Kevade märgid ja koduteater

Laupäevane soe ilm ja meeldivalt madalamaks vajunud lumi meelitas kevadisi märke otsima ja pildistama. Kasvuhoone juures piilusid lume alt kastist täiesti tarvitamiskõlbulikud petersellid ja kasti tagant ajas oma kombitsaid välja igihali. Ka võõrasemad on sellist nägu, et palju õitsemisestki puudu pole, toppisin sügisel neid igalt poolt kokku korjatuid sinna ühte potti, et las olla pigem seal, kui kõikvõimalikes muudes kohtades.

Mitte ainult sirelil, vaid ka teistel taimedel on nii mõnelgi täitsa kobedad pungad nagu ei olekski kuu keskpaik veebruaris , vaid pigem märtsis.

Ja inimene on ikka veider küll 😃. On ju looduse ringkäik enam-vähem sama igal aastal, aga ikka oodatakse suve-sügist-talve-kevadet, et siis samade asjade üle jätkuvalt vaimustatult õhata. Samas on ju see tore, et on asju, millest iialgi ära ei tüdine ja alati on nagu uus ja huvitav.

Näsiniinel ka suured pungad, ehkki põõsaalused alles paksu lund täis

Metsaveerel suurte puude all rohetavad sinililled, õienuppe küll ei märganud.

Tiigid on ääretasa täis, aga jää tegelikult enam ei kanna - proovitud, õnneks madalamas tiigis 😂

Hiina siidpöörist ei raatsi ma iialgi sügisel maha lõigata, sest ka talvel ja kevadelgi veel on kuivanud olekust hoolimata niivõrd dekoratiivne.

Aga muidu laiutab enamus alal endiselt lumi. Tahaks juba kääridega mõnele põõsale läheneda, mida teoreetiliselt saaks siiski teha, probleemiks osutuks nö prahi kokku korjamine ja lõkkeasemele vedamine, sest kärutamise jaoks on paarikümne sentimeetrine lumevaip veel pisut segav 😉

Suured pungad on ka sõstrapõõsastel

 ja murelil

Luuderohi ei näe ka selle järgi välja, et vahepeal ka rohkem lund ja külma oleks olnud. Ta ju alles uustulnuk, aga tundub, et praegu on ta juba kohanenud.

 Ja seda ei võta vist ükski ussi ega püssirohi, talvest rääkimata...

 Ilusa ilma tõttu otsustasime R-ga koertega jalutuskäiguga ka mere äärde põigata. Matkamine ise oli paras katsumus, sest talutee oli kiilasjääs, seega sain Miku rihma otsas pikalt liugu lasta ja osa teest oli selline, kus talvel ei käida, seega pea kilomeetrijagu lumes sumpamist. Koertel muidugi lõbu laialt, vahepeal oli vaja käia ka kraavis vulisevas vees solberdamas 😃 Meil (st. inimestel) aga oli võhm väljas peale selle teelõigu läbimist, nahk märg, nagu oleks korralikult trenni teinud...
Kuna nüüd talve jooksul polnudki mere ääres käinud, sest meil ju kõrge rannik ja sinna saamine niigi paras mägironimine, siis nüüd oli üllatus suur, et merel pole jääkübetki, ka mitte kalda ääres. Kalda lähedusel purjetasid paarikaupa majesteetlikud luiged.

 Kaldariba peal polnud ka jääd, vaid ainult mahasadanud lumi. Loomulikult olid ka kaldaserva all uhked purikad ja jääkoopad, aga ei saanud pildistada, kui parasjagu tegemist lumes sumpamise ja rihma sikutava koeraga. Eks neid pilte ole ka juba küll, hiljem on hoopis huvitavam pildistada, kui lumi kõik on juba ära sulanud, aga kalda all endiselt jää.

 Laua peale koguneb igasugu aia-alast kirjandust, mõned olen juba läbi lehitsenud, teised ootavad järjekorda 😃

Miku loeb küll vahel raamatuid 'ära', kui kätte saab, aga tarku aiaraamatuid pole tema hammaste ulatuses olnud. Ilmselt seetõttu ta ei teagi, et roose ei pügata nii: esiteks talvel ja teiseks roniroose ei lõigata (närita) nii madalaks. Selle talvega on 3 meetrine Flammentanz põhjalikult ära pügatud, kui kunagi veel õisi tahan näha, pean vist proovima, kas on võimalik kuhugi hammaste ulatusest kaugemale istutada.

Miku ise arvab, et nii sobib küll...

 

Täna leidsin aiast veel igihaljaid taimi. Üks vahva tegelane on iileks, näeb suurepärane välja oma läikivas rohelises rüüs.

 Ja bergeeniad tunduvad ka igihaljad...

 Kella ühe ajal saabus meie õuele 'teater'.
Nagu juba enne mainitud, talutee on mõnusalt kõva kiilasjää, seega tekkis prügiauto juhil ümberkeeramisega (ehkki ruumi on) raskusi ja otsustas naabrite prügikasti poole tagurpidi liikuda. Viga tekkis hetkel, kui auto jäi seisma, et prügikast autosse tühjendada, sel ajaga jõudis raske auto pisut kaldu teeserva pealt tagumise nurgaga tee pealt alla vajuda. Ja ikka nii raske auto ja kiilasjää, oma jõuga ta sealt enam välja ei tulnud.
Etenduses oli vahepeal paaritunnine paus, siis saabus esimene traktorike, John Deere. Sellest mingit abi välja sikutamises ei olnud, nagu juht ise kommenteeris, et masside vahe nagu kärbes (traktor) ja hobune (auto). No nii palju oli sest trakatsist kasu, et ülejäänud tee rihveldas oma sakilise servaga sahaga pisut krobelisemaks.

  Tuli uued jõud tellida autojuhil. Need saabusid siis puksiirauto näol alles kella 6 paiku, kui väljas juba peaaegu pime. Meie R-ga kappasime (sumpasime-uisutasime) kohale, et esireas etendust jälgida - ega igapäev siis etendust koju kätte tooda 😄. Käigus oli igasugu abivahendeid, trossid ja vintsid, sest ka puksiir vajus pisut tee pealt ära ja oli tegemist tagasi saamisega, tross ümber puu ja vintsi abil sai teele. Ja siis sikutas ka hädalise vintsiga vedades august välja. Etendus sai läbi peaaegu pool 7, seega oli prügiauto veetnud meie õuel 5 ja pool tundi 😖