Pealkirjata

Mis ikka oskad pealkirjaks panna, kui lihtsalt oma järjekordse nädalavahetuse tegemistest kirjutad...

Õnneks oleme teinud tööl sellise korra, et esmaspäevast neljapäevani on tööpäevad tsuti pikemad ja seega saab reedel tund aega varem lõpetatud. Seekord jõudsin ka mina oma asjadega tööpäeva lõpuks hakkama saada ja tuiskasin ka minema, ikka kodu poole. Hooga sõitsin lausa kodust mööda, Paldiskini välja - tegelikult nali, sest oli vaja minna ja üks pakk postkontorist ära tuua. Vot sellest ma aru ei saa, miks ei võiks olla võimalik valida, kuhu postkontorisse sinu pakid lähevad. Aadressi järgi lähevad minu pakid Paldiskisse, mis tähendab lisa 10+10 kilomeetrit. Võiks olla ju võimalik pakid Keila postkontorisse tellida, mis nagunii mulle peaaegu tee peale jääb. Peab vist hakkama linna aadressi pakkide jaoks kasutama, siis jõuaksid need Laagri postkontorisse, mis ka märksa soodsamas kohas ja töötab ka kauem. Paldiski postkontor nimelt töötab vaid tööpäevadel kella 6ni õhtul, sinna jõudmiseks tuleb tööpäeva lõppedes kiirustada.

Tänu varakult alustatud koduteele, olin juba enne poolt 5 kodus, ilm oli olnud ilus ja valgust veel veidi jätkus, seega ajasin väikese muruniiduki kuuri alt välja ja silusin üle majaesise platsi. Jõudsin ka pisut kaugemale, ehkki lõpuks oli valgus selline, et liikuda nägin, aga muruniitmise kvaliteedi üle otsustamine jäi järgmiseks päevaks 😃

Laupäev algas nagu ikka mõningate koristustööde ja pesupesemisega. Aalu näitas pesupuudel, kes on majas peremees ja kõige kõrgemal kohal 😉

Kuna lõpuks otsustasin ära ja tellisin endale sügavkülmiku, mis peaks nüüd paari päeva pärast kohale jõudma, siis oli vaja toas, õigemini esikus pisut mööbeldada, et uuele tulijale ruumi teha. Seega sai pisut mööblit ringi tõstetud, millega kaasnes loomulikult ka koristamine. 

Päeva teine pool kulus veel muruniitmiseks, jõudsin üle triikida kõik õuealad ja koerteplatsid.

Pildid tegin pühapäeval, eesõu nägi endiselt kena roheline, kuna seal puid läheduses ei ole,

aga maja taga oli juba värske lehevaip end maha laotanud kohati.

Niitmise lõpetasin jälle pea videviku saabudes, siis veel pisut tubaseid toimetusi ja siis sauna. Päris mõnus on ikka peale rahmeldamist saunas konte soojendada...

Pühapäeva hommikupoole panime kutsad rihma otsa ja seiklesime pisut metsas, mitte üldse kaugel, sisuliselt oma maa pealt välja ei läinud, kui siis õige pisut naabrite omale. Seal, kus hulkusime, ei ole ma pea kunagi käinud ja põhjuseks on, et tavaliselt on need kohad väga märjad, nö lodukohad. Sel aastal, ei tea, kas põua tagajärjel või on veel mingid põhjused, olid need kohad täitsa kuivad, isegi porine ei olnud. Aga metsaalune näeb välja paras nõiamets - mahakukkunud ja kõdunenuid puid, sõnajalad ja mis iganes.

 Ühest kohast, praktiliselt meie krundi piirilt, leidsin pokude suguvõsa, nii et nüüd tean, kui peaksin tahtma kuhugi pokusid endale 😊

Aiapiltide seeria: endiselt õitseb kukekannus - aina rohkem ja rohkem, ei teinud täna varahommikused miinuskraadid talle ka midagi.

Vanhouttei enelas on otsustanud ka kevadiselt õitsema hakata, vähemalt mõned õied ikka.

Viinamarjadest jäin sel aastal ilma, sest ootasin ja ootasin, mil magusamaks lähevad, aga siis oli keegi marjad ootamatult nahka pannud, ainult rootsud järgi. Siiski jäi põõsasse üks kobar, mis oli alles puhta roheline. Mõtlesin, et las ripub, vaevalt ta valmis saab. Sättisin küll rohkem päikese kätte, aga sisuliselt unustasin. Nüüd avastasin, et ennäe, ka see kobar omandab sinakat värvi, aga marjad ikka päris küpsed pole, üsna hapud...

 Ja ikka mõned roosid...

 Täna oli parem valgus ja püüdsin hiina siidpöörise õie pildile  - ikka on ilus küll 😇

 Hostade lehed on närbumas, mõnel juba maa peal ripakil, aga samas jälle mõni õitseb, mis siis, et lehed kolletuvad.

 Astrid ja Mihkel tagaplaanil

 Epimeedium on ühtlase vaiba moodustanud, ehkki näib ka sügisene välja.

 Mõned kukeharjad ka veel õitsevad, värv küll näeb juba pisut luitunum välja.

Samas kämmalvaher Trompetburg lausa leegitseb.

 Maja ees üks laanesõnajalg on ennast juba pikali visanud, teised veel hoiavad end püsti. Väikesed sõnajalad vist veel sügist ei tunnista.

 Ritausmal ka üksikud õied. Kahjuks peab temaga midagi ette võtma, sest on kasvanud tohutu suureks ja laiutab igal pool ning ajab võrseid juba meetrite kaugusele murussegi.

Avastasin täna, et ebaküdoonial on marjad, mõned isegi päris suured. Enne ei märganudki neid, aga nüüd olid lehed peaaegu kadunud ja viljad näha.

Tammel veel lehti jätkub, mida maha puistada.

Müügiplats hakkab ka pruunikat tooni võtma. Esiplaanil kena punase sügisvärvigaa on peekerlill Black Tower, suvel oli ta märksa tumedamat tooni, mustjas lausa.

 Siin uutmoodi vaade, kus veel mõni aeg tagasi oleks tagaplaanil olnud suured puud, nüüd paistab taevas (selle pildistamise koha pealt maantee õnneks ei paista).

Pärastlõunal võtsin trimmeri ja ründasin rohtukasvanud pojengiplatsi. Kraaklesin mitu tundi ja neli viieamprist akutäit enne, kui sellest tihedast, paksust ja parajalt vettinud rohust jagu sain. Aga väsitas päris ära ka.

Põhimõtteliselt olen nädalavahetusega rahul, õnneks oli ka ilm mõõdukalt ilus (vähemalt ei sadanud ja täna isegi päikest), kahju vaid, et nüüd on selline aeg, et õues toimetamiseks jäävadki vaid nädalavahetused, sest valget aega tööpäeval töölt tulles enam praktiliselt ei jätku.

Nüüd õhtul hakkas õues tuulutama, kohati on tuuleiilid ikka väga tugevad, kohin kostab ka läbi kinniste akende ja seinte. Eks sügis on käes ja need sügistormid ju nii tavapärased.