Nagu Thela blogidest võib lugeda, et kaua me ka paigal püsida ei suutnud, ehkki mõlemail oli opijärgselt keelatud raskemad füüsilised tööd. Noh, kui päris aus olla, ega jaksu ka väga polnud, aga rohimine tundus just sobiv "millegi kergema tegemise" vorm olevat :)
Planeeritud tegevusest jäi ära või pigem siiski lükkus edasi mõnepäevane ringisõit Virumaal. Oli see plaanis teha juuli teisel nädalal, aga ei tundunud siis hea mõte veel lõplikult kinnikasvamata haavaga kusagile metsikule (st telkimine jms) reisule minna. Aga plaan see veel ära teha on alles.
Tööle läksin uuesti 14.07. Esimene nädal oli ikka päris raske, vist oleks pidanud ikka pisut veel haiguslehel logelema, aga see selleks. Õnneks suvekuul kuidagi rahulikum, ülemused ka kuidagi leebemad või siis ka puhkusel. Pealegi oli hea teadmine, et tegelik puhkus alles ees, vaid neli nädalat tööl asjatada. Kodukandis aga hakkasid varsti toimuma sündmused, mis peaks mu soetatud kinnisvara hinda tõstma (kui peaks vaja minema mingil põhjusel müüa). Kõigepealt kaotati maja eest korralik autosid lõhkuv kuumaastik:
Enne…
Pooleli…
Anti teada, et augustisse planeeritakse küttesüsteemide ja radiaatorite vahetus, fassaadi soojustus ja renoveerimine.
Sama nädala reedel hakkasin huvi tundma, kas ja millal Füüsik ehk Lepatriinu Poja ikka tuleb Rootsist koju käima nagu lubas. Kirjutasin enne lõunat tervituse skype, aga vastust kohe ei saanud. Poiss võttis ühendust kusagil kella poole viie paiku ja kui siis tuleku kohta küsimuse esitasin sain vastuseks pildi Kopenhaageni lennujaamast ??? Tuli välja, et kohekohe algab pardaleminek… Nujah, normaalne etteteatamise aeg – kõva 2 tundi enne Tallinna jõudmist…
Sel päeval olin just lubanud emale, et transpordin ta õhtupoolikul raamatukokku uue noosi järele ja ajaliselt kuidagi lennujaama vastu poleks jõudnud. Füüsik ütles, et pole probleemi ja ta jõuab Mustamäele umbes kell 7 (lennuk pidi saabuma 17.30). Ok, pole probleemi, kummitama jäi siiski mõte, miks ta poolteist tundi tuleb, aga see sumbus muudesse tegevustesse hetkel. Sai siis emaga raamatukogus käidud, pisut ka pläkuläku tehtud nagu kombeks, hakkasin juba kiirustama, sest tahtsin veel samal õhtul maakodusse jõuda, vaja veel kodust läbi käia jne. Just siis, kui uksest väljuma hakkasin, seisiski seal Füüsik, kes just saabus jalgsimatkalt Tallinna lennujaamast… Einoh, normaalsusel ei ole ju piire… Kiiruga tehtud uued plaanid, vaevalt memme tervitanud Füüsik smugeldas end minuga kaasa, et ka maale sõita.
Nädalavahetuse veetsin loomulikult ikka Thela juures suvekodus. Laupäeval jätkus projekt „aed umbrohuvabaks“, sest tulekul ju suur üritus „Avatud Aiad“. See päev, 19.07.2015, jääb küll meelde… Eelmisel aastal oli kehv ilm ja rahvast vähevõitu, sel aastal nagu ei osanudki oodata sellist meeletut tähelepanu – autosid parkida peaaegu polnudki kuhugi, osa olevat seisnud maantee ääres nagu mõne kontserdi ajal, inimesi oli ikka oioi kui palju, keegi muidugi arvet ei pidanud, aga number jäi ca 300-400 vahele. Teise aiaekskursiooni ajal tehtud pildilt suutsin välja lugeda 54 inimest, aga see polnud kõik, kes hetkel kohal viibisid, suur osa kolas kusagil mujal ringi.
Sai seegi teoks siis järgmisel pühapäeval ja esmaspäeval.
Pühapäeva hommikul siis varakult teele, laev väljus 9.30, üle lahe, pisut manööverdamist Helsingis ja juba kiirteele. Plaanis oli võimalikult kähku sihtkohta jõuda, minna ka üksjagu, kusagil 240 km. Tutvusime pojengikasvatajate pere ja elamisega, loomulikult ka lillede ja aiaga :). Külastasime ka kohalikku (ca 20 km kaugusel :)) käsitöökeskust, kus uudistasime pisut sepatööd, keraamikat ja muud nipetnäpet. Ikka ja jälle ei saa ohkimata jätta Soomes leiduva graniitvormide üle…
Pärast taimekasvandust seiklesime pisut ringi, külastasime üht merekindlust, mis nüüdseks on merepiirist ca 2 km kaugusel.
Teisipäeval oli küll kohutavalt raske tööle minna ja seal olla, peale lõunat oleks olnud tikke vaja, et silmad lahti püsisksid. Aga õnneks see siiski mööduv nähtus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar