Väljakaevamistel

Tänase päeva tippülesandeks oli oma tööauto väljakaevamine. Auto on üle kuu aja ühe koha peal seisnud, sest on tõbine ja vajab remonti. Miks nii kaua, sellest ei hakka ma siin seletama, aga seisnud siis juba sellest ajast, kui veel kübetki lund polnud sadanud ja väljas alles soojakraadid. See tähendab siis, et minu pisike Peugeot 206 oli kasvatanud end vaat et kaubiku suuruseks, kandes kukil kogu lund, mis vahepeal taevast otsustanud alla sadada :)

Autole lähenenuna, ei osanud peaaegu kusagilt pihta hakata esialgu, lumi oli mitte ainult auto peal, vaid ka ümberringi. Pole siiamaani aru saanud, kuidas lumekoristus siin Tallinna külje all alevis toimib, aga siiani selle 6 talve jooksul pole veel näinud, et majaesist keegi tehnikaga puhastab, maja enda hooldus piirdub ukseesiste ja kõnniteega, autoteed ei puutu keegi, autode vahelt ja ümbert kasivad autoomanikud ise (mõned).
Aga kuskilt pidi pihta hakkama, alustasin auto taguse puhastamisega, et mingisugust ligipääsu omada, nagu pildilt näha, üle poole sääre lumi ümber. Katuse puhastamiseks võtsin ikka ka labida...

Korra jupi lahti lükanud, tegin jälle pilti, et memosse jääks kihi paksus, siis ca 40 cm. Õnneks ei olnud lumi väga paakunud ja raske, väga hullult kontidele ei hakanud. Kõige raskem on minu jaoks just maapinnalt lund rookida, selg hakkab silmapilkselt tunda andma. Proovisin küll rahulikult ja aegaajalt hinge tõmmates tegutseda, aga juba kümnekonna minuti pärast oli nii palav juba ja tunda, et riided tõmbuvad higist niiskeks. Eks omaette põhjus ole ka see, et füüsilist liigutamist sel aastal üldse suht vähe ette tulnud, kahe operatsiooni tõttu, üks veebruaris, teine juunis,  on fiskultura jäänud tahaplaanile. Pealegi polnud võimalik lund kohe kõrvale hange panna, auto seisab nö tee otsas ja lume jaoks kitsas riba vaid, nii oli vaja enamus labidal pisut kaugemale tassida.
Teepoolne osa puhastatud, lükkasin viimasegi lume katuselt, esiklaasilt ja kapotilt, peale seda oli veelkord vaja maapind puhastada, sest sinna kukkus pea sama palju lund, kui enne esimest rookimist oli. Nüüd oli vaja ka teine pool puhtaks teha, et oleks võimalik ka autosse sisse pääseda. Arvasin, et see on paras katsumus, piltidelt näha, et lumehang on aknani.

Huvitaval kombel ei olnudki see nii keeruline, väiksema labidaga käis päris kähku ja konti ka enam ei vaevanud. Polnudki seda lund seal enam nii palju, kui alguses tundus. Lõpuks oligi Heraklese vägitegu sooritatud, auto omandas oma õiged mõõtmed ja sisse on võimalik pääseda ka juhiukse kaudu :) Tee äärde tekitasin kenakese valli, natuke tegin ka ühiskondlikult kasulikku, puhastades ka pisut sõidutee serva.

Puhastatud autost tehtud foto on pisut udune, ei oska arvata, kas aurasin objektiivi uduseks või lihtsalt käsi värises :)


Igal juhul on hetkel auto stardivalmis. Proovisin ka käivitada, isegi läks, aga suri kohe välja. Eks liiga kaua seisnud, kõik mahlad hangunud. Tegelikult polegi see nii suur probleem, sest pean remonti viimiseks nagunii puksiiri kutsuma, sest paraku puuduvad autol peaaegu ka pidurid. See on üldse kummaline, sest kui viimati viisin auto töökotta, et kindlaks teha, mis vead tal on, siis sinnamaani oli kõik korras, võibolla veidi lahjemad kui peaks, aga sellega ma olin harjunud ja see ei seganud. Testimisel küll avastati, et piduritega on pisut pahasti, klotsid kulunud ja üks vedeliku paak lekib, aga ei midagi katastroofilist. Kui aga ära sõitsin töökojast, siis pidin ristteele kaugele välja peaaegu põrutama, sest pidurid hakkasid võtma alles siis, kui pedaal praktiliselt põhjas. Seetõttu auto seisma jäigi, sest hoolimata olemasolevast elukindlustusest ma siiski vabatahtlikult riskima ei hakka, eriti, kui nüüd veel lisaks lumi ja libedus.
Kokku madistasin õues pea poolteist tundi, tuppa tulles sai kõik riided aluspesuni kuivama pandud ja ise dushi alla. Aga nüüd päris mõnus tunne, isegi hommikul mingi tavalise liigutuse peale raksatanud ja siis valutama hakanud kael on "võimlemisega" tunduvalt paremaks läinud, igaljuhul praegu ei anna tunda.