Mitte ei saa aru...

Igapäevane ajakasutus peaks nüüdseks küll olema paremini planeeritud, see tähendab, et juba ikka mitu kuud suudan minagi oma tööpäevad lõpetada normaalsel ajal, mitte 8-9 paiku õhtul. Õnneks tundub, et see ränk periood 12-14 tunniste tööpäevadega on otsa saanud, kestiski teine vast liiga kaua - ligi poolteist aastat. Kuid ikkagi tundub, et enda isiklikeks tegemisteks ikka aega pole... Aga niigi palju on asjalood ikka paremuse poole liikunud, et pähe tulevad juba igasugu mõtted, mida võiks teha - vahepealsel perioodil polnud isegi mõtteid mitte. Siiski on enamus ikka veel mõtted, sest pealehakkamisest jääb ikka kuidagi jõudu puudu. Ei saa isegi aru, milles on asi - kas möödunud perioodi väsimus annab ikka tunda või on see ikka laiskus või teatud liiki huvipuudus. Nagu siin kirjutaminegi - mõtteid on korduvalt olnud, aga kirjutamiseni pole jõudnud... Kodus hunnikute viisi lugemata raamatuid, aga lugemiseni ei jõua... Isegi ühes kuus nelja saabuvat ajakirja ei jõua tihti kuu jooksul läbi lugeda, praegugi veel poolteist oktoobrikuu ajakirja lõpetamata, ehkki varsti ilmuvad juba uued. Kohati ei saagi ma aru, millele ma siis oma aja kulutan, sest korteris elades nagu hullult igasugu majapidamisetoimetusi ka nagu ei ole.
Eilse päeva kohta oskan küll öelda - edukalt maha molutatud, sealhulgas ka magatud. Eile oli ikka tõsiselt nukker ilm, isegi kell 12 päeval oli korteris nii pime, et kui oleks tahtmist olnud raamatut lugeda, siis oleks pidanud tule põlema panema. Vihmased ja sompus ilmad mõjuvad mulle üldjuhul energia vampiiridena, ilmselgelt töötab minu organism päikesepatareidel. Tundub vaid, et need patareid ei lae korralikult, sest salvestatud energiat jätkub vaid lühikeseks perioodiks. Ja nii palju olen aru saanud, et tuleb usaldada oma enesetunnet, et kui keha mulle ütleb, et on vaja olla niisama või lausa magada, siis ma seda ka teen.
Ainuke saavutus sel sügisesel perioodil on Zumba trennis käimine 2 korda nädalas. Olen suutnud seekord sellest kinni pidada viimased seitse nädalat hooaja algusest saadik. Tegelikult küll kahel korral ei jõudnud, aga mitte laiskusest, vaid ühel korral ajaliselt (kell 18 on pisut vara, aga teostatav) ja teine kord oli vägagi tõbine olla, et mõistlik oli keret mitte üle pingutada, tõbine olek andis tunda veel kolm päeva hiljem trennis väsimuse ja liiga kõrgeks läinud pulsiga.
Treeningutega kavatsen jätkata, vähemalt mingigi liigutamise vorm muidu päevad läbi laua taga istumise korvamiseks. Nagunii jääb vahele novembri esimene nädal, kui tuleb reisida viieks päevaks Türki. Kahjuks mitte küll puhkuse veetmiseks, vaid tööasjus aru andma. Kindlasti mõnelegi tundub, et "vaat, kus veab, komandeering soojal maal", siis mulle kahjuks see enam kuidagi erutust ei paku, seda enam, et meie kokkusaamised toimuvad sellises kohas, kus peale mere ja ilma pole õieti mitte midagi. Praktiliselt kaks päeva kulub edasi-tagasi reisimisele mitmekordse ümberistumise ja lennujaamades konutamisega, kohapeal saab ilmagi nautida vaid kohvipauside ja peale lõunasööki pisut. Õhtuti peale tööpäeva lõppu on seal juba pime ja ega kuhugi minna ka ei ole. Nimelt on meile määratud hotell umbes 70 km kaugusel Mersinist kusagil kohalikus karukolkas ( õnneks otse merekaldal), läheduses pole ainsatki kauplust ega muud kohta, kuhu minna, isegi lähim bensiinijaam, kust saaks vähemalt õlut osta, asub kolme kilomeetri kaugusel - jala minemiseks liiga kaugel, aga transporti ka ei ole. Aga asi seegi, et tänase ilmateate andmetel on sealkandis 25 kraadiga päikesepaisteline ilm ja ülejärgmisel nädalal lubab sinnakanti pisut üle 20 kraadi sooja. Eks mõned sõõmud suvesooja novembri algul kuluvad ka ära, seega on pikk sõit andeks antav kuidagi.

Aga jah. On tänagi selline sompus ja mõttetu ilm. Ja pole tänagi midagi tarka teinud, ehkki tänu eile varakult alustatud magamismaratonile olin hommikul enda kohta vägagi varajane tõusja. Peaks tänasesse päeva vähemalt ühe mõistliku toimingu teostama ja toitumise huvides poes ära käima. Eks peale seda näis, kas veel midagi meelepärast toimetust pähe tuleb.