Seiklused Ojamaal

 ehk laevaga Gotlandile ja tagasi. Ojamaa on Gotlandi eestikeelne vaste siis.
Ilmselt selle aasta viimane suurem vabaajaseiklus, ehkki kogu reisiaeg oli suhteliselt lühike, umnes 39 tundi, kui arvestada aega laeva väljumisest ja saabumisest Tallinnas.
Plaan oli tehtud ja reis broneeritud juba juuni alguses, sest pidavat olema vägagi populaarne ja hiljem ei pruugi enam kohta saadagi, eriti just sellele reisile, mis teatud mõttes oli erireis, sest sel ajal toimus Gotlandi pealinnas Visbys Keskaja Nädal.
Silja Europa väljus Tallinnas pühapäeva õhtul kell 21.00. Ehkki see laev on Läänemere suurim, on paraku varasemad kruiisikogemused Royal Caribbean laevadega, siis ma parem ei hakka üldse võrdlema. Laevasõit oligi reisi kõige igavam osa tegelikult, õnneks sellest enamuse ajast moodustas magamine. Magamiseks oli õnneks võimalik kahe ülejäänud koiku voodivarustusest lisada pea olematule padjale veel teine, et siis lõpuks aru saada, et vist ikka on padi ka.
Õhtust meelelahutust midagi ikka pakuti, aga paraku selgus, et vanemaks saades on kõrvakuulmine ilmselgelt paremaks läinud ja kusagil baaris sees olla ei olnud võimalik. Oleks teadnud, oleks kõrvatropid kaasa võtnud, sest siis enam vahet poleks olnud, sellises lärmis ei oleks olnud võimalik ka kaaslasega juttu ajada, kui poleks just otse kõrva karjunud. Nii et hoidsime lärmist eemale, see kostis nagunii kaugemale ka. Tuiasime niisama, põhiliselt sai väikse dringiga koos hoopis öist merd nauditud laeva katusel 😉
Gotlandile jõudsime 10.30 juba rootsi aja järgi. Visby sadam on üsna pisike ja kitsas, seal oli Silja Europa juba tõsiselt suur laev, aga ära ta mahtus, ehkki sadamasuudmest sisenedes tundus mõlemal pool ikka üsna vähe ruumi.

Tutvustav tekst reisijuhist:
Keset laiuvat sinist merd asub Läänemere üks suurim ja salapäraseim saar - rooside saareks kutsutud Gotland. Gotland on üks ajalooliselt rikkamaid piirkondi Rootsis. Gotlandil on mitmeid keskaegseid kirikuid ja muinasaja rajatisi: kivilaeva varemed, kalmud ja mäekindlused. Siin on puutumatu ja rikkalik taimestik, pehmed rannaliivad, armsad külakesed ning lambakarjad. Järsud lubjakaljud, madalad rannaveed, omanäoline floora ja fauna ning värvikas ajalugu muudavad iga puhkaja reisi Gotlandil põnevaks. Saar on väga kontrastiderohke. Gotland on ehe näide sellest, kuidas minevik kohtub olevikuga. Saar on tuntud ka selle poolest, et pakub suurepärast kaasaegset disaini ja kulinaarseid elamusi. Balti mere pärliks kutsutud Gotlandi keskuseks olev Visby linn on 20 000 elanikuga, üle 5000 aasta vanune hansalinn.

Reisiprogrammis oli juba sees ka linnaekskursioon Visbys, meil R.ga oli lisaks veel planeeritud ekskursioon Fårö saarele, Mis asub Gotlandi põhjaosas ja mille käigus lisaks sai üle 60 km nähtud ka Gotlandi saare loodust ja elamist.

Saare ekskursiooniks istusime bussidesse, soovijaid oli tervelt kahe suure bussi jagu. Sõitsime läbi Bro​, kus on kaunis ning erilise ruumiga kirik, Tingstäde​, kus on suur järv, kust tuleb enamik joogiveest kogu saarele. Järgmisena oli teel Lärbro​, kus asus II maailmasõja ajal haigla, et olla valmis, kui Rootsi peaks sõtta astuma. Raviti siin aga hoopis sakslasi, poolakaid, eestlasi, lätlasi. Keskpäevaks jõudsime Fårösundi​, kust sõitsime praamiga  Fårö saarele​. Sõit kestis vaid kümmekond minutit, sest kahe saare vaheline väin on selles kohas vaid 1300 m, aga teatud põhjustel pole silda siiamaani veel ehitatud ehkki seda on arutatud.









Külastame Fårö kirikut​, kus asub kuulsa režissööri Ingmar Bergmani ​haud. 1960. aastatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik on taustaks mitmetele tema filmidele.

 Edasi sõitsime mööda rannikut ning imetlesime omalaadset loodust ning väikesi kalurionne ja kiviaedasid. Pilte ei saanud eriti liikuva bussi aknast teha, kuid mõned ikka õnnestusid. Loodus on siin Fårö saarel vägagi omapärane, maapinnal vist mulda nagu peaaegu polegi, põhiliselt on vaid kivid. Sellest vaesest pinnasest hoolimata on ikka ka rohelust, mis koos valge kiviklibuga moodustab imelisi vaateid. Tee oli asfalteeritud, kuid üsna kitsas, tänu sellele ei saanud kiiresti sõita ja saigi siis rohkem ringi vahtida. Kuna saarel peetakse lambaid ja autotee läbis erinevaid karjamaid, siis oli teel sellised kohad, kus järgmine karjatara algas ja tee läks nagu väravast läbi. Selleks, et autoliiklus ei oleks takistatud, aga lambad sealt läbi ei pääseks, oli nendesse nn väravatesse teele paigaldatud restid, mille peale lambad ei lähe, sest nad ei saa sealt üle.

 

Seejärel jõudsime omapärasesse kohta Langhammar​, kus sai jalutada sealsete kõige uhkemate kivisammaste juurde. Kõrgeimad neist on 8 m kõrgused. Loodus seal ümberringi oli kadakane ja lagedal rannikul meeletu tuul, õnneks mitte väga külm. Rootsi keeles nimetatakse neid sambaid raukariteks, ei teagi täpselt, kas ikka on päris rootsi keel või eestistatud variant. Ahjaa, giidiks meie bussis oli Gotlandil elav teise põlve väliseestlane, kes oma ametilt on Eesti aukonsul Gotlandil. See oli omamoodi elamus, sest hoolimata perfektsest keele valdamisest oli tema keelekasutus teatud mõttes arhailine eesti keel, sisaldas aegajalt omapärast kõnepruuki. Aga see ei seganud üldse, vaid tegi asja hoopis huvitamaks. Arvan, et sedalaadset kõnepruuki võivad nii paljud teisedki eesti keelt küll oskavad, aga juba kusagil välismaal sündinud ja elanud eestlased kasutada.

 

Ühelt pildilt võib leida ka samba otsa puhkama istunud Lepatriinu.
See oligi meie reisi kõige kaugem punkt, nüüd asusime tagasiteel, aga pisut teist teed pidi. Tee ääres oli näha mõned armsad tuulikud ja muidugi sadades meetrites kiviaiad. Teisel tuulikuga pildil on näha ka maja moodi hoone, millel tundub olevat rookatus. Roog see siiski ei ole, sest sellist roogu nagu meil, Gotlandil ei ole ja katuste jaoks kasutatakse mõõkrohtu (/heina) või nii meile seda vähemalt nii räägiti.

 

Tegime kohvipausi Bergmani keskuse juures, mis asub Fårö kiriku lähistel, ja ületasime veel kord praamiga väina. Järgmine peatus oli  Bro kiriku​ juures, kiikasime kirikusse sisse ka. Sellel kirikul on selline omapära, et seal on kamber neile, kes omal ajal ei tohtinud kirikusse siseneda või soovisid kirikut seestpoolt silmitseda, kui kirik oli suletud. Kambri sissepääsu juures sagib pildil mitu patust☺

Kiriku juurde oli kutsutud ka talumees, kes valmistab ise kuulsaid Gotlandi käiakive, mida ammustel aegadel olevat  Saaremaalt käidud vahetamas kaunite saare naiste vastu. Talumehe jutust selgus, et temagi on teatud mõttes väliseestlane, tema vanaisa olevat ka olnud põgenik Eestist. Eesti keelt tõnkas ka pisut. Suveniiriks saigi ostetud ehtne Gotlandi liivakivist luisk.

Bussiekskursioon lõppes Visby linna väravas, kus ootas meid ees jalgsi linnaekskursioon ja vaba aeg. Linnamüüri ääres oli laager Keskajalistele.

Linna müür on väga hästi säilinud, sest Gotlandil ei ole teatavasti kunagi olnud sõjatanner ja ajalugu on tänu sellele suurepäraselt säilinud. Linnamüür olevat ehitatud kunagi hoopis seetõttu, et maameestelt linnas kauplemiseks makse küsida ja siis tuli piir paika panna.

Visby linn on imekaunis ja oleks tahtnud rohkemgi ringi vaadata, paraku osa aega neelas teatud seltskonna soov kusagil kauplustes shopata, mida neile ka võimaldati. See tegi meele pisut mõruks, sest shoppamine oleks võinud vähemalt ekskursiooni ajast välja jääda, sest see molutamine ja ostlejate ootamine oli üsna tüütu. Natuke kummaline reisikorraldus EXITraveli poolt... Tänu mittevajalikele peatustele käis ekskursioon kiires tempos, nii et polnud peaaegu aega isegi pilte teha. Mõned ikka jõudsin ka:

Ülalinna tänav. Ülalinn oli kunagi pigem vaesemate rajoon.

Üle aia pildistatud, taustaks linnamüür.

 Roosid ja muud taimed kasvavad nagu kivide vahelt, mulda pole näha.

Vaade alllinnale

 Toomkirik erinavatest vaatekohtadest, ei jäänud tervikuna kuidagi peale

Tavaline turg. Linnas liikus päris palju inimesi, kes oli spetsiaalselt Keskaja Nädalaks riietatud siis vastavalt, kuidas keegi.

 Veel tänavaid ja vaateid

Rooside tänav. Kuna jäin üsna seltskonna lõppu, ei saanud korralikku pilti, vaid hulk selgi ja kuklaid lisaks.

Visby pidavat olema linn, kus lõhnab põhiliselt kahe asja järele: rooside ja tõrva. Rooside lõhna ei tundnud, eks nad juba enamus ka ära õitsenud, aga tõrva lõhna tuli mõningatest majadest küll, näiteks: 

Siis jõudsime oma ekskursiooniga Visby botaanikaaeda, kuhu on kogutud enamus saarel kasvavaid või kasvanud taimi. Üks on väga kuulus luuderohi, mis on sadu aastaid vana ja tema varred on kasvanud rohkem kui käsivarre jämedusteks. Lisaks katab ta kuplina vana hoone varemeid, nii et varemeid ennast polegi peaaegu näha. Teine pilt on tehtud juba tagasivaates, enne ei taibanud pildistada, pildil siis kõige ümaram vorm on varemeid kattev luuderohu pahmakas.

Ja veel mõned vaated aiast, kus meie ametlik ekskursioon ka lõppes, ühel pildil taamal juba Keskaja turu värav.

 Ekskursioon lõppenud ja vaba aeg peaaegu ka. Kappasime Keskaja turult lihtsalt läbi, saagiks vaid paar pilti, ostlema ei kippunud, mis selle träniga ikka pärast pihta hakata, aga vaadata täitsa vahva.

 Siis jalutasime mööda rannapromenaadi laeva poole tagasi ja enavähem õigel ajal (ehk siis pisut varem) ka jõudsime. Laev väljus sadamast 20.30 rootsi aja järgi. Laeval enam midagi põnevat polnudki teha, kui kõik päris ausalt ära rääkida, siis käisime õhtusöögil, mis algas ka päris hilja, alles 21.45, söögi juurde pakuti ka veini või õlut juba hinna sees. Ja ega siis midagi, kõht täis, natuke veini ka otsa ja siis andis pikk päev puuga pähe, et saigi magama mindud. Sellises pisut loksuvas hotellis oli mul uni täitsa hea, sai põhjalikult välja magatud, hommikul ärkasin alles kusagil 9 paiku eesti aja järgi. Ja siit edasi ei midagi põnevat, vaid hommikusöök ja niisama aja parajaks tegemine enne sadamasse jõudmist. Ilus ilm oli vahepeal ka Eestisse jõudnud, nii et tasus ära käia 😅

 Aga sinna Gotlandi saarele tahaks veel minna, imeilus koht ja avastamist oleks seal palju, vaid rohkem aega oleks selleks vaja.

Puhkusemeenutus

Kolm nädalat puhkust on selleks korraks jälle läbi saanud. Nagu alati tundub, et ikka väheks jääb, hea meelega ei käiks suvekuudel üldse tööl, olgu see ilm milline tahes.
Aga ega väga kurta ka ei saa ega ole mõtetki. Möödunud kolme nädala sisse mahtus ühtekomateist.
Enne puhkust oli vaja nii palju ära teha, et kõike ei jõudnudki, nii et olin peaaegu ühe päeva sunnitud töö ahnete lõugade vahele jätma. Nimelt oli tööinspektsiooni tungival nõudmisel tähtajaks valmis saada ühe vana pakipressi kasutus ja ohutusjuhend, milleta siiamaani juba 16 aastat olime edukalt ja probleemideta hakkama saanud. Praegusel ajal võiks mõnel ju tõesti küsimus tekkida, et kuidas me üldse sellist juhendita masinat kasutasime, aga tol ajal ca 16 aastat tagasi, kui see masin soetati kasutatud olekus Rootsist, ei tulnud kellelgi ilmselt pähe seda koos dokumentidega nõuda ja kes teab, kas need eelmisel omanikulgi alles olid, tööohutus ei olnud sel ajal veel eriti populaarne. Mitte, et sellele ei oleks vaja olnud tähelepanu pöörata, kuid paberimajandus ei olnud nii aktuaalne. Aga ma sain hakkama, kombineerides hoopis teistsuguse pressi juhendiga, siis veel sarnase pressi inglise keelse manuaaliga (paberil, mitte failina :(  ) ja lisaks oma konspekt, kribitud asjaliku töömehe selgituste järgi. Igal juhul nüüd lõpuks olemas :)
Puhkuseeelset nädalavahetust ei raatsinud kuidagi tööga raisata, nii sai puhkepäevad ikka Thela juures veedetud. Esmaspäevaks pidin linna tulema, sest olin lubanud emale poeretke, tal nimelt käimisega ikka tõsised probleemid ja nii me tuuritame kord/kaks nädalas poes ja/või raamatukogus.
Teisipäeva kulutasin siis töötegemisele ja kolmapäeva õhtupoole läksime jälle Thela juurde, R-l ka nimelt puhkus. Siis jäigi vaid olla kaks päeva, ainuke suurem tegevus, mida mäletan, oli poe/muuseumi maja remont, nimelt alustasin lae värvimisest. See oli päris ränk, sest nõiamaja oli jälle osa asju ära peitnud ja mulle ta värvirulli ja kaussi kätte ei andnud, seega pidin pintsliga toimetama. Aga ma olen ikka jonnakas ka ja nii mäkerdasingi pintsliga, õnneks pole lagi seal väga kõrgel, isegi minu kasvu juures piisas vabalt väikesest pingist. Laega jõudsin valmis, aga seinteni ei jõudnud.
Reede õhtul sõitsime jälle linna, et laupäeva jooksul teha emaga järjekordne poe-ja raamatukogutiir ning välja otsida ja kokku koguda igaaastase automatka varustus pühapäeva hommikuseks stardiks. Reisimuljed juba jagasin eelmises postituses, nii ei hakka sellest pikemalt enam kirjutama.
Neljapäeva õhtupoolel tagasi jõudes oli pisut ikka reisiväsimus pikast autosõidust ja oli ka vaja pisut pesu pesta. Reede hommikupoole järjekordne poering emaga ning siis jälle Thela manu, et Avatud Talude päevaks viimaseid ettevalmistusi teha.
Sedakorda varustasin end ettenägelikult lausa mitme värvirulliga ja laupäev kujunes mul seinavärvimise maratoniks, esimene tiir oli vaevaline, sest sein oli eelnevalt tumedam ja kohati päris laiguline, õnneks oli kasutatav värv kiirelt kuivav, nii et kui olin ringi lõpetanud, sain juba teisele ringile minna pärast pisikest söögipausi. Teine ring oli märksa lõbusam, st. kiirem, sain mingi pooleteist tunniga hakkama. Pühapäeva hommikul oli käsi puhta valus selle värvirulli hoidmisest, kuid see ei seganud kuidagi Talude päeva nautimist.
Selle aasta Avatud Talude päev oli siis kolmas selles sarjas, eelnevalt olime teinud umbes samal ajal omaenda Aiapäeva, kogemusi on juba ikka päris piisavalt.
Päevaüritus oli tore, kuidagi hästi sujuv ja meeldiv just selles mõttes, et seekord sai ka ennast tunda peaaegu külalisena ja päeva nautida, kõik asjad ja tegevused loksusid sujuvalt paika nagu iseenesest ja kõik toimis suurepäraselt. Thelagi oli väga rahul ja just sellise mõnusa õhkkonna tõttu. Ja nagu ta tabavalt mainis, et võrreldes eelmise aastaga oli rahvast vähem, aga inimesi rohkem :) Hoolimata sellest, et päeva jooksul nagu ei teinudki eriti midagi muud, kui omade, tuttavate ja teiste külalistega lobisemine ja mõnele talu või aia ajaloo tutvustmine, olid õhtuks jalad ikkagi väsinud ja pea pisut uimane sellest melust. Kui kõik külalised olid lahkunud ja aed omandanud oma tavalise väljanägemise, st. kõik kodinad oma kohale tagasi pandud jne., lahkusime  ka meie, sest R. puhkus sai selle päevaga otsa ja esmaspäeva hommik tervitas teda tööle minekuga.
Algselt mõtlesin, et teen kodus kähku ära kõik tegemata tegemised, üksi olles on hea möllata nt koristada vms ja maale tagasi, et ilusat ilma ja vaba aega ära kasutada. Paraku ei lähe alati nii nagu plaanid ja lõpuks ei jõudnudki maale sel nädalal, vaid aeg kulus kuidagi kõik ära nii koristamisele, pesupesemisele, emaga jälle poes ja turul käimisele, siiski jõudsin ka mõned vajalikud õmblustööd teha, mis juba ammu järge ootasid ja endale ka ühe kotikese õmmelda, millest Talupäeval puudust tundsin, ehkki selleks päevaks sain vajaliku aksessuaari õelt laenutada.

Koti pilti otsides tuli meelde, et millalgi vahepeal Thela juures olles nikerdasin ta soovil valmis nurgariiuli, mis sobitus siis kenasti talle ettenähtud kohta :)

FBs küll juba kekkasin nende asjadega, aga siia jäävad need pildid lausa enda jaoks paremini kättesaadavaks. Mul nimelt aegajalt meeldib omaenda blogipostitusi lugeda, eriti vanemaid. Vahel on tunne, et nagu tuttav kõik ja samas nagu polekski enda oma :) Veider värk...
Puhkuse viimane ots kulmineerus siis Aalujate kokkutulekuga. Sellega oli ka vahepeal, eriti just pärast Talupäeva, tunne, et vist ei jaksa niipalju ringi uhada. Ja kui Thela ka teatas, et see  aasta tervis ei luba nii pikalt reisida, siis korraks oli ka mõte, et jääb vist ära, üksi ka mulle ei meeldi nii pikka maad sõita. Aga siis selgus, et Lepatriinu Isand on täitsa käpp kaasa tulemaks ja rooli keeramaks, siis oli otsus Aalumiseks tehtud :). Tagantjärgi on hoopis kahju sellest, et oleks võinud ka planeerida hoopis pikema nädalavahetuse immigreerumisega näiteks telgiga Aidi/Oti tagahoovi vähemalt üheks ööks, siis oleks veel pikemalt saanud Aalujate imelist olemist nautida. Eks järgmine kord tuleb paremad plaanid teha, kui Lõunamaad külastame :)
Ja mul on väga hea meel, et otsus oli vähemalt selline, sest muidu oleks ju puhta ilma jäänud selle aasta positiivsuse laksust. See on nii lahe, et hoolimata sellest, et Aalujate hulgas tegelikult nii erinevaid inimesi, see kamp kuidagi sobitub suurepäraselt kokku ja nii nagu peakski olema. Vahel tulevad hiljemgi meelde kellegi naljad või mõtteterad, siis saab mõnuga veelgi meenutada.
Laupäeva õhtuks laekusime üllatuskülalistena jälle Thela juurde, aga terve pühapäev ma suuremat peale uimerdamise ja aias tuierdamise küll ei teinud. Aga vähemalt hoidis mõtted eemal, et puhkus saab kohe otsa ja tööorjus hakkab jälle pihta.
Selline see puhkuse aeg siis oli, alati võiks ju rohkem, kuid seekord ei tulnud sellist masendust peale, et kohe üldse ei tahaks tööle minna, ju siis oli piisavalt kõike. Pealegi on järgmisel nädalal veel üks seiklus plaanis...
Täna tööl küll väga kiire ja tegus polnud, osa inimesi ka alles puhkab ja kuidagi suviselt vaikne, püüdsin kohaneda, "tutvusin " töökaaslastega ja failidega. Mingil põhjusel ei saanud öösel korralikult magada, selline pideva poolune tunne oli hommikuks paraja "pohmelli" tekitanud, eks nüüd tulebki otsad kokku tõmmata ja hakata magama sättima, loodetavasti tuleb täna parem uni.

Ürgorud

Käisime Eestimaa suveilma trotsides siiski oma igaaastaseks kombeks saanud automatkal avastamaks  ja külastamaks nii uusi kui ka juba tuttavaid paiku Lõuna Eestis.
Kui eelmise aasta tripi üldnimetuseks võinuks olla Eestimaa piirialad, siis seekordset reisi võiks nimetada Ürgorud.
Kuna oleme üsnagi individualistid ja kambaelu väga peale ei lähe, siis oleme oma reisi sättinud viimasel ajal nii, et alustame pühapäeval ja reisime nädala sees, et majutuskohtades ülerahvastatust poleks. Ega seda aega väga valida ju pole võimalik, kui tahad mitu päeva ringi hulkuda, nii sobiski vaid just praegune aeg, kui mõlemal hetkel puhkus ja muid üritusi ei olnud parasjagu plaanis.
Tegelikult ei olnudki algul väga täpset reisikava, kanti sai valitud pigem ilmateate järgi, et vähemalt ei sajaks pidevalt, aga ega seegi variant nii väga ei õnnestunud, sest käesolev ilm ei järginud just eriti palju ilmaprognoose :)
Esimese päeva õhtuks oli eesmärk jõuda Rõugesse, Ööbikuorgu, kus aastaid tagasi oleme ka olnud.
Pikk sõit ja keskpäevane start ei jätnud sel päeval jalgsi kolamiseks, kuid pisut sai autoga seigeldud. Läksime Viljandi kaudu ja Võrtsjärve alumisest otsast liikusime asja huvitamaks tegemiseks mööda väiksemaid teid, mitte otse Rõuge peale,  korraks jõudsime isegi  Antslasse.
Ilm oli küll sel päeval ilus ja piisavalt soe, aga telk oli meil kaasas küll seekord vaid igaks juhuks, panustasime põhiliselt kämpingumajade peale, sest eelmise aasta vettinud telgi kogemus on veel meeles. Esimese hooga ei leidnud õiget teeotsa üles, kuid mõningase orienteerumise järel jõudsime ikka sihtkohta. Rahvast kämpingumajades ei olnud, nii oli meil võimalik valida. Seadsime end sisse, siis ikka väike grill ja chill ka :)

Hommikul tuli idee, et jääks sinnasamasse teiseks ööks ka. Andsime perenaisele teada ja ise läksime seiklema. Reisiks ettevalmistusi tehes oli mulle silma jäänud Piusa ürgorus olev looduslik vaatamisväärsus ehk Härma müür - see on siis Eesti kõige kõrgem liivakivipaljand. Loomulikult sõitsime autoga ikka nii kaugele kui vähegi võimalik, autoga läbitav tee läks küll veelgi edasi, aga meie linnaauto jaoks oli teed ületav oja või allikas liiga suure ja sügava veetakistuse loonud. Seega jätkasime jalgsi. Leidsime müüri kenasti üles, päris hästi välja tulnud panoraamfoto annab muidugi edasi vaid osalise mulje.

Märgates, et üle jõe läheb sillake ja sealt edasi rada, mis viib üles paljandile, otse loomulikult tekkis siis hasart sealt ka vaadet uurida. Tõus oli vaevaline ja järsk, paras kitserada, võttis lodevaks jäänud jalalihased pingule ja kere võhmale, aga üles me saime :) Ja eks ikka põhjusega -  R tegi täna pisut tagantjärgi uurimistööd, tuleb välja, et Härma müüri paljand on Eestis kõrgeim omataoline ja see nö katus, kuhu ronisime, on veepiirilt 47 meetrit kõrge.

Ülevalt vaade oli muljetavaldav, pildilt jällegi ei paista väga välja, lisaks ei julge mina selliste servade peale kõõluma minna. Alla laskumine nii piinarikas ei olnud, seejärel jalutasime ürgmetsas jälle auto poole tagasi. Sealsamas oli ka veel teine paljand, mis küll oma kõrgusega nii väga ei uhkusta, see eest on jälle paljandil näha erinevad kihid, mis teevad vaatepildi hoopis kirjumaks kui lihtsalt tavaline liivakivi.

Seejärel suundusime tagasi Ööbikuoru poole, aga ikka põhimõttel, et miks otse minna kui ringi saab :). R sai autoroolis kätt harjutada Lõuna Eesti kruusastel ülesallasinkavonka teedel, kus tõesti tee oli ette nähtal sadakond meetrit, 300 m nähtavust oli juba haruldane. Aga see just ongi põnev, lisaks maaliline loodus, kohati tundus küll, et eestimaal eriti inimesi polegi, vaid ainult mets.
Tagasi Rõuges, lõõtsutasime pisut ja siis tegime ka Ööbikuorule tiiru peale, käisime ära ka Pesapuu juures ja vaatasime vesioinaste põksimist.

Kuna majutuskoht pakkus ka paadiga või vesijalgrattaga sõitu, siis arvasime, et prooviks. Olime just minemas, kui tuli paras padukas ja meie idee ära rikkus. Lõpuks sellest mõttest loobusime, jalutasime ümbruskonnas veel niisama pisut ringi ja sättisime siis end jälle grillima-chillima.
Järgmine hommik oli pisut nutune, siis ikka tuli ka päikest vahepeal. Aga ega siin valida ju polnud miskit, pakkisime oma asjad kokku ja see päev seadsime autonina Taevaskoja poole. Vahepeal saime vihma ka, Taevaskotta jõudes oli parajasti jälle päike. Järgmine ahvatlus tekkis, kui aeg just parajasti nii kaugel oli, et oli võimalik väike pea tunnine laevasõit Ahja jõele tekitatud paisjärvel. Paraku keerati just laevasõidu ajal taevakraanid jälle lahti, õnneks oli katus pea kohal. Pisut jahe küll oli, kuid jällegi vaated vägevad.

Kohati tundus, et mets kasvab otse jõest välja. Ja tegelikult see peaaegu nii ongi, kaldaääred pidid üliohtlikud olema seal vee all varitsevate puude ja kändude tõttu - jäänukid endise oru metsastest nõlvadest, mis nüüd paisutatud vee alla jäänud.
Laevasõidu lõppedes oli päike juba jällegi välja tulnud, mõned piisad veel sadasid, aga ajastus oli hea. Seega suundusime Suure Taevaskoja poole, et uuesti üle vaadata tuntud ja tuttavad kohad.

Neitsikoopast kostis kummalisi hääli, üks oli küll tuttav kangastelgede lõksumine (allikavulin), aga teine hääl oli tõega kummaline, nagu oigamine vms. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks sellist häält kuulnud. Muidugi on võimalik, et see tegelikult sealt ei tulnud, mulle meenutas see hääl nagu mingi looma häälitsusi. Igatahes jäigi see saladuslikuks.
Emalätte leidsime ka üles, viimati saigi Taevaskojas käidud just üks päev enne seda, kui see kokku varises. Tänaseks on allikas jällegi endale väljapääsu uuristanud, vett isegi rohkem kui varasemast meenub.
Taevaskojale tuur peale tehtud, hakkasime kõveraid teid valides Piusa ürgoru poole jälle liikuma, vahepeal sinkasonka ka Võhandu jõe ürgorust läbi. Seekordseks ööbimiseks oli plaanis Piusa Ürgoru puhkekeskus. See meile juba tuttav koht, eelmine aasta jäime väga rahule seal, tingimused head ja hinnad mõistlikud. Kuna ka seal kämpingukülastajaid ei olnud, olime uhkes üksinduses ja saime valida sama maja, mis eelmisel aastal. Ilmaga oli üldiselt siiski vedanud, isegi kui päeval olime vihma saanud, olid õhtud ja hommikud vihmata. Piusa metsaonnis oli ekstraluks, seal on ka radiaator, niiet täitsa soe ja mõnus ka, igaõhtune grill ja chill loomulikult ka.

Pärast kahte päeva turnimist oli kere üsna kangeks jäänud, pisut väsimus kontides, aga kojumineku plaani veel ei olnud. Algne idee oli jõuda Võrtsjärve kanti Pikasillale, kolada ringi väga ei viitsinud, kui välja arvata ikka liiklemist põhimõttel, et väiksemad maanteed on põnevamad.
Pikasillal selgus, et need paar kämpinguonni on broneeritud ja telki meil ei olnud tahtmist püsti ajada, jäi mõningase kaalumise järgi sihtkohaks Udumäe Puhketalu Helme kandis.
Siingi tundus algul, et oleme ainukesed, päraspoole küll selgus, et tegelikult oli meie majake ainukesena vaba, teistes ööbisid kaks seltskonda. Perenaiselt saadud info kohaselt oli üks seltskond Helme graanulitehase remondibrigaad ja teine Treffi teetöölised, kes Helme ja Karksi Nuia vahel asfalteerimistöid tegid. Hoolimata vägagi maskuliinsest seltskonnast oli õhtuseltskond suhteliselt rahulik, töölt tulnud inimesed kaua ei hänginud, vaid kadusid suht varakult magama. Kui mina hommikul ärkasin, oli plats juba puhas, kõik jälle tööle läinud ja meid jällegi kahekesi jätnud.

 Meie selle reisi viimane "pioneerlaager"

Hommikul jällegi väga ei kiirustanud ja siis seadsimegi end juba koduteele.

Nad tegid seda jälle...

... ehk seiklused leedumaal.
Sel nädalal siis päevakorral kolmepäevane tööreis Leetu, eesmärgiks järgmise aasta eelarve korrigeerimine ja kinnitamine.
Viltu hakkas vedama eile päeval kusagil poole nelja paiku, kui peaaegu minekuvalmidena saime teada, et lennuki väljumisaeg, mis pidi olema 18.05 on edasi lükatud 3 tundi ja lend läheb alles 21.10. Loomulikult oli see ainuke lend, vähemalt sel õhtul, mis õigel ajal ei väljunud ja loomulikult just see, mida meie kasutama pidime :(. Aga eks elus ju hullematki olnud, kui pole õigeaegselt sellisest viivitusest teada saanud ja siis ka tundide kaupa lennujaama(de)s passitud. Seekord sai ringi mängida, kohver kaasa jälle ja paar tundi veel kodus olla. Õnneks rohkem üllatusi seoses reisimisega ette ei tulnud, sain õigeaegselt lennujaama ja ka ülejäänud teekond sujus ok.
Leedus oldi meil autoga vastas, sest meie töö ja majutuskoht asub Vilniuse lennujaamast kokku 37 km kaugusel, Trakaist edasi Kaunase poole 10 km üsna keset metsa järvekese kaldal. Suvel võib ju siin äge olla, kuid talvel, peale tööd kottpimedas ei ole isegi võimalik ringi jalutada.
Lennujaamast väljudes üllatas meid värskelt maha sadanud korralik lumekord ja lennujaama lähedal -8 kraadi külma. Edasi läks veelgi lõbusamaks, vahepeal näitas auto termomeeter -14, sihtkohas siiski jäi alles -10 kraadi. Kohale jõudsime siis kusagil kella poole 12 paiku öösel...
Siis aga saabus päeva nael... Meid on kokku 5 inimest, üks meesterahvas ja neli naist. Mingil põhjusel olid leedukad arvamusel, et meid on 2 meest ja 3 naist ja meie jaoks oli planeeritud kaks tuba, sest majutuskoht oli parasjagu pisut ülerahvastatud, st. eelmisest grupist ei olnud veel kõik lahkunud. "Nalja" kui palju, meid 4 naist pressiti siis kokku ühte tuppa, kus oli reaalselt 2 voodit ja üks lahtikäiv diivan. Kuna südaöö juba käes ja ka jaksu polnud enam korralikuks protestiks, ega ka ei tundunud eriti valikut olevat, siis lõppes selleks korraks sellega, et kaks kolleegi olid sunnitud sellel lahtikäival diivanil üheskoos magama. Õnneks ikka toodi vähemalt eraldi tekid ja muu. Minul vedas, sain isikliku aseme, sest teatasin, et mul on andmeid, et ma võin magades norsata - ilmselt see oli piisav argument sobimatusest voodikaaslaseks :)
Pildil lahtikäiv diivan kahe magamiskohaga...

 

Nojah, ega midagi teha ei olnudki, tunne oli küll nagu pioneerilaagris (kus ma küll elus käinud pole :)), eks leppisime olukorraga. Aga igaüks võib ise ette kujutada - neli naisterahvast ja üksainuke tualettruum, toas pole isegi peeglit. Ega me tegelikult asju lahti ei pakkinudki eriti, sest järgmisel päeval pidi olukord lahenema ja igaüks privaatse toa saama.

 

Miks pealkirjaks: Nad tegid seda jälle... Sest analoogiline olukord on siinsamas kohas juba juhtunud aastaid tagasi (enam ei mäleta millal, olen siin nii korduvalt olnud). Tookord olime kolmekesi, kõik naisterahvad, ja meile anti kolme peale tuba, kus oli üks lai voodi ja kahekordne narivoodi, mis pigem lastele mõeldud. Vot tookord oli veel Thela meil kambas, siis sai ikka pisut skandaali tehtud teemal, et sorry, me ei ole tulnud pioneerilaagrisse ja ei ole nõus keegi meist kuskil narivoodi teisel korrusel magama. Tookord asi lahendati kohe, leiti meie kollegile siis mingi teine tuba. Ja hiljem nüüd pole enam aastaid sellist asja küll juhtunud, pigem just, et on peaaegu alati olnud lausa privaatmajutus, st. üksinda toas.

 

Täna siis tõsine tööpäev õhtusse saanud, ei olnud just lihtne peale nappi 6 tundi magamise üritamist ülerahvastatud toas, päeva lõpul ei saanud juba raskusi arusaamisega, mida täpselt kuhu panema/arvutama peab, aga vist sai ikka kõik numbrid paika ja näis homme, kas saab ka sel kujul eelarve heakskiidu. Mul on tõeliselt hea meel, et suhteliselt värske (vähem kui aasta töötanud) noor kolleeg ekspordi/impordi alal, on mulle suureks abiks olnud, mis sest, et see temal esimene eelarve koostamine.

Hetkel aga laiutan ja mõnulen üksi samas toas, kus eile neljakesi olime :)

Ahjaa... täna juba kõik sulab siin hoolega, temperatuur ilmselt plussis, lumevaip lausa poole peale kahanenud ja räästad tilguvad hoolega. Kui nii edasi läheb, on ärasõidu ajaks kõik lumi juba ära sulanud :)

 

 

 

 

 

 

 

Kontserdielamus

Käisin täna kontserdil. Päris üksi. Jean-Michel Jarre.

Kui reklaamid selle kontserdi kohta algasid, siis tundsin kohe, et tahaks sinna minna ja kuulata muusikat, mis noores eas mind lummas ja kaasa vedas. Mul on üldse suhteliselt veider maitse muusika suhtes, nimelt üsna seinast seina, alates klassikast, siis pop, sekka reggaet, kantrit, ladina rütme ja ka elektroonilist muusikat ja trance.

Kuna ma kaasmõtlejaid-kuulajaid ei leidnud endale seltsi, siis ostsin vaid ühe pileti, sest ega sa ei pea ju loobuma oma võibolla/peaaegu lapsepõlveunistusest minna kuulama ühte oma lemmikut vaid seepärast, et sa ei leia kaaslast. Päris just unistuse täitumine see küll polnud, sest selle muusika suurim fännluse aeg jäi veel nõukaaaega ja oma praktilise meelega juba tol ajal ma isegi ei osanud välisriikide muusikute kontserdile minekust mõelda.

Täna oli kuidagi kohe ärevus sees, nagu mingi suur sündmus ootamas. Põhiline mure oli hoopis see, kuidas minna ja tulla. Õnneks sain täna hommikul just autole naelkingad jalga, jäi ära suverehvidega liuglemine, kui hommikune 2 km välja arvata, aga õnneks polnud asi üldse hull. Ja suutsin naiselikke võlusid ära kasutades ka R. ära moosida, et ta mind viiks ja tooks, nii et ei peaks parkimise pärast muretsema. Tegelikkuses sõitsin ise nii sinna kui tagasi, aga vahepeal käis auto R. kodus ära.

Kontserdi korraldus oli minu jaoks pehmelt öeldes veider. Maja avati kell 18.00, kontsert pidi algama siis 19.00. Jõudsime tükk aega varem, olin juba enne poolt seitset kohal, sest ilmastikuolusid arvestades ei julgenud minekut viimase hetkeni jätta. Hängisin siis pisut ringi, vaatasin rahvast, leidsin oma koha ja võtsin platsi. Täpselt kell 7 alustas siis mingi DJ plaatide keerutamist, muusika ka selline elektrooniline, aga Jarred see mulle küll ei meenutanud. Ja nii täpselt pool tundi ja siis tuli vaheaeg. Pealt kuuldud info põhjal pidi peaesineja alustama alles kell 8. Ja nii läkski. Oleks teadnud, oleks vist isegi alles selleks ajaks kohale veeretanud, sest terve see esimene tund käis mingi sebimine, juurde tulijad ja muidu ringi sebijad. Pisut häiriv...

Kontserdi põhiosa oli peaaegu see, mida oodanud olin, ehkki... Jarre uuemad lood nii väga ei meeldi, kohati mõjus see minu natuurile pigem elektroonilise valju mürana. Need lugudega, mis olid juba tuttavad, sain siiski vajaliku feelingu kätte, eriti, kui veel silmad kinni panna (ega vaadata suurt polnudki midagi) – siis tundus küll vahepeal, et olen selles tohutus hallis vaid mina ja muusika. Terve tund möödus viuhti muusikat siiski nautides ja tunnetades. Siis oli üllatuseks paar pala elektroonilist PetShopBoys ja Bon Jovi Jarre loomingus... Juba jõudsin mõelda, et mis jama see veel on, kuid järgmised lood kuni lõpuni olid ka juba tuttavad ja nauditavad, kui välja arvata asjaolu, et ilmselt ajakohastamise huvides on lugudele lisatud tänapäeva tümakat taustaks.

Publik tundus valdavas enamikus olevat just sellises vanuses, kes Jarre algusaegadel tema muusikat kuulasid. Aga oli ka ikka päris palju nooremaid ja ka päris noori.

Ja ehkki kontsert polnud just 100% ootuspärane ( tavaline, kui ootused on liiga kõrgelennulised), jäin ma väga rahule, ei olnud kahju ei piletirahast ega oma kulutatud ajast. Samas pole väga kindel, kas ma veel kord just kontserdile läheks, pigem piirduks plaatide kuulamisega või YouTube muusikaga.

Eelinfo kohaselt pidi üritus lõppema 10ne paiku. Juba pool 9 tänas Jean-Michel Jarre kõiki Tallinlasi ja eestimaalasi nagu olekski juba läbi. Loomulikult, nagu kombeks on, vilistati, plaksutati, trambiti ta tagasi lavale. Nö rahva nõudmisel esitas ta siis veel ühe pala ja siis omal algatusel ja pakkumisel lõpuks vist veel 3 tükki. Ja siis sai tõesti läbi seekordne pidu.

Väljudes suurhallist, oli R. juba ootamas. Ehkki sain majast välja päris kähku, oli parklates ja maja ümber juba paras segadus, nii et ootasime ainuüksi Rannamõisa teele väljumist ca 15 minutit. Kuna Õismäe poole tundus ummik jätkuvat, keerasin hoopis Tabasalu poole. Ja nii kulgesimegi Tabasalu kaudu ringiga, aga tänu peaaegu liikluse puudumisele ei võtnud see praktiliselt üldse rohkem aega.

Varbola Puupäevad 2016

Mingil põhjusel on viimasel ajal mind kummitanud mõte, et tahaks ka proovida, kas mul  ka õnnestuks  puutükkidest mingisuguseid kunstilisi esemeid välja võluda. Aalujate kokkutulekul kiusasin Annit ja pärisin, missuguseid tööriistu ta kasutab. Teada saades läks hammas veel rohkem verele ja selline kergem arboristi ja puunikerdaja saag sai ka ostetud. Aga ilmselgelt vaid sae ostmisest ei piisa, iseenesest midagi juhtuma ei hakka. Korra olen küll juba ka saagi töötavana kasutanud, harjutasin arboristina oksi lõigates. Kuid Thela juures on ootamas umbes 10 meetrit saarepuud, alumine ots ca 40-45 cm läbimõõdus, lisaks põnev hargnemiskoht.
Saatuse sõrmena jäi nädala algul silme ette FB jagatud kuulutus Varbola Puupäevade toimumise kohta. Ja otsus sündis sinna kindlasti ka minna, et näha, mida ma oma uue saega siis ka nüüd teha saaksin ja pisut spikerdada, kuidas profid selle tegevuse käigus toimetavad.
Laupäeva hommikul oli ilm küll päris õudne, vihma sadas, sooja vaid 12-13 kraadi. Korra käis peast läbi mõte, et äkki ikka ei lähe, aga siis tundus, et peaks ikka pisut selgemaks minema. Igaks juhuks lausa soe jope selga ja teele, uudishimu sai mugavusest võitu.
Algul oli küll plaanis 11ks kohale jõuda, kui pidi algama just minu jaoks põnevaim osa ehk siis aja peale kujude meisterdamine. Sai küll veidi hiljem kohale jõutud, alles kusagil pisut enne 12t, aga kohapeal selgus, et võistlus oli samuti umbes pool tundi hiljem alanud, nii et jõudsime päris õigel ajal. Juba autoparklasse kostis linnuse poolt sellist hullu suminat, nagu oleks suurem seltskond hiigelsuuri vapsikuid linnuse varemetesse pesa teinud :) Üles jõudes läks sumin veelgi valjemaks ja ilmusid nähtavale suures tööhoos puukunstnikud ja peaaegu esimene inimene, keda veel märkasin, oli tuttav Kaaren. Kuna vihma sadas endiselt päris korralikult ja pooled saevirtuoosid töötasid lageda taeva all, kaasa arvatud Anni - ülepeakaela sisse mässituna, siis ma teda ära ei tundnud algul.
Anni tööhoos:

Kui hästi vaadata, leiab pildi pealt veel ühe Aaluja :)
Tegime tiiru ka platsi peal, pildistada algul ei saanudki, sest telefon sai silmapilkselt väga märjaks.
Ajasime Kaarnaga juttu, vaatasime, kuidas puuuuristamine edeneb, ka teistel, kirusime ilma ja ilmutasime lootust, et päev saab ainult ilusamaks minna. Ja siis oligi kunstiinimestel aeg lõpetada, igatahes said kõik valmis, ilmselt niivõrdkuivõrd.
Nüüd juba rõõmus Anni koos oma kuulsa konnaga:

Nüüdseks oli ka ilm pisut tahedamaks läinud, rahva hulgast leidsime veel ühe Aaluja koos perega, Lillekasvataja. Rõõmus kallikalli ka muidugi...
Sai siis veel üks tiir platsile tehtud, et püüda mõned muljet avaldavamad teosed purki (enne ei saanud ju pildistada)...

Anni ja Lagle meisterdused:

Miskipärast mõjus... vist Põrgukoer:

Ühe noore kunstniku looming, Karl Jõumees (ise ka pildil vasakul):

Ja ennäe: leitud ka Lepatriinud ja kinni püütud üks Pokemon ! 

Nüüdseks oli küll ilm märksa paremaks läinud, aga tänu eelnevale vihmasajule oli selgunud, et minu soe jope on tegelikult vettimav käsn, nii et varrukas olid ka juba seestpoolt märjad ja allapoole valguv vesi oli märjaks teinud ka püksid reitel ja ka jalad olid poole põlvini niisked märjas niitmata rohus liikumisest ja olemine oli üsna niiske ja jahe. Otsustasime oksjonit ootamata kodu poole kuivama suunduda. Kodus sain teada, et oleksime veel tunnikese seal olnud, oleks veelgi tuttavaid nägusid näinud, sellest järeldus, et Aalujatel on muidki ühiseid huvisid kui aedlemine.

Igal juhul olen väga happy, et ikka seal Varbolas sai ära käidud – uued elamused, tuttavad inimesed – kõik see kokku 

Väljakaevamistel

Tänase päeva tippülesandeks oli oma tööauto väljakaevamine. Auto on üle kuu aja ühe koha peal seisnud, sest on tõbine ja vajab remonti. Miks nii kaua, sellest ei hakka ma siin seletama, aga seisnud siis juba sellest ajast, kui veel kübetki lund polnud sadanud ja väljas alles soojakraadid. See tähendab siis, et minu pisike Peugeot 206 oli kasvatanud end vaat et kaubiku suuruseks, kandes kukil kogu lund, mis vahepeal taevast otsustanud alla sadada :)

Autole lähenenuna, ei osanud peaaegu kusagilt pihta hakata esialgu, lumi oli mitte ainult auto peal, vaid ka ümberringi. Pole siiamaani aru saanud, kuidas lumekoristus siin Tallinna külje all alevis toimib, aga siiani selle 6 talve jooksul pole veel näinud, et majaesist keegi tehnikaga puhastab, maja enda hooldus piirdub ukseesiste ja kõnniteega, autoteed ei puutu keegi, autode vahelt ja ümbert kasivad autoomanikud ise (mõned).
Aga kuskilt pidi pihta hakkama, alustasin auto taguse puhastamisega, et mingisugust ligipääsu omada, nagu pildilt näha, üle poole sääre lumi ümber. Katuse puhastamiseks võtsin ikka ka labida...

Korra jupi lahti lükanud, tegin jälle pilti, et memosse jääks kihi paksus, siis ca 40 cm. Õnneks ei olnud lumi väga paakunud ja raske, väga hullult kontidele ei hakanud. Kõige raskem on minu jaoks just maapinnalt lund rookida, selg hakkab silmapilkselt tunda andma. Proovisin küll rahulikult ja aegaajalt hinge tõmmates tegutseda, aga juba kümnekonna minuti pärast oli nii palav juba ja tunda, et riided tõmbuvad higist niiskeks. Eks omaette põhjus ole ka see, et füüsilist liigutamist sel aastal üldse suht vähe ette tulnud, kahe operatsiooni tõttu, üks veebruaris, teine juunis,  on fiskultura jäänud tahaplaanile. Pealegi polnud võimalik lund kohe kõrvale hange panna, auto seisab nö tee otsas ja lume jaoks kitsas riba vaid, nii oli vaja enamus labidal pisut kaugemale tassida.
Teepoolne osa puhastatud, lükkasin viimasegi lume katuselt, esiklaasilt ja kapotilt, peale seda oli veelkord vaja maapind puhastada, sest sinna kukkus pea sama palju lund, kui enne esimest rookimist oli. Nüüd oli vaja ka teine pool puhtaks teha, et oleks võimalik ka autosse sisse pääseda. Arvasin, et see on paras katsumus, piltidelt näha, et lumehang on aknani.

Huvitaval kombel ei olnudki see nii keeruline, väiksema labidaga käis päris kähku ja konti ka enam ei vaevanud. Polnudki seda lund seal enam nii palju, kui alguses tundus. Lõpuks oligi Heraklese vägitegu sooritatud, auto omandas oma õiged mõõtmed ja sisse on võimalik pääseda ka juhiukse kaudu :) Tee äärde tekitasin kenakese valli, natuke tegin ka ühiskondlikult kasulikku, puhastades ka pisut sõidutee serva.

Puhastatud autost tehtud foto on pisut udune, ei oska arvata, kas aurasin objektiivi uduseks või lihtsalt käsi värises :)


Igal juhul on hetkel auto stardivalmis. Proovisin ka käivitada, isegi läks, aga suri kohe välja. Eks liiga kaua seisnud, kõik mahlad hangunud. Tegelikult polegi see nii suur probleem, sest pean remonti viimiseks nagunii puksiiri kutsuma, sest paraku puuduvad autol peaaegu ka pidurid. See on üldse kummaline, sest kui viimati viisin auto töökotta, et kindlaks teha, mis vead tal on, siis sinnamaani oli kõik korras, võibolla veidi lahjemad kui peaks, aga sellega ma olin harjunud ja see ei seganud. Testimisel küll avastati, et piduritega on pisut pahasti, klotsid kulunud ja üks vedeliku paak lekib, aga ei midagi katastroofilist. Kui aga ära sõitsin töökojast, siis pidin ristteele kaugele välja peaaegu põrutama, sest pidurid hakkasid võtma alles siis, kui pedaal praktiliselt põhjas. Seetõttu auto seisma jäigi, sest hoolimata olemasolevast elukindlustusest ma siiski vabatahtlikult riskima ei hakka, eriti, kui nüüd veel lisaks lumi ja libedus.
Kokku madistasin õues pea poolteist tundi, tuppa tulles sai kõik riided aluspesuni kuivama pandud ja ise dushi alla. Aga nüüd päris mõnus tunne, isegi hommikul mingi tavalise liigutuse peale raksatanud ja siis valutama hakanud kael on "võimlemisega" tunduvalt paremaks läinud, igaljuhul praegu ei anna tunda.