Pildikesi maikuust

 Nagu ikka, ei püsi kuidagi reel ja pajatused alles siis, kui poolenisti meelest läinud, mis ja kus.

Seega pigem rohkem pilte ja vähem juttu. Ehkki kuu esimesest poolest ei tahagi enam pilte panna, teise poolega võrreldes on need kuidagi lahjavõitu, kuigi ilmselt pildistamise hetkel need tärkavad taimed ja õied rõõmustasid vägagi silma ja südant.

Ülemöödunud aastal heinamaast leitud punane priimula oli sel aastal juba eriti uhke, lõpuks kasvas pea põlvekõrguseks ja õitses ohtralt ja üsna kaua.

Kamtšatka kevadvõhk õitseb kenasti igal aastal, kuid ei paljune - ikka ja jälle see üksainuke õis.

Ka magunad kolisid sel aastal. Ju uus koht sobib, vanas kohas olid juba hääbumise äärel, seega praegugi veel pisut hõredalt, kuid tänutäheks õitsesid kõik rõõmsalt.

Avastasin, et aias ka selline püvilill täitsa olemas. Jah, paraku ta on selles kohas, mis ka ümbertegemist ootab ning kuna see koht ajapuudusel on olnud "out of priority", siis pole ka ime, et ma varem nagu ei olegi teda märganud.

Osa kaktusest on ka uude kohta kolinud, nüüd juba 2 talve seal üle elanud, kusjuures täiesti katmata. Ilmselt siiski sobib, kõrvakesi juurdegi tulnud. Esialgses kohas, kus kaktus 19 aastat olnud, on paraku elu täitsa väljasurnud (olud muutunud, suureks kasvanud akeebia varjutab päikese), koht ootab likvideerimist.

Ja vaat mis juhtub, kui otsustad koeraga jalutama minna... Vana koer juba, kuid ikka varsaaru, tal oli vaja ootamatult karata kraavikaldal peesitava rästikuga tutvust tegema. Ilmselt ei sobinud see rästikule ja peni sai sahmaka põske nii, et paar päeva oli meil MikkDonald. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, esimesel päeval oli tal ikka vist väga valus, kuid aitasid valuvaigistid ja allergiatabletid. Ravisoovituse sain õnneks toredalt loomatohtrilt Arvilt, kes mind ka Malati puhul mitmel korral hädast välja aitas.

Mai esimesel poolel oli iga päev uusi õisejaid, üks neist siis jaapani kirss

ja püvililled. Huvitav on see, et kollased püvililled kasvatasid küll korralikud varred, kuid ei õitsenud, isegi õienuppe ei tekkinud. Need oranžid pistsid nina välja hiljem ning õitsesid, kolmest on saanud juba viis.

Tulp Alison Bradley

Paar korda on olnud vaja lõket teha, esimene sats oli vana kasvuhoone jäänuste põletamine (meil oli isetehtud puitkarkassiga kasvuhoone, mis siis lõpuks otsad andis, kui 5ne punt pärnasid talle lagipähe prantsatas möödunud sügisel).

Seekord oli siis pigem igasugu oksaprügi põletamine, kuid hommikul leidsin lõkkeasemelt grillitud krokodilli 👀...

Ka täidisõielise magunate kõik leitud ning kolitud juurejupid rõõmustasid õitega.

Kollasekirju tulp Monsella  - ägedat värvi ja suured õied, õitses ka üsna pikalt.

Isegi mõned metsikud tulbid on alles.

Üks kolmapäev (15.mai) käisin linnas. Hommikul oli mandlipõõsas täitsa nuppus, õhtuks plahvatanud üleni õide.

Nimetud karvased tulbid.

Maguskirss õitevahus.

 

Peaaegu mustad tulbid Paul Scherer

Ka uhked tulbid - Dream Touch, 10st on saanud 12.

Kolmiklilled ja hüatsindid.

Aia varjualuses, tühjade lillepottide vahele on üürnik kolinud. Esimene kord ehmatasime mõlemad, kartsin, et jätab pesa maha, kuid õnneks mitte. Hiljem oli mul korduvalt vaja seal käia küll mulda võtmas või siis mingit anumat või tööriista, siis iga kord ütlesin, et "tulen tibuke, ära ehmata, mul vaid omi asju vaja, sind ma ei puutu". Paar korda vurtsatas minema, hiljem juba täitsa vaikus. Ma juba mõtlesin, et kes teab, kas ikka on veel alles ja püüdsin vaikselt piiluda ning nägin sabaotsa pesa serval - ju siis oli aru saanud, et ohutu tegelane ja pole vaja isegi pesalt lendu minna 💗. Tegemist peaks olema linavästriku pesaga vist.

Esimest korda elus märkasin tamme õitsemist. Kuna tammel üsna väikesed ja märkamatud õied, siis eemalt silma ju väga ei hakka. Seekord juhtus nii, et kõndisin sealt tamme alt läbi ja kuulen, et hirmus summide kontsert käib ning hakkasin siis uurima, mida nad seal sumisevad nii hoolega. Ja siis nägingi...

Kollane kolmiklill sai vangist vabaks. Võiks öelda, et lausa kangelane, sest pakun, et oma 10kond aastat pisikeses potis vangis olnud, kuid ikka elus.

Teised kolmiklilled on juba vanad tegijad.

See aasta on jumalatelillele soodne või siis on see ka vabaduse hind. Nemad pääsesid vabadusse juba eelmine aasta, kuid siis alles kohanesid, sel aastal viskasid nii kohevust kui kõrgustki oma 40-50 cm.

Ühest kaurulaugu taimest on mõne aastaga juba päris palju saanud, ju siis ka elukoht sobib.

"Supipotid" ka podisevad vahvalt...

Sammasõunapuu sel aastal vägagi õiterohke, eks näis, kas eelmise aasta viiele õunale tuleb lisa.

Teadsin, et on kollane kastan, kuid näib, et õied hoopis punase tripsuga valged, aga uhked ikka. Ja õisi kokku üsna palju. Roosa õiega kastan ka õitses, kuid märksa lahjemalt.

Kahju, et päikesega pildistades tulevad pildid kuidagi nagu lahjad ehk siis nö ülevalgustatud, muidu oli silmale kena kirju vaatepilt - oranžid ebaküdoonia õied, taustal veel forsüütia kollane ja vasakul valendav paradiisi õunapuu.

Kena tumepunane iluõunapuu, peaks olema Royal Purple.

Kogu aeg arvanud, et see on üks tavaline kastan (võibolla ongi...), kuid neid uhkeid lopsakaid õisi uurides hakkasin juba kahtlema - äkki mingi haruldasem hoopis?

Ma ütleks, et ei ole suur kuutõverohu fänn, kuid kui juba kasvavad, las siis olla. Seekord jäid suht uhkelt pildile.

Brunnerad on küll vahvad, eriti see punt, kus sinine ja valge segamini, kuid peatselt jõuab see ka umbrohtude nimekirja, sest hakkab end ilmutama juba siin ja seal, kus ei peaks olema.

Olin arvamusel et see on lumepuu, sest vanemates (enne minu aega) nimekirjades olen näinud virgiinia lumepuud, kuid ise ka pisut kahtlesin, sest lumepuul õied ikka hoopis teistsugused. Seega sain targematelt taimetundjatelt teada, et ilmselt mingi tariõis (Staphylea). Googeldades pilte jõudsin tulemuseni Staphylea colchica (kolhise tariõis), kuid edasi uurides nimekirju avastasin, et on kuhugi istutatud Staphylea pinnata ehk sulgjas tariõis. On, mis ta on, ilus ikka ja lõhnab ka hästi 😃.

Veichii pojeng, üks esimestest. Põua tõttu oli pojengiplats meelega hooldamata, umbrohi aitab minu meelest natukenegi maapinna kuumenemise ja totaalse kuivamise eest. Üks pojeng oli juba salaja ära õitsenud.

Ka kullerkupp New Moon tunneb juba teist aastat rõõmu vabadusest ning kosub jõudsalt.

Esiplaanil hiibapuu, siis tulbid Dream Touch, äraõitsenud nartsissid ja kasvavad floksid.

Valge rockii pojengil õnnestus üks viisakas õis ka tabada, õitseb ju nii lühikest aega, et kõigepealt olid nupud ja uuesti vaatama minnes puistas juba õielehti maha. 

Pärlipõõsas õitses ka kaunilt, kahjuks ta sihuke hõredavõitu, et pildile hästi ei taha jääda.

Nii see maikuu kulus - oli nii niitmist kui rohimist, mõne plaani alustamist. Paar tasulist tööpäeva juhtus ka sekka, lisaks nädalajagu tasuta tööpäevi nn müügiplatsil, kus ikka veel ellujäänud taimedele uusi soenguid teha, potte kaasüürilistest puhastada ja suur osa ka ümber istutada. Spaaprotseduurid veevannis põua ajal mõjusid enamusele kosutavalt, täitsa kobedad taimed nüüd ehkki ei tea, mis nendega edasi teha - päris paljudele ei ole oma aias ka sobivaid tingimusi pakkuda, enamus miskipärast tahavad poolvarju ja niiskemat, kuid viimaste aastatega muutub meil aina kuivemaks ja niiskust pole enam kusagilt võtta. Suuremas tiigis (nö looduslik, ilma kileta) kahanes veetase sel aastal juba mai lõpuks pea olematuks, näis, kas need vihmad nüüd pisut taastavad seda. Varjukohti oleks, kuid need pigem kuivad, mõnes kohas ei taha rohigi kasvada.

Loodan, et juuni tegemised saavad kiiremini kirja 😎