Uue aasta tormiline algus

Nojah, ega see 1. jaanuar ei alanudki nii väga tormiliselt, vastupidi, isegi üsna rahulikult. Vana-aasta õhtul rikkusime kõiki eeldatavaid traditsioone ja peo pidamise või isegi niisama tähistamise asemel tegime sauna. Algselt küll oli plaanis teha sauna päev varem, aga kuna külaskäik sel päeval venis pisut pikemaks planeeritust, siis ei jõudnudki sauna soojaks kütta. Aga eks uude aastasse tahaks ikka korralikult küürituna vähemalt astuda 😉...
Aastavahetuse ajal oli ka vägagi rahulik, eriti arvestades koerte enesetunnet ja julgeolekut, st. ei mingit paugutamist läheduses. Naabreid polnud kas kodus või nad sel aastal lihtsalt ei panustanud oma raha paugutamise peale. Loetud soovitusi silmas pidades sai igaks juhuks kutsadele ka raadio algul mängima jäetud, seetõttu nad vist ka ei häiritud eemal/taamal toimunud ilutulestiku paukudest - need ikka piisavalt kaugel ka, ise õues olles ikka sai pisut kuulda, aga rakette isegi ei näinud (selles võis ka tärkav udu süüdi olla), vaid mõningat valguskuma vaid.
Tormilist 1. jaanuari küll ju lubati ilmateatega, aga veel õhtul oli suhteliselt vaikne, isegi liigagi, seega ei mingeid ohu märke. Enamus päevast uimane ja hall, sest meil ladistas enamus ajast vihma. Aga vahepeal, kusagil keskpäeva paiku, anti ka pisut päikest näha. Tegin õues tiiru.

Vihmapiisad rippusid nagu pärlid okstel. 

Ja muru nii roheline-roheline, nagu polekski 1.jaanuar Eestimaal 😄 

Samal ajal, kui betoonist tiigikeses on vesi jäätunud,

näevad osad taimed välja nagu polekski talvine aeg.

Õnnestus tabada ka puude vahelt piiluv päike 😃

Meie kandis hakkas tormi tõstma ilmselt öösel vastu 2. jaanuari ja igal juhul, kui mina hilishommikul ärkasin, siis oli elekter ka juba pihta pandud (statistiliselt kusagil veerand 8 hommikul).  Tegelikult oli algselt plaanis varem tõusta, aga tööle minekul head aega sooviva kaasa käest juba teadsin, et elektrit nagunii ei ole ja kuna siis midagi tarka poolpimedas nagunii teha ei saa, tundus hea mõte olevat teki alt üldse mitte veel välja tulla. Aga ega lõpmatuseni inimene ju ka magada ei jõua, kusagil poole 10 paiku ronisin ikka voodist välja. Esimese asjana tegin tule köögis pliidi alla ja üleval korrusel kaminasse, kuidagi jahedavõitu oli see elamine. Tuul ulgus ümber maja päris korralikult, läksin õue kondama ja vaatama, mida tuulepoisid on seal ka korraldada jõudnud. Samas oli see tormituul selline omapärane, et ulgus põhiliselt puulatvades, maapinnal nagu ei olnudki nii hull, täitsa tavaline tuuline tunne. Esimese tuulepoiste ohvri leidsin tiigi tagant: 

Esimese ehmatusega arvasin, et see on meie omapärane kuusk (Breweri kuusega sarnane), aga lähemalt nägin, et see on ikka alles (alumisel pildil paremal paistab siidpöörise taga) ja ohvri rollis üks kaksi kasvanud kuuskedest. Kahju ikkagi, selline ilus, tihe, täiskasvanud puu... Eks peab nüüd kusagile uue kuusetite asemele istutama 😉

Teine ohver oli end naabrimehe maa peale pikali visanud, lähemale ei viitsinud minna, aga ka ilus suur kuusk - vasakpoolne känd (parempoolne pärit eelmisest tormist oktoobris).

Ja veel ühe lapiti kõhetu kuuse leidsin teise naabri maal silmanägemise ulatuses. See sealkandis, kus nüüd augustis hulk maad lageraidega puhtaks tehti. Algselt jäeti küll mõnedki puud kasvama, aga nüüdseks on need ka tugevate tuulte tõttu enamik kummuli - harva, kui enne võsas kasvanud puu üksikuna hakkama saab...

Esimesel ringkäigul rohkem kahjustusi ei näinud. Ka saared seisid veel kenasti püsti, ehkki väga ligidale ei julgenudki minna, sest puud ikka kõikusid korralikult ja tuulemühast kostis ka praginaid ja praksatusi - kes teab, mis hetkel mõni hiiglane ära väsib...

Ega väga kaua ei tahtnud ka õues olla, toas tundus ikkagi pisut rahulikum. Ehkki elektri puudumisel nagu ei oskagi enam midagi ette võtta, siis pole meil ja ka vett, seega igasugune koristamine või mingid muud majapidamise tööd suhteliselt välistatud. Ilma tõttu oli ka liiga pime, et mingit näputööd käsile võtta või mõnusalt raamatut lugeda. Köögi akna all oli kõige valgem, võtsin ette virna lugemata ajakirjade läbi lappamist. Vahepeal läks kere heledaks, õnneks on just sääraste olukordadega arvestades majapidamises gaasipliit, nii sai siis taskulambi valgel pliidi ääres pisut toimetatud ja hiljem näljatunne peletatud. Nõusid pesta muidugi ei olnud võimalik, veevaru liiga väike, et laristama hakata.

Kuna külmkapp hakkas ka korisevaid-mulksuvaid häälitsusi tekitama, tuli mõte olukord ära kasutada ja külmkapp lõplikult üles sulatada. Toidukraami pärast muret polnud, sest eeskojas on meil praktiliselt naturaalne külmkapp, st. külm. Otsisin majapidamisest kokku nö külmakotid ja toppisin külmkapi sisu kottidesse ja eeskoja põrandale. Kauaks ei julgeks sinna jätta ja lahtiselt toitu ka mitte, sest eelmisel talvel püüdsime sealt kaks pirakat hiirt kinni. 

Teisel õueringil leidsin, et tuulepoisid on veelgi küttepuid juurde teinud. Üks saar oli jala pealt kummuli, aga ega see mind eriti ei üllatanud, sest esimesel ringil vaatasin just seda puud ja mulle tundus, et tuul juba kangutab seda nii, et mätas juurte juures juba liikus ja pragises.

Õhtupoolikul sai kõikidesse küttekolletesse tuli tehtud, kaasaarvatud sauna (saun ju maja osa meil), et jahtuvate radiaatorite tõttu väga külmaks ei läheks. Kõige suurem mure on sellisel puhul meil magamistuba, kus ainult elektriküte ongi ja mingit muud varianti sisuliselt pole. Lahenduseks jätsime toaukse lahti, et suurest toast ja altkorruselt tulev soojus sinna ka jõuaks. Seda olukorda kasutas silmapilkselt ära Aalu, keda muidu magamistuppa ei lubata või  siis ainult läbimiseks rõdu kaudu õue minekuks/tulekuks. Nii siis oli lisaks elutoa 'kaugküttele' magamistoas voodis üks karvane soojenduskott, kes ka öösel meil jalutsis põõnutas 😍.

Ja see külmkapi sulatamine oligi siis selle päeva peamine tegevus, hämaruse saabudes küünla ja taskulambi valgel. Kapp jäi lahtiste ustega ööseks tahenema, et pakutud juhuse tõttu ka korralikult ära kuivaks. Igavusest lahendasin taskulambi valgel ajakirjades leiduvaid ristsõnu, tegevus, millega juba ammu pole tegemist teinud.

3. jaanuari hommikuks ei olnud torm veel järgi andnud ja ka elekter oli endiselt kodust ära. Hoolimata eelmise päeva kütmisest ja karvasest iseliikuvast soojenduskotist oli hommikul magamistoas (mujal ka muidugi) napp 15 kraadi sooja, ruloo taga aknalaual olev termomeeter näitas vaid 9 kraadi. Öösel mul küll külm ei olnud, sest ettenägelikult ronisin teki alla koos paksu hommikumantliga. Ja palav ka ei hakanud, kuigi varbad olid veel Aalu külje vastas soojas...

Hommikul siis jälle esimese asjana kaminasse, pliidi alla tuli, et vähegi majas temperatuuri tõsta.  Aalu, kes tavaliselt pikutab kamina ees diivanil, ei suutnud loobuda meie voodis teki sees magamisest, mis sest, et magamistoas tunduvalt jahedam, kui küdeva kamina ees. Peatselt ajas uudishimu jälle õue, sest õhtul pimeduses kostnud kõva praksatus ja ragin vajas tuvastamist,  mida pimedas ei olnud võimalik. Püüdsime küll taskulampide valgusel uurida, aga nähtavat tundmatut auku puude müüris ei suutnud näha. Õuel otsides ei saanud ka esiotsa aru, mis siis õhtul praksatas, aga märkasin mingit tumedat mütsakut puude varjus, mida seal ei oleks pidanud olema. 

Ja siis silmi tõstes alles nägin, kust see mütsakas pärit - ühel järjekordsel kuusel oli pea maha võetud...

 Eilne päev läks suhteliselt tegusalt, sest sai plaani kohaselt linna sõidetud ja siis emaga nii raamatukogus kui turul/poes käidud, samal ajal ka enda varusid täiendatud. Kuna küünlavaru kahanes kiiruga, sest elektrivalguse puudumisel peab ikka mingit valgust olema, sai juurde varutud ka uusi küünlaid. Tikke on majapidamises küll nii palju juba olemas, et paar aastat vist hooleta ja jätkuks ka naabritele jagamiseks 😏. Vett siiski unustasin poest võtta, aga kui tavaliselt viin emale ise meie puurkaevu vett, siis seekord tuli teistpidi Mustamäe kraaniveega leppida, õnneks oli ootel just tühjaks saanud kanister.
Poes käigu ajal tuli telefoni sõnum, et prognoositav aeg elektri taastumiseks on 03.01 kell 17.45. Koju jõudsin umbes samal ajal, vist pisut varem, aga mida ei olnud, seda ei olnud...
Järjekordselt sai kõikidesse küttekolletesse tuld tehtud, sest nüüdseks olid viimasedki radiaatorid ja põrandakütted maha jahtunud. Hakkas juba pisut närviliseks tegema, et kas tõesti see elektri(puuduse)värk kestab teadmata ja edasi. Seadsin end oma laua taga sisse, sättisin taskulambi valgustama (küünlad nagunii taustal, aga ei valgusta piisavalt) ja võtsin järjekordsed ristsõnad ette, kui äkki läks toas ootamatult valgeks. YES!!! Saagu valgus ja valgus sai! Kell oli 20.15 umbes ja elekter siis oli ära kokku 37 tundi.
Igal juhul jõudsin vahepeal mõelda, et pigem tuleks õpetada inimesi hakkama saama, kui puudub elekter ja seetõttu ka joogivesi, kui neile püüda müüa igasugu nutiseadmeid nagu näiteks mingi nuti-ukselukk vms, mis ilma elektrita võib inimesi püsti hätta jätta 😖 Ja tänapäeval 37 tundi elektrita on teatud mõttes juba paras katsumus, sest lisaks on ju puudu veel igasugu 'mugavused' nagu internet, telefoni aku saab tühjaks. Kui vett pole, ei saa kempsuski käia või ennast korralikult pesta... Meil õnneks küll välikemps ka olemas, aga pimedas ja külmas... no, kes ikka tahaks, aga häda ajab härja kaevu (või õue kempsu 😊) nagu öeldakse.
Noh, ja nüüd, kui kõik oli nagu tavaliselt, siis oli esialgu isegi pisut veider tunne - kuidagi ära harjus juba selle piisavalt pika aja jooksul (mitte, et just väga meeldinud oleks...). Lõbustust pakkus ka kohe G4S tulevalve suitsuandur, mille aku vahepeal oli täiesti tühjaks saanud ja siis äkki häirega ellu ärkas.  Häire sain küll maha võtta, õnneks toimis vana parool-kood. Parim oli see, et ei suutnud G4S kõnele vastates kuidagi meenutada rohkem kui aasta tagasi lepingusse pandud salasõna, õnneks oli lepingute kaust suhteliselt käepärast ja ei pidanud patrulli võõrustama.
Tänaseks on elurütm tavapärastesse raamidesse loksunud, ehkki minu jaoks pisut veidral kujul, et tööle ei pea minema, seega kodu jaoks jääb rohkem aega hetkel.
Õues hakkas temperatuur tõusma, kusagil kella 2 paiku päeval juba udutas siuisa vihma õues. Mõtlesin pisut tormiga tekkinud tuisuvaale maja ees laiali lükata, et plats ja käiguteed rutem puhtaks sulaks. Lumi hakkas meeldivalt kokku ja lapselik tuhin tuli peale, et sulalumest mingi lumememm teha. Selgus tõsiasi, et ei oskagi lumememme teha 😞, ei mäleta ka, millal viimati lumega mängisin, võimalik aeg vast paarkümmend aastat tagasi. Aga lund kokku mätsides ikka midagi vormus - kui lumememme ei oska, siis tuli välja hoopis lumekoer. Nüüd musta värvi Malatil seltsiks kuni suurema sulani üks valge koer 😂. Nüüd siis õuel nii must kui valge koer..

Aga nende tormide tagajärgedel on meil metsa veerel ilmselt juba mitme aasta küttepuude varu. Tundub juba, et peaks vist talgud välja kuulutama puude juppideks saagimiseks, vedamiseks ja lõhkumiseks.