Teisipäev, 1. märts 2011

1.märts

Millegipärast seostub sõna "märts" mul vägagi kevadega. Eks ma ise ka ju märtsilaps :D ja sellega koos mälupildid nartsissidest ja päikesepaistest koos kevade hõnguga.
Pole kohe jupp aega siin blogimaailmas eriti toimetanud. Lugenud küll ja vahel ka kommenteerinud, aga ise ei ole suutnud nagu midagi kirja panna. Tegelikult on siiski peale viimast normaalsemat postitust novembri lõpul minu elus-olus olnud suuri muudatusi koos meeletu hulga tööga, nii et sada peal ja kurvid sirged, satelliitideks lisaks ports viirusi ja närvivalusi. Teatavasti pole talvine aeg ka mitte just kõige ärksam tegutsemiseks, millegipärast tundub, et talvel võtab igasuguste asjade tegemine märksa rohkem aega kui suvel. Tööelus on ka see aeg just kõige mahukam, sest kolmanda kvartali aruanded lähevad sujuvalt üle eelarve tegemiseks ja kaitsmiseks, siis juba kukil ka aasta lõpp ja aastaaruanded pluss siis uue aasta puhtalt lehelt alustamine - igatsugu uusi asju ja vorme jne.
Sel aastal lisaks veel eurole üleminek... Mitte, et ses midagi halba või rasket oleks, aga eks harjumist nõuab ikkagi. Millegipärast ei soovi minu aju kuidagi veel eurodes arvutada (va tööasju, mis olid ka ennegi), ikka kipub kuluarvestust kroonides rehkendama.
Isiklikus eraelus toimunud suurest muutusest sai siis eile juba ametlikult kolm kuud täis - nimelt korteri rendilepingust. Reaalselt alustasin "iseseisvat" elu küll nädal hiljem, sest peale lepingu sõlmimist oli vaja tööasjus välislähetusse nädalaks sõita ja loogiliselt polnud võimalik oma eluoluga tegeleda. Nüüdseks olen päris ära harjunud, elamine enamvähem sisse seatud ja kaks nädalat ka juba normaalses voodis magatud ( mööbli tellimine internetipoodidest on odavam, aga võtab kauem aega :D). Aga põrandal madratsi peal polnud ka viga, minu uni selle all küll ei kannatanud.
Ja mis kõige huvitavam - seoses vist oma suuna valimisega, on märgatavalt paranenud mu otsustusvõime ja iseseisev mõtlemine. Pole vist tõesti parim valik töötada, elada, puhata ja vaba aega veeta koos ülemusega, kes on küll su oma õde, aga lõpuks tekitab ikkagi konflikte. Vähemalt mingi osa peaks elust olema ilmselt eraldi, sest muidu tekib paratamatult olukord, kus töö ja vaba aeg lõplikult segamini lähevad ja lõpuks üle pea kasvavad. Ja lisaks veel, kui ühe pere lapsed nii totaalselt erinevad oma soovides, tahtmistes, vaadetes, võimalustes ja elukorralduses.
Aga hetkel võin küll öelda, et hea, et nii kujunes kõik, sest olen uue eluga täiesti rahul ja naudin olukorda, kus võin ise valida, millega tegelen ja millal oma vabal ajal. Võin kutsuda külla millal iganes sõpru ja tuttavaid, kes mulle meeldivad ja ei pea alandlikult selleks luba küsima. Ja ei ole vajadust leida suhtlemiseks muid võimalusi, kui mulle sobivate sõprade nägu kellelegi pole aksepteeritav.
Kuidagi on ikkagi selline tunne, et osa asju on meil elus ette määratud. Nagu ka selle korteri leidmise lugu. Legend selline: neljapäevasel õhtul tekkis vajadus midagi leida... reedel sai pisut ringi surfatud ja mõte küpses...ja laupäeval sunnitult tööl istudes leidsin...helistasin...sain kohale minna ja näha...otsus tuli kiirelt - jah, seda ma tahan...pühapäeval sai leping allkirjastatud...tehtud! Ja korter ise normaalse üüriga, täiesti korras, remonti pole vaja, tühi, kohe saadaval, linna lähedal alevis, tööle 2,5km. Ja kusjuures kujundus selline, mis mulle kohe sobis ilma muutusi vajamata :D.
Muidugi mööbliprobleem, aga see ju lihtsalt lahendatav.
Ja lõpetuseks... Ilmselt oleks pidanud juba ammu sellise sammu elus astuma, aga ilmselt pole kunagi liiga hilja. Ju siis oli varem teisiti määratud...

5 kommentaari:

  1. See ju nagu ühe minu lähedase elumoto tegelikkuses: kunagi pole hilja alustada elamist... :) Vahva!

    VastaKustuta
  2. Edu Sulle!
    Kahjuks pole ma ise kunagi kogenud, mida tähendab olla noorem õde, olen ikka eluaeg selleks vanimaks olnud. Ja ma mõtlen, et minu korraldamisoskuste juures on vast päris hea, et pole noorematega pidanud rohkem koos elama kui lapsepõlves.
    Aga ülemuse ja alluva kooselu kujutan ma ette küll, üsna üürikese aja oli mu kaasa mu alluvaks:D Õnneks oskasin lõpetada selle üsna kähku, enne kui krahh kohale oleks jõudnud. Tööelu ja kodune elu on ikka kaks täiesti erinevat asja, neid võib ühitada vaid ühel tasemel olles.

    VastaKustuta
  3. Jah, mul oli veel nii, et me allusime abikaasaga koos ühele ülemusele ja siis oli nii, et kui mu abikaasale midagi öelda taheti, öeldi seda läbi minu. Täiesti kohutav, lõpetasime ka ruttu selle olukorra.
    Ja usun, et nüüd, eraldi elades, saavad teievahelised suhted kenasti korda.
    Edu ka minu poolt!

    VastaKustuta
  4. Suhetel pole minu meelest häda midagi :D. Ja mõnikord ongi parimad lahendused sellised, milleni jõudmine algul otse üüratult raske ja keeruline tundub, pärast aga on rahul ja õnnelikud kõik osapooled.

    VastaKustuta
  5. Elus lihtsalt tundub olema nii, et mida kaugemal, seda armsam

    VastaKustuta