Ürgorud

Käisime Eestimaa suveilma trotsides siiski oma igaaastaseks kombeks saanud automatkal avastamaks  ja külastamaks nii uusi kui ka juba tuttavaid paiku Lõuna Eestis.
Kui eelmise aasta tripi üldnimetuseks võinuks olla Eestimaa piirialad, siis seekordset reisi võiks nimetada Ürgorud.
Kuna oleme üsnagi individualistid ja kambaelu väga peale ei lähe, siis oleme oma reisi sättinud viimasel ajal nii, et alustame pühapäeval ja reisime nädala sees, et majutuskohtades ülerahvastatust poleks. Ega seda aega väga valida ju pole võimalik, kui tahad mitu päeva ringi hulkuda, nii sobiski vaid just praegune aeg, kui mõlemal hetkel puhkus ja muid üritusi ei olnud parasjagu plaanis.
Tegelikult ei olnudki algul väga täpset reisikava, kanti sai valitud pigem ilmateate järgi, et vähemalt ei sajaks pidevalt, aga ega seegi variant nii väga ei õnnestunud, sest käesolev ilm ei järginud just eriti palju ilmaprognoose :)
Esimese päeva õhtuks oli eesmärk jõuda Rõugesse, Ööbikuorgu, kus aastaid tagasi oleme ka olnud.
Pikk sõit ja keskpäevane start ei jätnud sel päeval jalgsi kolamiseks, kuid pisut sai autoga seigeldud. Läksime Viljandi kaudu ja Võrtsjärve alumisest otsast liikusime asja huvitamaks tegemiseks mööda väiksemaid teid, mitte otse Rõuge peale,  korraks jõudsime isegi  Antslasse.
Ilm oli küll sel päeval ilus ja piisavalt soe, aga telk oli meil kaasas küll seekord vaid igaks juhuks, panustasime põhiliselt kämpingumajade peale, sest eelmise aasta vettinud telgi kogemus on veel meeles. Esimese hooga ei leidnud õiget teeotsa üles, kuid mõningase orienteerumise järel jõudsime ikka sihtkohta. Rahvast kämpingumajades ei olnud, nii oli meil võimalik valida. Seadsime end sisse, siis ikka väike grill ja chill ka :)

Hommikul tuli idee, et jääks sinnasamasse teiseks ööks ka. Andsime perenaisele teada ja ise läksime seiklema. Reisiks ettevalmistusi tehes oli mulle silma jäänud Piusa ürgorus olev looduslik vaatamisväärsus ehk Härma müür - see on siis Eesti kõige kõrgem liivakivipaljand. Loomulikult sõitsime autoga ikka nii kaugele kui vähegi võimalik, autoga läbitav tee läks küll veelgi edasi, aga meie linnaauto jaoks oli teed ületav oja või allikas liiga suure ja sügava veetakistuse loonud. Seega jätkasime jalgsi. Leidsime müüri kenasti üles, päris hästi välja tulnud panoraamfoto annab muidugi edasi vaid osalise mulje.

Märgates, et üle jõe läheb sillake ja sealt edasi rada, mis viib üles paljandile, otse loomulikult tekkis siis hasart sealt ka vaadet uurida. Tõus oli vaevaline ja järsk, paras kitserada, võttis lodevaks jäänud jalalihased pingule ja kere võhmale, aga üles me saime :) Ja eks ikka põhjusega -  R tegi täna pisut tagantjärgi uurimistööd, tuleb välja, et Härma müüri paljand on Eestis kõrgeim omataoline ja see nö katus, kuhu ronisime, on veepiirilt 47 meetrit kõrge.

Ülevalt vaade oli muljetavaldav, pildilt jällegi ei paista väga välja, lisaks ei julge mina selliste servade peale kõõluma minna. Alla laskumine nii piinarikas ei olnud, seejärel jalutasime ürgmetsas jälle auto poole tagasi. Sealsamas oli ka veel teine paljand, mis küll oma kõrgusega nii väga ei uhkusta, see eest on jälle paljandil näha erinevad kihid, mis teevad vaatepildi hoopis kirjumaks kui lihtsalt tavaline liivakivi.

Seejärel suundusime tagasi Ööbikuoru poole, aga ikka põhimõttel, et miks otse minna kui ringi saab :). R sai autoroolis kätt harjutada Lõuna Eesti kruusastel ülesallasinkavonka teedel, kus tõesti tee oli ette nähtal sadakond meetrit, 300 m nähtavust oli juba haruldane. Aga see just ongi põnev, lisaks maaliline loodus, kohati tundus küll, et eestimaal eriti inimesi polegi, vaid ainult mets.
Tagasi Rõuges, lõõtsutasime pisut ja siis tegime ka Ööbikuorule tiiru peale, käisime ära ka Pesapuu juures ja vaatasime vesioinaste põksimist.

Kuna majutuskoht pakkus ka paadiga või vesijalgrattaga sõitu, siis arvasime, et prooviks. Olime just minemas, kui tuli paras padukas ja meie idee ära rikkus. Lõpuks sellest mõttest loobusime, jalutasime ümbruskonnas veel niisama pisut ringi ja sättisime siis end jälle grillima-chillima.
Järgmine hommik oli pisut nutune, siis ikka tuli ka päikest vahepeal. Aga ega siin valida ju polnud miskit, pakkisime oma asjad kokku ja see päev seadsime autonina Taevaskoja poole. Vahepeal saime vihma ka, Taevaskotta jõudes oli parajasti jälle päike. Järgmine ahvatlus tekkis, kui aeg just parajasti nii kaugel oli, et oli võimalik väike pea tunnine laevasõit Ahja jõele tekitatud paisjärvel. Paraku keerati just laevasõidu ajal taevakraanid jälle lahti, õnneks oli katus pea kohal. Pisut jahe küll oli, kuid jällegi vaated vägevad.

Kohati tundus, et mets kasvab otse jõest välja. Ja tegelikult see peaaegu nii ongi, kaldaääred pidid üliohtlikud olema seal vee all varitsevate puude ja kändude tõttu - jäänukid endise oru metsastest nõlvadest, mis nüüd paisutatud vee alla jäänud.
Laevasõidu lõppedes oli päike juba jällegi välja tulnud, mõned piisad veel sadasid, aga ajastus oli hea. Seega suundusime Suure Taevaskoja poole, et uuesti üle vaadata tuntud ja tuttavad kohad.

Neitsikoopast kostis kummalisi hääli, üks oli küll tuttav kangastelgede lõksumine (allikavulin), aga teine hääl oli tõega kummaline, nagu oigamine vms. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks sellist häält kuulnud. Muidugi on võimalik, et see tegelikult sealt ei tulnud, mulle meenutas see hääl nagu mingi looma häälitsusi. Igatahes jäigi see saladuslikuks.
Emalätte leidsime ka üles, viimati saigi Taevaskojas käidud just üks päev enne seda, kui see kokku varises. Tänaseks on allikas jällegi endale väljapääsu uuristanud, vett isegi rohkem kui varasemast meenub.
Taevaskojale tuur peale tehtud, hakkasime kõveraid teid valides Piusa ürgoru poole jälle liikuma, vahepeal sinkasonka ka Võhandu jõe ürgorust läbi. Seekordseks ööbimiseks oli plaanis Piusa Ürgoru puhkekeskus. See meile juba tuttav koht, eelmine aasta jäime väga rahule seal, tingimused head ja hinnad mõistlikud. Kuna ka seal kämpingukülastajaid ei olnud, olime uhkes üksinduses ja saime valida sama maja, mis eelmisel aastal. Ilmaga oli üldiselt siiski vedanud, isegi kui päeval olime vihma saanud, olid õhtud ja hommikud vihmata. Piusa metsaonnis oli ekstraluks, seal on ka radiaator, niiet täitsa soe ja mõnus ka, igaõhtune grill ja chill loomulikult ka.

Pärast kahte päeva turnimist oli kere üsna kangeks jäänud, pisut väsimus kontides, aga kojumineku plaani veel ei olnud. Algne idee oli jõuda Võrtsjärve kanti Pikasillale, kolada ringi väga ei viitsinud, kui välja arvata ikka liiklemist põhimõttel, et väiksemad maanteed on põnevamad.
Pikasillal selgus, et need paar kämpinguonni on broneeritud ja telki meil ei olnud tahtmist püsti ajada, jäi mõningase kaalumise järgi sihtkohaks Udumäe Puhketalu Helme kandis.
Siingi tundus algul, et oleme ainukesed, päraspoole küll selgus, et tegelikult oli meie majake ainukesena vaba, teistes ööbisid kaks seltskonda. Perenaiselt saadud info kohaselt oli üks seltskond Helme graanulitehase remondibrigaad ja teine Treffi teetöölised, kes Helme ja Karksi Nuia vahel asfalteerimistöid tegid. Hoolimata vägagi maskuliinsest seltskonnast oli õhtuseltskond suhteliselt rahulik, töölt tulnud inimesed kaua ei hänginud, vaid kadusid suht varakult magama. Kui mina hommikul ärkasin, oli plats juba puhas, kõik jälle tööle läinud ja meid jällegi kahekesi jätnud.

 Meie selle reisi viimane "pioneerlaager"

Hommikul jällegi väga ei kiirustanud ja siis seadsimegi end juba koduteele.