esmaspäev, 18. märts 2019

Sünnipäev on tore päev 😃

Sünnipäev on tore päev 😃, mis siis, et juba aastaid mingit sünnipäeva pidu ei ole viitsinud pidada.
Juba hommikul vara hakkasid FBs riburada pidi õnnesoovid saabuma. Hoolimata sellest, et elan metsas ja olen hetkel kodune inimene, on tulnud niiii palju häid soove, et lausa imesta, kui palju häid sõpru ja tuttavaid mul tegelikult on. Igal juhul meele teeb ikka rõõmsaks, kui sind meeles peetakse. Ja nii mõnegagi sai veel privas juttugi puhutud 😉.
Füüsik helistas ka kaugelt maakera kuklapoolelt, jutustasime pea tund aega. Õnneks on võimalik messengeri kaudu ka rääkida täiesti normaalselt, mis muidu selline kõne küll maksma oleks läinud...
Ja meil on ikka nii, et kui rääkima saame, siis juttu jätkub kauemaks, siis on jälle paar-kolm kuud vaikust 😖.
Ja nii ma pea pool päeva kõõlusin arvuti taga. Siis ikka utsitasin end liigutama ka. Kuna kevad tuleb juba pika sammuga, siis Malatil on juba kasukaga palav hakanud ja poetab tükikesi igale poole. Seega üks igapäevane tegevus juba kühvlitäie karvade kokku riisumisest toas 😊. Ja hoolimata tugevast tuulest, tõmbas vägisi ikka õue.
Eile alustasin kasvuhoone kraamimisega, et ka eile mulda pistetud tomatiseemnetest sirguvad taimed saaks millalgi kasvumajja panna. Eilse koristamise tulemusel näeb kasvuhoone hullem välja kui enne... Mitte ei saa aru, kuidas ühte väiksesse majja nii palju asju mahub 😲. Kuna hetkel pole neid potsikuid, totsikuid, kausse, ämbreid ja mida iganes veel kuhugi mujale panna, siis tuleb neid seal lihtsalt pisut organiseerida. Kuna eilegi oli kõva tuul ja lisaks sadas ladinal, siis kasvuhoone oli just sobiv koht nii öelda õues olemiseks - katus pea kohal ja uks ka kinni, siis tuult ka mitte. Aga lõpule ei jõudnudki, õnneks aega veel on...
Täna kihelesid näpud hoopis peenarde ja teiste alade koristamise järgi. Täna siis varustuseks rehad ja käru. Ilmateade lubas, et hakkab mingil ajal sadama ja loomulikult siis just tibaski juba, kui ma täies varustuses õue jõudsin. Kangekaelselt eirasin seda paari piiska ja ennäe, tuligi päike korraks välja. Tibutas siiski edasi ja mina läksin vikerkaart otsima, mis sünnipäeva auks üle õue kaardus :)


Siis tegin veel mõned klõpsud, sest leidsin ka esimesed lumeroosid üles.


 Kas see punaste pungadega lumeroos on, ma oma võhikluses ei tea - nii palju on teada saada ja avastada...


 Leidsin üles ka teise forsüütia, see põõsas vaid nii meetrijagu kõrge, pungad juba kohe-kohe õitsele pakatamas. Kui usaldada istutusraamatut ja kasutada loogikat, siis peaks see olema Forsythia x intermedia Freja. Aga ilmselt saab tõe teada, kui õied avanevad.


 Ja ka näsiniine õied on kohe-kohe puhkemas.


 Võiksin öelda, et minu aiahooaeg on alanud, suutsin täna juba rohidagi 😃. Vahepeal hakkas juba pisut rohkem sadama, aga ilmutasin jällegi oma jäärapäisust ja tõmbasin tuppa mineku asemel kapuutsi pähe. Lõpuks andis hoopis ilmataat alla ja tõi päikese jälle nähtavale. Kogu õues viibimise ajal küll päike ei paistnud, aga ei sadanud ka rohkem. Maja taga peenrast alustades jõudsin tiiruga ka puude alt alla sadanud oksarisu koristada ja pool tuuri ka tiikide ümber enamvähem. Suurem kuivanud praht sai kokku riisutud või katkutud, ikka päris mitu kärutäit sai kompostiväljakule veeretatud. Ühest uuest rehast sain umbes tunni ajaga jagu, ostsin just uue laia plastmass reha just sellise oksapuru riisumiseks. Ju ta ikka pisut praak oli...
Ja vahepeal lihtsalt vaatasin ringi ja leidsin, et maakodus on ikka hea elada ja ilus on peaaegu alati, sõltumata aastaajast. Sõltub vaid vaataja silmadest, mulle igatahes meeldib 😄


Eelmine aasta tegelesin oma sünnipäeval mööbli ehitamisega, sel aastal oleks vaja küll veel ühteist remontida ja nokitseda, aga enam pole kiiret, küll ka need asjad millalgi tehtud saavad. Praegu ma naudin seda, et saab ja on aega aias 'mürada', olgu seal siis lumi, pori või suur suvi 😄

pühapäev, 3. märts 2019

Kevadine märtsi algus

Nädala teisest poolest kutsus päikesepaiste vägisi õue toimetama. Ilmateade ähvardas küll iga päev sajuga, tegelikult meil seda sadu praktiliselt ei esinenud. Põhiline varustus õues oli suured oksakäärid, väikesed käärid ja aiakäru. Neljapäeval alustasin metsaveerel pikast peenrast, mis juba enamuses lumevaba oli. Teepoolsest otsast avastasin, et seal peal tunneb end suurepäraselt juba Kolhise luuderohi, roomab päris mitme meetri peal, värskelt roheline, nagu polekski ametlikult veel talv.

Ilm oli mõnus, paar kraadi sooja, õigete riietega väljas olemiseks suurepärane. Jõudsin peenra suuremast sodist ära kraamida, päris mitu kärutäit sain kätte. Siis keeras ilma pilve ja mingi tiba vihmagi tuli. Ei mahtinud veel tuppa minna, mõtlesin, et kui rohkem sadama hakkab, siis lähen, seni korjan metsa alt pisut prahti kokku, mis seal praegu hästi nähtaval oli. Nimelt oli siiamaani koristamata nõuka ajal tekitatud prügi koht, mis tol ajal ju sügavas metsas asus. Polnud ju tol ajal ka mingit organiseeritud prügivedu siitkandist, ikka käis olmeprügi kuhugi varjulisse põõsasse väljaspool mõõdetud krunti. Enamus neist nö 'prügimägedest' on juba ammu likvideeritud, aga see veel ainuke koht, kus üht-teist veel alles. Kokkuvõtteks kogusin kokku ca 250 liitrit (prügikotimõõt) kraami - vanad lagunenud jalanõud, klaasikilde, kilekotte, konservi-ja klaaspurke, pudeleid ja ühtteist veel. Pärast ise väga rahul, sest see tegu kripeldas juba ammu hinge peal 😊. Üks Heraklese vägitegu jälle tehtud 😌. Ka siis ei saanud veel aur otsa, vaid jätkasin juba järgmise peenraga, korjates kuivanud pealseid ja lõikasin põõsastel pisut oksi. Kuna ilm oli niiske ja temperatuur plusspoolel, siis olin päris porine pärast. Õnneks on veel piisavalt lund, kus saab jalanõusid ja kindaid puhastada 😏
Reedel võtsin ette okaspuuala, kus pole ka vist ammu kääre liigutatud. Seal olid ka laiutama hakanud pargiroosid. Rooside lõikamiseks aeg praegu küll liiga varajane, aga tegin siiski seal puhastustööd suisa kuivanud okste osas ja ka mõned 'jalutama' läinud võrsed sai välja katkutud. Maapind oli kohati juba üsna pehme. Lõppkokkuvõttes sai alale ring peale tehtud, kuivanud oksad kaotasid ka kuused ja elupuud, puhastustööd  veel arooniates, kuldvihmas ja jõudsin veel ka sirelitesse. Ilm oli jätkuvalt ilus, valgust ka praegu juba kauem, seega tuppa tagasi alles pisut enne 6t. Ilm oli pisut jahedam, nii paar kraadi miinust, aga see ei oli pigem boonus, sest vältis jälle poriseks saamist, külm ka ei hakanud, pigem vastupidi...pärast pidin dushi alla minema, sest oleks nagu trenni teinud.
Ka laupäeval jätkus ilus ilm, päikesepaiste. Seekordne tegevus seisnes põhiliselt eelmiste päevade lõikustöö tulemuste kokkukorjamisel ja vulkaani juurde vedamises. R. tegi tule üles ja sussitas enamus oksi sealt ka läbi. See tünnipõletus (kohaliku nimetusega Vulkaan) on ikka üks suurepärane väljamõeldis, eriti arvestades seda, et pärastlõunal hakkas ikka korralikku tuult tõstma, nii et lõkke tegemine oleks igal juhul välistatud. Lisaks jõudsin veel ebaküdoonia põõsast kääridega kiusata, siis oligi aeg juba nii kaugel, et söögitegemine ja söömine ei jääks liiga hilja peale, st. vahetult enne sauna.
Ka pühapäev algas ilusa ilmaga, paar kraadi miinust. Tegin rõdult mõned pildid, et oleks fotomälu hetke lumeoludest. Kohati on suhteliselt lumevaba...




 Samas peenrad on just lume all veel peidus.



 Must koer päikesepaistes 😎

,

Täna nagu õuetööd nii siiski ei kutsunud, see-eest läksime kutsadega jalutama. Tegime kusagil pisut üle 5 km tiiru, vahepeal jupike mere äärt pidi. Pärast ise väsinud ja koerad ka. Lisaks tõmbas Malati peaaegu kodu juures kiilasjääl R. ootamatult pikali , nii et teisel  küünarnukk sinine ja puus paistes 😨. Loodame, et hommikul ikka voodist välja saab...
Päraslõunal hakkas ilm kehvemaks muutuma, õue ei isutanud, tuhnisin raamatutes ja internetis. Päike kadus ja pilved võtsid võimust. Siiski korraks läksin õue, et mõned klõpsud teha märtsikuu esimeste päevade olust. Juba selle lühikese ajaga hakkasid käed külmetama...
Lumikellukesed metsa all vinduvad juba jupp aega, nagu õitseks ja ei õitse ka.


 Tiigid mõlemad ääreni jäätunud vett täis, mine või uisutama 😊


 Pojengide ala veel paksult lume all, vaid kitsejäljed viisakalt vahekäikudes.


 Samas leidub hulgaliselt juba rohetavaid taimi, see peaks olema epimeedium (vist?)


 Sellise tegelase avastasin ka peenrast, paraku me pole tuttavad...


 Lambakõrv ehk villnõges tundub ka piisavalt igihaljas olevat...


Ja see vast äkki emajuur, ehkki kindel pole...


 Peenras, kus peaks olema kevadlilli, kaasaarvatud lumekupud, on lumekooriku all, seega - ei mingeid õisi veel...

 Samas mingi tulbilehe moodi asjandus trügib vägisi välja, aga võib ka mingi muu kevadine sibulik olla.

 Mikrobiootal tunduvad tillukesed kasvud tekkivat.


 Naistenõges on talv läbi rohetanud, ei seda võta külm ega lumi 😉


 Okaspuu ala näeb pisut viisakam välja, mõned asjad veel teha, nagu esiplaanil olevad roosivõrsed, mis sinna ei kuulu, aga külmunud pinnasest end veel kätte ei andnud.


 Müügiplats suures osas veel lume all,


 siin potist piiluvad juba kopsurohud


 ja nõiapuud sätivad õitsema.


 Sookail on ka vist igihaljas, näeb praegu parem välja, kui suvel põuaga.


 Mingi tillukese õitseva tuti leidsin peenrast,


ka lõokannus juba pürgib kasvada.


Ja seda ma täpselt ei tea, meenutab mingit kukekannust.


Kella viie paiku hakkaski sadama, algul vihmaga segi, siis pigem lund. Praeguseks on 2-3 cm lumevaipa jälle igal pool lisaks. Küll sulab jälle 😍.
Kevad tuleb-tuleb... Malatil pudeneb juba 'saabastest' tutte, Aalu on öösiti õues vabal tahtel ja on juba vähemalt kaks hiirt kinni püüdnud seal. Põõsad ja puud pungitavad, täna jalutuskäigul oli juba tunda mere lõhna ja üldse kuidagi kevadist hõngu ka metsa vahel.

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Kevade märgid ja koduteater

Laupäevane soe ilm ja meeldivalt madalamaks vajunud lumi meelitas kevadisi märke otsima ja pildistama. Kasvuhoone juures piilusid lume alt kastist täiesti tarvitamiskõlbulikud petersellid ja kasti tagant ajas oma kombitsaid välja igihali. Ka võõrasemad on sellist nägu, et palju õitsemisestki puudu pole, toppisin sügisel neid igalt poolt kokku korjatuid sinna ühte potti, et las olla pigem seal, kui kõikvõimalikes muudes kohtades.






Mitte ainult sirelil, vaid ka teistel taimedel on nii mõnelgi täitsa kobedad pungad nagu ei olekski kuu keskpaik veebruaris , vaid pigem märtsis.

Ja inimene on ikka veider küll 😃. On ju looduse ringkäik enam-vähem sama igal aastal, aga ikka oodatakse suve-sügist-talve-kevadet, et siis samade asjade üle jätkuvalt vaimustatult õhata. Samas on ju see tore, et on asju, millest iialgi ära ei tüdine ja alati on nagu uus ja huvitav.








Näsiniinel ka suured pungad, ehkki põõsaalused alles paksu lund täis

Metsaveerel suurte puude all rohetavad sinililled, õienuppe küll ei märganud.

Tiigid on ääretasa täis, aga jää tegelikult enam ei kanna - proovitud, õnneks madalamas tiigis 😂


Hiina siidpöörist ei raatsi ma iialgi sügisel maha lõigata, sest ka talvel ja kevadelgi veel on kuivanud olekust hoolimata niivõrd dekoratiivne.


Aga muidu laiutab enamus alal endiselt lumi. Tahaks juba kääridega mõnele põõsale läheneda, mida teoreetiliselt saaks siiski teha, probleemiks osutuks nö prahi kokku korjamine ja lõkkeasemele vedamine, sest kärutamise jaoks on paarikümne sentimeetrine lumevaip veel pisut segav 😉



Suured pungad on ka sõstrapõõsastel


 ja murelil


Luuderohi ei näe ka selle järgi välja, et vahepeal ka rohkem lund ja külma oleks olnud. Ta ju alles uustulnuk, aga tundub, et praegu on ta juba kohanenud.


 Ja seda ei võta vist ükski ussi ega püssirohi, talvest rääkimata...


 Ilusa ilma tõttu otsustasime R-ga koertega jalutuskäiguga ka mere äärde põigata. Matkamine ise oli paras katsumus, sest talutee oli kiilasjääs, seega sain Miku rihma otsas pikalt liugu lasta ja osa teest oli selline, kus talvel ei käida, seega pea kilomeetrijagu lumes sumpamist. Koertel muidugi lõbu laialt, vahepeal oli vaja käia ka kraavis vulisevas vees solberdamas 😃 Meil (st. inimestel) aga oli võhm väljas peale selle teelõigu läbimist, nahk märg, nagu oleks korralikult trenni teinud...
Kuna nüüd talve jooksul polnudki mere ääres käinud, sest meil ju kõrge rannik ja sinna saamine niigi paras mägironimine, siis nüüd oli üllatus suur, et merel pole jääkübetki, ka mitte kalda ääres. Kalda lähedusel purjetasid paarikaupa majesteetlikud luiged.



 Kaldariba peal polnud ka jääd, vaid ainult mahasadanud lumi. Loomulikult olid ka kaldaserva all uhked purikad ja jääkoopad, aga ei saanud pildistada, kui parasjagu tegemist lumes sumpamise ja rihma sikutava koeraga. Eks neid pilte ole ka juba küll, hiljem on hoopis huvitavam pildistada, kui lumi kõik on juba ära sulanud, aga kalda all endiselt jää.


 Laua peale koguneb igasugu aia-alast kirjandust, mõned olen juba läbi lehitsenud, teised ootavad järjekorda 😃

Miku loeb küll vahel raamatuid 'ära', kui kätte saab, aga tarku aiaraamatuid pole tema hammaste ulatuses olnud. Ilmselt seetõttu ta ei teagi, et roose ei pügata nii: esiteks talvel ja teiseks roniroose ei lõigata (närita) nii madalaks. Selle talvega on 3 meetrine Flammentanz põhjalikult ära pügatud, kui kunagi veel õisi tahan näha, pean vist proovima, kas on võimalik kuhugi hammaste ulatusest kaugemale istutada.


Miku ise arvab, et nii sobib küll...

 

Täna leidsin aiast veel igihaljaid taimi. Üks vahva tegelane on iileks, näeb suurepärane välja oma läikivas rohelises rüüs.


 Ja bergeeniad tunduvad ka igihaljad...


 Kella ühe ajal saabus meie õuele 'teater'.
Nagu juba enne mainitud, talutee on mõnusalt kõva kiilasjää, seega tekkis prügiauto juhil ümberkeeramisega (ehkki ruumi on) raskusi ja otsustas naabrite prügikasti poole tagurpidi liikuda. Viga tekkis hetkel, kui auto jäi seisma, et prügikast autosse tühjendada, sel ajaga jõudis raske auto pisut kaldu teeserva pealt tagumise nurgaga tee pealt alla vajuda. Ja ikka nii raske auto ja kiilasjää, oma jõuga ta sealt enam välja ei tulnud.
Etenduses oli vahepeal paaritunnine paus, siis saabus esimene traktorike, John Deere. Sellest mingit abi välja sikutamises ei olnud, nagu juht ise kommenteeris, et masside vahe nagu kärbes (traktor) ja hobune (auto). No nii palju oli sest trakatsist kasu, et ülejäänud tee rihveldas oma sakilise servaga sahaga pisut krobelisemaks.


  Tuli uued jõud tellida autojuhil. Need saabusid siis puksiirauto näol alles kella 6 paiku, kui väljas juba peaaegu pime. Meie R-ga kappasime (sumpasime-uisutasime) kohale, et esireas etendust jälgida - ega igapäev siis etendust koju kätte tooda 😄. Käigus oli igasugu abivahendeid, trossid ja vintsid, sest ka puksiir vajus pisut tee pealt ära ja oli tegemist tagasi saamisega, tross ümber puu ja vintsi abil sai teele. Ja siis sikutas ka hädalise vintsiga vedades august välja. Etendus sai läbi peaaegu pool 7, seega oli prügiauto veetnud meie õuel 5 ja pool tundi 😖