Laupäev, 17. september 2011

Kurgisõltuvus...

Omaette elamine on elutempo kuidagi hoopis kiiremaks muutnud. Siiamaani ei saa aru, miks ma ma mõtlesin, et mul üksi võiks igav hakata või et ma ei oska oma vaba ajaga midagi ette võtta. Nüüdseks olen aru saanud, et vaba aega kipub nagu pisut puudugi jääma ja igav pole ka kordagi hakanud selle ligi 10 kuu jooksul. Tänagi jäi aega lausa väheks ja osa tänaseks planeeritud toimetusi tuleb homme kiirendatud korras ära teha.
Ahjaa, ei pidanud üldse sellest kirjutama, vaid oma "suhetest" kurkidega...
Lugu ise algas kõik sellest, et augusti keskel oli ühel töökaaslasel sünnipäev ja nagu kombeks saanud selle puhul väike istumine ja lauake lõuna ajal. Töökaaslane pakkus muuhulgas kurke, mida ma algselt pidasin värskelt hapendatuteks (või soolatuteks). Igatahes olid need tohutult maitsvad. Küsisin temalt päev-paar hiljem, et kuidas ta neid teeb, sest mu enda mälu roostes igasuguste sissetegemiste jms. suhtes - et kui palju ta nt. liitri vee peale paneb sedateistjakolmandat... Vastus üllatas mind täiega, sest tegelikult on selliste kiirkurkide tegemine veelgi lihtsam... Ja mina olen nüüd neist täiesti sõltuvuses.
Jagan meelsasti ka teadmisi, sest pakkudes enda tehtud kurke maitsta, olen suutnud juba "kurgipisikut" levitada nii Eesti Piirivalvesse ja teistele töökaaslastele, lisaks rändas "pisik" meil külas olnud Leedu kollegiga ka ilmselt üle riigipiiri (vähemalt ta väitis, et proovib kodus kohe järgi...:D).
Retsept ise järgmine:
1 kilo kurki;
1 teelusikatäis soola;
2-3 küüslauguküünt;
tilli;
ja ongi kõik...
Mulle antud õpetus oli, et kurgid lõigata väiksemaks, siis kõik see kurk ja muu kilekotti, raputada korralikult ja külmkappi. Õhtul tehes on järgmise päeva lõuna ajal täiesti söödavad :D
Oma kogemustest lähtudest annaks siiski veel paar nippi: kuna esimesel korral kilekotti kasutades kippus see lekkima, tegin järgmisel korral portsu otse sobiva suurusega säilituskarpi - ei mingit leket enam... Kogused panen nüüd tunde järgi, vaatan ainult, et pisut ruumi jääks karpi, et seda raputada saaks. Ja jutt jumala õige, et parem on kasutada jämesoola, kui peensoola, miskipärast on maitsvam... Kurgid võib lõigata pikuti pooleks, veel kord pooleks, viiludeks - kuidas keegi soovib... Põhimõtteliselt võib seda retsepti ise edasi aretada - kes paneb nt. veel sinepiseemneid või mustsõstralehti või isegi äädikat pisut või suhkrut või pipart jne., kes paneb rohkem/vähem soola või küüslauku...
Ja veel... ise mõtet edasi arendades proovisin sama stiili ka tomatite peal... Retsept tunde järgi, lisasin ka veidi purustatud musta pipart - tulemus... SUPER....
Mõeldes ette talvele, kui eriti tomatid meenutavad oma maitselt pigem plastmassi, on selline pisut maitsestatud kraam ehk suupärasem. Ja esimese katsetuse tegin juba ka lavakurgiga, kuna mul ei õnnestunud osta lühikest kurki - tulemus oli täitsa hea, nii et talvel saab sama meetodit kasutada...
Suureks plussiks on ju, et vitamiinid säilivad, sest tegelikult ju ei kuumuta ega keeda miskit, vaid karpi jääb kõik alles:DD ja kuni 4-5 päeva säilib suurepäraselt.
Ja nüüd on mul järgmine projekt - teha ise letšot. Sest poes müüdavad (eriti "Salvest" letšo) on väga head, aga minu jaoks liiga suures purgis. Viimasel ajal olen sunnitud enamuse minema viskama, sest jõuab enne järgmist tarbimist hallitama minna :(. Järelikult peab ise tegema ja väiksemates kogustes...
Leidsin internetist selle retsepti, mida homme kavatsen proovida http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=746. Leidsin ka teisi, mis läbi keedetakse jne., aga see just pakkus huvi proovimiseks.
Täna sai turul käidud ja paprika valmis varutud, võtsin kollast ja punast (Moldova), eks näis, mis välja tuleb. Kurki, tomatit ja tilli sai ka varutud, uus kurgilaar on juba külmkapis homset degusteerimist ootamas...:DD

1 kommentaar: