Kirjumirju. Juuni

Ei meenu, et oleksin kevadel esimeseks näinud kirjut liblikat, vaid minu mäletamist mööda oli see ilus kollane. Aga eks sellest moraal, et alati ikka ei saa kõike ette ennustada tavapäraste ja tuntute märkide järgi. Igal juhul on sel aastal pisut kummaline, vägagi kirev ja sündmusi - nii planeeritud kui ka planeerimata - täis suvi.
Suve algus seostub mul just suvise pööripäevaga, sel aastal siis 21.juunil. Muidugi pole nii täpselt, et just see kuupäev, aga kusagil umbes sealmaal. Juunisse korralist puhkust planeeritud ei olnud, sest jaanipäevaeelse lühikese tööpäeva ringitõstmisega laupäevale oli niigi lootust 5 päeva lebotada ja puhata.
Aga võta näpust... Puhata ja kapitaalselt välja magada sain tõepoolest, aga mitte päris nii ma ei olnud mõelnud, et seda haiglas teha. Nimelt laupäeval poolest päevast alanud kahtlase kõhuvalu põhjus eemaldati operatsiooni käigus laupäeva öösel (pimesool + ühtkomateist). Seejärel veetsin järgmised viis päeva haiglas, kaasarvatud siis ka jaanipäev. Neljapäeval haiglast välja saades olin endiselt veel üsna zombi, sest haiglasoleku ajal keeldus mu seedetrakt absaluutselt töötamast, kõik kogunes kuhugi makku või jumalteabkuhu, kõht paisus ja paisus, suur soov oli juba soetada selline vöö, mis aitab rasedal kõhtu hoida, tunne oli, et kohe varsti nahk rebeneb kusagilt (pealegi oli see metsikult valus), abi ei mingit sel teemal arstide poolt. Veel reedelgi oleksin hea meelega hoopis kodus vaikselt omaette olnud, aga lubatud ja praktiliselt vältimatu sõit Thela juurde koerakarja tuli kuidagi ikka teha. Kommentaariks võiks öelda, et see oli küll üks minu jubedamaid autosõite, enesetunne kohutav, otsaesine märg... Kohale jõudes tundsin end lausa kangelasena. Ja oli ka viimane aeg, sest sel ajal neljakuune Mihkel oli suutnud end niimoodi roosipõõsasse mähkida, et vaba ketti vaid max meetri jagu. Muidugi oli ta ka veel üliõnnelik mind nähes, paduvihmas peenras ei olnud ju tore ja nii suutis ta ka minu kenasti ära "tembeldada" suurest rõõmust.
Aga uskumatu, kuidas seekord selline sündmus suutis mulle teha niivõrd põhjaliku "shut down", et ma isegi mõelnud tööasjadele. Ja juba maakodusse jõudnuna viibisin seal siis enamiku edasisest kahest nädalast.