Laupäev, 13. august 2016

Varbola Puupäevad 2016

Mingil põhjusel on viimasel ajal mind kummitanud mõte, et tahaks ka proovida, kas mul  ka õnnestuks  puutükkidest mingisuguseid kunstilisi esemeid välja võluda. Aalujate kokkutulekul kiusasin Annit ja pärisin, missuguseid tööriistu ta kasutab. Teada saades läks hammas veel rohkem verele ja selline kergem arboristi ja puunikerdaja saag sai ka ostetud. Aga ilmselgelt vaid sae ostmisest ei piisa, iseenesest midagi juhtuma ei hakka. Korra olen küll juba ka saagi töötavana kasutanud, harjutasin arboristina oksi lõigates. Kuid Thela juures on ootamas umbes 10 meetrit saarepuud, alumine ots ca 40-45 cm läbimõõdus, lisaks põnev hargnemiskoht.
Saatuse sõrmena jäi nädala algul silme ette FB jagatud kuulutus Varbola Puupäevade toimumise kohta. Ja otsus sündis sinna kindlasti ka minna, et näha, mida ma oma uue saega siis ka nüüd teha saaksin ja pisut spikerdada, kuidas profid selle tegevuse käigus toimetavad.
Laupäeva hommikul oli ilm küll päris õudne, vihma sadas, sooja vaid 12-13 kraadi. Korra käis peast läbi mõte, et äkki ikka ei lähe, aga siis tundus, et peaks ikka pisut selgemaks minema. Igaks juhuks lausa soe jope selga ja teele, uudishimu sai mugavusest võitu.
Algul oli küll plaanis 11ks kohale jõuda, kui pidi algama just minu jaoks põnevaim osa ehk siis aja peale kujude meisterdamine. Sai küll veidi hiljem kohale jõutud, alles kusagil pisut enne 12t, aga kohapeal selgus, et võistlus oli samuti umbes pool tundi hiljem alanud, nii et jõudsime päris õigel ajal. Juba autoparklasse kostis linnuse poolt sellist hullu suminat, nagu oleks suurem seltskond hiigelsuuri vapsikuid linnuse varemetesse pesa teinud :) Üles jõudes läks sumin veelgi valjemaks ja ilmusid nähtavale suures tööhoos puukunstnikud ja peaaegu esimene inimene, keda veel märkasin, oli tuttav Kaaren. Kuna vihma sadas endiselt päris korralikult ja pooled saevirtuoosid töötasid lageda taeva all, kaasa arvatud Anni - ülepeakaela sisse mässituna, siis ma teda ära ei tundnud algul.
Anni tööhoos:


Kui hästi vaadata, leiab pildi pealt veel ühe Aaluja :)
Tegime tiiru ka platsi peal, pildistada algul ei saanudki, sest telefon sai silmapilkselt väga märjaks.
Ajasime Kaarnaga juttu, vaatasime, kuidas puuuuristamine edeneb, ka teistel, kirusime ilma ja ilmutasime lootust, et päev saab ainult ilusamaks minna. Ja siis oligi kunstiinimestel aeg lõpetada, igatahes said kõik valmis, ilmselt niivõrdkuivõrd.
Nüüd juba rõõmus Anni koos oma kuulsa konnaga:


Nüüdseks oli ka ilm pisut tahedamaks läinud, rahva hulgast leidsime veel ühe Aaluja koos perega, Lillekasvataja. Rõõmus kallikalli ka muidugi...
Sai siis veel üks tiir platsile tehtud, et püüda mõned muljet avaldavamad teosed purki (enne ei saanud ju pildistada)...
Anni ja Lagle meisterdused:


Miskipärast mõjus... vist Põrgukoer:


Ühe noore kunstniku looming, Karl Jõumees (ise ka pildil vasakul):


Ja ennäe: leitud ka Lepatriinud ja kinni püütud üks Pokemon ! 


Nüüdseks oli küll ilm märksa paremaks läinud, aga tänu eelnevale vihmasajule oli selgunud, et minu soe jope on tegelikult vettimav käsn, nii et varrukas olid ka juba seestpoolt märjad ja allapoole valguv vesi oli märjaks teinud ka püksid reitel ja ka jalad olid poole põlvini niisked märjas niitmata rohus liikumisest ja olemine oli üsna niiske ja jahe. Otsustasime oksjonit ootamata kodu poole kuivama suunduda. Kodus sain teada, et oleksime veel tunnikese seal olnud, oleks veelgi tuttavaid nägusid näinud, sellest järeldus, et Aalujatel on muidki ühiseid huvisid kui aedlemine.

Igal juhul olen väga happy, et ikka seal Varbolas sai ära käidud – uued elamused, tuttavad inimesed – kõik see kokku

3 kommentaari:

  1. Veel huvitavam kui tulemus, on see saagimise protsess ise. Kui me eelmisel aastal Elva Tervisespordikeskuse puupäevadele korraks vaatama põikasime, siis veetsime seal tegelikult mitu pikka päeva hommikust õhtuni :D See on ikka lummav, kuidas ühest toikast või tüvest koorub välja ime.
    Ja muidugi on Aalujail rohkem huvisid kui aed, sest maailmas on ju nii palju huvitavat

    VastaKustuta
  2. Aalujad on suure silmaringi ja osavate kätega aedlejate klubi ju :) Proovi kindlasti, ma prooviks ka aga ma kadan, et ei jaksa ennast ja saagi korraga püsti hoida :)

    VastaKustuta
  3. See lepatriinudega postkastialus jäi mul pisut sügelema, aga ma ka ei jõudnud ära oodata, kuni oksjon sinnamaani jõuab, see üritus võttis ikka päris palju aega ja jalad hakkasid alt ära kukkuma. Aga vahva, et käidud sai ja mõtteid sai palju.

    VastaKustuta