"Puhkus" Türgis

Järjekordne tööreis Türki, ausalt juba ei mäleta mitmes – 11 aasta jooksul ikka korduvalt, 2013 aastal välja antud passis on templeid 2013 aasta kohta kaks korda, mais ja novembris, 2014 üks kord mais, enne 2013 mäletan, et peamiselt kord aastas mais.

Esimene päev läbi saanud. Jõudsime sihtkohta ehk hotelli Mersinis kella kahe paiku öösel.  Ehkki oleks nagu pidanud olema nö vaba päev, kamandati juba pärastlõunal koosolekule ja nii ei jõudnudki korralikult nautida siinset suvist kuumust, päevitada jne. Tegelikult pisut ka jõudis -  väike jalutuskäik kõrvetavas päikesekuumuses sai ikka tehtud, enne õhtusööki korraks basseini sulpsatatud ja pisut päikesepaistel peesitatud. Sellist kuumust varasematest kordadest ei mäleta et oleks olnud, praegu peale kella 10t õhtul on väljas temperatuur ikka veel  ligi 30 kraadi sooja. Hetkel konditsioneeriga toast rõdule minnes on selline tunne, nagu läheks hommikusele saunalavale (st. kui saun pole veel päris maha jahtunud).

Sel korral on meil uus asukoht, keset Mersini linna, hotellil pole viga. Mingil põhjusel on mulle sattunud suht VIP tuba, kus on lisaks veel veekeetja ja kohvi või tee tegemise võimalus (teistel pole…). Siin; Türgis, on miskil põhjusel saadaval vaid lahustav kohvi, aga olen sellega juba harjunud. Ja ikka tavapärane, kui oled hästi varustatud, st. veekeetja endal kaasas, siis pole seda vaja.

Aga täna, tõepoolest, sain toast välja alles pisut enne lõunat, mingil põhjusel oli see eilne päev ja reisimine ikka üsnagi väsitav, küll seekord vaid kaks lendu tavapärase kolme asemel, Tallinn – Istanbul, Istanbul – Adana. Siis tegimegi kollegiga väikese jalutuskäigu ja oligi käes lõuna aeg.

Siis koosolek, kus taheti meil pisut „tutistada“, aga lahenes probleemideta. Kuna koosolek lõppes arvatust pisut varem, jäi veel enne õhtusööki aega end pisut basseinis lobistada ja päikesevanni võtta. Pärast õhtusööki kõndisime lähedal asuva kaubanduskeskusesse ja pistsime nina paari poodi, varustasime end vee ja muu eluks vajalikuga, lobisesime rannapromenaadil istudes ja nii saigi see päev õhtusse.

Ehkki homne päev on enamusele nii öelda „day off“, sest aruandlusega jõuti täna ennetähtaegselt ühele poole, siis mina ja mu kaks kollegi kupatatakse homme sorteerimiskeskusesse, näis, mis teeme seal ja kui pikalt seda vaja on.