Kui Lepatriinu jälle blogimaailma jõudis, oli kevad juba alanud...

Eelmise postituse pealkirja vaadates peaks nüüd nentima, et päris soe juba :-). Ja huvitav fenomen on ikka ja alati see, et kui sügisel 10 plusskraadi on külm ilm, siis kevadel tundub sama temperatuur pigem soojana, eks on abiks ka lootus, et nüüd hakkab ka veel soojemaks minema.
Kevade märgid on õuel täiesti olemas, lumi sulab kiiresti ja õhus on värskust. Ikka ja jälle hämmastab mind tõsiasi, kuidas just sulanud murulapikestel koheselt tärkavad rohelised võrsed - on ikka kärme see taimede kasvusoov.
Roheluse märkamisega on mul sel kevadel pisut kummalised lood, sest olen talv läbi aknast näinud rohelist jalgpalliplatsi. Nimelt hoiti sel talvel palliplatsi lumevabana ja jalgpallimäng käis aastaringselt, talvel vähemalt kord nädalas ikka. Hoolimata teadmisest, et plats on kunstmaterjalist, visuaalselt tundub see ikka rohelise muruplatsina :-).
Miskipärast selle asemel, et kevade saabumisest rõõmu tunda, on meeltes pigem rahulolematus - küll on päikest liiga vähe, lumi sulab liiga aeglaselt jne. Endiselt on kallal mingi väsimus ja apaatia, ei aita siin vitamiinid ega miski muu. Üldjuhul on selline imelik olek sel aastaajal (märts-aprill) mul iga-aastane, ilmselt vist sündimiseelne ja järgne depressioon (???). Mõtteid erinevateks huvitavateks tegevusteks liigub peas igasuguseid, aga paraku kipuvad need ainult mõteteks jäämagi, sest ei suuda end välja rebida mittemillegi tegemise faasist. Samal ajal tekitab see omakorda rahulolematust. Vastik, nagu suletud nõiaring - tahtmist nagu oleks, aga pealehakkamisest jääb puudu. Üksikud väljarabelemised selleks jäävadki ja vaibuvad jälle apaatsuse mulli. Päris imelik tunne on see, et tahad igasuguseid asju teha, aga samal ajal ei taha ka. Ise ka ei tea, mis asi see peaks küll olema, mis niivõrd haaraks ja huvitav oleks, et hoo sisse saaks.
Tunnen end kohati nagu väike laps, kellele on antud vabadus teha kõike, mis tal pähe tuleb. Aga mis on tulemus...(vähemalt minu puhul)- ei oskagi selle vabadusega midagi pihta hakata.
Üldjuhul meeldib mulle rutiin, aga aegaajalt on ilmselt vaja välispidist tegurit, mis igapäeva rutiinist välja viib. Tagantjärgi mõeldes oli üsna ergutav oktoobris tööelus toimunud ootamatud muudatused, mis sundisid mind võtma lisakohustusi. Oli päris raske ja väsitav, aga samal ajal põnev ja huvitav. Vähemalt hakkasid tööle "hallid ajurakud", mis tänu pikaajalisele rutiinsusele olid ilmselt puhkama läinud. Ja see oli tõeliselt ergutav ja tore kogemus, et ikka on alles võime reageerida väljakutsele. Nüüdseks aga on "rong" jälle rööbastele asetatud ja liiklus käib uuesti sõiduplaani järgi, mis tähendab muidugi jälle rutiini poole suundumist. Õnneks on veel mõningaid huvitavaid nüansse aegajalt juhtumas, nii et pole hullu.
Järeldus, tööasjadega on kõik korras, seal apaatiale kohta pole. Mis aga peaks olema see, mis ka eraelu üles äratab, ei oska endiselt välja mõelda.
FB kaudu sain kutse Aalujate kokkutulekule augustis...ehkki ise pole enam kaudseltki aiapidaja, oleks siiski tore selle seltskonnaga jälle kohtuda, sest toredate inimestega on alati vahva ja passiivne aiasõber olen ma alati olnud. Aga sinna on veel palju aega...

Ok, eks aitab halamisest. Küll on inimene ikka andekas maskeerimaks oma totaalset laiskust, eriti kuuendal puhkamise päeval, kui kondid valutavad oma segaseksmagamisest (hea meelega annetaks osa oma unest ära, nt. hundi ulg ) ja ei viitsi isegi poodi minna, et midagi head nosimist tuua (lähim kauplus on 300m kaugusel ;-)). See eest olen jõudnud raamatute lugemiseni, mis ju ka üsna aeganõudev töö...