Talveuni

Olen viimasel ajal blogimaailmaga suhtlemisel väga laisaks läinud. Rääkimata sellest, et ise mitte midagi kirjutada ei viitsi, ei suuda ka teiste kirjutisi eriti lugeda. No mida sa ikka loed, kui isegi arvutit ei suuda käima tõmmata :-).
Tööl olles saab muidugi päev otsa ja pisut peale arvutit silmitsetud, aga seal paraku isiklikeks asjadeks aega ei jää, isegi meelde ei tule, vahel harva meilboksi ikka saab pilk visatud, seegi kõik.
Üleüldse on mulle vist nakatunud mingi viirus, mida võiks vast talveuneks nimetada. Pikisilmi ootan seda aega (vanust), et und ei jaguks nii palju, et ärkaksin varem näiteks nädalavahetusel.
Sel nädalavahetusel õnnestus mul aga hoopis järjekordne magamise rekord püstitada. Ok, mõistan, et minu jaoks olin laupäeva hommikul tavapäratult vara üleval, nii umbes 9-10 vahel. Noh, R-l miskil põhjusel peale öist töövahetust korralikku und ei tulnud ja nii olin ka mina ärkvel. Päev sai põhiliselt küll maha logeletud, aga õhtupoole kella 5 ajal otsustas R ikka pisut puhata ja nii minagi talle kaissu pugesin. Ja kohe nii hea uni tuli, et kui R kella 7 paiku lahkuma hakkas, suutsin mina käega ainult lehva-lehva teha ja kohe edasi tududa. Ja nii mõne ärkamisehetkega pühapäeva hommikul 9ni välja... Sündis järjekordne maraton: 17 tundi :-). Makoheeitea, kust küll ma selle une võtan...
Alles oli eelmine maraton detsembrikuus seoses kurgumandlite opiga. Siis alustasin neljapäeva öösel magamaheitmisega. Kuna hommikul ju ei tohtinud ei midagi süüa, juua ega üldse mitte midagi, siis ma vist päris üles ei ärganudki... Hommikul vara 7.20 haiglasse jõudes anti kohe koiku ka ja siis polnud nagunii midagi teha, kui oodata oma järge. Isegi selle aja kuni opini suutsin ma osaliselt maha magada sõna otseses mõttes ( isegi tohter kommenteeris hiljem, et no on ikka rahulik inimene...). Ise ei oskagi arvata, vbolla oli põhjus siiski ka mõningases üleväsimuses seoses möödunud perioodiga. Ja nii ma siis tukkusin vahelduva eduga enne oppi, peale oppi, öösel ka ja ka järgneval hommikul enne haiglast välja pääsemist, täpselt ei oskagi arvata, palju ma sellest 36st tunnist ärkvel olin. Mulle tundus hiljem, et mind lausa kadestati selle pärast, et suudan niimoodi magada, sest nii ju möödub tüütu ootamiseaeg kõige kiiremini, ise olin aga nagu kuskil ära. Ja ega siis peale kojujõudmist midagi ei muutunud, unepuudus mind küll vaevama ei hakanud :-).
Ei saagi täpselt aru, kuskohast ma sellise "põraka" olen omale saanud, et selline totaalne väsimus pidevalt vaevab, sest muidu tundub nagu kõik korras olevat, elu on ilus, kõik on olemas, kõik toimib suurepäraselt... Kas tõesti on sisemine mina ikka veel milleski rahulolematu, et saaks veel paremini? Isegi ei saa aru...

Head uut aastat!!!

Soovin kõigile head uut aastat ja kõikide soovide täitumist!!!!

Enda kohta võiks öelda, et soovid täitunud-päris oma oma kodu nüüdseks.....

Kodukandis tuli uus aasta nagu väike sõjatander :-)))


Ise küll pole vaja raha raisata.... Vaatepilt võimas ilma minu osalemisetagi....

Mõtteid ajast....

Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tundus mulle veel, et vaba aega on kuidagi väga vähe ja tööpäeviti peale tööd ei jõua üldse midagi teha - seda normaalse tööpäeva puhul, st. kella 5, poole 6ni. Kuidagi ei osanud aega jaotada trennis käimise ja muude isiklike toimetustega, kasvõi kodus arvuti kasutamise vms.
Eile juhtus aga imelik asi... Töölt lahkusin veidi enne 6t, kõigepealt sõitsin ema juurde, kellega siis koos raamatukogu külastasime. Mõnele tundub see vast luksusena sõidutada autoga kedagi ainult naaberkvartalisse, aga arvestades seda, et tuntud "raamatuneelaja"ema ei rahuldu kunagi vähema kui umbes 5-6 kilose raamatupakiga :-). Siis toimetasin raamatud ja ema koju ning kuna polnud emaga täpselt kuu aega kohtunud, siis oli vaja loomulikult ka pikalt juttu puhuda. Väga pikalt ka ei saanud, sest mul oli vaja veel sealsest postkontorist läbi hüpata, et ära tuua ajakirja tellimisega kaasa sokutatud kokanuga (kes teab, millal jälle sinna kanti satun). Koduteel sai lisaks veel ka toidupoes mõningane shoping tehtud ja siis koju. Omaarust sai hirmus palju asju tehtud. Ja kõige kummalisem oli minu jaoks siis see, et kodus telekat sisse lülitades kellale pilku heites näitas see alles 20.34 ... Mismõttes??? Viimased neli nädalat polnud ma selleks ajaks tööltki koju jõudnud....
Ja tänagi on kuidagi kummaline tunne, sest jõudsin üle pika aja trennis käia, mõnuleda kaua duśi all ja teha nipet-näpet koduseid toimetusi ja ikkagi oli kell napilt 10.
Ühesõnaga, jõudsin järeldusele - kui kuu aega järjest lõpetada tööpäevad peale 10t õhtul, siis tavalisel ajal töölt lahkudes on aega oi-oi kui palju :-))

Pähe tükib vägisi seos ühe vana anektoodiga:
"Juut läheb rabi juurde ja kurdab, et väga kitsas on elada ühes toas naise, seitsme lapsega ja ämmaga ja kuidas küll elamistingimusi parandada. Rabi soovitab talle, et võtku kits. Juut mõtleb, et veidi imelik küll, aga toimib soovituse järgi. Umbes kuu aja pärast läheb jälle rabi juurde. Rabi küsib, et kuidas on. Juut vastab, et ikka väga kitsas on naise, seitsme lapse, ämma ja kitsega. Rabi soovitab nüüd, et müü kits maha. Juut müübki kitse maha. Läheb jälle mõni aeg, kohtub jälle rabiga. Rabi küsib jälle, et kuidas elamistingimused nüüd on. Juut kiidab, et "oh, nüüd on suurepärane, ruumi kui palju ja kõik on õnnelikud" :-)))"

Üldine järeldus oleks siis, et kui ruumi vähe või aega vähe, proovi "hullemat" varianti mõni aeg, pärast tavapärase juurde tagasi jõudes on kõik hästi...

Annan teada...

....et olen täiesti elus ja olemas :-))
Täna sai täpselt kuu aega, kui minu töö ja isiklik elu puhta sassi läks. Tegelt rohkem tähendab see seda, et kodus sai ainult magamas käidud...
Kolme nädala jooksul olen vist süüagi kodus teinud umbes kolmel korral, pühapäeviti. Laupäevad olen sisuliselt maha maganud peale 70 tunniseid töönädalaid. Pole aega või siis powerit ei blogisid lugeda või näoraamatut vaadata, hea kui oma meilid jõudis üle lugeda. Eks sest arvutist piisavalt ka kopp ees, ja mida ma tast ikka õhtul kell 11 enam kisun, vaatan, kuidas voodini jõuan.
Õnneks on olnud siiski nii tublisid ja hakkajaid abilisi, sest ega üksi päris poleks korraga kolme inimese tööd jõudnud ära teha ka selle megatööajaga, eriti kui veel ühest neist töölõikudest suuremat aimu polnud, kuidas kõike teha tuleb.
Aga nüüd ikka vaikselt loodan, et ehk hakkab pisut laabuma, järgmise aasta eelarve tegemine ka suuremalt jaolt kaelast ära (mitte, et see valmis oleks :-(...) ja osa ülesandeid saab juba uutele töötajatele sokutada. Ise siiski kasutan pisut leebemat varianti, st, rohkem lusikahaaval kogemuste ja õpetuste jagamist, aga mitte nii, et terve ämbritäis kummuli ja vaata siis ise...
Praegugi ei jaksa pikalt toksida, peab teki alla pugema, äratus juba 6 tunni pärast...

Kurgisõltuvus...

Omaette elamine on elutempo kuidagi hoopis kiiremaks muutnud. Siiamaani ei saa aru, miks ma ma mõtlesin, et mul üksi võiks igav hakata või et ma ei oska oma vaba ajaga midagi ette võtta. Nüüdseks olen aru saanud, et vaba aega kipub nagu pisut puudugi jääma ja igav pole ka kordagi hakanud selle ligi 10 kuu jooksul. Tänagi jäi aega lausa väheks ja osa tänaseks planeeritud toimetusi tuleb homme kiirendatud korras ära teha.
Ahjaa, ei pidanud üldse sellest kirjutama, vaid oma "suhetest" kurkidega...
Lugu ise algas kõik sellest, et augusti keskel oli ühel töökaaslasel sünnipäev ja nagu kombeks saanud selle puhul väike istumine ja lauake lõuna ajal. Töökaaslane pakkus muuhulgas kurke, mida ma algselt pidasin värskelt hapendatuteks (või soolatuteks). Igatahes olid need tohutult maitsvad. Küsisin temalt päev-paar hiljem, et kuidas ta neid teeb, sest mu enda mälu roostes igasuguste sissetegemiste jms. suhtes - et kui palju ta nt. liitri vee peale paneb sedateistjakolmandat... Vastus üllatas mind täiega, sest tegelikult on selliste kiirkurkide tegemine veelgi lihtsam... Ja mina olen nüüd neist täiesti sõltuvuses.
Jagan meelsasti ka teadmisi, sest pakkudes enda tehtud kurke maitsta, olen suutnud juba "kurgipisikut" levitada nii Eesti Piirivalvesse ja teistele töökaaslastele, lisaks rändas "pisik" meil külas olnud Leedu kollegiga ka ilmselt üle riigipiiri (vähemalt ta väitis, et proovib kodus kohe järgi...:D).
Retsept ise järgmine:
1 kilo kurki;
1 teelusikatäis soola;
2-3 küüslauguküünt;
tilli;
ja ongi kõik...
Mulle antud õpetus oli, et kurgid lõigata väiksemaks, siis kõik see kurk ja muu kilekotti, raputada korralikult ja külmkappi. Õhtul tehes on järgmise päeva lõuna ajal täiesti söödavad :D
Oma kogemustest lähtudest annaks siiski veel paar nippi: kuna esimesel korral kilekotti kasutades kippus see lekkima, tegin järgmisel korral portsu otse sobiva suurusega säilituskarpi - ei mingit leket enam... Kogused panen nüüd tunde järgi, vaatan ainult, et pisut ruumi jääks karpi, et seda raputada saaks. Ja jutt jumala õige, et parem on kasutada jämesoola, kui peensoola, miskipärast on maitsvam... Kurgid võib lõigata pikuti pooleks, veel kord pooleks, viiludeks - kuidas keegi soovib... Põhimõtteliselt võib seda retsepti ise edasi aretada - kes paneb nt. veel sinepiseemneid või mustsõstralehti või isegi äädikat pisut või suhkrut või pipart jne., kes paneb rohkem/vähem soola või küüslauku...
Ja veel... ise mõtet edasi arendades proovisin sama stiili ka tomatite peal... Retsept tunde järgi, lisasin ka veidi purustatud musta pipart - tulemus... SUPER....
Mõeldes ette talvele, kui eriti tomatid meenutavad oma maitselt pigem plastmassi, on selline pisut maitsestatud kraam ehk suupärasem. Ja esimese katsetuse tegin juba ka lavakurgiga, kuna mul ei õnnestunud osta lühikest kurki - tulemus oli täitsa hea, nii et talvel saab sama meetodit kasutada...
Suureks plussiks on ju, et vitamiinid säilivad, sest tegelikult ju ei kuumuta ega keeda miskit, vaid karpi jääb kõik alles:DD ja kuni 4-5 päeva säilib suurepäraselt.
Ja nüüd on mul järgmine projekt - teha ise letšot. Sest poes müüdavad (eriti "Salvest" letšo) on väga head, aga minu jaoks liiga suures purgis. Viimasel ajal olen sunnitud enamuse minema viskama, sest jõuab enne järgmist tarbimist hallitama minna :(. Järelikult peab ise tegema ja väiksemates kogustes...
Leidsin internetist selle retsepti, mida homme kavatsen proovida http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=746. Leidsin ka teisi, mis läbi keedetakse jne., aga see just pakkus huvi proovimiseks.
Täna sai turul käidud ja paprika valmis varutud, võtsin kollast ja punast (Moldova), eks näis, mis välja tuleb. Kurki, tomatit ja tilli sai ka varutud, uus kurgilaar on juba külmkapis homset degusteerimist ootamas...:DD

Vikerkaar ja pääsukesed

Vahel on vaja ka puhkuse ajal tööasjadega tegeleda. Aga alati saab välja mõelda, kuidas kohustused saaks siduda meelelahutusega. Nimelt oli vaja viia firma kaubik kõpitsemiseks Tänassilmast Mustamäe teele. Peamine probleem on sellisel juhul ju, et kuidas peale auto toimetamist sihtpunkti sealt minema saab, sest töökoht on elukohale ligidal, aga remondikohani on päris tükk maad. Aga välja nuputasin, et kui teiseks transpordiks võtta jalgratas, mis lohvkalt mahub ju kaubikusse... Pealegi meeldib mulle väga rattaga sõita, sel kevad-suvel olen tänase seisuga läbi suutnud sõita ca 320 km, võimalik, et mõni paarikümnekilomeetrine ots on ka arvestusest välja jäänud.
Aga kõige raskem oligi just eilne sõit, eriti Mustamäe veerust ülestulek. Olin endast juba nii heal arvamusel, et uskusin jõudu jätkuvat nii 50 m 45kraadise tõusuga liivane rada läbida. :DDD Tutkit... Poolel teel ronisin ikka maha, aga süda põrutas vist edasi, hüples metsikult ammu enne mind seal veere peal :DDD
Täna hästi küll ei viitsinud peale eilset pingutust uuesti sama teed läbida, aga ega palju variante (häid) polnud kah. Lohutasin end sellega, et seekord läheb tee enamuses allamäge, ja ega siis ei pea ju alati kihutama ( nagu mul kombeks on).
Õnneks suutsin end taltsutada ja kaubikuga tagasi tulla oli väga mõnus. Teekonna lõpul kippus taevast küll pisut pritsima, aga seda oli niivõrd vähe, et rattaga seda viimast 2 km koduni tulles ei pannud neid üksikuid piisku isegi tähele.
Täna siis siinkandis eriti ei sadanud, ehkki taevas küll lubas. Sellegipoolest aeti Laagri kooli juurde püsti vikerkaarepost, eks kusagil pidi ikka veidi vihma olema, millega päike siis mängis.Ahjaa, ja pääsukesed...
Nimelt elavad meie maja räästas võikusiganes pääsukesed. Palju, palju pääsukesi... Ausalt pole nii palju neid linnukesi korraga näinudki. Vahel on neid nii huvitav jälgida... Kord lendavad nad vaikselt ja toimekalt, ilmselt toidavad poegi, vahel aga tundub mulle, et teevad lausa lõbusõitu -
sest kuidas küll selgitada nähtust, et paarkümmend lindu on koos parves, mis siis kiirel tempol ja väljul sädinal kihutab lihtsalt ringiratast kümneid kordi. Olen neid korduvalt üritanud pildistada, aga mitte ei taha see õnnestuda - esiteks ei meeldi neile sugugi vist poseerida, sest tihti lõpetavad oma ralli just siis kui fotokaga lagedale ilmun, teiseks on nad fotole jäädvustamiseks ilmselgelt liiga väledad, sest korduvalt on juhtunud, et omaarust lindudega pildilt paistab ainult taevas :D, heal juhul on seal olnud ühe-kahe pääsu sabasuled...Täna tundub foto enamvähem õnnestunud, ehkki ei õnnestunud seda päris "rallit" tabada.

Minu aed...

Jajah... on minulgi väike aed... rõdul nimelt :DD
Just täpselt paras minusuguse jaoks, kellele lilled ja ka igasugu muud taimed hirmsasti meeldivad, aga nendega tegelemiseks palju aega ega tahtmist ei ole. Pisut silmarõõmu peab aga siiski olema...
Millegipärast on aiandus-kauplustes tihti taimede nimed salastatud, ilmselt ei peeta vajalikuks klienti informatsiooniga tülitada. Nii siis ongi minu "aias" rõdukastis kasvamas "suvelillede mix", amplites "suvelilled amplis" ja ka üks potiroos :DD. Pildile pole jäänud teine ampel, mis on teisel pool ja sisaldab ka "suvelille" ehk fuksiat, näha pole ka seinale kinnitatud kastis kasvavaid lillherneid, mis veel ei õitse nagunii. Lillherned on ainukesed, mis on õige nimega, sest nii oli seemnepaki peal kirjas....
Potiroosi kinkis mulle Thela märtsis sünnipäevaks, nüüdseks on ta kasvanud pea kolm korda suuremaks ja ajab ohtralt õienuppe. Mis sort see küll olla võiks, ei oska ma küll aimata, aga ilus on :D


Ausalt öeldes on see mul elus esimene kord sellise rõduaiandusega tegeleda, nii et olin lausa hädas, kui läksin aiapoodi mulda ostma, kuhu sisse siis need taimekesed torgata. Valik oli nii suur, et lõpuks otsustasin lihtsalt midagi ära osta. Kirjad paki peal lubasid, et sobib rõdu ja terassitaimedele, lisaks sisaldab geeli, mis ei lase mullal nii ruttu ära kuivada. See on rõdul kasutamiseks tõesti hea lahendus, sest kujutan ette, et sellise kuumuse, päikese ja tuulega oleks vist muidu vajalik iga paari tunni järel uuesti taimi kasta, sest väike kogus mulda kuivab ju tohutu kiirusega...
Ja nagu juba öeldud - minu aiapidamise vajaduse rahuldavad need paar taimekest küll ja küll, lisaks on mul ju veel toataimed. Ning kui puudu peaks jääma, siis tuttavaid ju on, kelle aeda külla minna :DDD
Natuke nalja ka - ostsin taimede jaoks pisut väetist. Algul ei pannud tähelegi täpset juhendit, sest vaatasin lihtsalt koguste suurust. Pistan selle pildi juhendist siia üles - minul oleks täiesti võimalik õpetuse järgi teha, aga kuidas saaksid hakkama rohkete taimede omanikud???