Esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Talveuni

Olen viimasel ajal blogimaailmaga suhtlemisel väga laisaks läinud. Rääkimata sellest, et ise mitte midagi kirjutada ei viitsi, ei suuda ka teiste kirjutisi eriti lugeda. No mida sa ikka loed, kui isegi arvutit ei suuda käima tõmmata :-).
Tööl olles saab muidugi päev otsa ja pisut peale arvutit silmitsetud, aga seal paraku isiklikeks asjadeks aega ei jää, isegi meelde ei tule, vahel harva meilboksi ikka saab pilk visatud, seegi kõik.
Üleüldse on mulle vist nakatunud mingi viirus, mida võiks vast talveuneks nimetada. Pikisilmi ootan seda aega (vanust), et und ei jaguks nii palju, et ärkaksin varem näiteks nädalavahetusel.
Sel nädalavahetusel õnnestus mul aga hoopis järjekordne magamise rekord püstitada. Ok, mõistan, et minu jaoks olin laupäeva hommikul tavapäratult vara üleval, nii umbes 9-10 vahel. Noh, R-l miskil põhjusel peale öist töövahetust korralikku und ei tulnud ja nii olin ka mina ärkvel. Päev sai põhiliselt küll maha logeletud, aga õhtupoole kella 5 ajal otsustas R ikka pisut puhata ja nii minagi talle kaissu pugesin. Ja kohe nii hea uni tuli, et kui R kella 7 paiku lahkuma hakkas, suutsin mina käega ainult lehva-lehva teha ja kohe edasi tududa. Ja nii mõne ärkamisehetkega pühapäeva hommikul 9ni välja... Sündis järjekordne maraton: 17 tundi :-). Makoheeitea, kust küll ma selle une võtan...
Alles oli eelmine maraton detsembrikuus seoses kurgumandlite opiga. Siis alustasin neljapäeva öösel magamaheitmisega. Kuna hommikul ju ei tohtinud ei midagi süüa, juua ega üldse mitte midagi, siis ma vist päris üles ei ärganudki... Hommikul vara 7.20 haiglasse jõudes anti kohe koiku ka ja siis polnud nagunii midagi teha, kui oodata oma järge. Isegi selle aja kuni opini suutsin ma osaliselt maha magada sõna otseses mõttes ( isegi tohter kommenteeris hiljem, et no on ikka rahulik inimene...). Ise ei oskagi arvata, vbolla oli põhjus siiski ka mõningases üleväsimuses seoses möödunud perioodiga. Ja nii ma siis tukkusin vahelduva eduga enne oppi, peale oppi, öösel ka ja ka järgneval hommikul enne haiglast välja pääsemist, täpselt ei oskagi arvata, palju ma sellest 36st tunnist ärkvel olin. Mulle tundus hiljem, et mind lausa kadestati selle pärast, et suudan niimoodi magada, sest nii ju möödub tüütu ootamiseaeg kõige kiiremini, ise olin aga nagu kuskil ära. Ja ega siis peale kojujõudmist midagi ei muutunud, unepuudus mind küll vaevama ei hakanud :-).
Ei saagi täpselt aru, kuskohast ma sellise "põraka" olen omale saanud, et selline totaalne väsimus pidevalt vaevab, sest muidu tundub nagu kõik korras olevat, elu on ilus, kõik on olemas, kõik toimib suurepäraselt... Kas tõesti on sisemine mina ikka veel milleski rahulolematu, et saaks veel paremini? Isegi ei saa aru...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar