Neljapäev, 26. detsember 2019

Jõulupühade aeg


Viimane kuu-poolteist on jälle justkui lennates möödunud, põhilisteks märksõnadeks remont ja korrastamine. Ja seda lausa kahes kohas.
Novembri esimeses pooles sai lõpu minu esimene kogemus korteri välja üürimises. Enne rendile andmist lõin korteri piinlikult läikima ja puhtaks. Peale üürnike lahkumist sain järjekordse kinnituse, et inimestel on ikka väga erinev arusaam koristamisest, puhtusest ja võõra vara austamisest. Vaadeldes korterit mulle antud teadmisega, et kõik on koristatud, siis ei taha ma teada, mis enne sellist ’koristamist’ seal oli. Minu mõistes olid sealt vaid isiklikud asjad ära viidud, koristamiseni küll ei jõutud… Aga õnneks siiski midagi väga drastilist ka ei olnud, teenuse tellisin vaid diivani puhastamiseks, mis oli sellises olekus, et ise sinna istuda küll ei tahtnud. Muude asjadega sain/saan oma oskuste ja jõududega hakkama. 3 päeva kulus 52m² pesemiseks ja puhastamiseks, siis veel kolm päeva esiku, elutoa ja magamistoa ’seinamaalingute’ ülevärvimistöödeks, nüüd on jäänud veel köögis uued põrandaliistud, lävepaku ehitus rõduuksele ja veel nipet-näpet.
Kodus pikka aega veninud sauna duširuumi remont sai ka viimaks valmis neljandal advendil, nüüd saab jälle mõnuga saunatada. Tagantjärgi mõtlen, et kuidas korteris elades ei tundnud puudust iganädalasest saunaõhtust ja nüüd vaid kolmekuune paus hakkas juba meeleheidet tekitama.
Koduse esimese korruse remondi lõppemisega sain lõpuks elutoast välja sinna vahepeal pesa teinud ehitusmaterjalid, tööriistad ja saunaruumi kuuluvad asjad ning toale sai elamisväärne ilme. Algselt ei olnud plaanis sel aastal kuuske tuppa tuua, no mitte ei raatsi ühtegi kuuske lihtsalt ajutiseks kasutamiseks maha võtta. Aga just siis pakkus naabrimees paraja suurusega kuuse latva. Ju see pidi siis olema ja saigi see ladvakuusk omale koju toodud. R. käis järelkäruga toomas, eelnevalt ilmselt heades tingimustes kasvanud puu ca 2meetrine osa on ränkraske. Boonuseks on sel juba ka ehted küljes ehk siis käbid. Sai juurde pandud vaid tuled ja pisut ehteid, lume puudusel rõhk valgel ja hõbedasel seekord.



Pühade askelduste käigus midagi otsides leidsin puhvetkapist jõuluvana pildiga koti, sees kommikarp tumeda šokolaadiga ja tahvel valget šokolaadi. Mõtlesin, et mis ajast see kott seal kapis seisab, ei mäleta, et oleks kingitud ja mis põhjusel sinna kappi sattunud. Igatahes tegin kommikarbi lahti, väga hüva šokolaad. Esimesel jõulupühal poisiga videokõnet tehes tahtis ta mind juhatada just selle koti manu, mille jõuluvana olevat sinna kappi käskinud panna. Ta arvas, et ma polnud seda veel üles leidnud ja tavapäraselt ilmselt ei olekski, sest seal just selline vaid pühade ajal kasutatav varandus peidus. Paraku jõudsin varakult ettevalmistusi tehes sinna pilgu heita ja pidin pojale teatama, et olen šokolaadi juba nahka pannud. Aga tegelikult oli üllatus ikkagi, läks küll pisut teisiti kui plaanitud.
Videokõne oli ka vahva mõte, nii sai nagu korraks hopsti Uus-Meremaal pojal külas käidud ja tema sai kah peaaegu osa meie jõuluolust. Eks seal kandis on seda õiget jõulumeeleolu veel vähem kui meil siin Eestis, seal ju praegu pigem suvi, hommikul vara juba 15-16 kraadi sooja. Nägin ära tema praeguse elamise ja nõudsin näha ka autot, kus rool meie mõistes valel pool on (Uus-Meremaal on teatavasti vasakpoolne liiklus).
Seekord olid just tõelised jõulud, st. rõhk oli perega kokkusaamine ja ühine aeg, sai eelnevalt kokku lepitud, et kingitusi ei tee nö kohustuslikus korras, sest tegelikult ju võib kingitusi teha igal ajal, kui õige hetk tundub. Ja kuidagi hoopis mõnusam ja vabam tunne oli.  Aga päris aus olles pean mainima, et ise päris kingita ei jäänud, üks oli ju see puhvetikapist segadust tekitanud kott ja ühe kotikese oli veel üks habemik päkapikk kuuse alla poetanud salaja. Koosistumise ja jõulusöömaaja tegime jõulu esimesel pühal.
Ilmataat pole sel aastal ka eriti jõulumeeleolus, lund pole meie kandis praktiliselt isegi mitte sadanud. Ega erilist külma ka pole olnud, nüüd detsembris ei ole alla nulli vist läinudki. See eest on vihma ikka palju olnud, seega õuetoimetustele sellise rõske ja jahedaga väga ei tõmba. Ja ega seal aias ka erilisi muutusi viimase kuu aja jooksul märgata pole. Tänu plusskraadidele üritavad mõned roosid endiselt õitseda, ehkki pole just parimas vormis. Igihaljad taimed tunnevad end suurepäraselt ja värsket peterselli toidulauale võib endiselt õuest toomas käia.



Läiklehine mahoonia üritas isegi uuesti õitsema hakata.





Näsiniinel ka suured pungad.



Peotäis lumeräitsakaid tegi luudpõõsale valged õied.


Ja ei saa väita, et detsembris aias värve poleks...



Luuderohi on mu meelest suisa kasvanud nüüd sügistalvel.


Lavendlilgi kumab rohelist.


Loodus ja ilmastik on ise suured kunstnikud, seda pakku pole inimkäsi värvinud...




Praegune aastaaeg ei ole paraku mu lemmik ja ehkki omamoodi ma lumest väga puudust ei tunne, arvan, et natuke valget maad ja mõned külmakraadid oleks siiski positiivsem. Õnneks on talvine pööripäev juba möödas, päike pesast väljas ja päevad hakkavad kukesammul pikenema. Ametlikult võiks uue aasta alanuks kuulutada ja kaugel see kevadki on.  





1 kommentaar: