Lubadused...

Eks iseendale antud lubadusi ole ikka kõige lihtsam murda :D
Nimelt, kui umbes kaks aastat tagasi sai pakutud kodumajutust Islandi kooliõpilasele, siis peale seda tõotasin, et rohkem sellist asja ette ei võta... Poeg õppis tol hetkel üheteistkümnendas klassis ja organiseeriti ühe Reikjaviku erakooli õpilaste külastus Tallinna. Tookord oli muidugi teatud tagamõte ka asjal, sest need õpilased, kelle vanemad siis kodumajutust pakkusid, said pool aastat hiljem vastukülastuse Islandile. Aga ausalt öeldes oli see üks suur õudus, kui kari 17aastaseid ärahellitatud erakooli jõmpsikaid Tallinna peale lahti lasti - kodus ilmselt karmid kombed, aga siin nagu koplist pääsenud vasikad... Ei hakka enam vanast asjast küll pikalt pajatama, aga tookord oli tõesti otsus, et enam sellise heategevusega ei tegele.
Aga nagu öeldud... ikka teed jälle...
Järgmisel nädalal toimub Eestis (Tallinnas) üritus nimega MEP - Model European Parliament. Asja mõte on selles, et noored inimesed kogunevad ja "mängivad" siis parlamendi stiilis. Plaanis on neil täiskogu Riigikogus, debatid, üldassamlee jne. Lisaks muidugi ka üritused ja ekskursioonid, nt. Rocca al Mare muuseum ja KUMU. Üritusest osavõtjad on tegelikult päris noored, sest see ongi mõeldud 15-18 aastastele keskkoolinoortele. Mul poeg küll juba 19 ja keskkool läbi, aga ta ise võttis osa sellest üritusest eelmise aasta kevadel Istanbulis. Juba siis oli teada, et järgmine üritus toimub Eestis. Istanbulis elati ka peredes, sest sellised kogunemised toimuvad suures osas oma rahakoti peal, st. sõidupiletid ja osavõtutasu tuleb kõik ise maksta. Ja elamine ka, kui peremajutust ei pakuta. Noh-jah, ega ma väga vaimustuses just ei olnud väljavaatest vastuteenust pakkuda, aga kuidas sa siis ikka ju ära ütled.
Ja just sai ju kolitud omaette, võin ju nädalaks laenutada oma elamist, vähemalt viisakas koht ka Tallinnast mitte kaugel, linna ühistransportki käib. Eriti lahke olin lubama detsembris, kui ise veel sisse elanud polnud :D. Mida lähemale aeg jõudis, seda vastumeelsem see mõte oli, sest enam ei taha kuskil mujal olla... Aga kui sai juba lubatud, siis tuleb ära teha.
Täna siis saigi külalisdelegaat vastu võetud. Pärit on ta Küproselt, kena viisakas 18aastane noormees. Sai siis noored (poeg ka) ära majutatud, tegin neile veel süüa, mis õnneks õnnestus, vähemalt väljendati nii :D. Loodetavasti on need noored veidi asjalikumad kui kari varateismelisi islandlasi, igatahes mulje oli märksa parem.
Ise võtsin oma teki ja padja ja palusin emalt poliitilist varjupaika nädalaks. Väga ei taha küll siin olla, kuidagi imelik on. Aga pole viga - olen ju siin elanud tervelt 42 aastat, küll pean selle nädala ka vastu :D. Loodetavasti saavad noored seal omaette hakkama. Noh, ja kui peakski probleeme olema, siis olen ju suht lähedal, 10-15 minutit sõita päästeaktsioonile... Ja täpselt nädala pärast saab koju tagasi...:DDD
Üleüldse on elu kuidagi väga põnevaks läinud... Thela blogi lugejad on vast kursis meie pere seebiooperiga, nimelt poolvenna väljailmumisega. Kõik see toimus vennatütre initsiatiivil, kes kõikvõimsa interneti abiga tuvastas isale poolõdede isikud ja võttis kontakti. Küll on vahva, et nooremal generatsioonil on rohkem huvi ja vähem eelarvamusi ja julgevad suu lahti teha ja küsida. Nüüd on igatahes asi niikaugel, et planeerime siis laupäevaks reaalset kohtumist õdede-venna vahel. Tundub, et kõik osapooled on suures põnevuses ja ärevuses... Enda tundeid on ka raske kirjeldada, metsikult põnev on igaljuhul. Nooremana mõtlesin rohkem sellele, et elus tahaks oma vennaga ikka tuttavaks saada, sest teadmine temast on mul juba lapsepõlvest, aga kuna infot just palju polnud, siis hiljem nagu vaibusid need mõtted. Ja nüüd - uskumatu, aga see juhtub siiski... Igatahes ootan kannatamatusega juba laupäeva... Elu on uskumatult lahe igal juhul :D