Kevadine märtsi algus

Nädala teisest poolest kutsus päikesepaiste vägisi õue toimetama. Ilmateade ähvardas küll iga päev sajuga, tegelikult meil seda sadu praktiliselt ei esinenud. Põhiline varustus õues oli suured oksakäärid, väikesed käärid ja aiakäru. Neljapäeval alustasin metsaveerel pikast peenrast, mis juba enamuses lumevaba oli. Teepoolsest otsast avastasin, et seal peal tunneb end suurepäraselt juba Kolhise luuderohi, roomab päris mitme meetri peal, värskelt roheline, nagu polekski ametlikult veel talv.

Ilm oli mõnus, paar kraadi sooja, õigete riietega väljas olemiseks suurepärane. Jõudsin peenra suuremast sodist ära kraamida, päris mitu kärutäit sain kätte. Siis keeras ilma pilve ja mingi tiba vihmagi tuli. Ei mahtinud veel tuppa minna, mõtlesin, et kui rohkem sadama hakkab, siis lähen, seni korjan metsa alt pisut prahti kokku, mis seal praegu hästi nähtaval oli. Nimelt oli siiamaani koristamata nõuka ajal tekitatud prügi koht, mis tol ajal ju sügavas metsas asus. Polnud ju tol ajal ka mingit organiseeritud prügivedu siitkandist, ikka käis olmeprügi kuhugi varjulisse põõsasse väljaspool mõõdetud krunti. Enamus neist nö 'prügimägedest' on juba ammu likvideeritud, aga see veel ainuke koht, kus üht-teist veel alles. Kokkuvõtteks kogusin kokku ca 250 liitrit (prügikotimõõt) kraami - vanad lagunenud jalanõud, klaasikilde, kilekotte, konservi-ja klaaspurke, pudeleid ja ühtteist veel. Pärast ise väga rahul, sest see tegu kripeldas juba ammu hinge peal 😊. Üks Heraklese vägitegu jälle tehtud 😌. Ka siis ei saanud veel aur otsa, vaid jätkasin juba järgmise peenraga, korjates kuivanud pealseid ja lõikasin põõsastel pisut oksi. Kuna ilm oli niiske ja temperatuur plusspoolel, siis olin päris porine pärast. Õnneks on veel piisavalt lund, kus saab jalanõusid ja kindaid puhastada 😏

Reedel võtsin ette okaspuuala, kus pole ka vist ammu kääre liigutatud. Seal olid ka laiutama hakanud pargiroosid. Rooside lõikamiseks aeg praegu küll liiga varajane, aga tegin siiski seal puhastustööd suisa kuivanud okste osas ja ka mõned 'jalutama' läinud võrsed sai välja katkutud. Maapind oli kohati juba üsna pehme. Lõppkokkuvõttes sai alale ring peale tehtud, kuivanud oksad kaotasid ka kuused ja elupuud, puhastustööd  veel arooniates, kuldvihmas ja jõudsin veel ka sirelitesse. Ilm oli jätkuvalt ilus, valgust ka praegu juba kauem, seega tuppa tagasi alles pisut enne 6t. Ilm oli pisut jahedam, nii paar kraadi miinust, aga see ei oli pigem boonus, sest vältis jälle poriseks saamist, külm ka ei hakanud, pigem vastupidi...pärast pidin dushi alla minema, sest oleks nagu trenni teinud.

Ka laupäeval jätkus ilus ilm, päikesepaiste. Seekordne tegevus seisnes põhiliselt eelmiste päevade lõikustöö tulemuste kokkukorjamisel ja vulkaani juurde vedamises. R. tegi tule üles ja sussitas enamus oksi sealt ka läbi. See tünnipõletus (kohaliku nimetusega Vulkaan) on ikka üks suurepärane väljamõeldis, eriti arvestades seda, et pärastlõunal hakkas ikka korralikku tuult tõstma, nii et lõkke tegemine oleks igal juhul välistatud. Lisaks jõudsin veel ebaküdoonia põõsast kääridega kiusata, siis oligi aeg juba nii kaugel, et söögitegemine ja söömine ei jääks liiga hilja peale, st. vahetult enne sauna.

Ka pühapäev algas ilusa ilmaga, paar kraadi miinust. Tegin rõdult mõned pildid, et oleks fotomälu hetke lumeoludest. Kohati on suhteliselt lumevaba...

 Samas peenrad on just lume all veel peidus.

 Must koer päikesepaistes 😎

,

Täna nagu õuetööd nii siiski ei kutsunud, see-eest läksime kutsadega jalutama. Tegime kusagil pisut üle 5 km tiiru, vahepeal jupike mere äärt pidi. Pärast ise väsinud ja koerad ka. Lisaks tõmbas Malati peaaegu kodu juures kiilasjääl R. ootamatult pikali , nii et teisel  küünarnukk sinine ja puus paistes 😨. Loodame, et hommikul ikka voodist välja saab...
Päraslõunal hakkas ilm kehvemaks muutuma, õue ei isutanud, tuhnisin raamatutes ja internetis. Päike kadus ja pilved võtsid võimust. Siiski korraks läksin õue, et mõned klõpsud teha märtsikuu esimeste päevade olust. Juba selle lühikese ajaga hakkasid käed külmetama...
Lumikellukesed metsa all vinduvad juba jupp aega, nagu õitseks ja ei õitse ka.

 Tiigid mõlemad ääreni jäätunud vett täis, mine või uisutama 😊

 Pojengide ala veel paksult lume all, vaid kitsejäljed viisakalt vahekäikudes.

 Samas leidub hulgaliselt juba rohetavaid taimi, see peaks olema epimeedium (vist?)

 Sellise tegelase avastasin ka peenrast, paraku me pole tuttavad...

 Lambakõrv ehk villnõges tundub ka piisavalt igihaljas olevat...

Ja see vast äkki emajuur, ehkki kindel pole...

 Peenras, kus peaks olema kevadlilli, kaasaarvatud lumekupud, on lumekooriku all, seega - ei mingeid õisi veel...

 Samas mingi tulbilehe moodi asjandus trügib vägisi välja, aga võib ka mingi muu kevadine sibulik olla.

 Mikrobiootal tunduvad tillukesed kasvud tekkivat.

 Naistenõges on talv läbi rohetanud, ei seda võta külm ega lumi 😉

 Okaspuu ala näeb pisut viisakam välja, mõned asjad veel teha, nagu esiplaanil olevad roosivõrsed, mis sinna ei kuulu, aga külmunud pinnasest end veel kätte ei andnud.

 Müügiplats suures osas veel lume all,

 siin potist piiluvad juba kopsurohud

 ja nõiapuud sätivad õitsema.

 Sookail on ka vist igihaljas, näeb praegu parem välja, kui suvel põuaga.

 Mingi tillukese õitseva tuti leidsin peenrast,

ka lõokannus juba pürgib kasvada.

Ja seda ma täpselt ei tea, meenutab mingit kukekannust.

Kella viie paiku hakkaski sadama, algul vihmaga segi, siis pigem lund. Praeguseks on 2-3 cm lumevaipa jälle igal pool lisaks. Küll sulab jälle 😍.

Kevad tuleb-tuleb... Malatil pudeneb juba 'saabastest' tutte, Aalu on öösiti õues vabal tahtel ja on juba vähemalt kaks hiirt kinni püüdnud seal. Põõsad ja puud pungitavad, täna jalutuskäigul oli juba tunda mere lõhna ja üldse kuidagi kevadist hõngu ka metsa vahel.