Mõtteid ajast....

Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tundus mulle veel, et vaba aega on kuidagi väga vähe ja tööpäeviti peale tööd ei jõua üldse midagi teha - seda normaalse tööpäeva puhul, st. kella 5, poole 6ni. Kuidagi ei osanud aega jaotada trennis käimise ja muude isiklike toimetustega, kasvõi kodus arvuti kasutamise vms.
Eile juhtus aga imelik asi... Töölt lahkusin veidi enne 6t, kõigepealt sõitsin ema juurde, kellega siis koos raamatukogu külastasime. Mõnele tundub see vast luksusena sõidutada autoga kedagi ainult naaberkvartalisse, aga arvestades seda, et tuntud "raamatuneelaja"ema ei rahuldu kunagi vähema kui umbes 5-6 kilose raamatupakiga :-). Siis toimetasin raamatud ja ema koju ning kuna polnud emaga täpselt kuu aega kohtunud, siis oli vaja loomulikult ka pikalt juttu puhuda. Väga pikalt ka ei saanud, sest mul oli vaja veel sealsest postkontorist läbi hüpata, et ära tuua ajakirja tellimisega kaasa sokutatud kokanuga (kes teab, millal jälle sinna kanti satun). Koduteel sai lisaks veel ka toidupoes mõningane shoping tehtud ja siis koju. Omaarust sai hirmus palju asju tehtud. Ja kõige kummalisem oli minu jaoks siis see, et kodus telekat sisse lülitades kellale pilku heites näitas see alles 20.34 ... Mismõttes??? Viimased neli nädalat polnud ma selleks ajaks tööltki koju jõudnud....
Ja tänagi on kuidagi kummaline tunne, sest jõudsin üle pika aja trennis käia, mõnuleda kaua duśi all ja teha nipet-näpet koduseid toimetusi ja ikkagi oli kell napilt 10.
Ühesõnaga, jõudsin järeldusele - kui kuu aega järjest lõpetada tööpäevad peale 10t õhtul, siis tavalisel ajal töölt lahkudes on aega oi-oi kui palju :-))

Pähe tükib vägisi seos ühe vana anektoodiga:
"Juut läheb rabi juurde ja kurdab, et väga kitsas on elada ühes toas naise, seitsme lapsega ja ämmaga ja kuidas küll elamistingimusi parandada. Rabi soovitab talle, et võtku kits. Juut mõtleb, et veidi imelik küll, aga toimib soovituse järgi. Umbes kuu aja pärast läheb jälle rabi juurde. Rabi küsib, et kuidas on. Juut vastab, et ikka väga kitsas on naise, seitsme lapse, ämma ja kitsega. Rabi soovitab nüüd, et müü kits maha. Juut müübki kitse maha. Läheb jälle mõni aeg, kohtub jälle rabiga. Rabi küsib jälle, et kuidas elamistingimused nüüd on. Juut kiidab, et "oh, nüüd on suurepärane, ruumi kui palju ja kõik on õnnelikud" :-)))"

Üldine järeldus oleks siis, et kui ruumi vähe või aega vähe, proovi "hullemat" varianti mõni aeg, pärast tavapärase juurde tagasi jõudes on kõik hästi...