Tänane vihmamärg hommik magamistoa aknast...
Viimasest kirjatükist on ikka päris hulk aega möödas, üle kolme kuu. Eks põhjuseid ole mitmeid, kas pole oma arust piisavalt põnevaid tegevusi, mis tasuks jäädvustamist või siis isegi oleks olnud materjali, kuid parajasti puudus kirjutamise tuju või oli kell juba liiga palju. Olen küll vahel mõelnud, et blogi oleks hea ka nn päeviku eest, kuhu oma tegemised ajaloo huvides kirja panna, kuid tundub, et pole nii hakkaja kirjutaja ehkki vahel hiljem kirun, et ei mäleta, millal see ja teine asi oli. Ei ole ka antud sellist annet kirjatööks nagu mu lahkunud õele, kelle blogijutud on hindamatuks informatsiooniallikaks lisaks mõnusale lugemisele. Aga ise ei viitsi kõike kirja ka panna, pilte ikka teen ja see ka vahel hiljem abiks.
Kui lühidalt kokku võtta vahepealsed kuud, siis aprill möödus müügiplatsil taimede rohimiseks, korrastamiseks, ümber istutamiseks ja ka välja läinud taimede arvelt kokku koondamiseks, lisaks veebipoe uuendused ja muu säärane. Mai ja juuni on olnud peamiselt oma aia päralt, aga sellest ajast ei ole piisanud, et kõik kohad põhjalikult üle käia ja korrastada. Kevadised hooldustööd sai küll igal pool tehtud, kuid ilmade soojenedes ning umbrohu tärkamisega olid asjalood jälle pekkis. Kohati siiamaani... Aga sellest hiljem.
Hetkel alustaks hoopis viimastest tegemistest. Viimati sai rohimist tehtud mõni päev peale jaanipäeva, kuid selle palavusega oli see ikka paras katsumus. Jaanipäevajärgsel nädalavahetusel otsustasin võtta nö puhkust hoolimata peibutavatest umbrohtudest, suutsin isegi pisut oma esiküljele pisut päikest praadida (nii 30 min pühapäeval...). Aiatöödega tegelejal on teatavasti hea võimalus oma selg korralikult ära küpsetada, kuid kõht jääb üsna valgeks 😊. Olen omagi selja ja käed korralikult pruunistanud... kuigi nali veel selles, et eelmise aasta päevituski on veel alles - nii juhtub, kui päevade kaupa tegeleda rohimisega bikiinides..
Nüüd esmaspäevast ähvardas vihmaga, mida oligi ju hädasti vaja. Sai veel kiiruga murutraktor/niidukiga mõned kiiremad ringid enne vihma tehtud, sest niita oli juba vaja ning enne vihma pidi just parim olema. Viimased triibud kella kolme paiku jäid juba tibutava vihma kätte ning selleks päevaks oligi kõik välitöödega.
Teisipäevaks oli meil sadanud vihma oma 30mm, seega aeda suurt asja polnud. Kuid niisama ka ju ei oska kuidagi olla, nii sai ette võetud üks teine tegemata töö, mis juba sügisest saadik oma aega ootas. Tegemist siis meie nn muuseumiga, kus küll külastajad praktiliselt ei käi, kuid mingi vajadus sunnib enda jaoks seda asja tegema. Eelmisel aastal suurt kuuri koristades jäi silma vana lahtivõetud kapp, mis kunagi on olnud mu isapoolse vanaema/vanaisa kasutuses ning mingil ajal ka õe linnakorteris tarbimisel. Tuli mõte see uuesti kokku panna ning mälestusena jäädvustada, boonuseks saab kappi peita esemeid ja aiatarbeid, mis ei peaks nähtaval kohal pilti rikkuma. 'Lego' tükid ootasid juba üle poole aasta oma aega, mil mul tuju ja tahtmine peale tuleb ning nüüd saabuski õige hetk. Ja ega ma täpselt ei mäletanudki, milline see kapp välja nägi ning tükid olid sellised...
Paar tundi hiljem sai kokku sellise kapi... Läigib ka kenasti, sest sai mööbli restaureerimisvahendiga üle käidud. Üldiselt probleeme polnudki, tol ajal tehti ikka korralikke asju, mis pea millimeetri pealt kokku sobivad, kuid selgus, et keskmise suure ukse üks kinnitus on katki ja suisa olematu, kuid nuputamise tulemusel sain selle mure ka lahendatud nii, et kõik on vinks-vonks ja töötab ka.
No ja kui kapp juba koos, eks siis loomulik jätk oli ka ülejäänud asjade puhastamine, korrastamine ja ümberpaigutamine. Õhtuks nägi muuseumituba välja selline...
Olen mõelnud, et kuidas oleks kõige õigem meie muuseumit nimetada - kas talumuuseum või ajaloomuuseum või veel mingi variant... Nii ja naa võttes on mõlemad nimetatud variandid teatud mõttes õiged, ehkki suuremat talupidamist siin pole olnud, pigem ikka väiksemat sorti ja peamiselt oma pere tarbeks. Ajaloomuuseumi nimetus õigustaks end samuti, sest on ju iga möödunud päev juba ajalooks saanud. Meie muuseumikeses on esindatud ja eksponeeritud esemed ja dokumendid pärit vaid oma majapidamisest, vanimad dokumendid (koopiad) pärit aastast 1881 taluostupaberid ja värskeim ajakirjas ilmunud artikkel 2017 aastast. Ülejäänud asjad jäävad sinna vahemikku, on nii eelmise sajandi alguspoolelt kui ka nõukaaegset kraami. Pikemalt ei hakka sellest kirjutama, kes lähemalt tahab teada või näha, võib külla tulla 😊
Ega sellega veel muuseum valmis pole, ikka veel on võimalik lisada. Üles riputamist ootavad vanaisa Pariisis välja antud rätsepaõppe diplomid ja kutsetunnistused. Originaalid on küll toas, kuid neist on tehtud ka koopiad, sest originaale ei raatsiks sinna talvel kütmata hoonesse jätta. Veel tahaks lisada pilte talust ja tegemistest 40ndatest aastatest. Ning kui peaks äkki ühel päeval olema valmis lapsepõlvekodu keldriboksis pisut revideerima, küllap leiaks sealt oma lapsepõlveaegseid mälestusi lisaks. Seega arenguruumi veel maa ja ilm.
Ja kuna vihmamärjad ilmad jätkusid, siis sai uuendatud tuuningu ka poe pool. Eks seegi jällegi pigem iseenda korraarmastuse leevendamiseks (no mitte ei salli segamini kolikambreid), sest ega siia metsa sisse niisama naljalt ostjaid ei satu, enamus taimi lähevad teele ka pigem postipakkidena. Peamine klient on olnud väike naabritüdruk, kes on ikka ja jälle leidnud mõne ehte või nipsasja endale või siis oma sõbrannadele kingituseks.
Ning nüüd siis ikka aia poolele ka😉
Kuna aprill ja mai on juba sügavale ajalukku vajunud, siis selle aja pilte ja tegemisi enam pole tahtmist mainida. Eks see kõik on aasta aastalt sarnane ka. Üksikuid pilte olen jaganud ka sotsiaalmeedias, endal varamus siiski oluliselt rohkem. Piltide arv kuu kohta varieerub ikka palju sõltuvalt, kui palju silma püüab. Vaatsin üle, et märtsis olen salvestanud ca 50 pilti, aprillis juba 60+, mais kusagil 140+ ja juunis on paras rekord - umbes 270 ja neist sadakond ainuüksi pojengidest (neid ongi meil umbes niipalju aias).
Juunikuu on alles värskelt meeles ja mõned meenutused ikka võiks olla, ehkki ligi 300st pildist on raske valikut teha nii, et blogi lausa hiidpikkuseks ei veniks. Eelmisel aastal sai ka rohkesti pilte ning meenutusi, seega nüüd otsustasin, et olgu pigem kas uued asjad või siis mingil põhjusel erandlikud.
Eelmisel sügisel Aalujate seltskonnast hamsterdatud sinine lõokannus on igavese uhke põõsa kasvatanud. Tegelikult on teine veel teises kohas, eks soovid võivad ka mitmekordselt täide minna, kui pakkujaid on rohkem kui üks.
Äädikapuu oleks nagu juba õitsemas, tõelisuses on õied eelmise aasta omad, vaid lehed värsked 😃
Metsa serva ära eksinud värd-trompetipuu (Catalpa erubescens 'Purpurea') on sel aastal võimsalt kasvu visanud ning uhked suured lehed kasvatanud. Kevadel oli küll hirm, et mis tast saab, sest tundus, et kitsed olid pungaproove võtmas käinud.
Pisut lihtsalt pilte
Selle roosipeenra kallal madistasin kevadel tervelt 2 täispäeva, rookides välja umbrohuks läinud mündilist. Ja naati...ja orasheina...ja mida iganes veel... Siin pool on peamiselt põõsasroosid, eriti armsad neist pisikeste roosade õitega Kurista pargiroos ja pisikeste valgete õitega pargiroos (nime ei pane, ei ole kindel mis). Siis veel lihtõieline rugosa mis on ka laiutama hakanud. Teisel pool on päris mitmeid floribunde, mis imekombel aastaid selles džunglis elades ellu jäänud. On ka välja läinud, mitmeid kuivanud juurikaid sai ka välja visatud. Ka siin, nagu ka mujal aias, on päris palju roose, millel poogitud iludus kas üldse otsa saanud või siis võitleb ellujäämise nimel pookealuselt vohama hakanud kibuvitsaga. Siin saab vaate poole hõredamaks, sest pool on kibuvitsaks kätte läinud, kuid need tööd ootavad kuivemat ja jahedamat ilma, sest bikiinides roosipõõsa kallal tegutsemine ei ole just kõige tervislikum 😋. Aastaid peenras resideerunud naisekuju keerasin 90kraadi, et ta ikka näeks, mis mujal ka toimub, enne oli sõna otseses mõttes nägupidi padrikus.
Eelmisel aastal sai nii mõnigi roos ümber istutatud ning sel kevadel sai roosidele ka väetist pandud. Nii mõnigi tänab mind selle hoolitsuse eest nagu see tilluke kämblasuurune 'Black Noon' - ennast pole ollagi, kuid punnitab õitseda imeilusa sügavpunase õiekesega.
Tiigiäärsetel angervaksadel (kindlasti mingi peen sort, aga pole veel tuvastatud) kõrgust kahe meetri jagu.
Jaanilõket sai tehtud reegleid järgides 2+1 ehk siis meie kahekesi + lõke. Ega olnudki misteab uhket lõket, rohkem aia korrastamisel kokku kantud oksarisu. Mõned vorstikesed sai elektrigrillil küpsetatud, ei viitsinud selle natukese pärast sütega sussitama hakata. Siiski kenad piduriided sai ikka selga pandud, et pisut rohkem peomeeleolu oleks. Selfide tegemine pole mul just tugevaim külg, ei oska isegi õiges suunas vaadata 😄.
Pojengidest ma siia põhimõtteliselt pilte ei pane ning juttu rohkem ei tee, aga üks üldpilt juuni lõpu päevilt võib ju ikka olla.
Vahepeal, kui maja tagumise poole kasimisest-rohimisest ära tüdinesin, tegin tiiru peale ka maja eespool asuvatele istutusaladele. Parkla serva istutatud jugapuud 'Summergold' näevad sel aastal suhteliselt krapsakad välja ning oma heleroheliste võrsetega väga nunnud.
Ja need roosid... Kui kevadel kirud, et peab neid nii palju olema ja igavesed õelused rabavad sind riietest ja juustest ning kriibivad veriseks, kui üritad nende ümbruses korda luua, siis saavad ikka ja jälle andeks, kui algab õitsemise aeg 😄.
'Sniedze'
'Robusta'
Rosa rubrifolia
'Rhapsody in Blue'
'Rote Flamme'
Paremal 3 meetrine 'Alcymist'
Esiplaanil 'Modern Art'
'Guna'
'Hansaland'
Umbrohuga ümbritsetud roosipõõsas on ka vägagi dekoratiivne - lilleseade looduse poolt valmistatuna😉.
'Country Girl'
Siin pildil üks imearmas valge roos 'Põhjatäht'. Õied üsna tillukesed, nii umbes 50sendise suurused. Põõsas ise hõredavõitu, põhjuseks võib olla teise varjus ja läheduses asukoht.
Ja lõpetuseks sellest, mis aiaelus tõsist peavalu valmistab.
Kui enamik istutusalades on nüüdseks end tõestanud arusaam, et väga põhjaliku rohimisega, st. siis kaevamine ja keeramine koos võimalikult paljude umbrohujuurte püüdliku väljanokkimise tulemusena on hiljem 4 päeva asemel võimalik rohida 4 tunniga, siis päris mitmes kohas ei tööta isegi see variant. Siin pildil üks pikk-pikk peenar, kust eelmisel sügisel kaevasin välja varemerohtu, mis olid end sättinud juba päris mitmele meetrile ja ilmselt tapnud ka teisi taimi oma teel. Juurikaid üksi oli üle 20 kg, mis kätte sain... Ja sügisel oli siis pildil praktiliselt tühi ja umbrohuvaba peenar, mis praeguse pildi järgi tundub nagu oleks seda vaid ette kujutanud. Ja mis kõige ulmelisem, et seda rakvere raibet varem nagu ei olnud minu mäletamist mööda - kustkohast see nüüd äkki välja kargas?
Aga jah, see üks kolekoht, kuhu veel pole jõudnud, eks sügiseks saab vast korda, et kevadel järjekordselt oigama hakata... 😠
Üks kolekoht on tiikide ümbrus. Siin tundus kevadel peale eelmise aasta jäänuste koristamist päris kena pilt seni, kuni taimed ja ka umbrohi veel polnud kasvama hakanud. Kesksuveks on saanud sellest siin padudžungel, kus vohab jõuliselt mida iganes ja kultuurtaimed praktiliselt välja ei paistagi. Siinkohal on mul mõistus suhteliselt otsas, sest enamus ala on 8 aastat tagasi siis kaetud kangaga ja selle peal kivimultš, nii et rohida ja kaevata praktiliselt võimatu, kuid taimedel see ei sega ka läbi kanga kasvamist. Üks hullem ja ülikiirelt leviv meie aias umbrohuks kuulutatud taim on aedvaak, mida võib leida päris mitmes kohas, kuid põhipesapaik tundub just siin tiigi ääres olevat. Paremal, mulla pinnal, on kasvu juba meetri jagu, kuid lapsukesi on täis ka terve tee, ehkki olen neid juba korduvalt hävitanud sealt.
Tiigialast väljapool on metsa poole ajama pannud veel jõgi-ristirohi, mis on sinna kas kuidagi külvanud end või siis sattunud kevadiste jääkide koristusega. Sellega ei oska ka midagi muud teha, kui lihtsalt trimmeriga järjekindlalt maha võtta lootuses, et ehk väsib kunagi kasvamast siis.
Nende kolekohtadega on muret palju, sest aed on ikka tohutult suur ja kuidagi ei käi jõud ja jaks sellest üle. Möödunud aastal olin ju ka kodune ning enamuse ajast aiatöödel, sellest hoolimata jõudsin üle käia vaid pool ning sedagi enamus kohtades vaid korra. Ka sel aastal olen umbes poole peal, sest olen ette võtnud vaid nn lihtsamad kohad ja jätnud täitsa puutumata veel need 'hirmsad' padrikud. Loomulikult meeldiks, kui kõik ja igalpool kena välja näeks, kuid paraku tuleb hakata tegema korrektiive ja aeda ringi planeerima hooldusvabamaks ehk siis leiutada lihtsam hooldusviis. Multšimist pole mõtet meie aeda soovitada, on olemas nii puidu kui kivimultšiga alasid ja need on veel kõige hullemad, sest sealt umbrohtu kätte saada on veel hullem kui tavalisest mullast. Ning praegusel eluetapil saan arvestada oma tegemistes vaid selliste plaanidega, kus ainult oma oskusi, tööd ja olemasolevaid materjale saan kasutada, sest sissetulekute puudumisel ei saa väljaminekuid planeerida. Ja ilmselt peab mõtlema istutusalade koondamisele, sest selliseid ilmatumaid alasid piisavalt rohida ei ole üksi võimalik nii ajaliselt kui füüsiliselt. Aga sellega on säärased lood, et ehkki nüüd käes juba kolmas hooaeg siin aias, ei ole veel uusi plaane ega visioone tekkinud - poleks arvanudki, et siinse eluga harjumine nii kaua aega võtab...
Taimemüügis oli see kevad üllatavalt tegus, võiks lausa öelda, et selle äri jaoks oli koroonakriis pigem ergutav, sest inimestel oli ilmselt rohkem aega oma kodus ja aedades tegutsemiseks ning toimiv kontaktivaba veebipood ka kliki kaugusel. Kevadel ei teinud mitte mingit reklaami, isegi mitte oma FB lehtedel. Praeguseks on küll palju vaiksemaks jäänud ja palju taimi tahaks endiselt veel uude koju. Reklaamiga on üldse pisut veidrad lood... Eelmisel aastal oli reklaam nii ajakirjas kui ka isegi mõneminutiline reklaamklipp TV3 saatesarjas, kuid mingit ostlemise elavnemist tänu sellele küll ei märganud. Sel aastal pakuti ka igasugu reklaamimise võimalusi, milledele ikka ja jälle eitavalt vastasin, kuni lõpuks ikka soodushinnaga Õhtulehe pakkumise (Kodukiri väljaanne Aed) vastu võtsin. Ähh, millal inimene lõpuks taipab, et see ei tööta ja pole mõtet raha raisata, sama hästi oleks võinud reklaami üles riputada oma koduhoovis asuvale teadetetahvlile 😏.
Ja platsil pottidesse pigistatud taimedest on kahju...Tahaks ka seda taimemüüki koomale tõmmata, tööd nendega üksjagu ja tulu olematu. Tegelikult juba teist aastat käivad mõtted, et istutan lihtsalt oma aeda need kuhugi, kuid see tähendaks ju veel rohkem tööd aias. Nii et nokk kinni ja saba lahti jne...
