Kevade märgid ja koduteater

Laupäevane soe ilm ja meeldivalt madalamaks vajunud lumi meelitas kevadisi märke otsima ja pildistama. Kasvuhoone juures piilusid lume alt kastist täiesti tarvitamiskõlbulikud petersellid ja kasti tagant ajas oma kombitsaid välja igihali. Ka võõrasemad on sellist nägu, et palju õitsemisestki puudu pole, toppisin sügisel neid igalt poolt kokku korjatuid sinna ühte potti, et las olla pigem seal, kui kõikvõimalikes muudes kohtades.

Mitte ainult sirelil, vaid ka teistel taimedel on nii mõnelgi täitsa kobedad pungad nagu ei olekski kuu keskpaik veebruaris , vaid pigem märtsis.

Ja inimene on ikka veider küll 😃. On ju looduse ringkäik enam-vähem sama igal aastal, aga ikka oodatakse suve-sügist-talve-kevadet, et siis samade asjade üle jätkuvalt vaimustatult õhata. Samas on ju see tore, et on asju, millest iialgi ära ei tüdine ja alati on nagu uus ja huvitav.

Näsiniinel ka suured pungad, ehkki põõsaalused alles paksu lund täis

Metsaveerel suurte puude all rohetavad sinililled, õienuppe küll ei märganud.

Tiigid on ääretasa täis, aga jää tegelikult enam ei kanna - proovitud, õnneks madalamas tiigis 😂

Hiina siidpöörist ei raatsi ma iialgi sügisel maha lõigata, sest ka talvel ja kevadelgi veel on kuivanud olekust hoolimata niivõrd dekoratiivne.

Aga muidu laiutab enamus alal endiselt lumi. Tahaks juba kääridega mõnele põõsale läheneda, mida teoreetiliselt saaks siiski teha, probleemiks osutuks nö prahi kokku korjamine ja lõkkeasemele vedamine, sest kärutamise jaoks on paarikümne sentimeetrine lumevaip veel pisut segav 😉

Suured pungad on ka sõstrapõõsastel

 ja murelil

Luuderohi ei näe ka selle järgi välja, et vahepeal ka rohkem lund ja külma oleks olnud. Ta ju alles uustulnuk, aga tundub, et praegu on ta juba kohanenud.

 Ja seda ei võta vist ükski ussi ega püssirohi, talvest rääkimata...

 Ilusa ilma tõttu otsustasime R-ga koertega jalutuskäiguga ka mere äärde põigata. Matkamine ise oli paras katsumus, sest talutee oli kiilasjääs, seega sain Miku rihma otsas pikalt liugu lasta ja osa teest oli selline, kus talvel ei käida, seega pea kilomeetrijagu lumes sumpamist. Koertel muidugi lõbu laialt, vahepeal oli vaja käia ka kraavis vulisevas vees solberdamas 😃 Meil (st. inimestel) aga oli võhm väljas peale selle teelõigu läbimist, nahk märg, nagu oleks korralikult trenni teinud...
Kuna nüüd talve jooksul polnudki mere ääres käinud, sest meil ju kõrge rannik ja sinna saamine niigi paras mägironimine, siis nüüd oli üllatus suur, et merel pole jääkübetki, ka mitte kalda ääres. Kalda lähedusel purjetasid paarikaupa majesteetlikud luiged.

 Kaldariba peal polnud ka jääd, vaid ainult mahasadanud lumi. Loomulikult olid ka kaldaserva all uhked purikad ja jääkoopad, aga ei saanud pildistada, kui parasjagu tegemist lumes sumpamise ja rihma sikutava koeraga. Eks neid pilte ole ka juba küll, hiljem on hoopis huvitavam pildistada, kui lumi kõik on juba ära sulanud, aga kalda all endiselt jää.

 Laua peale koguneb igasugu aia-alast kirjandust, mõned olen juba läbi lehitsenud, teised ootavad järjekorda 😃

Miku loeb küll vahel raamatuid 'ära', kui kätte saab, aga tarku aiaraamatuid pole tema hammaste ulatuses olnud. Ilmselt seetõttu ta ei teagi, et roose ei pügata nii: esiteks talvel ja teiseks roniroose ei lõigata (närita) nii madalaks. Selle talvega on 3 meetrine Flammentanz põhjalikult ära pügatud, kui kunagi veel õisi tahan näha, pean vist proovima, kas on võimalik kuhugi hammaste ulatusest kaugemale istutada.

Miku ise arvab, et nii sobib küll...

 

Täna leidsin aiast veel igihaljaid taimi. Üks vahva tegelane on iileks, näeb suurepärane välja oma läikivas rohelises rüüs.

 Ja bergeeniad tunduvad ka igihaljad...

 Kella ühe ajal saabus meie õuele 'teater'.
Nagu juba enne mainitud, talutee on mõnusalt kõva kiilasjää, seega tekkis prügiauto juhil ümberkeeramisega (ehkki ruumi on) raskusi ja otsustas naabrite prügikasti poole tagurpidi liikuda. Viga tekkis hetkel, kui auto jäi seisma, et prügikast autosse tühjendada, sel ajaga jõudis raske auto pisut kaldu teeserva pealt tagumise nurgaga tee pealt alla vajuda. Ja ikka nii raske auto ja kiilasjää, oma jõuga ta sealt enam välja ei tulnud.
Etenduses oli vahepeal paaritunnine paus, siis saabus esimene traktorike, John Deere. Sellest mingit abi välja sikutamises ei olnud, nagu juht ise kommenteeris, et masside vahe nagu kärbes (traktor) ja hobune (auto). No nii palju oli sest trakatsist kasu, et ülejäänud tee rihveldas oma sakilise servaga sahaga pisut krobelisemaks.

  Tuli uued jõud tellida autojuhil. Need saabusid siis puksiirauto näol alles kella 6 paiku, kui väljas juba peaaegu pime. Meie R-ga kappasime (sumpasime-uisutasime) kohale, et esireas etendust jälgida - ega igapäev siis etendust koju kätte tooda 😄. Käigus oli igasugu abivahendeid, trossid ja vintsid, sest ka puksiir vajus pisut tee pealt ära ja oli tegemist tagasi saamisega, tross ümber puu ja vintsi abil sai teele. Ja siis sikutas ka hädalise vintsiga vedades august välja. Etendus sai läbi peaaegu pool 7, seega oli prügiauto veetnud meie õuel 5 ja pool tundi 😖

Pisut ümberehitust ja meisterdamist

Jaanuari keskel oli korteriühistul (mu linnakorter) plaanis vahetada vanad veemõõtjad uute ja kaasaegsete kaugloetavate vastu. Ehkki ma ju seal korteris ei ela, jõudis tööde teostamise aja info siiski õigeaegselt minuni. Seega olin siis õigel päeval platsis, kohvitermos ja raamat kaasas - korter ju puhta tühi, pole millegagi aega täita selle mitmetunnise ajavahemiku ( 9-12) jooksul, mis selleks päevaks mitmele korterile mõõtjate vahetuseks planeeritud oli. Paraku jõudsin umbes 5 minutit peale 9t, santehnik oli ilmselt õigel ajal või isegi varajasem, sest kui ta kusagil 11ne paiku uksele koputas, siis mainis, et oli just minu korterist alustanud, aga kedagi polnud 😒. Aga mis siin ikka kahetseda...
Korteris on tegelikult veemõõtjad lausa kahes kohas - köögis ja vannitoas. Köögi omad vahetati ära niks-naks, nii ca 15 minutit. Siis suundusime vannituppa ja selgus minu jaoks ebameeldiv üllatus - see luugike/avake, mida avades sai veemõõtjate näite küll vaadata, osutus liiga väikeseks selleks, et oleks võimalik mõõtjaid torude küljest kätte saada ja vahetada.

Pilti vaadates peaks vist tõesti igaüks aru saama, et kuidagi ei pääse ligi mutritele... Musta markeriga märgid on santehniku tehtud, et umbes märgistada, kui suur ava peaks olema. Ja alumise parema nurga jõudsin juba lahti pisut kangutada...
Nojah... Ega otsustamiseks ja tegutsemiseks palju aega polnud, sest tehnik ütles, et on sel objektil veel kolm päeva. Seega suundusin otse K-Rautasse, mis oli hetkel lähim koht (pidin nagunii Mustamäele minema). Kondasin pool poodi läbi, no ei leia neid uksi. Olin peaaegu juba loobumas, kui põrkasin kokku oma esimese peikaga (süütu noorus...ja huvitav, et oleme viimasel ajal mitmeid kordi kokku põrganud kauplustes) ja muidugi kurtsin oma muret kohe. Ja näe, tema just oli neid asjandusi märganud, juhatas mind õigesse vahesse, kust leidsin ka sobiva suurusega ukse. Lisaks tuli välja, et sõber on tegelenud varasemalt ka ehitamisega, seega sain lisaks veel nõuandeid plaadi ja avause suuremaks lõikamise jaoks. Ja igaks juhuks sai ka telefoni numbreid vahetatud, kui ma ise hakkama ei saa, siis lubati jõudumööda aidata :)
Järgmisel päeval varustasin end juba ka vajalike tööriistadega ning läksin vannitoa seinaga jõudu katsuma 😎. Uus uks oli õnneks parasjagu nii suur, et oli võimalik plaatide vahekohti ära kasutada ja nii avaus suuremaks teha. Ainuke probleem oli allpool, kus oleks tulnud eemaldada vaid pool plaati, mis oli kinnitatud mingi küproki peale... Plaadi saagimine kohapeal ei olnud võimalik jõhviga, sest ruumi ei olnud saele, seega kangutasin plaadi ettevaatlikult alumise plaadi küljest lahti ja saagisin hiljem eraldi, küproki lõikasin multi-tööriistaga ja pärast liimisin keraamilise plaadi spetsliimiga tagasi 😌. Nüüd nägi ava välja siis selline... (pilt tegelikult juba peale mõõtjate vahetust)

Kui olin augu suuremaks teinud, kiirustasin kohe trepist alla, vaatasin teadaande pealt santehniku numbri ja helistasin kohe. Lubas läbi tulla, kui aega saab. Mingi hetk siis jõudis ja suunasin ta kohe vannituppa, et kas selline ava kõlbab. Vaatas ava, ütles, et sobib. Siis vaatas ringi ja märkas põrandal vedelemas roosat tööriistakohvrit... Silmad läksid suureks ja küsis, et kas ISE TEGITE? Ma siis tagasihoidlikult, et JAH... 😎.  Ei tea, mis teda siis veel erutas, aga muutus vägagi jutukaks 😂...

Parim, mis ta rääkis, oli nagu anekdoot, et ühes korteris olevat veemõõtjad paigaldatud kuhugi vanni taha, üks veel kuidagi nähtav, teisel olevat peremees näite võtnud mobiiliga pildistades, muidu ei olnud võimalik... Oh neid inimesi küll, tihti ju ehitatakse nii, et oleks ilus ja igasugu jama poleks nähtaval, aga keegi ei mõtle, et kui peaks olema vajadus selliseid asju remontida või vahetada, kas see on siis üldse võimalik.

Nüüd, kui mõõtjad õnnelikult vahetatud, oli aega küll, et viimistlusega tegeleda. Kõigepealt sai siis uks sobitatud avasse ja hiljem ka vuugivahed uuesti täidetud sobivat värvi täitega. 

Selle vuugitäitega sai ka nalja tegelikult. Ostsin poest suure purgitäie vuugitäidet ja kogemuste puudusel mõtlesin, et see on nagu mingi pasta. Tegelikkuses osutus see muidugi pulbriks, mida veega segada. Ok, tervet purki ju vaja polnud... Ja kus teha segu, kui korteris asju pole? Õnneks paar suuremat kohvitassi ikka leidus 😊, seega pulber sisse ja vett peale. Timmisin omaarust parajaks pastaks (pahtlilabidaga segades ka). Vuugi riistapuud olin soetanud, nendega oli lausa lust vuuke täita.

Ja lõpp-kokkuvõtteks arvan, et esimese korra kohta ei kukkunud just mitte halvasti välja 😎...

Teine meisterdamine on nüüd kahe viimase päeva tulemus. Juba ammu oli mõte, et vajan ikka ühte spets-kappi, siiani seisavad kangajupid ja materjalid kastides, aga neid suht ebamugav tõsta ja liigutada, lisaks piiravad kastid ruumi pisut. Seega - mõõtsin ja mõtlesin, joonistasin kava paberile...

Eile saagisin vajalikud jupid valmis, osa uuest materjalist, osa nö taaskasutus - peaasi, et tulemus eesmärke teenib...

Korvriiul on juba kohalik, seega uus kapp on selline L-kujuline ja üks pool toetub korvi resti peale.

(PS. Paremal teise kapi peal tahvel tegemist vajavate töödega...).

Muidugi, nii kui kapike paika sai, kolisid vanad olijad kohe sisse, sest hetkel riiulite jaoks materjali veel vajaka. Üksteise otsa enam karbid ei mahu, seega osa resideerub põrandal ja osa külili riiulis.

Aga ise jälle täitsa "happy", sest järjekordne idee sai teostuse 😇

Mingil hetkel tahaks uksed ka ette saada, korv-riiuli ette mõtlesin kardina panna (et asjad väga tolmu ei koguks).

Pakasepoiste pingutused

Kui mõnel pool olid juba eile korralikud külmakraadid, siis meie veel eile pääsesime - eks läheduses olev avameri annab mingil määral soojema ilma.
Täna hommikul kella 8 paiku kraadiklaasi vaadates meenus nali, et 'kraadiklaas koputab aknale ja palub tuppa' 😱. Mitte et nii jube külm oleks olnud, hetkel oli temperatuur -20,5 kraadi, aga pole ju sellist külma nii ammu olnud, seepärast päris krõbe tundub ka see. Ja kas neid kraadiklaase ka saab usaldada, meil neid päris mitu ja näitasid õue temperatuure -15,6st kuni -21,8ni... Ega ka toas nii väga mõnusalt soe ei olnud, arvuti juures termomeeter näitas vaid 12 kraadi, all esikus 14 ja köögis 15. Magamistoas siseseina pool olev termomeeter näitas 18, aga see termomeeter, mis akna ja allalastud ruloo vahel oli, näitas aknalaual temperatuuriks 4,4 kraadi 😲.
Seega paksu hommikumantli võtsin küll seljast, panin end riidesse ja hommikumantli kõige otsa tagasi. Järgmiseks käiguks oli kaminahi suures toas kurjaks ajada ja all köögis pliidi alla ka tuli teha.
Päikese tõusuga saabus imeilus ilm, tuju parandamiseks poleks roosasid prille vaja läinudki, sest terve maailm oli ilma nendetagi roosa ☺.

Koertest, kelle R. varahommikul õue lasi, hakkas pisut kahju, kui juba 'pingviin' Malati eesukse juures istus ja ootava näoga maja poole vaatas. Temperatuur polnud kella 9ks oluliselt tõusnud, seega lasin mõlemad penid tuppa. Tulid rõõmuga ja tundusid üliväga rahul olema, kui end oma lebodel sisse seadsid. Lisaks said vahelduseks toidulõhnu nuusutada, kui endale hommikusöögiks sinki/muna praadisin. Köögist ei lahkunud kumbki ka minu söömise ajal, toidunurumise kommet neil küll õnneks pole, aga minu suutäied loeti mõlema poolt küll vist kõik üle. Idüll kestis circa kella 11ni, siis vist hakkas ikka toas igav ja oli vaja haukuma hakata ja püüda kahekesi korraga aknalauale end mahutada, seega läksid mõlemad õue tagasi. Õnneks oli ka selleks ajaks 5-6 kraadi soojemaks läinud.

Lumekoer Malati 💜

Panin ennast ka soojemalt riidesse, sest imekaunis päikesepaiste kutsus õue. Sellise suure külmaga on talvine vaatepilt nii imeline, isegi okspuud on härmatanud ja päikesekiired panevad härmatise sillerdama. Kahju, et see sillerdus piltidele ei jäädvustu... Piltidele ei jää ka kahjuks päris sama, mida sama oma silmaga näed ja eks emotsioon sealjuures mängib ka oma rolli.

Eriti kaunid olid päikesepaistes suurte puude härmatanud võrad

Õue peal on üks eesel oma talvisel rännakul... õnneks kunstmaterjalil külm ei ole ☺

Conica oma kahe tipuga on nagu mäeahelik ja pargiroosi punakad varred annavad taustale värvi.

 Päikesepoole tehtud pildid on jäädvustunud mustvalgetena

 Väikesel männil okste tippudes lumepallikesed nagu valged õied

 Täna oli reaktiivlennukite õhkutõusudel pikad jutid järel

 Aed aga magab valge teki all

Uhh, hoolimata paksudest riietest, hakkas õues ikka pisut külm. Peamiselt siiski hakkasid käed/sõrmed külmetama, sest paksude kinnastega ei saa fotokaga eriti hästi pilte teha. Seega tuppa sooja tagasi.

Uue aasta tormiline algus

Nojah, ega see 1. jaanuar ei alanudki nii väga tormiliselt, vastupidi, isegi üsna rahulikult. Vana-aasta õhtul rikkusime kõiki eeldatavaid traditsioone ja peo pidamise või isegi niisama tähistamise asemel tegime sauna. Algselt küll oli plaanis teha sauna päev varem, aga kuna külaskäik sel päeval venis pisut pikemaks planeeritust, siis ei jõudnudki sauna soojaks kütta. Aga eks uude aastasse tahaks ikka korralikult küürituna vähemalt astuda 😉...
Aastavahetuse ajal oli ka vägagi rahulik, eriti arvestades koerte enesetunnet ja julgeolekut, st. ei mingit paugutamist läheduses. Naabreid polnud kas kodus või nad sel aastal lihtsalt ei panustanud oma raha paugutamise peale. Loetud soovitusi silmas pidades sai igaks juhuks kutsadele ka raadio algul mängima jäetud, seetõttu nad vist ka ei häiritud eemal/taamal toimunud ilutulestiku paukudest - need ikka piisavalt kaugel ka, ise õues olles ikka sai pisut kuulda, aga rakette isegi ei näinud (selles võis ka tärkav udu süüdi olla), vaid mõningat valguskuma vaid.
Tormilist 1. jaanuari küll ju lubati ilmateatega, aga veel õhtul oli suhteliselt vaikne, isegi liigagi, seega ei mingeid ohu märke. Enamus päevast uimane ja hall, sest meil ladistas enamus ajast vihma. Aga vahepeal, kusagil keskpäeva paiku, anti ka pisut päikest näha. Tegin õues tiiru.

Vihmapiisad rippusid nagu pärlid okstel. 

Ja muru nii roheline-roheline, nagu polekski 1.jaanuar Eestimaal 😄 

Samal ajal, kui betoonist tiigikeses on vesi jäätunud,

näevad osad taimed välja nagu polekski talvine aeg.

Õnnestus tabada ka puude vahelt piiluv päike 😃

Meie kandis hakkas tormi tõstma ilmselt öösel vastu 2. jaanuari ja igal juhul, kui mina hilishommikul ärkasin, siis oli elekter ka juba pihta pandud (statistiliselt kusagil veerand 8 hommikul).  Tegelikult oli algselt plaanis varem tõusta, aga tööle minekul head aega sooviva kaasa käest juba teadsin, et elektrit nagunii ei ole ja kuna siis midagi tarka poolpimedas nagunii teha ei saa, tundus hea mõte olevat teki alt üldse mitte veel välja tulla. Aga ega lõpmatuseni inimene ju ka magada ei jõua, kusagil poole 10 paiku ronisin ikka voodist välja. Esimese asjana tegin tule köögis pliidi alla ja üleval korrusel kaminasse, kuidagi jahedavõitu oli see elamine. Tuul ulgus ümber maja päris korralikult, läksin õue kondama ja vaatama, mida tuulepoisid on seal ka korraldada jõudnud. Samas oli see tormituul selline omapärane, et ulgus põhiliselt puulatvades, maapinnal nagu ei olnudki nii hull, täitsa tavaline tuuline tunne. Esimese tuulepoiste ohvri leidsin tiigi tagant: 

Esimese ehmatusega arvasin, et see on meie omapärane kuusk (Breweri kuusega sarnane), aga lähemalt nägin, et see on ikka alles (alumisel pildil paremal paistab siidpöörise taga) ja ohvri rollis üks kaksi kasvanud kuuskedest. Kahju ikkagi, selline ilus, tihe, täiskasvanud puu... Eks peab nüüd kusagile uue kuusetite asemele istutama 😉

Teine ohver oli end naabrimehe maa peale pikali visanud, lähemale ei viitsinud minna, aga ka ilus suur kuusk - vasakpoolne känd (parempoolne pärit eelmisest tormist oktoobris).

Ja veel ühe lapiti kõhetu kuuse leidsin teise naabri maal silmanägemise ulatuses. See sealkandis, kus nüüd augustis hulk maad lageraidega puhtaks tehti. Algselt jäeti küll mõnedki puud kasvama, aga nüüdseks on need ka tugevate tuulte tõttu enamik kummuli - harva, kui enne võsas kasvanud puu üksikuna hakkama saab...

Esimesel ringkäigul rohkem kahjustusi ei näinud. Ka saared seisid veel kenasti püsti, ehkki väga ligidale ei julgenudki minna, sest puud ikka kõikusid korralikult ja tuulemühast kostis ka praginaid ja praksatusi - kes teab, mis hetkel mõni hiiglane ära väsib...

Ega väga kaua ei tahtnud ka õues olla, toas tundus ikkagi pisut rahulikum. Ehkki elektri puudumisel nagu ei oskagi enam midagi ette võtta, siis pole meil ja ka vett, seega igasugune koristamine või mingid muud majapidamise tööd suhteliselt välistatud. Ilma tõttu oli ka liiga pime, et mingit näputööd käsile võtta või mõnusalt raamatut lugeda. Köögi akna all oli kõige valgem, võtsin ette virna lugemata ajakirjade läbi lappamist. Vahepeal läks kere heledaks, õnneks on just sääraste olukordadega arvestades majapidamises gaasipliit, nii sai siis taskulambi valgel pliidi ääres pisut toimetatud ja hiljem näljatunne peletatud. Nõusid pesta muidugi ei olnud võimalik, veevaru liiga väike, et laristama hakata.

Kuna külmkapp hakkas ka korisevaid-mulksuvaid häälitsusi tekitama, tuli mõte olukord ära kasutada ja külmkapp lõplikult üles sulatada. Toidukraami pärast muret polnud, sest eeskojas on meil praktiliselt naturaalne külmkapp, st. külm. Otsisin majapidamisest kokku nö külmakotid ja toppisin külmkapi sisu kottidesse ja eeskoja põrandale. Kauaks ei julgeks sinna jätta ja lahtiselt toitu ka mitte, sest eelmisel talvel püüdsime sealt kaks pirakat hiirt kinni. 

Teisel õueringil leidsin, et tuulepoisid on veelgi küttepuid juurde teinud. Üks saar oli jala pealt kummuli, aga ega see mind eriti ei üllatanud, sest esimesel ringil vaatasin just seda puud ja mulle tundus, et tuul juba kangutab seda nii, et mätas juurte juures juba liikus ja pragises.

Õhtupoolikul sai kõikidesse küttekolletesse tuli tehtud, kaasaarvatud sauna (saun ju maja osa meil), et jahtuvate radiaatorite tõttu väga külmaks ei läheks. Kõige suurem mure on sellisel puhul meil magamistuba, kus ainult elektriküte ongi ja mingit muud varianti sisuliselt pole. Lahenduseks jätsime toaukse lahti, et suurest toast ja altkorruselt tulev soojus sinna ka jõuaks. Seda olukorda kasutas silmapilkselt ära Aalu, keda muidu magamistuppa ei lubata või  siis ainult läbimiseks rõdu kaudu õue minekuks/tulekuks. Nii siis oli lisaks elutoa 'kaugküttele' magamistoas voodis üks karvane soojenduskott, kes ka öösel meil jalutsis põõnutas 😍.

Ja see külmkapi sulatamine oligi siis selle päeva peamine tegevus, hämaruse saabudes küünla ja taskulambi valgel. Kapp jäi lahtiste ustega ööseks tahenema, et pakutud juhuse tõttu ka korralikult ära kuivaks. Igavusest lahendasin taskulambi valgel ajakirjades leiduvaid ristsõnu, tegevus, millega juba ammu pole tegemist teinud.

3. jaanuari hommikuks ei olnud torm veel järgi andnud ja ka elekter oli endiselt kodust ära. Hoolimata eelmise päeva kütmisest ja karvasest iseliikuvast soojenduskotist oli hommikul magamistoas (mujal ka muidugi) napp 15 kraadi sooja, ruloo taga aknalaual olev termomeeter näitas vaid 9 kraadi. Öösel mul küll külm ei olnud, sest ettenägelikult ronisin teki alla koos paksu hommikumantliga. Ja palav ka ei hakanud, kuigi varbad olid veel Aalu külje vastas soojas...

Hommikul siis jälle esimese asjana kaminasse, pliidi alla tuli, et vähegi majas temperatuuri tõsta.  Aalu, kes tavaliselt pikutab kamina ees diivanil, ei suutnud loobuda meie voodis teki sees magamisest, mis sest, et magamistoas tunduvalt jahedam, kui küdeva kamina ees. Peatselt ajas uudishimu jälle õue, sest õhtul pimeduses kostnud kõva praksatus ja ragin vajas tuvastamist,  mida pimedas ei olnud võimalik. Püüdsime küll taskulampide valgusel uurida, aga nähtavat tundmatut auku puude müüris ei suutnud näha. Õuel otsides ei saanud ka esiotsa aru, mis siis õhtul praksatas, aga märkasin mingit tumedat mütsakut puude varjus, mida seal ei oleks pidanud olema. 

Ja siis silmi tõstes alles nägin, kust see mütsakas pärit - ühel järjekordsel kuusel oli pea maha võetud...

 Eilne päev läks suhteliselt tegusalt, sest sai plaani kohaselt linna sõidetud ja siis emaga nii raamatukogus kui turul/poes käidud, samal ajal ka enda varusid täiendatud. Kuna küünlavaru kahanes kiiruga, sest elektrivalguse puudumisel peab ikka mingit valgust olema, sai juurde varutud ka uusi küünlaid. Tikke on majapidamises küll nii palju juba olemas, et paar aastat vist hooleta ja jätkuks ka naabritele jagamiseks 😏. Vett siiski unustasin poest võtta, aga kui tavaliselt viin emale ise meie puurkaevu vett, siis seekord tuli teistpidi Mustamäe kraaniveega leppida, õnneks oli ootel just tühjaks saanud kanister.
Poes käigu ajal tuli telefoni sõnum, et prognoositav aeg elektri taastumiseks on 03.01 kell 17.45. Koju jõudsin umbes samal ajal, vist pisut varem, aga mida ei olnud, seda ei olnud...
Järjekordselt sai kõikidesse küttekolletesse tuld tehtud, sest nüüdseks olid viimasedki radiaatorid ja põrandakütted maha jahtunud. Hakkas juba pisut närviliseks tegema, et kas tõesti see elektri(puuduse)värk kestab teadmata ja edasi. Seadsin end oma laua taga sisse, sättisin taskulambi valgustama (küünlad nagunii taustal, aga ei valgusta piisavalt) ja võtsin järjekordsed ristsõnad ette, kui äkki läks toas ootamatult valgeks. YES!!! Saagu valgus ja valgus sai! Kell oli 20.15 umbes ja elekter siis oli ära kokku 37 tundi.
Igal juhul jõudsin vahepeal mõelda, et pigem tuleks õpetada inimesi hakkama saama, kui puudub elekter ja seetõttu ka joogivesi, kui neile püüda müüa igasugu nutiseadmeid nagu näiteks mingi nuti-ukselukk vms, mis ilma elektrita võib inimesi püsti hätta jätta 😖 Ja tänapäeval 37 tundi elektrita on teatud mõttes juba paras katsumus, sest lisaks on ju puudu veel igasugu 'mugavused' nagu internet, telefoni aku saab tühjaks. Kui vett pole, ei saa kempsuski käia või ennast korralikult pesta... Meil õnneks küll välikemps ka olemas, aga pimedas ja külmas... no, kes ikka tahaks, aga häda ajab härja kaevu (või õue kempsu 😊) nagu öeldakse.
Noh, ja nüüd, kui kõik oli nagu tavaliselt, siis oli esialgu isegi pisut veider tunne - kuidagi ära harjus juba selle piisavalt pika aja jooksul (mitte, et just väga meeldinud oleks...). Lõbustust pakkus ka kohe G4S tulevalve suitsuandur, mille aku vahepeal oli täiesti tühjaks saanud ja siis äkki häirega ellu ärkas.  Häire sain küll maha võtta, õnneks toimis vana parool-kood. Parim oli see, et ei suutnud G4S kõnele vastates kuidagi meenutada rohkem kui aasta tagasi lepingusse pandud salasõna, õnneks oli lepingute kaust suhteliselt käepärast ja ei pidanud patrulli võõrustama.
Tänaseks on elurütm tavapärastesse raamidesse loksunud, ehkki minu jaoks pisut veidral kujul, et tööle ei pea minema, seega kodu jaoks jääb rohkem aega hetkel.
Õues hakkas temperatuur tõusma, kusagil kella 2 paiku päeval juba udutas siuisa vihma õues. Mõtlesin pisut tormiga tekkinud tuisuvaale maja ees laiali lükata, et plats ja käiguteed rutem puhtaks sulaks. Lumi hakkas meeldivalt kokku ja lapselik tuhin tuli peale, et sulalumest mingi lumememm teha. Selgus tõsiasi, et ei oskagi lumememme teha 😞, ei mäleta ka, millal viimati lumega mängisin, võimalik aeg vast paarkümmend aastat tagasi. Aga lund kokku mätsides ikka midagi vormus - kui lumememme ei oska, siis tuli välja hoopis lumekoer. Nüüd musta värvi Malatil seltsiks kuni suurema sulani üks valge koer 😂. Nüüd siis õuel nii must kui valge koer..

Aga nende tormide tagajärgedel on meil metsa veerel ilmselt juba mitme aasta küttepuude varu. Tundub juba, et peaks vist talgud välja kuulutama puude juppideks saagimiseks, vedamiseks ja lõhkumiseks.

2018 aasta viimane päev

Kui nüüd aastale tagasi vaadata, siis tundub see päris pikk ja kirju olevat, ehkki samas on tunne, et just ta alles algas ja juba ongi läbi.
Mingil moel võiks seda aastat nimetada katse-aastaks, st. siis, et üle pika aja esimene talv, kevad, suvi ja sügis siin maakodus ja hoopis teisel viisil, kui kümmekond aastat tagasi. Totaalne muudatus jäi küll juba veel eelmisesse aastasse, aga see ju ei tähenda, et sa päevapealt suudaksid oma elu nii ümber korraldada ja ära harjuda, nagu peakski see nii kõik olema.
Veel kevadelgi olin suhteliselt optimistlik, et suudan kõik asjad juba sel aastal enda käe järgi toimima panna, aga tutkit... ega täiskohaga tööl käies ikka ei jõua küll neid generaalplaane teostada. Lisaks meeletult palav suvi, kui eriti kätt ega jalga ei jaksanud liigutada vahepeal. Seega aiandus jäi suhteliselt tahaplaanile, esmane mure ja panus oli aiafirmasse, st. müügitaimede tundmaõppimine, hooldus ja ka ikka müük, sellega seoses siis õppimine, kuidas pakkida taimi ja kuidas anda vajadusel soovitusi, mida isegi alles õpid.
Nii oma aed suhteliselt hooletusse seega jäigi, no ikka ei jätku sest ajast, kui need vaid nädalavahetused ja siis ju ka ei saa ainult aiaga tegeleda. Aga eks aeg annab arutust ja ükspäev ja tasapisi hakkab looma uus visioon ja arusaamine, kuidas see pusle kokku panna. Kiiret ju pole :)
Jah, võiks nimetada, et see 2018 oli igati igasuguste muutuste aasta sellegi poolest. Kirsiks tordil päädis detsembri algul  uudis, et suured ülemused väljaspool Eestit arvasid, et minu praegune töökoht/amet - see oli siis rohkem kui 100pealise tootmisüksuse üldjuht 15 aastase staažiga- ei ole enam vajalik ja tuleb ära koondada.  Aga miks nimetan seda 'kirsiks tordil'? Sest tegelikult olen juba ammu mõelnud, et peaks vist hakkama töökohta vahetama, aga eks inimene ju on teatud mõttes laisk ja oma mugavustsoonis kinni, et kui väga suurt põhjust pole, siis ju ei viitsi aktiivsust ilmutada, vaid vaagid ikka neid häid ja halbu külgi ja otsustad, mida taluda ja mida mitte.
Ametlikult on minu viimane töölepingu päev just täna, seega uus aasta algab paljutõotava vabadusega. Vähemalt mulle... Viimane päris tööpäev oli juba 21. detsember, sest aastalõpuks oli juba varakult nende üksikute tööpäevade jaoks planeeritud kollektiivpuhkus. Alles sel viimasel päeval teavitasin sellest uudisest ka siis kõiki töötajaid ( otsesed alluvad olid koheselt kursis). Miskil põhjusel olid siin Eesti poolel kõik kaastöötajad šokis, kaasaarvatud nö töölised, kellest olen alati lugupidanud ja arvanud, et nemad ju ongi firma raudvara, tänu kellele kõik üldse toimib. Seega sain ikka kinnitust, et pole ikka päris niisama figureerinud suure allüksuse eesotsas, vaid minust on ikka abi olnud juhtimisel, juhendamisel ja suunamisel, vajadusel ka aitamisel nö kännu tagant pääsemisel.
Kokkuvõtteks ütleksingi, et kahju ei ole tööst või töökoha kaotusest, vaid kahju on lahkuda nii toredast kollektiivist.
Ühesõnaga, uus aasta algab siis täiesti puhta lehena :) Esialgu ei olegi plaane, panustan mingi aeg kodule ja ilmselt enese arendamisele, sest samalaadse töö ja tegevusega polegi plaani enam jätkata.
Horoskoobid, mida ma küll nii väga ei usu, lubavad järgmiseks algavaks aastaks igati head ja suurepärast. Usu või ära usu, aga tore on ju ikka lugeda :) Ja samas võiks öelda, et kui ikka usud ja soovid, siis su soovid ka täituvad...
Head vana aasta lõppu ja suurepärast algust ja kulgu järgnevale aastale!