kolmapäev, 15. mai 2024

Meenutades aprillikuud

 Praegu küll juba maikuu poole peal, kuid ajaloo huvides kirjutan siiski kõigepealt aprilli tegemistest.

Olen siin mõelnud, et igal asjal on oma põhjus, kuid kas tõesti on mu kodune maja ja aiapidamine nii käest ära, et mu tööleping lõppes koondamise tõttu just märtsikuu eelviimasel päeval. Just siis, kui aiatöödega juba alustada sai. Tegelikult oli palju vaba aega ka juba märtsis, kui tööl oli vaja olla vaid üks esmaspäev kuu algul, ülejäänu sain palga eest kodus istuda. Märtsis palju väljas siiski ei toimetanud, sest liiga külm oli ja maa ka külm ja märg. Märtsist veel nii palju, et tükk aega mõtlesin, et kas märtsikelluke tuleks ka ümber nimetada aprillikellukaks, kuid suutis siiski oma nime õigustada ja avas õied 31.märtsil 😄.

Aprill siis möödus vahelduva eduga nii toas kui õues vastavalt ilmale ja tingimustele.

Selle aasta aprilli märksõnadeks ehk suurimateks fotostaarideks osutusid pilla-palla krookused igal pool ja metsikud lõokannused, mida aasta aastalt aina erinevates värvides näha on.

Krookused on ilmselt kunagi ammu istutatud igasugu nimelisi, kuid nüüdseks on neid siin ja seal, nii peenras kui umbrohuväljakul ja murus jne. Aga põnev vaadata, et samas sarnased ja samas nii erinevaid neid on.







Teiseks uurimisobjektiks siis lõokannused. Pilte siiski palju ei ole, sest olen telefoniga pildistaja ja paraku praeguse telefoniga on praktiliselt võimatu õiged värve saada. Alles hiljem taipasin vana rondi võtta, mis palju õigemaid värve suudab jäädvustada. 

Niisiis, lõokannused... Etteruttavalt mainides, et kasvavad metsikult võsas, murus ja mõni ka juhuslikult peenras, näiteks punakaid olen lausa murust nokkinud välja ja ühte kohta kokku kogunud nn peenrasse.
Siin esimesel pildil oranžikas-punane, tegelik värv oligi pigem selline lõheroosa.


Lihtsalt keset muru nii punakad, valged (kerge lillaka servaga) kui ka tavalised lillad.



Ja võsa all sel aastal säherdune põnev värv, tavaliste sinakaslilladele lisaks pigem sellised roosakaslillad - ei tule meelde, kuidas võiks seda värvi nimetada.


Päris puhas valge ei ole, õiesuudme servad õrnlillad.


Siin see lõhekarva toon päris hästi tabatud.



Nojah, eks nüüd siis vaimustus esimeste kevadiste õite üle pisut vaibunud.

Aprilli esimese kümne päeva jooksul oli nii tubaseid kui õuepäevi, mõned taimed sai juba teise kohta istutatud nagu näiteks kevadmagunad ja osa flokse. Juba paar aastat plaanis olnud sirelivõsa korrastamine sai tehtud, okaspuualas said saagi ja kääre nii metsikuks kasvanud elupuud kui kadakad.

Teine kolmandik aprillist möödus ka üsnagi tegusalt. Jälle vastavalt ilmale, kas siis toas või õues. Toas tabas mind koristus ja ümbertegemise tuhin juba märtsis, kui ka mööbel kohalt liikus 😏. Tegemata jäi veel diivani madratsi vahetus, mis õiget aega ootas. Tegemist siis sedasorti lahtikäiva diivaniga, millel senine paks poroloonmadrats oli karvaste neljajalgsete poolt osaliselt ära söödud. Taastamiseks ostsin ehituspoest suure porolooni 1,25*2m, mille siis ise pooleks ja parajaks lõikasin ning uue madratsikoti õmblesin. Igaljuhul nüüd nagu uus ja täitsa tarvitatav - kass igal juhul juba magab seal vahel.

Aias ka igasugu õisi lisandus, valge näsiniin oli paksus õievahus hoolimata sellest, et sügisel puuga pähe sai otseses mõttes (loe eelmist Tormiblogi). Põõsas ise küll veidi nirakas, aga ellu jäid kõik, mis seal pihta said.


Võsa serval õitsesid pajud, sel aastal kuidagi suured ja silmahakkavad kollased urvatibud.


Lõpuks julgesin küsida ja sain teada, et pargialal aprillis õitsev põõsas võib olla kirss-kontpuu. Sel aastal tohutult palju õisi, varem märksa tagasihoidlikum olnud. Vilju ma küll tal märganud ei ole, eks sel aastal pean silma peal, äkki tulevad 👀. Pilt pole just parim, kuid seda haralist asja pisikeste õitega on päris keeruline üldse mõistlikult pildile saada.



Alustasin peenarde tänavakivist äärte eemaldamisega ( see veel ikka pooleli, sest muud asjad peale tulnud...). Ei meeldinud mulle see joonlauaga tõmmatud risttee, uut kujundust alles küll nuputan.


Siin pildil hea näide plastiku lagunemisest ehk siis mitte lagunemisest. Servakivide alla oli pandud tühjad mullakotid, mis siis umbes kümne aasta jooksul ei ole veel lagunemise märke ilmutanud - pese või puhtaks ja taaskasuta 😳.



Ja nii jõudis kätte ka ka aprilli viimane kolmandik ja korralik aprillinali ehk saabus jälle talv. Olen omaette naernud, et möödunud talve kõige ilusamad pildid on tehtud siis 23. aprillil. Lund oli ikka üksjagu, oma 15 cm, mul oli veel hirm, et kuidas ma järgmisel päeval linna saan oma suverehvidega...






Õnneks juba teisipäeval olid kraadid plussis ja lumi sulas kiirelt, järgmine päev teed olid kuivad, kuid metsa vahel ja õuel ikka jatkus seda lund, siiski paari päevaga oli jälle kevad tagasi.

Aprilli viimasel nädalavahetusel hakkasin ehitama kapitaalset kompostikasti. Siiani läks kõik umbrohuväljakule, eks nüüd vaatan, kas õnnestub ka mulda tekitada. Ilmselt võtab see vaid kolepalju aega, sest sellist kraami, mida komposti panna, tekib mul liiga vähe, peamiselt kartulikoored ning kohvipuru ja sedagi umbes vaid pangetäis kuus. Umbrohuga on nii ja naa, ei tahaks sinna komposti neid naadi, osja ja võilillejuurikaid panna, neid ikka nii kange eluvaim sees. Ja ka igasugu seemneid koos umbrohuga...Selliseid viisakaid puudealuseid mul pole, kus lehti riisuda, muru niites ka üldiselt ei kogu seda niidet, kuivab sinnasamma, kus on.
Ega see kasti ehitamine polnudki nii lihtne ehkki mitte keeruline, vaid aeganõudev. Sisuliselt 3 päeva ehitasin, esimene päev läks materjali ettevalmistamiseks, nimelt lammutasin vajalikku olemasolevatest kaubaalustest - nii kokkuhoid kui taaskasutus. Teine päev kulus laudade parajaks lõikamisele ja kasti küljepaneelide kokkupanemiseks/kruvimiseks. Ning kolmandal päeval töötlesin muldvärviga, et kestvust pikendada. Poolik värvipott oli pärit küll aastast 2015, aga täitsa toimis 😎. 
Kast ise on paneelidest, mis ühendatud aasade ja konksudega ehk siis lihtsalt lahtivõetav ilma tööriistu vajamata.


Jah, ja esmaspäeval ehk  29.aprillil näitas kraadiklaas meil maksimumtemperatuuriks +24 kraadi ja seda siis 6 päeva peale korralikku lumesadu. 
Ja nii saigi aprillikuu otsa.















5 kommentaari:

  1. Huvitav, et mullakotid ei lagunenud mulda maetunagi aastate jooksul. Mul seisis kuiv talvekatte turvas kottides paar aastat õues varju all. Kui sel talvel ühte kotitäit tahtsin sihipäraselt tarvitada osutus kott ise nii rabedaks et turba teisaldamiseks tuli uut ämbrit või kotti tarvitada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen isegi sellega kokku puutunud, et nn õhu käes seisvad kotid kipuvad lagunema, kuid maa sees niiskuses ja peidus muude välitingimuste eest olnud kotid olid täitsa nagu äsja soetatud - sitked ja elastsed.

      Kustuta
  2. krookused ja lõokannused on tegijad, eriti suures aias kus ruumi rännata, mulle meeldib. Oled ilmatuma tubli, saad hakkama millega iganes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teha oleks vaja rohkem, kui hakkama saan... Selg on ikka nii piisavalt pekkis, et pikalt järjest ei toimeta ning seega võtavad osa tegemisi liiga kaua aega. Aga eks võtangi rahulikult ja teen seda ning nii palju kui saan.

      Kustuta
  3. Imetlen alati sinu puutöötegemisi. Väga uhke kompostikast.

    VastaKustuta