Neljapäev, 21. mai 2015

"Puhkus" Türgis. Kolmas päev


Tänane päev möödus seekordse reisi ajal ebatavaliselt rutiinselt. Kell 7 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 9 tööpäeva ehk koosoleku algus. Minu aruanne oli järjekorras teine, vahepeal katkestas selle kella 10ne kohvipaus ja siis praktiliselt lõunani välja. Pole ka ime, sest isegi ühe perioodi raporti väljatrükk on mahus 17 lehekülge A4… Kommenteerima tööasju ei hakka, võib siiski öelda, et täna möödus kõik suht rahulikus ja viisakas õhkkonnas. Jätkasime tööga, st, teiste riikide raportidega, vahepeal siis lõunapaus, pärast lõunat siis veel ühe kohvipausiga kella 6ni välja. Oli tavapärane päev…

Aga eks ikka on ju hea tunne, kui oled nö oma asjaga maha saanud, pärast õhtusööki olid kõigil juba rõõmsad näod peas, eks pisut vabanemise tunne kõigil. Olen tänulik  oma kollegidele, meil on tõsiselt hea tiim, kes teab, mida on vaja teha, samal ajal ka üksteist toetades ja sama eesmärgi nimel ühiselt pingutatdes. Vahel mulle tundub endale, et olen vast liiga kaua juba seda tööd teinud ja aegajalt nagu „käin maha“, aga siis ongi tore, kui nö värskemad (vähem aega selles firmas) kollegid on endiselt entusiastlikud ja suudavad mindki nagu uuesti käivitada, sest kui „kõik ausalt üles tunnistada“, siis tegelikult ju mulle meeldib mu töö, aga eks vahel ikka tundub, et olukord on lootusetu ja hoolimata kõigist pingutustest, jookseks nagu peaga vastu seina. Eriti siis, kui oled nagu oma arust teinud kõik, mida oskad ja saad teha, meeleheitlikult otsinud lahendusi, aga tulemus ei vasta ootustele ja sulle öeldakse, et „You do not work enough“, siis ikka ajab vahel katla keema.  Tegelikult suutsin tänagi selle asja kõva häälega välja öelda( siis kui meie mitte perfektseid tulemusi rõhutati, mis siis et teiste omad old analoogilised), selle peale kõige suurem ülemus ehmatas peaaegu ära, et tema pole ju seda ütelnud, et tegelikult ma teen ju „good work“ ja kõik on hästi. Pärast õhtusööki käis veelkord meie laua juures kontrollimas, kas kõik ikka on hästi :) Rahustasin ta maha, nii saab ta „happy“ edasi olla.

Ja eks kui kaks jalga tugevalt maha panna ja pisut mõelda – eks ikka ju tundub nii, et miks just minuga ja miks just meil on probleemid – siis loogiline järeldus on ikka see, et vaevalt igal pool mujal on vaid „pudrumäed ja piimajõed“, eks igal pool on omad probleemid lahendada ja ideaalset olukorda polegi olemas.

Pärast õhtusööki läksid teised kollegid kes jalutama, kes kiirkõndi tegema, täna pole ka enam nii hullult palav, aga siiski endiselt vägaväga soe, accuweatheri andmetel  24  ͦ(kell 10 õhtul ???). Mina jäin paika hotellituppa, sest paraku see kuumus ei mõju mu 3,5 kuud tagasi opereeritud jalale just positiivselt (kipub paiste), samuti ei ole hea mõjuga pikemad jalutuskäigud.

Homne päev peaks ka tulema töine, eks on arutelust siis kasu ka :)

2 kommentaari:

  1. Ma kujutan ette, milline vabastav tunne on öelda seda, mida mõtled. Ja midagi hullu ei juhtunudki ... :)

    VastaKustuta
  2. Tundub, et vahel ikka tuleb ka välja öelda avalikult, sest ainult endale hoides või kolleegidega omavahel susisedes ei hakka midagi muutuma. Ja alati ju polegi just muudatust vaja, vaid tervise huvides just pisut vahtu üle serva ajada :). Aga mingi mõju, vähemalt hetkel, ikka oli, "suur" boss vist mõtles selle peale päris palju, sest veel hommikul koosoleku alguses kinnitas ta, et ikka kõik teevad rasket tööd ja kõigi töö on hinnatud, lihtsalt vahel jääb pisut puudu tulemuslikkusest. Vahel kirun end, et suuda lõugu kinni pidada, aga ega tavaliselt ei juhtugi midagi hullu, ega see ka esimene kord ei olnud ja ilmselt ka mitte viimane :)

    VastaKustuta