Puhkuse hind

Kuidas saada pisut puhkust igapäeva töömelust firmas, kus kõige suuremate ülemuste mõistusesse ei mahu, et võiksid töölt üldse puududa? Nimelt ilma nende loata sa puhkust ei saa, otsese ülemuse loast ei piisa. Ilmselt ei huvita see ka neid, et meie vabariigi seadusega on igati ettenähtud õigus oma väljateenitud puhkust kasutada. 

Ega ma tegelikult ei kurda, sest olen oma puhkused siiski enamuses kätte saanud, ripakil varasemast veel paar nädalat kasutamata osa. Aga sellegipoolest tunneb ju nii mõnigi, ka mina, et vahel oleks lisaks vaja pisut aeg maha võtta ja eemal olla mõni aeg. Eks pikapeale hakkab väsitama 11 aastat järjest tööl käia, eriti kui tööpäeva pikkus enamasti ei mahu ettenähtud kaheksasse tundi ja kui haiguslehed on peaaegu täiesti tundmatu teema. Haiguslehel olen olnud praeguse tööandja juures ühel korral, natuke üle 2 aasta tagasi, kui mul mandlid ära lõigati. Enne seda oli mul haigusleht ilmselt 1991, kui sündis poeg. :)

Ja kuidas siis on võimalik teha endale seaduslikku vaba aega? Tuleb ära kasutada olukord, kui see end kätte mängib. Kõik algas sellest, et eelmise aasta kevad/suvel tekkis vasakul labajalal selle nn nuki kõrvale mingi muhk. Suvel läks see pisut suuremaks ja ka segas aegaajalt. Samal jalal oli ka see nukk pisut suurenenud ja välja ulatuv, aga see oli juba vana probleem, aastaid olnud ja mitte häiriv. Murelikuks tegi mind see padjake seal nuki juures. Septembris käisin ortopeedi juures ja sain teada, et see padjake on gangliom, ei midagi ohtlikku, aga kui see mind segab ja ma soovin, saab selle eemaldada (kirurgiliselt muidugi). Võimaliku opi aja saamiseks arvati minevat umbes 4 kuud. Kohe küpses mu peas riukalikult geniaalne plaan ühendada „meeldiv kasulikuga“. Kumbki sõna pole otseselt võttes õige, kui lahti seletatuna on „meeldiv“ võrdne haiguslehel  istumisega ja „kasulik“ võrdub võimalusega end lasta katki lõigata. :)  Aga mulle endale tundus see täpselt just nii. Kuna mul oli võimalik ise otsustada, millal umbes opile minna, siis planeerisin selle algselt jaanuari lõpupäevadele, et pääseda töökohustustest ehk komandeeringust veebruari alguses. Ehkki vahepeal pakuti mulle vabanenud aega ka detsembrisse, ei kasutanud ma seda võimalust, sest mu kohusetundlik südametunnistus ei lubanud mul jätta eelarve koostamist ja aastaaruande tegemist lihtsalt kolleegide kraesse, kes nende asjadega polegi varem tegelenud. Aga ettevalmistatud aruande ettekandmine pole ju nii suur probleem. :)

Võib olla mõnele inimesele oleks just vahelduseks nö välisriigis komandeeringus käia, minus ei äratanud see kord vähemalt mingit tahtmist, pigem vastupidi. Esiteks oli tegemist sõiduga Leetu, kus olen käinud juba lugematuid kordi ja kokkusaamise koht asub kusagil pärapõrgus, eemal igasugusest asustusest. Teiseks ei ole üleüldse põnev sõita kohale, istuda päevad läbi nii, et taguots kange ja siis tuima näoga lugeda ette oma aruanne, mille vastu tunnevad huvi ja kuulavad vaid need isikud, kes tegelikult on eelnevalt saadetud kirjaliku aruande juba läbi lugenud ja nämmutanud. Minu mõistes täiesti mõttetult veedetud aeg,  ei saa tegeleda ka oma igapäeva tööga, sest pead kuulama nagu kukununnu ja mitte arvutiga tegelema, aga pärast tuleb ju tegemata jäänud asjad ikka ära teha. Ega seal kohtumistel midagi muud uut ja huvitavat ei toimugi, kui mitte arvata huvitava hulka seda, et valitakse keegi välja ja siis tiritakse tema „must pesu“ avalikkuse ette ja demonstreeritakse kõigile. Mulle millegipärast ei tundu, et need kohtumised oleksid oma olemuselt kuidagi arendavad või motiveerivad, eriti kui just sina võid osutuda „väljavalituks“. Ainuke positiivne pool neil kohtumistel on see, et kohtad oma toredaid kolleege teistest riikidest, kellega muidu igapäevaselt ju ei suhtle.

Neil kokkusaamistel osaleb tavaliselt 50 inimese ringis vähemalt 8st riigist, aga millegipärast ma ei usu, et enamus neist arvaks, et need kokkusaamised „arendavad“ on, vähemalt tööalaselt. Seda arvab vist ainult suur „boss“ üksi. Ehkki on võimalik, et mina olen lihtsalt juba nüristunud, sest  11 aasta jooksul  4-5 korda aastas osalemine võib oma töö teha.

Eelmine aasta kevadel juhtusin nägema EBS poolt pakutavat koolitust „Tulemusüksuse juhi arenguprogramm“ ja tundsin, et oleks vaja end harida, et saaks mingeid teadmisi, kuidas oma tööd veel paremini teha. Koolitus oli kokku 6 päeva ja maksis ka kena raha. Kui rääkisin oma otsesele ülemusele, oli tema kahe käega poolt ja oleks olnud nõus ka, et firma kompenseerib koolituse kulud. Paraku  aga sellised summad tuleb meil kooskõlastada suure „bossiga“...  Hoolimata sellest, et suur „boss“ sai infot sellest, mis koolitus see on ja mida sealt võiks õppida, nõudis ta, et koolituse kompenseerimise võimalikkuse jaoks ma peaksin koostama põhjaliku seletuse, miks mul on vaja seda koolitust, mida ma loodan sealt õppida. Et, kas ikka on nii väga vaja, kallis ka, ja meie oma „meetingud“ on ju piisavalt harivad. Ausalt jäin suisa sõnatuks, et miks inimene peab üldse põhjendama hariduse või harituse vajalikkust, pealegi ei oska ju keegi täpselt ette öelda, mida ta õppetundidest õppida saab – kui lõpptulemus juba teada oleks, siis poleks ju kooli vaja. :)

Selle kohta, et õppida pole ju vaja, sest meie „meetingud“ on piisavalt arendavad, ütles meie parajalt lõuapoolikust  infojuht, et „taandareng on ka areng“. Igal juhul sai koolitus on läbitud, investeerisin oma haridusse ise, sest pidasin seda oluliseks. Suure „bossi“ ees lömitama ei hakanud ja inimese harimise vajalikkusest artiklit ei hakanud koostama.

Kuid nüüd tagasi tänasesse päeva. (Eelnev jutt kirja pandud 12. Märtsil)  Ja nii ta pooleli jäi...

Tööle läksin uuesti 16. Märtsil, kui töö kodukontoris hakkas kiire info vahetuse puudumisel pisut segama. Pealegi on mu töö meiliaadress mingi klikiaegne, mille kasutamiseks (kirjade välja saatmiseks) on vajalik ühendus serveriga, ehkki hädapärast saab küll kasutada ka webmeili, aga see on vägagi tülikaks, sest puudub ajalugu ja kontaktid ja suuruseks vaid 50Mb.

Oleksin võinud vabalt veel kodus istuda, sest ametlikult oleksin võinud venitada oma „liikumispuude“ vähemalt 8 nädalani või siis rohkemgi. Aga ei, lonkasin tööle juba 5 ja pool nädalat peale  oppi – vahet ju pole, kus tooli peal arvuti taga istuda. Autoga sõitmisega õnneks probleeme ei esinenud, ehkki vasak jalg ja manuaalkäigukastiga auto.

Lõppkokkuvõttes tundsin, et olin ikkagi ka puhkust saanud, sest ikka üle kuu aja eemal olnud igapäeva virrvarrist ja tööaja vabalt valimine, seejuures võimalus hommikuti magada ja tõusta vabatahtlikult, mitte kella peale. Samuti võimalus, et hommikuti umbes kell 9 ärgates oled juba 5 minuti pärast kontoris koos kohvitassiga. :)

Vahelduseks

.... või siis ka mitte :)
Istun hetkel Ungari pealinnas Budapestis hotellitoas, täna õhtul juba üksinda, sest kolleegid said juba hommikul Eesti poole teele, kuid mina pidin veel jääma üheks päevaks seoses tööülesannetega.
Aga tegelikult... kui võtta lihtsalt, siis oli seekordne tööreis omamoodi nauditav. Esiteks läks presentatsioon hästi ( kolmanda kvartali tulemused), isegi kui tulemus polnud just ootuspärane, aga siiski parim variant teiste analoogidega võrreldes :)
Lisaks oli vahva vaba aja veetmine, nii palju kui seda oli võimalik.
Esmaspäeval jõudsime  Budapesti kusagil keskpäeva  paiku ja läksime oma kolleegidega linna peale kondama. Shopingust ei olnud eriti keegi huvitatud, nii lihtsalt kõndisime mööda tänavaid. Jõudes Doonau kaldale, tekkis idee minna laevakruiisile. Hinnaks 3000 HUF, aga suutsime naljaks pöörates hinna kaubelda tudengihinnaks 2500 HUF, mis eurodes teeb ca 8,3 vms. Ja siis tegime tunniajase tripi, Elizabeti sillast Margiti saareni ja tagasi. Ja siis vaikselt jalutades jälle hotelli http://continentalhotelbudapest.com/aboutus.
Hotell iseenesest ok, 4tärni, viiendat ilmselgelt ka ei saa - pisut ripakil ja mõned pisivead, aga hullu ei miskit, muidu täitsa ok.
Esmaspäeva õhtul läksime kolleegiga veel välja, leidsime ca 300 m kaugusel superlaheda baari, dzässbaari, kus igal õhtul live muusika, super teenindus ja normaalsed hinnad. Veetsime mõnusalt aega. Kuna varahommikune start oli pisut väsitav, olime hotellis tagasi juba 10ne paiku ja palju aega ei kulunud kui juba tudumaale rändasime.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis palju muud erilist ei teinudki, kui õhtupoolikutel baaris istutud - söödud, joodud, sest tööpäevad pikad, hommikul 9st õhtul 6ni, põhiliselt istud kohapeal nagu knopka tooli küljes...
Aga täna sai ka lõpuks veel üks linnatripp ette võetud oma noorema kollegiga, jalutasime kõigepealt sillani, siis üle Elizabeti silla üle Doonau, siis pikki kaldapealset kuningalossist mööda, üle järgmise silla tagasi Pesti poolele. Siis ikkagi proovisime ära linna vaateratta teenused - vaateratta kõrgus 65 m, päris hea ülevaade linnale... Peale seda sattusime vägagi ok söögikohta - jällegi teenindus super, hinnad mõistlikud. Ja siis nö koju.
Homme hommikul kodutee jalge all...

Usu või ära usu...

Otsustasin võtta lihtsalt poolteist nädalat puhkust, et ennast korralikult välja magada ja puhata peale kõiki asendamisi suvepuhkuste ajal tööl. Tundus lihtsalt sobiv aeg, kiireid aegu tööl veel pole ja pisut eemalolekut mõjuks ehk kosutavalt.
Ja mis siis ikka võib juhtuda nn töönarkomaaniga - neljapäeval, kui polnud vajadust vara tõusta ja tööle minna, sujus kõik hästi... kuni momendini, et lihtsalt kella 11 paiku hommikul käis seljas lihtsalt niisama "krõks" ja hakkas pihta... kõveramaks ja kõveramaks... :(
Just hetkel, kui olin endale lõunasöögi sisse söötnud, saabus Lepatriinu Isand , kes oli umbes samal kellaajal tööl selja ära tõstnud ....??? Talle oli taastumiseks lubatud nii sama päev kui ka järgmine.
Ühiseks otsuseks oli, et hoolimata valutavatest selgadest/ristluudest sõidame ikkagi Thela juurde, sest vahet ju pole, kus lebotada, vähemalt saab värsket õhku vajadusel nautida :)
Reede hommikul olin kõver kui kõver, ristluuvalu piinas, üks puus paistes, teine lohkus :). Kuna Lepatriinuisand lahkus "asju ajama" juba poolest päevast, oli moment, et tundsin, et peaks pisut pikali viskama, et seljalihaseid puhata. No, mis minuga ikka juhtuda võib - jäin keset päist päeva magama nii neljaks tunniks :). Siis "krigisesin" ikka edasi, ehkki midagi tarka ei teinud. Reedene päev minu elust sisuliselt välja jäänud...
Laupäeval ärkasin ikka veel korraliku "kõveruse" ja seljavaluga, käia sai "jelijeli", väga väsitav...
Nii ma siis olingi lõkkevalvur, kes pmst silma peal pidas, vahel siiski mõned tohletanud aknaraamid jms sai luugates lõkkesse veetud. Õnneks avastasin, et kaasas olid "diclofenaci" valuvaigistavad kapslid (kust pärit, ei mäleta, aga toimivad), võtsin ühe sisse. Mingit mõju hakkas avaldama, aga kõverat olekut ei vaigistanud.
Ja siis mõtlesin, et palun abi "HIIE"lt... Teatavasti on Aavikul oma vana hiiekoht, ehkki täpset asukohta on siiski raske tuvastada. Aga tundub, et vahet pole - läksin luugates ja lõkkesügamistokile toetudes sinnakanti ja palusin abi, et mu selg saaks korda. Tulin samuti luugates, aga mõne aja pärast suutsin juba selja sirgu ajada ja väsinud lihaseid rahustada. Muidugi andis toonuse ka õhtune saun, et kurnantud lihaseid vaigistada. Ja päris uskumatu - täna, pühapäeva hommukul, oli selg täiega OK, madistasin päev läbi küll puid riita laduda, lõket sudida, küll puukuuri katust remontida  -- ise üliõnnelik, et saab liikuda ilma probleemideta :)
Ma tõesti ei tea, mis mind lõpuks aitas, kas tablet, HIIE jõud, saun  või mis iganes, aga ma olen TÄNULIK....
PS Eelmisel korral kestis selline seljavalu mul 3 -4 nädalat...

Nädalavahetus

Eelmisel nädalal ilmateadet jälgides kujunes otsus nädalavahetuseks maale ehk Thela manu minna ja veeta seal võimalikult pikalt aega. Sellest talvisest diivanil ja toolil lebotamisest on täiega üle võlli läinud. Nii küpseski otsus juba reede peale tööd linnast ajama panna, mis sai ka teoks tehtud.
Oli tõeline nauding tervelt kaks päeva veeta väljaspool maja ja nautida ilma, mis hoolimata jahedusest oli ikkagi tohutult mõnus. Ise väga kurta ei saa, et külm oleks olnud, sest ilmselgelt said minu patareid päikesega laetud ja parasjagu motoorne rahutus liigutas pidevalt, et pigem hakkas pidevalt palav kui külm.
Selle kahe päeva jooksul sai humala vanade rootsudega võitlust peetud, nende väljakiskumine pargirooside hulgast tekitas ka mõningaid torkehaavu, kust pühapäeva õhtul okkaid välja nokkisin :D.
Tiigi ümbrus sai üle käidud, puhastatud kuivanud taimedest ja oksarägust - päris viisakas pilt jäi.
Pühapäeva õhtupoolikul hakkas seljas ja jalgades ikkagi tunda andma, et mul on lihaseid, mida ma pikka aega kasutanud ei ole ja nende võimekusel on hetkel piirid. Nii tuligi alla anda lõpuks ja vähe vaiksemalt võtta, linnakoju jõudsin kusagil 7 paiku õhtul. Arvata võib, et kasu oli siiski ka naabrite ülikuumast saunast laupäeva õhtul, et päris kangeks ei jäänudki.
Täna hommikupoole andsid siiski veel tunda seljalihased ja reie tagumised pooled :D. See on see suure istuva töö tagajärg, kui reielihased tagantpoolt on lihtsalt lühikeseks jäänud ja ei lase kummardada. Aga pole viga - aktiivne aeg on sel aastal alles ees ja küll saab kõik lihased jonksu ja õigesse asendisse venitatud :D
Igal juhul ei anna tänahommikune selja/lihase valu võrrelda jaanuaris kuu aega kestnud tõelise seljavaluga (ilmselt närvivalu), sest juba hetkelgi on tunne, et kõik on ok ja see möödub ruttu.
Ja lisaks on uskumatu, et selline "väsitav" nädalavahetus annab tegelikult juurde tegutsemistahet ja powerit, millest juba tükk aega puudust tunnen.

Kus viga näed laita, seal tule ja laida…?

Kusagil  naljarubriikides liikvel olnud moonutused vanasõnadest kipuvad tänapäeval oma moonutatud sisule vastama. Eks kõik vanasõnad – nii vanad kui uued ja tegelikult ka anektoodid on ju elust enesest pärit.

Eks ikka tuleb ette, et inimesed vahetavad töökohti, isegi töövaldkondi. Valdkonna vahetust võib eriti ette tulla juhtidel, nii tipp-kui keskastme juhtidel. Juhtimine kui selline ju oluliselt ei erine, vahet pole, millega firma tegeleb.

Kujutan ette, kui raske võib inimesel tulla tegevjuhiks tööle firmasse, pealegi täiesti uude valdkonda, kus lähimad alluvad ja kaastöötajad on vägagi kaua töötanud ( nii 9-13 aastat) ja nii öelda läbi ja lõhki „või“ sees, st. nende jaoks on igapäevane tööelu juba suhteliselt rutiiniks kujunenud, kogemusi on nende aastate jooksul palju omandatud ja erinevate probleemidega maadlemine on tihti peale „ärategemise“ vaev. Eks ole ju igas firmas oma väljakujunenud kombed ja tavad, millega vanad olijad kõik lihtsalt harjunud on, uuel tulijal aga võtab kindlasti ikka pikalt aega, et uue töö igapäevaelu nüanssidega tutvuda. Meenub, kuidas ma ise pea kümme aastat tagasi oma valdkonna juhina alustades pusisin ja infot õngitsesin, maadeldes alluvate poolse sabotaazhi ja desertöörlusega. Pakun, et tubli poolteist aastat läks enne kui sain end kindlalt tunda teades, mida ja kuidas ma tegema pean. Alles siis olid minu arendatav süsteem ja vanad tavad-kombed niivõrd-kuivõrd ühendatud ja ühte voolusängi suunatud.

Aga eks ole seegi siiski inimlik tunne, et suuri muutusi üldjuhul ei taheta omaks võtta, eriti, kui see nõuab pingutust oma mugavustsoonist väljumiseks. Või on see miskit sorti hirm tuleviku ees hakkama saamise suhtes? No igal juhul tekitab muutus inimestes vastuseisu ja eks alati ole ju „süüdi“ see uus...

Kuid hämmastama paneb mind ikka see, et paljud  inimesed ei suuda aru saada, et mitte iialgi ei ole uus juht samasugune nagu vana ja et enamus asju hakkabki olema teistmoodi. Et uus inimene ei mõtle ega tegutse samuti kui eelmine, tema head ja vead ei ole samad nagu siiani harjutud. Aga see ju ei tähenda, et teisitimõtlemises  ilmtingimata midagi halba on. Firma edukaks eksisteerimiseks on eelkõige vajalik väga hea tiimitöö, sest töötame ju kõik ühes firmas ja peaks nagu ühiseid eesmärke nägema ja nende saavutamiseks koostööd tegema.

Ja siis ongi kurb vaadata, kuidas mõned minu kolleegid, selle asemel, et aidata uuel inimesel hankida infot, viia kurssi toimunud ja toimuvaga, tutvustada meie igapäevaelu ja prioriteete, tegelevad uue juhi tegevuses vigade otsimisega ja nende leidmisel sõna otseses mõttes parastamisega selle asemel, et juhtida inimese tähelepanu tehtud vigadele ja aidata neid parandada, kui vaja.

Minu jaoks on eriti üllatav see, et need „parastajad“ on minu ammused kolleegid, keda ma oma arust tunnen juba ligi kümme aastat kui normaalseid, toredaid ja asjalikke inimesi. Kuidas on küll võimalik, et sellise pika perioodi läbinuna toimub totaalne kannapööre ja sa avastad enda kõrvalt nagu täiesti uued ja võõrad inimesed? Kuidas küll oli võimalik varjata sellist suhtumist inimestesse 10 aastat??? Ainuke seletus oleks eelmise juhi võimekus panna firma tegutsema tiimina ja kuidagimoodi vältida intriige ja seljataga sepitsusi...

Jah, need muutused... Ei saa just öelda, et ise täiesti  „patust“ puhas oleks, eks sai isegi algul pisut vaadatud, kuidas uus ülemus „sipleb“ keskkonnas, kuhu ta sattunud oli. Eks ole seegi inimlik, see nö „kompamise“ aeg, kus tutvutakse ja üritatakse aru saada, mis puust keegi tehtud on. Aga nii ei saa see ju lõpmatuseni  jätkuda – ega nii head teekonda ei tule, kui luik, haug ja vähk vankri ette rakendatud on...

Alati ei maksa ju oodata, et ainult ülemusel on õigus ja tema ütleb, mida tuleks teha, eriti, kui inimene on uus ja ei ole informeeritud. Nii või vabalt pigem mõni alluv uuele juhile mentoriks olla, sest kes teaks firma tegemistest ja arengust veel paremini, kui need töötajad, kes sisuliselt firmaga algusest peale koos kasvanud ja arenenud.

Ja lõpetuseks paneks vanasõna ikkagi õigeks tagasi, et : „Kus viga näed laita, seal tule ja AITA“.

Ja ära näita näpuga „näe, tegi vea“, vaid vaata kõigepealt oma tegemised üle...

Mitte ei saa aru...

Igapäevane ajakasutus peaks nüüdseks küll olema paremini planeeritud, see tähendab, et juba ikka mitu kuud suudan minagi oma tööpäevad lõpetada normaalsel ajal, mitte 8-9 paiku õhtul. Õnneks tundub, et see ränk periood 12-14 tunniste tööpäevadega on otsa saanud, kestiski teine vast liiga kaua - ligi poolteist aastat. Kuid ikkagi tundub, et enda isiklikeks tegemisteks ikka aega pole... Aga niigi palju on asjalood ikka paremuse poole liikunud, et pähe tulevad juba igasugu mõtted, mida võiks teha - vahepealsel perioodil polnud isegi mõtteid mitte. Siiski on enamus ikka veel mõtted, sest pealehakkamisest jääb ikka kuidagi jõudu puudu. Ei saa isegi aru, milles on asi - kas möödunud perioodi väsimus annab ikka tunda või on see ikka laiskus või teatud liiki huvipuudus. Nagu siin kirjutaminegi - mõtteid on korduvalt olnud, aga kirjutamiseni pole jõudnud... Kodus hunnikute viisi lugemata raamatuid, aga lugemiseni ei jõua... Isegi ühes kuus nelja saabuvat ajakirja ei jõua tihti kuu jooksul läbi lugeda, praegugi veel poolteist oktoobrikuu ajakirja lõpetamata, ehkki varsti ilmuvad juba uued. Kohati ei saagi ma aru, millele ma siis oma aja kulutan, sest korteris elades nagu hullult igasugu majapidamisetoimetusi ka nagu ei ole.
Eilse päeva kohta oskan küll öelda - edukalt maha molutatud, sealhulgas ka magatud. Eile oli ikka tõsiselt nukker ilm, isegi kell 12 päeval oli korteris nii pime, et kui oleks tahtmist olnud raamatut lugeda, siis oleks pidanud tule põlema panema. Vihmased ja sompus ilmad mõjuvad mulle üldjuhul energia vampiiridena, ilmselgelt töötab minu organism päikesepatareidel. Tundub vaid, et need patareid ei lae korralikult, sest salvestatud energiat jätkub vaid lühikeseks perioodiks. Ja nii palju olen aru saanud, et tuleb usaldada oma enesetunnet, et kui keha mulle ütleb, et on vaja olla niisama või lausa magada, siis ma seda ka teen.
Ainuke saavutus sel sügisesel perioodil on Zumba trennis käimine 2 korda nädalas. Olen suutnud seekord sellest kinni pidada viimased seitse nädalat hooaja algusest saadik. Tegelikult küll kahel korral ei jõudnud, aga mitte laiskusest, vaid ühel korral ajaliselt (kell 18 on pisut vara, aga teostatav) ja teine kord oli vägagi tõbine olla, et mõistlik oli keret mitte üle pingutada, tõbine olek andis tunda veel kolm päeva hiljem trennis väsimuse ja liiga kõrgeks läinud pulsiga.
Treeningutega kavatsen jätkata, vähemalt mingigi liigutamise vorm muidu päevad läbi laua taga istumise korvamiseks. Nagunii jääb vahele novembri esimene nädal, kui tuleb reisida viieks päevaks Türki. Kahjuks mitte küll puhkuse veetmiseks, vaid tööasjus aru andma. Kindlasti mõnelegi tundub, et "vaat, kus veab, komandeering soojal maal", siis mulle kahjuks see enam kuidagi erutust ei paku, seda enam, et meie kokkusaamised toimuvad sellises kohas, kus peale mere ja ilma pole õieti mitte midagi. Praktiliselt kaks päeva kulub edasi-tagasi reisimisele mitmekordse ümberistumise ja lennujaamades konutamisega, kohapeal saab ilmagi nautida vaid kohvipauside ja peale lõunasööki pisut. Õhtuti peale tööpäeva lõppu on seal juba pime ja ega kuhugi minna ka ei ole. Nimelt on meile määratud hotell umbes 70 km kaugusel Mersinist kusagil kohalikus karukolkas ( õnneks otse merekaldal), läheduses pole ainsatki kauplust ega muud kohta, kuhu minna, isegi lähim bensiinijaam, kust saaks vähemalt õlut osta, asub kolme kilomeetri kaugusel - jala minemiseks liiga kaugel, aga transporti ka ei ole. Aga asi seegi, et tänase ilmateate andmetel on sealkandis 25 kraadiga päikesepaisteline ilm ja ülejärgmisel nädalal lubab sinnakanti pisut üle 20 kraadi sooja. Eks mõned sõõmud suvesooja novembri algul kuluvad ka ära, seega on pikk sõit andeks antav kuidagi.

Aga jah. On tänagi selline sompus ja mõttetu ilm. Ja pole tänagi midagi tarka teinud, ehkki tänu eile varakult alustatud magamismaratonile olin hommikul enda kohta vägagi varajane tõusja. Peaks tänasesse päeva vähemalt ühe mõistliku toimingu teostama ja toitumise huvides poes ära käima. Eks peale seda näis, kas veel midagi meelepärast toimetust pähe tuleb.

Kes palju teeb, see palju jõuab

...või vastupidi või mis iganes.
Aga eilne päev oli küll igati produktiivne.
Kuna hommikul magasin pisut sisse, st. poole 7 asemel ärkasin alles kuskil vahetult enne 7t, aga ei jätnud tegemata enne tööleminekut mõningaid toimetusi nagu toa ja rõdulillede kastmist ja tatrapudru keetmist uuel viisil (siiani proovimata viis - tatar õhtul likku: 1 osa tatart, 2 osa vett; hommikul potti vähese või ja/või õliga ja kuumutada; tulemus super, soovitan kõigile), siis jõudsin tööle alles ca 15 minutit tavapärasest hiljem. Ega sellest miskit probleemi ei pole, aga tööpäeva lõpul oli kole kiire uuesti kodu poole - ega siis päeva jooksul kaks korda hilineda ei ole ka ilus :D. Nimelt oli plaanis minna kella 7ks õhtul tantsutrenni ja enne seda jõuda vähemalt tolmuimejaga korter üle käia ( muu tolm nagu mööblilt jms sai eelmine õhtu juba tehtud). Kojusõit ei võta õnneks rohkem aega kui 5-10 minutit, nii et pidasin graafikust kinni. Enne koristama asumist "koristasin" pisut iseenda kallal, mis võttis ka aega nii paarkümmend minutit ( oli ka pmst plaanis). Siis nibin-nabin sai ka korter tolmuimejaga üle käidud, trenniriided kohe peale kojujõudmist juba seljas, nii et soojendus trenniks ka peaaegu tehtud :D
Lippan siis mina õigeaegselt spordiklubisse, mis asub nö üle üle hoovi ehk staadioni, siis selgus, et Taibu ehk mina oli pisut valesti sirvinud spordiklubi kodulehekülge ja see trenn alustab alustab hooaega alles järgmisel nädalal... Noormees spordiklubis hea müügimehena üritas mind moosida, et võiksin natuke aega lindil kõndida ja stepperil harjutada, aga mina leidsin, et kuna väljas on piisavalt ilus ja soe ilm, siis siseruumides ja veel raha eest eest ei tasu küll oma aega kulutada. Kohe hakkas tööle ajuprogramm, et plaan A nurjumise tõttu võtta kasutusele plaan B ( tegelt suht harjumuspärane tegevus :D).
Tulin siis tirinal koju  tagasi, lõpetasin pooleli jäänud koristusaktsiooni, st. pesin põrandad, vannitoa jms., panin masinas vurisenud pesu rõdule kuivama ja võtsin siis keldrist ratta ja läksin sõitma -  trenn ju vaja ikka ära teha, kui juba plaanis oli.
Päris huvitav oli ka rattaga sõita sellisel kellaajal, sest madalamates kohtades tõusis udu, mis iseenesest suht sürr nähtus. Õhtused lõhnad ei olnudki veel nii sügisesed, kui eeldasin, pigem tundsin kohati nagu värskete kaselehtede hõngu. Võimalik, et see oli ainult minu ettekujutuses...
Igal juhul jõudsin pisut alla tunni läbida Endomondo järgi  18,7 km, rattakompuutri järgi pisut üle 20 km.
Tulemus - ise olen rahul :D. Siis veel dušši alla mõnulema...
Pärast veel proovisin pisut FB sirvida, aga selleks ajaks oli küll "power" täiega otsas, telekat ei lülitanud isegi sissegi. Ühesõnaga -tuttu...