Sisukas nädalavahetus

Vähese hilinemisega ülestähendatud, aga varem polnud lihtsalt mahti.
Laupäeva hommik algas põhjaliku väljamagamisega umbes poole 12ni. Siis polnud enam pikalt mahti mökutada, sest enne värsketele sugulastele küllaminekut oli plaanis korter kähku tolmuvabamaks muuta ja veel nipet-näpet toimetada. Jõudsin õnneks kõik tehtud, mis plaanis oli ja siis panin autole hääled sisse. Ilm oli küll vähe sombune, aga ega see suur takistus polnud, hea, et lausa ei sadanud.
Kõigepealt siis tallidesse lähemalt hobustega tutvuma. Minu kokkupuuted hobustega on siiamaani üsnagi põgusad, ainult kahel korral olen proovinud pisut ratsutada, kaamelil sõit Tuneesias ei sobi siia kategooriasse eriti :D. Hobused aga on mulle kogu aeg meeldinud (eks ise ka ju hobuse aastal sündinud, äkki sellepärast), aga nad on minus ka suurt aupaklikust äratanud - ikkagi nii suured, võimsad ja targad loomad. Ju ka pisut kartust, just selle suuruse pärast, ja ka muidugi seepärast, et pole kogemusi nendega suhtlemiseks. Aga ehk nüüd on võimalik ka see vajakajäämine kõrvaldada :D.
Ja nii saigi päris hea mitu tundi hobustega tutvutud, hulk porgandeid neile jagatud. Ja mulje polnudki selline, nagu kartnud olin - ei mingit hirmu, vaid hoopis tore kogemus, kui pehmed mokad su käest porgandit napsavad, või kui soe ja pehme on hobuse kael, kui seda silitada...
Pisut sai ka sakslasega (koer nimelt) vägikaigast veetud nii et pilpad lendasid, kasse silitatud ja niisama ringi vahitud. Ratsutamiseni seekord ei jõudnud, eks tulevikuks peab ka midagi jääma.
Pärast sai veel pererahvaga koos istutud, maast ja ilmast jutustatud, head sööki ja seltskonda nauditud. Koju jõudsin alles pimedas, vist oli kusagil 11ne paiku.
Pühapäeva hommik algas suht varakult, juba enne 9t oli uni läinud. Ilm oli fantastiline ja meeled sügelesid midagi ette võtmast - ega siis sellist kaunist päeva ei saa ometi nelja seina vahel veeta.
Autole jälle hääled sisse ja kevadet avastama...
Kõigepealt viis tee Keila-Joale.
Nii uhket vetemöllu, nagu eelmisel aastal küll ei näinud, aga seekord jäi külastust vist pisut hilisemale ajale, tundub, et suurveed hakkavad juba pisut alanema. Siiski sai pikk tiir tehtud, alustades vasakult kaldalt, siis üle rippsildade mõisa poolele, sealt edasi allavoolu kuni kaarsillani ja sealt siis tagasi. Inimesi ja autosid oli väga palju sellise ilusa ilmaga loodusesse toodud, lausa raske oli parkimiskohtagi leida.
Edasi läks teekond Treppojale, mis on kevadeti ka alati vahva koht. Ka seal sai tiir tehtud ühte kallast pidi üles, üle silla ja teist kallast pidi jälle alla. Ma polnud nii kaugele mööda ojakallast varem läinudki, nii oli sillake üle oja mulle täielik uudis. Ikka ja jälle saad midagi uut teada... Treppoja nimi õigustab end igati, nagu juuresolevalt pildiltki näha võib. Ja vesi oli ka nii selge ja läbipaistev hoolimata kiirest voolust, iga kivikegi oli näha.
Järgmiseks viis tee Pakri poolsaare tippu, kust vaade tundub, et näed lõpmatusse.
Oleks seal kauemgi vaadet nautinud, aga tuulepealsel lagedal olid tuulepoisid päris vallatud ja kippusid vägisi hõlma alla pugema. Siiani soojana tundunud ilmolud ei tundunud enam nii mõnusad, eks polnud ka vastavat riidevarustust pikemaks tuulutamiseks :D.

Järgmiseks sai veel kõrvalepõige tehtud Muula mägedesse (Muula Hills), mis nüüd juba vahetult Paldiski sadama kõrval (sadam on nii palju laienenud). Koht ise on päris vahva, näeb välja nagu kohalik kanjon. Leidsin sealt ka kena kevadekuulutaja, sellise armsa ja rõõmsa kollase paiselehe.
Veel ringirändamisest isu täis polnud...
Nüüd sai autonina Padise poole pööratud. Tee peal ainult üks väike peatus Vasalemma jõe sillal, ülejäänud vaatamisväärsused läbi autoakna imetletud, nagu Madise vana surnuaed ja Harju-Madise kirik.
Polnud nii ammu Padisel käinud, et esimese hooga hakkasime linnuse poole minema, ehkki tahtsime kloostrivaremeid uudistada. Eksitusest aru saanud leidsime tee ka kloostri poole. Turnisime enamus kohti läbi ja lõpetuseks sai ka tornis ära käidud ja laia ilma vaadatud. Pilti sealt ei teinud, algselt kahtlesin isegi selles, et torni platvormile suudan ronida, aga sain endast võitu ja käisin seal ikkagi ära.
Nüüd lõpuks sai vist rännukihk rahuldust ja kõht hakkas ka pisut tühjaks minema. Nii sai lõpetuseks veel Hüüru Veskis õhtusöögiks forelli-peekonivardaid maitstud ja siis koju.
Kuus tundi ja 120 km, see teeb keskmiseks kiiruseks 20km/tunnis :D.
Igatahes oli tore päev...