja ilusaid taimi. Kui eelmisel aastal oli rooside õitsemine niruvõitu, siis sel aastal teevad nad ilmselt seda puudujääki tasa. Ja tundub, et on ka tänulikud, et neid on lõigatud, vormitud ja kibuvitsvõrsetest vabastatud 😃.

Esiplaanil Alchymist puuri pandud. Huvitav roos, õied igaüks ise värvi ja taim ise lõhnab ka meeldivalt mõrkjalt. Praegune tugi läheb vahetamisele, sest kogu aeg kipub kiiva vajuma, põhjus tegelikult kõrval asuvas kivis, mistõttu ei saa tuge korralikult maa sisse suruda. Juba olemas laiem variant, aga peab nuputama, kuidas selle püstipüsivaks saaks.

Crown Princess Margareta, imelised õied ja meeldiv lõhn.

Imelis värvi Eve nimeline roos, vaid üks varreke, aga õitseb 😊

See roos on metsistunud peenras, võimalik, et nimi ka kusagil, aga ei pääse ligi veel. Aga õis on nii ilus 😍 ja ka sobib ka sellisele taustale.

Vaade punaste rooside ja valgete liiliatega, laivis ikka märksa etem, kui pildil.

Ja ka see sigrimigri roosipeenar on sel aastal õiterohke. Vasakul aednik Miku ( 🐶) poolt pea maani maha pügatud (varasemalt katuseni) Flammendance on kasvatanud uued, pea kahemeetrised võrsed, õitseb siiski vaid alumistel okstel. Aga elus, kartsime, et koera poolt nuditud väänroos hakkab põdema äkki, siiski tundub, et vahel ongi vist vaja pügada ka korralikult.

Siin tagaplaanil Rotte Flamme, paremal ees paistab pisut Alchymist ja tema taga Haapsalu.

Selle roosi juures oli nimi Esto, aga see paraku pole õige, nii et tegelikult tuvastamata.

Modern Art punnitas juba umbrohus olles oma kirjuid õisi, nüüd vabadusse pääsenuna on lausa buketi valmis meisterdanud.

Roos Tzigane väärib oma nime, iga õis omamoodi kirju 😍
Aias on roose muidugi kordades rohkem ja pean tunnistama, et nad meeldivad mulle ikka väga. Pojengid on ka toredad, aga kahjuks on nende õitsemise aeg ikkagi suhteliselt lühike, roosid õitsevad meil ikka talveni välja tavaliselt, eriti, kui viitsid äraõitsenud õienuppe ära nokkida.

Viimane nädal on rohimisest küll väikene paus olnud, sest ühel vihmasel päeval, kui aias tegutseda ei saanud, sai kuuri koristus jälle ette võetud. Ja seal möllamine jätkus ka ilusatel päevadel, sest antud tegevus juba ammu listi ning sel korral hakkas ka mõte jooksma ja töö ladusalt minema.
Aga nüüd juba reedel sai kuuris tolmutamisest isu täis ja jälle õues värske õhu ning mõnusate õiearoomide keskel kõlblaga mullas 😊.
Meil siin mere ääres on paljud taimed hilisemad õitsejad, kui mujal. Näiteks hullutab oma õite ja lõhnaga endiselt igivana ebajasmiin.

Oranžiõieline priimula, nime ei tea.

Kuldne plahvatus luudpõõsal 😏

Tirtsud juba sagivad ja saagivad

Majaesised hostad on ka sel aastal eriti võimsad.

Esimese aed-hortensiad ka juba õitsevad, pildil Early Sensation

Ebaenelas vajab tuge, kuidagi lapiti vajunud sel aastal. Aga mesimummidele meeldib väga 😃

Olen kaalunud, otsinud, mõelnud ja nuputanud, et kumb taim see siiski on - kas kaunis teleekia või aedvaak. Järelduseks on siiski, et teleekia, mis meil aias on metsistunud ja mitmes kohas laiutama hakanud. Tiigi ääres on levinud nii, et terve tee täis, aga samas teda õitsemas vaadates ei raatsi ka täielikult loobuda. Eks need risoomidega levivad taimed üks nuhtlus ole, aga arvan, et ka neid on siiski pideva jälgimise abil kontrolli all hoida.
Suvisel ajal on koertega jalutamine pisut unarusse jäänus, sest tegemist kodu juures nii palju ja lihtsalt ei jaksa. Täna sai siiski väike matkake ette võetud. Tänu vahepeal täienenud teadmistele ja ka lihtsalt huvile uurisin tee ääres kasvavaid taimi. Ja ennäe, ka meie kandis kasvavad orhideelised, silma jäi laialehine neiuvaip ja kasvab täitsa teeserval ja hulgi kohe 😊.

Veel küll õisi avanud pole, aga kohe-kohe.
Jalutuskäigu ajal paistis päike nii soojalt, et lausa palav hakkas. Isegi penid olid kuidagi lont-lont ja esimene turbo sai peatselt otsa, seega ka väga pikalt ei matkanud.
Homme jälle uus päev, näis, mis ja kuidas...

pühapäev, 7. juuli 2019

Ja ongi pool aastat nagu lipsti möödas...

Teadsin küll, et pole ammu kirjutanud, aga endalegi oli üllatuseks, et juba 3,5 kuud on sipsti möödas.
Nojah, eks tegusa inimese asi, vabal inimesel pole enam üldse aega, nii palju uusi asju, huvisid ja tegemisi on korraga käsil, et arvuti taga istumiseks palju aega üle ei jää või kulub see pigem tööks ja õppimiseks.
Juba järgmisel päeval peale viimast postitust hakkas tihe õppeperiood, mis kestis mai teise nädalani, kui korraga oli käsil osalemine kolmel erineval koolitusel. Nüüdseks siis läbitud alustava ettevõtja baaskoolitus, raamatupidamise algkursus (vastab 5 tasemele) ja ringmajanduse koolitus. Lisaks veel üks kahepäevane mais/juunis - äriplaani koostamise koolitus. Lisaks sai osaletud mitmel turismi alasel kokkusaamisel. Ehkki ei ole veel eriti reklaami teinud ja laialdasemalt promonud, on Aaviku aed nii Loode Eesti kui ka Lääne-Harju rannikuala kaartidel täitsa olemas 😃.
Õppimisest üle jäänud vaba aeg ja lisaks terve mai ja juuni on möödunud rohimismaratoni tähe all.
20. juunil käis Maier Studio tegemas videoklippi meie aiast, näha peaks see lühike tutvustus olema 13. juulil kell 10 hommikul saatesarjas "Naudime elu" TV3s (Ema, ma olen televiisoris 😄).
Loomulikult olin oma võimeid üle hinnanud ja filmimise ajaks aeda filigraansesse vormi rohida ei suutnud. Aga vahet pole, ega aia ori ka ei saa olla. Pealegi oleks olnud vaja ilmselgelt vähemalt 10 inimest tegutsema, mitte üksainuke, sest inimvõimetel on ka piirid, isegi, kui enamus päevi sai tööpäeva jagu möllatud.
Aga elu ju tulebki nautida ja tegelikult mulle vägagi meeldib aias toimetada. Oma pedantse põhjalikkuse tõtt võtab rohimine loomulikult meeletu aja, aga sel on ka oma põhjus, sest sel aastal on mul piisavalt aega käes, et aed nä enda omaks teha ja viia staadiumi, et hiljem oleks lihtne rohida. Kui aus olla, siis on ka need kohad, mis peaks peenra nime kandma, niivõrd umbrohtunud, et kohati on lausa mättad sees, naadi ja võilille juurikate rohkusest rääkimata. Ja paraku tuleb välja, et ega seal peenrdes suurt peale üksikute taimede ja musta mulla alles ei jää...
Tavaliselt unustan teha nö enne pilti, selles peenras tuli meelde teha:
Enne:

Pärast:

Olen kokku korjanud loendamatul hulgal taimede nimesilte, millele omanikku pole leidnud, samas on paljud olemasolevad taimed ilma sildita, nii et oma algaja aedniku staadiumis ei teagi, mis taim või veel vähem mis nimeline tegelane end presenteerib.

Igal juhul on selle aasta eesmärk aru saada ja üles leida need loendamatud põnevad taimed, igasugu peenarde kujundamine jääb ilmselgelt tulevikku.

Eelmine aasta oli ilmselgelt pisut kummaline, esiteks ei olnud mina siin veel päris kodunenud ja teiseks ikka see põua ja kuumuse aasta tegi trikke. Alles sel kevadel näiteks avastasin, et meil aias on 3 forsüütiat, sest eelmine aasta nad lihtsalt ei õitsenud. Kes teab, saab aru, et forsüütia õitsemist e ole võimalik nö kahe silma vahele jätta ( pilt 9.mai sel aastal)