Aastaajad

No nüüd enam saa millestki aru...
Aastaajad ei vahetu enam neli korda aastas, vaid hetkel tundub, et iga päev :-).
Oli selle nädala neljapäeval täitsa kevadine ilm, päike paistis, veits jahe küll... Aga täna hommikul ei saanud juba aru on see varakevad või hilissügis... pigem küll viimane, sest praeguseks on jälle talv saabunud ja maa ümberringi ühtlaselt valge. Ja muudkui sajab juurde seda valget ollust...
Eks näis, mis aastaaeg meil homme on...

Kui Lepatriinu jälle blogimaailma jõudis, oli kevad juba alanud...

Eelmise postituse pealkirja vaadates peaks nüüd nentima, et päris soe juba :-). Ja huvitav fenomen on ikka ja alati see, et kui sügisel 10 plusskraadi on külm ilm, siis kevadel tundub sama temperatuur pigem soojana, eks on abiks ka lootus, et nüüd hakkab ka veel soojemaks minema.
Kevade märgid on õuel täiesti olemas, lumi sulab kiiresti ja õhus on värskust. Ikka ja jälle hämmastab mind tõsiasi, kuidas just sulanud murulapikestel koheselt tärkavad rohelised võrsed - on ikka kärme see taimede kasvusoov.
Roheluse märkamisega on mul sel kevadel pisut kummalised lood, sest olen talv läbi aknast näinud rohelist jalgpalliplatsi. Nimelt hoiti sel talvel palliplatsi lumevabana ja jalgpallimäng käis aastaringselt, talvel vähemalt kord nädalas ikka. Hoolimata teadmisest, et plats on kunstmaterjalist, visuaalselt tundub see ikka rohelise muruplatsina :-).
Miskipärast selle asemel, et kevade saabumisest rõõmu tunda, on meeltes pigem rahulolematus - küll on päikest liiga vähe, lumi sulab liiga aeglaselt jne. Endiselt on kallal mingi väsimus ja apaatia, ei aita siin vitamiinid ega miski muu. Üldjuhul on selline imelik olek sel aastaajal (märts-aprill) mul iga-aastane, ilmselt vist sündimiseelne ja järgne depressioon (???). Mõtteid erinevateks huvitavateks tegevusteks liigub peas igasuguseid, aga paraku kipuvad need ainult mõteteks jäämagi, sest ei suuda end välja rebida mittemillegi tegemise faasist. Samal ajal tekitab see omakorda rahulolematust. Vastik, nagu suletud nõiaring - tahtmist nagu oleks, aga pealehakkamisest jääb puudu. Üksikud väljarabelemised selleks jäävadki ja vaibuvad jälle apaatsuse mulli. Päris imelik tunne on see, et tahad igasuguseid asju teha, aga samal ajal ei taha ka. Ise ka ei tea, mis asi see peaks küll olema, mis niivõrd haaraks ja huvitav oleks, et hoo sisse saaks.
Tunnen end kohati nagu väike laps, kellele on antud vabadus teha kõike, mis tal pähe tuleb. Aga mis on tulemus...(vähemalt minu puhul)- ei oskagi selle vabadusega midagi pihta hakata.
Üldjuhul meeldib mulle rutiin, aga aegaajalt on ilmselt vaja välispidist tegurit, mis igapäeva rutiinist välja viib. Tagantjärgi mõeldes oli üsna ergutav oktoobris tööelus toimunud ootamatud muudatused, mis sundisid mind võtma lisakohustusi. Oli päris raske ja väsitav, aga samal ajal põnev ja huvitav. Vähemalt hakkasid tööle "hallid ajurakud", mis tänu pikaajalisele rutiinsusele olid ilmselt puhkama läinud. Ja see oli tõeliselt ergutav ja tore kogemus, et ikka on alles võime reageerida väljakutsele. Nüüdseks aga on "rong" jälle rööbastele asetatud ja liiklus käib uuesti sõiduplaani järgi, mis tähendab muidugi jälle rutiini poole suundumist. Õnneks on veel mõningaid huvitavaid nüansse aegajalt juhtumas, nii et pole hullu.
Järeldus, tööasjadega on kõik korras, seal apaatiale kohta pole. Mis aga peaks olema see, mis ka eraelu üles äratab, ei oska endiselt välja mõelda.
FB kaudu sain kutse Aalujate kokkutulekule augustis...ehkki ise pole enam kaudseltki aiapidaja, oleks siiski tore selle seltskonnaga jälle kohtuda, sest toredate inimestega on alati vahva ja passiivne aiasõber olen ma alati olnud. Aga sinna on veel palju aega...

Ok, eks aitab halamisest. Küll on inimene ikka andekas maskeerimaks oma totaalset laiskust, eriti kuuendal puhkamise päeval, kui kondid valutavad oma segaseksmagamisest (hea meelega annetaks osa oma unest ära, nt. hundi ulg ) ja ei viitsi isegi poodi minna, et midagi head nosimist tuua (lähim kauplus on 300m kaugusel ;-)). See eest olen jõudnud raamatute lugemiseni, mis ju ka üsna aeganõudev töö...

Külm...

Õues -25 kraadi. Käin aegajalt rõdul oma pahet rahuldamas...(suitsetamas, noh). Ninasõõrmed küll hanguvad pisut, aga pole hullu... tossan vähem, sest reeglit ei riku - korteris sees ei suitsetata! Ise tegin reegli, ise täidan!
Enne korjasin pesu rõdult "kuivamast". Kuhu panna? Nurka püsti??? Ok, riputasin radika külge aretatud restile :-)
Külm on.... Autoga sõites kuuled, kuidas masin nagiseb ja prõksub, puhta jäätunud teine... Õues kõik kiuksub ja krigiseb.
Huvitav on see, et teisel pool maja magamistoa akna taga näitab kraadiklaas ainult -22? Ja toas +22. Toas isegi pisut soojem kui tavaliselt, nimelt olen harjunud ja aksepteerin täiesti 20 kraadi ringis toatemperatuuri, vähemalt talvel. Pole külma ilma (tuba), tuleb valida õiged rõivad :-)
Magamiseks selline temperatuur täiesti ok...
Ähhh... Kirjamuusa on endiselt puhkusel vist....

Talveuni

Olen viimasel ajal blogimaailmaga suhtlemisel väga laisaks läinud. Rääkimata sellest, et ise mitte midagi kirjutada ei viitsi, ei suuda ka teiste kirjutisi eriti lugeda. No mida sa ikka loed, kui isegi arvutit ei suuda käima tõmmata :-).
Tööl olles saab muidugi päev otsa ja pisut peale arvutit silmitsetud, aga seal paraku isiklikeks asjadeks aega ei jää, isegi meelde ei tule, vahel harva meilboksi ikka saab pilk visatud, seegi kõik.
Üleüldse on mulle vist nakatunud mingi viirus, mida võiks vast talveuneks nimetada. Pikisilmi ootan seda aega (vanust), et und ei jaguks nii palju, et ärkaksin varem näiteks nädalavahetusel.
Sel nädalavahetusel õnnestus mul aga hoopis järjekordne magamise rekord püstitada. Ok, mõistan, et minu jaoks olin laupäeva hommikul tavapäratult vara üleval, nii umbes 9-10 vahel. Noh, R-l miskil põhjusel peale öist töövahetust korralikku und ei tulnud ja nii olin ka mina ärkvel. Päev sai põhiliselt küll maha logeletud, aga õhtupoole kella 5 ajal otsustas R ikka pisut puhata ja nii minagi talle kaissu pugesin. Ja kohe nii hea uni tuli, et kui R kella 7 paiku lahkuma hakkas, suutsin mina käega ainult lehva-lehva teha ja kohe edasi tududa. Ja nii mõne ärkamisehetkega pühapäeva hommikul 9ni välja... Sündis järjekordne maraton: 17 tundi :-). Makoheeitea, kust küll ma selle une võtan...
Alles oli eelmine maraton detsembrikuus seoses kurgumandlite opiga. Siis alustasin neljapäeva öösel magamaheitmisega. Kuna hommikul ju ei tohtinud ei midagi süüa, juua ega üldse mitte midagi, siis ma vist päris üles ei ärganudki... Hommikul vara 7.20 haiglasse jõudes anti kohe koiku ka ja siis polnud nagunii midagi teha, kui oodata oma järge. Isegi selle aja kuni opini suutsin ma osaliselt maha magada sõna otseses mõttes ( isegi tohter kommenteeris hiljem, et no on ikka rahulik inimene...). Ise ei oskagi arvata, vbolla oli põhjus siiski ka mõningases üleväsimuses seoses möödunud perioodiga. Ja nii ma siis tukkusin vahelduva eduga enne oppi, peale oppi, öösel ka ja ka järgneval hommikul enne haiglast välja pääsemist, täpselt ei oskagi arvata, palju ma sellest 36st tunnist ärkvel olin. Mulle tundus hiljem, et mind lausa kadestati selle pärast, et suudan niimoodi magada, sest nii ju möödub tüütu ootamiseaeg kõige kiiremini, ise olin aga nagu kuskil ära. Ja ega siis peale kojujõudmist midagi ei muutunud, unepuudus mind küll vaevama ei hakanud :-).
Ei saagi täpselt aru, kuskohast ma sellise "põraka" olen omale saanud, et selline totaalne väsimus pidevalt vaevab, sest muidu tundub nagu kõik korras olevat, elu on ilus, kõik on olemas, kõik toimib suurepäraselt... Kas tõesti on sisemine mina ikka veel milleski rahulolematu, et saaks veel paremini? Isegi ei saa aru...

Head uut aastat!!!

Soovin kõigile head uut aastat ja kõikide soovide täitumist!!!!

Enda kohta võiks öelda, et soovid täitunud-päris oma oma kodu nüüdseks.....

Kodukandis tuli uus aasta nagu väike sõjatander :-)))


Ise küll pole vaja raha raisata.... Vaatepilt võimas ilma minu osalemisetagi....

Mõtteid ajast....

Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tundus mulle veel, et vaba aega on kuidagi väga vähe ja tööpäeviti peale tööd ei jõua üldse midagi teha - seda normaalse tööpäeva puhul, st. kella 5, poole 6ni. Kuidagi ei osanud aega jaotada trennis käimise ja muude isiklike toimetustega, kasvõi kodus arvuti kasutamise vms.
Eile juhtus aga imelik asi... Töölt lahkusin veidi enne 6t, kõigepealt sõitsin ema juurde, kellega siis koos raamatukogu külastasime. Mõnele tundub see vast luksusena sõidutada autoga kedagi ainult naaberkvartalisse, aga arvestades seda, et tuntud "raamatuneelaja"ema ei rahuldu kunagi vähema kui umbes 5-6 kilose raamatupakiga :-). Siis toimetasin raamatud ja ema koju ning kuna polnud emaga täpselt kuu aega kohtunud, siis oli vaja loomulikult ka pikalt juttu puhuda. Väga pikalt ka ei saanud, sest mul oli vaja veel sealsest postkontorist läbi hüpata, et ära tuua ajakirja tellimisega kaasa sokutatud kokanuga (kes teab, millal jälle sinna kanti satun). Koduteel sai lisaks veel ka toidupoes mõningane shoping tehtud ja siis koju. Omaarust sai hirmus palju asju tehtud. Ja kõige kummalisem oli minu jaoks siis see, et kodus telekat sisse lülitades kellale pilku heites näitas see alles 20.34 ... Mismõttes??? Viimased neli nädalat polnud ma selleks ajaks tööltki koju jõudnud....
Ja tänagi on kuidagi kummaline tunne, sest jõudsin üle pika aja trennis käia, mõnuleda kaua duśi all ja teha nipet-näpet koduseid toimetusi ja ikkagi oli kell napilt 10.
Ühesõnaga, jõudsin järeldusele - kui kuu aega järjest lõpetada tööpäevad peale 10t õhtul, siis tavalisel ajal töölt lahkudes on aega oi-oi kui palju :-))

Pähe tükib vägisi seos ühe vana anektoodiga:
"Juut läheb rabi juurde ja kurdab, et väga kitsas on elada ühes toas naise, seitsme lapsega ja ämmaga ja kuidas küll elamistingimusi parandada. Rabi soovitab talle, et võtku kits. Juut mõtleb, et veidi imelik küll, aga toimib soovituse järgi. Umbes kuu aja pärast läheb jälle rabi juurde. Rabi küsib, et kuidas on. Juut vastab, et ikka väga kitsas on naise, seitsme lapse, ämma ja kitsega. Rabi soovitab nüüd, et müü kits maha. Juut müübki kitse maha. Läheb jälle mõni aeg, kohtub jälle rabiga. Rabi küsib jälle, et kuidas elamistingimused nüüd on. Juut kiidab, et "oh, nüüd on suurepärane, ruumi kui palju ja kõik on õnnelikud" :-)))"

Üldine järeldus oleks siis, et kui ruumi vähe või aega vähe, proovi "hullemat" varianti mõni aeg, pärast tavapärase juurde tagasi jõudes on kõik hästi...

Annan teada...

....et olen täiesti elus ja olemas :-))
Täna sai täpselt kuu aega, kui minu töö ja isiklik elu puhta sassi läks. Tegelt rohkem tähendab see seda, et kodus sai ainult magamas käidud...
Kolme nädala jooksul olen vist süüagi kodus teinud umbes kolmel korral, pühapäeviti. Laupäevad olen sisuliselt maha maganud peale 70 tunniseid töönädalaid. Pole aega või siis powerit ei blogisid lugeda või näoraamatut vaadata, hea kui oma meilid jõudis üle lugeda. Eks sest arvutist piisavalt ka kopp ees, ja mida ma tast ikka õhtul kell 11 enam kisun, vaatan, kuidas voodini jõuan.
Õnneks on olnud siiski nii tublisid ja hakkajaid abilisi, sest ega üksi päris poleks korraga kolme inimese tööd jõudnud ära teha ka selle megatööajaga, eriti kui veel ühest neist töölõikudest suuremat aimu polnud, kuidas kõike teha tuleb.
Aga nüüd ikka vaikselt loodan, et ehk hakkab pisut laabuma, järgmise aasta eelarve tegemine ka suuremalt jaolt kaelast ära (mitte, et see valmis oleks :-(...) ja osa ülesandeid saab juba uutele töötajatele sokutada. Ise siiski kasutan pisut leebemat varianti, st, rohkem lusikahaaval kogemuste ja õpetuste jagamist, aga mitte nii, et terve ämbritäis kummuli ja vaata siis ise...
Praegugi ei jaksa pikalt toksida, peab teki alla pugema, äratus juba 6 tunni pärast...